Meie kõigi vangla

In STREETNIHILISM

I.V – “Aedniku päevik”
2016
Eesti Keele Sihtasutus

Pseudonüümi alt kirjutav I. V. debüüt “Aedniku päevik” asetab lugeja ruumi, kuhu ta kunagi sattuda ei taha, võime seda nimetada nii ettevõtlusinkubaatoriks, parandusasutuseks või vanglaks. Heal lapsel on mitu nime. See on lugu sellest, kuidas vägivallamonopoli lõpp-mängust piiratuna inimeseks jääda.

Mis toimub seal, ei ole väga erinev väljapool toimuvast. Hommikul tehakse voodi ära, pannakse raadio mängima ning võetakse kruus kätte. Ainult uste avamine jääb kellegi teise teha. Aednik käib vanglakoolis aiandust õppimas. Raamatut lugedes õpime temaga koos, muuhulgas saame teada, mis on pookimine, interkalaar ja ebajahukaste ja mis tunne valdab vangi, kelle lillepeenar õnnestub.

Aga botaanika ei ole siin tähtsaim. Ilmneb, et vangla ei olegi pikas põhjuslikkuse jadas see kõige hullem koht, kus olla. Selleks on need kohad, mis vanglani viivad. I. V. kirjutab oma teest vanglasse ning seal toimuvast arusaadavalt ja liialdamata. Ta ei otsi kaastunnet, vahendatud kogemus mõjub vahetuna ning lugeja ei pea valdama üle mõistuse suurt empaatiavõimet, et ta näeks Aedniku silmadega, kuuleks tema kõrvadega.

Kuna inimene on oma keskkonna nägu ja keskkond inimese, selgub, kuidas aja jooksul on muutunud suhtumine vahistatutesse, vangidesse, traditsioonidesse. Meid viiakse kurssi sellega, kuidas vanglakultuur on muutunud, tema mandumisega. Nietzsche on selle kohta midagi säärast öelnud, kultuuri mandumise kohta, et alustasime kreeklastega, aga jõudsime sakslasteni. Seal, teisel pool halli kivi kõlaks see nii, et alustasime platnoidest, jõudsime roolijoodikuteni. Ja see ütleb palju rohkem selle kohta, mis on seintest väljapool, kui nende vahel. Aednik kirjutab pärast äraolekut ühte sektsiooni naasmisest nõnda:

“Koridori seinale on paigaldatud televiisor, rahvuste sõprus ning rahu ja vaikus saabub, kui kurjategijad rivistuvad seina äärde nagu üks mees vaatama televiisorist Mehhiko seriaali “Metskass”. See on vangla, ja mitte ainult, see on minu kodumaa minimudel, tahaksin häbi kätte ära sureda.”

Raamatut lugedes jääb sellest kõigest normaalne mulje – Aednik teeb head nalja, analüüsib ennast, muutumata nutuseks. Teoses on kafkalikku kohtupidamist, mis ei ole ammu nii aktuaalne olnud, kui praegu. Aednik isoleerib ennast valikuliselt, tehes seda kõike isolatsiooni keskel. Aednik loeb. Ta loeb päevi, raamatuid, inimesi. Sõber ütles, et kui mõistlikule inimesele on antud piiratud alas piiramatult aega, kirjutab ta hea raamatu. Pean nõustuma. See on hea raamat. Sa võid selle õhtuga läbi lugeda, aga sa ilmselt ei taha. Mina ei tahtnud, tahtsin teda mitmeks päevaks. Surusin hambad risti ja panin tuled kustu.

Olles autorit näinud ning temaga vestelnud, võin öelda, et istumine tema kõnest välja ei tule. Inimene nagu iga teine. Ei olnud viite korrapäraselt seatud täppi pöidla kõrvale lastud, ei ole sellist asja nagu vangi nägu olemas. Me kõik istume. Meil on oma kandilised kongid, kandilised töövahendid, toksime nende kandilisi nuppe. Pole vahet, et trellid ei paista, meie suurim vangla on meis endas. Ei tea, kas inimestena on meil üldse lootust vabanemiseks. Aga “Aedniku päevik” vihjab sellele, et kuidagi nagu oleks. Ta näitab, kuidas sinu ja Aedniku vanglad ei olegi nii väga erinevad. Teed hommikul voodi ära, paned raadio mängima ja võtad kruusi kätte.

 

Rahva Raamat

Apollo

3 Comments

  1. Polnd meeles täpselt pealkiri ja küsisin aedniku käsiraamatut või päevikut või midagi. Läksime siis koos looduskirjanduse juurde; tüdruk ütles, et näe siin on aedniku kalender-märkmik. Oligi vist mingi märkmik kuupäevadega, ilusad taimed peale trükitud. Ei, üldse ei saanud pahaseks. Silmad olid hirmus ilusad, suured ja pruunid, pupillid tumedanad ja suuremad kui valgus nõudnuks. Käed ebaloomulikult kaunid ja ise sellest teadlikud. Ega muidu poleks küünarnukini kõik näha olnud. Raamatu sain ikka kätte. Hea.

Submit a comment

Massive Presence Website