Meenutusi iseseisvumise päevilt feat. Rüütel, Laar, küüditatu ja Pevkur

In KÕRGNIHILISM

89-aastane Roosi Põlluste tupsutab ruudulise rätikuga silmi. Seisame taluõuel, kust teda perega ühel aprillihommikul rongi peale pandi. “Olen proovinud lasta pojapojal läbi interneti välismaalastele seletada tollast õudust ja kuidas me tõesti ei tahtnud Siberisse minna. Me kõik nutsime. Aga ega keegi ei taha meid enam kuulata, lapselapsed ei kuula. Noorem põlvkond hakkab tragöödiat unustama,” lisab Roosi kurvalt. Sirelid õitsevad.

“Soldatid marssisid, relvad pihus, otse elutuppa ja anti tund aega kodinad kokku panna. Mina silitasin just lapse pead ja mu kaasa päästis uppuvat kassipoega. Olime segaduses. See oli nii shokeeriv. Tahtsin Eesti lipu kaasa võtta, kuid see kisti meil käest ja sellele urineeriti peale. Vanaisa, kes oli jalutu sant, hakkas hümni laulma. Valdo oli vapper, kirikuõpetaja laps ja leeris käinud. Punased võtsid ära tema pornograafilised fotod ja kaks päeva hiljem oli ta meie tühjas talus onaneerimispuudusesse surnud. Ta on veel siiani seal ahju ääres. NKVD ohvitser lükkas mulle korgitseri putsi. Kartsin laste pärast kõige rohkem.”  Ning tõesti, Roosi demonstreerib oma jalgevahel selgesti näha olevat spiraalikujulist armi. Aasta oli siis ’49.

1

Sääraseid juhtumeid on tuhandeid. Lõhutud pered, lastest lahutatud vanemad, süütute veri koduõuel, leekivad majad kauni maastiku taustal. Kuid aitab alkoholismi kahjulike mõjude kirjeldamisest. Asume küüditamise mälestamise juurde. Allpool võtavad sõna sündmuste keerises karastunud kangelased, kes tollal erinevatel ametikohtadel vabariiki taastades tohutuid isiklikke ohvreid tõid. Nad ei kanna keepi ja nad pole ristil, kuid nad on siiski meie päästjad.

2

Peep Kardin oli kaameramees, kuid nüüd juba programmijuht.

“Mulle seostub taasiseseisvumise väjakuulutamise periood siiski pidevas ohus elamisega. Ei osanud arvata, mis hakkab saama. Tankid tiirutasid ringi, snaiprid katusel, pidev pealtkuulamine, kloor joogivees, nuhid tänavanurgal. Kaamera oli siis minu relvaks, heh,” nõjatub Peep toolil tagasi. “Süda käskis filmida. Filmi tulevastele põlvedele mälestuseks ja samas muidugi ka hoiatuseks.”

ERR näitab 25. aastapäeva puhul oma meediakanalitest ööpäevaringselt nutvaid vanainimesi, metsavennadokumentaale ja laulva revolutsiooni klippe. “Magan siiamaani, revolver padja all. Saigon is forever. Vaadake, mis toimub Ukrainas, mis juhtus Gruusias. Iga hetk võime mattuda pommide alla, meie lapsed vägistatakse ja naised… No rets on. Rahvusmeedia ülesanne on jätkata metsavendluse püha üritust täiusliku kurjuse vastu. Ja seda me ka teeme. Et praegused mudilased kasvaksid titest peale üles teadmisega, et igal hetkel võid hukkuda venelaste käe läbi.”

Arnold Rüütel oli okupeeritud Eesti esindaja Nõukogude Liidus.
“Eks ma kogu aeg ikka võitlesin meie vabaduse eest. Mina küll ei olnud selline, kes ootab ja vaatab kuhupoole asi kaldub ja asub alles siis võitjapoolt toetama.” Rüütel toob kolikambrist välja väikese punase plastikust telefoni, millel peal suur nupp kirjaga MOCKBA.

“Sellega nõudsin Eestile vabadust. Eks pidin samas tegema nägu, nagu oleksin kommudega kambas. Kui tuli kõne, et rohkem venestamist vaja teha, siis täitsin muidugi näiliselt käsku: selja taga olid sõrmed aga vastuhaku zhestina ristatud.”

crossed-fingers-behind-back

“Ühes põuetaskus oli Kommunistlik Manifesto, teises taskus Eesti Vabariigi põhiseadus. Olenevalt kokkusaamisest lehvitasin ühe või teisega. Sai ikka palju rasket tööd tehtud, sai see vene karu ikka üle mängitud küll,” muheleb ekspresident kelmikalt.

Mart Laar oli peaminister.

“Märtreid oleks olnud rohkem tarvis,” kahetseb Laar. “Praegu on kangelastest kirjutada vaid Alfons Rebasest, aga ta on sõja päevilt. Üritasime alustada lahinguid lahkuvate soldatitega, kuid kukkusime läbi. Lauldi ainult. Õnneks sai erastatud nii mis vähe,” mõlgutab Laar oma kullast ratastoolis mõtteid. “Ega ma väga hea laulumees ei ole, kuid neid KGB käest saadud toimikuid lehitsedes sai ikka noka lahti tehtud küll. Edgar sai kolm musta prügikotitäit ja mina kaks. Samas on tal üks jalg ja mul see sõitev diivan: mine võta näpust, kes lõpus peale jäi.”

“Ohvriks sai toodud kõik: isiklik julgeolek, uni ja defitsiitne bensiin. Suurt madistamist ei tulnudki, NLiit lahkus rahumeelselt. Vanaisa jahipüssist venelast lasta ei saandki.”

Hanno Pevkur selgitab pidupäeva puhul edasisi plaane: “sel aastal paneme sada miljonit eurot uute memoriaalide rajamise alla. Lasnamäele tuleb kaks ja Mustamäele kolm. Seal on pildid surnud eestlastest. Paljud harrastusnäitlejad saavad seal interaktiivse rolli, olles riietatud öösel üles aetud vanainimesteks ja sülelasteks, kes kõik kurbade nägudega nutavad ja külastajatelt halastust paluvad. Ma olen neid näinud, nad on tõesti head näitlejad. Ma oleks isegi halastada tahtnud,” kinnitab Pevkur Nihilist.FM’ile.

3

“Oleme võtnud Euroopa Liidult massiivseid laene, et ehitada erinevaid talumuuseume. Kulude kärpeks oleme kohe nende kõrvale paigutanud ka NATO sõjaväebaasid. Meie kohuseks on kaitsta Eesti Vabariigi järjepidevust, sest ilma pideva Venemaa ohuta ei teaks me oma juuri ja need juured asuvad kannatustes. Me ei tohi kunagi unustada, et me oleme ohvrid. Iga hetk võib saabuda surm. Ühte saab kõige paremini hoida massihauas ja ma teen omalt poolt koostöös valitsusega kõik selleks, et kannatused, vimm ja tagasitegemise kihk elaksid meie rahva südames igavesest ajast igavesti kuni lõhkeb tuumapomm. Aamen.”

https://www.facebook.com/mittesinuisamemed/

2 Comments

  1. se juhtus taas, lugesin veerand juttu läbi enne kui sain aru et paroodia, uhoh

Submit a comment

Massive Presence Website