Meelis Mandelil on õigus, riigimeediat pole vaja

In SNAP

Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel tõstatas kolmapäeval (14.12) Twitteris Ylegate`i valguses küsimuse, kas üleüldse on vaja riigimeediat. Mandeli säuts justkui juhatas ka sisse laupäevase (17.12) ERRi 90. aastapäeva, mille raames arutleti ka, millist rahvusringhäälingut Eesti vajab?

Alguses vaatasin Mandeli säutsu üsna altkulmu ja skeptilise pilguga. Mõneti sellepärast, et Anvar Samost lõi koheselt letti saate „Su nägu kõlab tuttavalt“, mille vajalikkuses minagi absoluutselt kindel pole ja pidades seda pigem mingisuguseks meelelahutuse värdnähtuseks. Aga kasutada halba meelelahutussaadet defineerimaks kogu Eesti erameediat, üsna demagoogiline ja üldistav.

Solvas kogu erameediat

Samost solvas oma väljaütlemisega kogu erameediat. Olles erameediast tulnuna maandunud mõnusale riigileivale on kadunud reaalsustaju, millele peavad vaatama iga päev vastu erakanalite juhid ja toimetajad. Reaalsustaju sellest, et su lugu, saated või mis iganes sisuprodukt peab olema reaalselt atraktiivne, tasemel A+, sest sellest sõltub väljaande sissetulek.

Riigimeedias (riigisektoris üldiselt) on vastutustunne hajunud, ei vaadata erameediaga sarnaselt otsa omanikule, kes loodab kasumile.  Samost ja kõik ülejäänud erameediast ERRi suundunud peaks meenutama kogu enda eraväljaannetes möödunud aega ja mõtlema, kas 350 meetrit eemal, 4 minuti jalutuskäigu kaugusel toimuvale pressikonverentsile sõideti toimetuse autoga? Erakätes olev kirjutav väljaanne või raadiokanal vaevalt, et seda luksust endale lubab.

Kas sisu, mille tootmiseks liigutakse 350 meetrit linnamaasturiga (ja toimetusse sama teekond tagasi) on piisavalt kvaliteetne, et ületaks sõidukulu või jõuaks vähemalt nulli? Ei saa rääkida riigimeedia puhul otsesest rahalisest kuluületusest, kuid küll aga kasumist ühiskonnale. Kas ERR üleüldse oleks pidanud kohal olema, erameediast saavad inimesed samamoodi pressikonverentsi sisu kätte? Säärane ebamõistlik kuluallikatesse suhtumine riigi rahastatavalt organisatsoonilt on erameedia üle irvitamine, et mitte näkku sülitamine. Eraväljaanne vaatab kuludele kriitiliselt otsa, samal ajal üritades täiel määral teenida ühiskonna huve.

ERRi rind liiga õhku täis

Tekkinud on tõemonopoli tunne, ERRi töötajad ja juhtkond usub, et nende toodetud sisu on kõige parem. Tsirkust armastavatele massidele mõeldud meelelahutus meelelahutuseks, aga mina poleks küll nii kindel, et riigiraadiotes toodetavad saated on harivamad, põnevamad või kvaliteetsemad kui Kuku raadioeetrit täitev sisu või Postimehe päevaintervjuud.

ERR võib rääkida, et nende vastutus on ühiskonna ees, kuid tegelikkuses on vastutus kadunud, sest see, kellele tuleb otsa vaadata on suuresti sisulooja jaoks anonüümne mass. Vastutuse kadumine on võtnud võime vaadata kriitiliselt enda majast auditooriumile edastatavat infot, kriitikanool on suunatud ainult erameediale. Alguses viidatud arutelul kritiseeris ERRi juhatuse liige Ainar Ruussaar eraväljandeid, et nood nõuavad võimalust näiteks „Eesti laulu“ sisu kasutada, aga ERR ei pea enda higi ja vaevaga loodut tasuta jagama. Miks mitte?

Kui enne oli juttu näosaatest, siis mille poolest erineb „Eesti laul“. Kas Ruussaar luges eelmise võistluse ajal ja järgselt Twitterit? Kogu see lauluvõistlus võeti avangardi poolt kokku kahe sõnaga: piinlik pask! Seda ei saa kuidagi pidada kvaliteetseks sisuks, mida oleks suur patt meelelahutusportaalidega jagada. Riigi rahapump on pumbanud täis ka ERRi töötajaskonna rinnad, kust tuleks õhk välja lasta.

Kõige rohkem oleks vaja ventiili lahti keera samal arutelul osalenud ERRi multimeediaüksuse toimetajal Greete Palmistel, kelle arvates võiks ERRi sisu näitavad ekraanid olla nii kaubanduskeskustes kui ka bussipeatustes. Kas tõesti on Eesti Rahvusringhäälingu ülesandeks osta põhimõtteliselt reklaamipinda, kust jookseks nende sisu? Kelle huvidest selline idee lähtub? Vaevalt, et Eesti rahva. On tegemist ideega, mille seljatagant paistavad mõne ekraanpindu omava ärimehe raha himustavad käed? Eks näeb.

Võtame riigi raha ära

Aga tegelikult me ei taha ju ikkagi seda näha? Või tahame? ERR, kes igasuguse kriitikameeleta hindab enda sisu parimaks, kritiseerib erameediat ja tuleb välja täiesti arulagedate ideega, mis seavad kahtluse alla rahvusringhäälingu sõltumatuse, tuleks hoopis riigi rahakotist lahti siduda. Mulle võib vastu vaielda, ma ei pretendeeri tõekuulutaja tiitlile, aga igaljuhul vajab antud teema debatti, mitte Samosti kombel meelevaldselt summutamist kõige halvema näitega erameediamaastikult.

1 Comment

  1. Algus oli lootustandev, aga lootus kustus järgmise lause juures:
    “Eraväljaanne vaatab kuludele kriitiliselt otsa, samal ajal üritades täiel määral teenida ühiskonna huve.”

Submit a comment

Massive Presence Website