Maarja Vaino murekirjadele vastuseks

In SNAP

 

Maarja Vaino on ära unustanud, et keel on elav ning laias mõttes evolutsiooni seaduspärasustele alluv metafüüsiline elusolend. Lugedes tema arvamuslugu tekkis tunne, justkui on rahvuslaste sooviks aretada keelest välja mingi värdjalik kääbuspuudel, eraldi sortiment. Seadustega keele arendamine viitab selle keele hädisusele, annab külge väljasureva ja nõrgestatud olendi märgi. Valge ninasarvik on ka seadusega kaitstud. Ta kaua ei ela. Keelt kui elusolendit seadusega piirata on rahvusluse soov aretada ikka seda tõupuhast ja “õiget” nägemust, mis on liialt kinni “rahvusidentiteedis”. Säärane suhtumine eeldab, et Eesti Vabariik on isoleeritud kaitseala, mida tuleb kaitsta võõrmõjutuste eest. Maailm nii ei toimi, keel leiab ikka kergema vastupanu tee.

Maarja Vaino püüd turistidele eesti keelt peale suruda tundub arulage. Vanalinn kui turistidele mõeldud orienteeritud ala peakski olema võõrkeeltes, tehes neile seal liiklemise võimalikult lihtsaks. Vaino unistused keeleinspektorlusest on kergelt öeldes hirmutavad ja sedasamust karistamise ja pealesurumise hõngu on tema säärastes arutlustes tihti. Kangastuvad nõukogudeaegsete tsensorite meetodid. Eestit ei saa kohelda kui väljasureva rahvuse looduskaitseala, mida eelpool mainitud tädi sisuliselt ka teeb. Eesti on osa planeedist Maa, kus tõhuisamalt levib inglise keel ja miks mitte tulevikus ka hiina keel. Ootan huviga neid slängisõnu, mis viiekümne aasta pärast meie keelega segunenud. Samuti sisaldab eesti keel ammugi juba võõrsõnu ja meie keel on selles plaanis sama painduv kui “ameerika” keel: eesti keele rääkimine pole aga väga levinud ja ei hakkagi levima. Seepärast pole vaja sunniviisiliselt seda reguleerida vaid suunata pehmelt säärastesse sängidesse kus keelegeenid pikaajalisemalt pidama võivad jääda.

Kinnisidee “keelelise puhtusega” on rahvuspuhtuse varjuks. Jällegi saab mainida, et rahvuslus oli vajalik faas iseseisvuse kättevõitmise tarvis kuid nüüd lohiseb see meil taga kui rudimendiks muutunud saba, takistades ja aeglustades edasisi samme. Ja kuhu me siis sedasi sammume? Kui Vaino soovib maailma sisuliselt Eestist isoleerida ja hoida keelt ja seega rahvust puhtatõulisena (aretades eestlasest seega värdjaliku kääbuspuudli või maailmas mitte toimetuleva nähvitsa) siis selle vastu pole tegelt vaja väga võidelda kuna see ei toimi. Keel areneb ikka oma rada, nii nagu see rahvale suupärasem. Kui midagi vajab laias laastus korrigeerimist ja parandamist, on see grammatiline tase. Seegi on rohkem lihtrahva mureks kui akadeemikute ja äriettevõtete pärusmaa.

Ehk paljastub Vaino kaeblemise tegelik motiiv noorte ja meelelahutusruumi keelekasutuse juures: Vaino on lihtsalt vana inimene kes ei saa enam noortest aru ja tunneb end tõrjutuna. Noored teda ei kuula ja tema ei saa ka neist aru, muudkui internetitavad ja panevad mingit slängi. Tammsaare peale kirtsutavad nina, mängivad jazzi ja reedavad kodumaad. Vainol on see vist säärane neljas idiootne artikkel, millele eelnes tema Pätsu diktatuuri takkakiitmine ja presidendi materdamine selle eest et too ei hakanud kirikus komejandiga kaasa minema. Kokku saab lihtsalt nõukaaegse tsensori joru, kes on ähmi täis muutuva maailma ees ning kes igatseb taga autoriteetset rahvusriiki. Kõige tipuks teeb ta oma poja Peetriga halba raadiosaadet Vikerraadios, mis on vast suurimaks raharaiskamiseks ja noorte kultuuritemaatikast eemaldumise tööriistaks mida riik saab läbi viia. Nende jutt on lausa kohutav ja barbaarselt igav, kriminaalselt saepurune. Seda pole vaja.

Eesti keel meenutab ehk natuke troopikasaart küll, kuna oma aegunud rahvusluse jamaga isoleerime end muust maailmast ja ei suuda kohaneda: saare peal saame hütte ehitada vaid kookosepähklist, linnuluust ja elevandi naeratusest. Samal ajal uhub laine randa palke ja köisi, millest saab tegelikult toredama eluaseme. Miks peaksime looma keelepolitsei, mille märg fantaasia Vainot sedasi painab? Keelega on okei, ainult mahajääjad tunnevad end puudutatuna ja üritavad oma halba enesetunnet ka teistele külvata. Nende jutt kuulub Nõukogude Liiduga minevikku. Inglise keel on maailma keel ja me elame siiski maailmas, mitte Eestis.

Aavik mõtiskles, et Eesti on kole võõrsõna. Samuti kõlab „eesti“ vesiselt ja ilmetult. Sellest polnud keegi paarsada aastat tagasi kuulnud ja see nimi pandi meile teiste poolt külge. Terve rahvuse nimi sakib. Maarja Vaino sakib. Keegi ei hakka akadeemilises, kultuurilises ega igapäevases kõnepruugis punnitama rahvusliku kõlaga sõnu kui neile on olemas suurepärased vasted võõrkeelest. Enamus eesti keelest (ja ka kultuurist) laenatud elementidel põhinebki ja selle verepuhtuse ümber taidlemise võiks ükskord juba ära lõpetada.

7 Comments

  1. haha lolz, ERRile tuleb saata jah kaebus, see on selge korruptsioon, kui Peeter Helme oma emaga saadet teeb, kas pole. See on korruptsioon isegi natsionaal-sotsialistliku käitumiskoodeksi järgi ju.

  2. Ma ei viitsi muud vasakäärmuslikku jura kommenteerida aga autorile niipalju teadmiseks, et Peeter Helme pole mitte Maarja Vaino poeg vaid onupoeg.

    • Aitäh asjatundjale täpsustamast, et viljeletakse sõna otseses mõttes onupojapoliitikat.

  3. Kõige hullem et sm. Vaino hämab. Eesti keeles tõesti ei jätku sõnu paljude asjade kohta. Ja mõnede, mille kohta on, ei hakka mõistusega inimene eluski vastet otsima.
    Pange arvutile peale näiteks eestikeelne Windows ja proovige midagi ära teha. Peale 10 minutit veebisirvikuid, sätteid, teeke ja vaikimisi suvandeid otsite ise hüpikmenüüst, mispidi žiletiga mööda käsivart tõmmata tuleb. Kellele sellist tõlkimist ja nüansirohket keelt üldse vaja on??

    Äkki mängiks igal pool lolli siis. Europarlamendis laseks meie perselakkujatel segaduses nägu teha ja tõlgil kõrval seista ja iga lause maakeelde ümber seletada, samamoodi kaitseväes ja nii edasi. Et polegi vaja midagi osata, kõik käiks läbi tõlgi. Vanalinna pubid aga võiks omada ainsat silti “Service only in Estonian” ja turist oma õllekannu enne kätte ei saa kuni ilusas keeles ei küsi.

    Vat siis oleks kõva küll

Submit a comment

Massive Presence Website