Ma kaotasin su.

In 50HALLIVARJU

Me olime ju lapsespõlvest saadik parimad sõbrannad, me jagasime pisaraid, rõõme, muresid, saladusi. Me ei valetanud mitte kordagi üksteisele, me ei tülitsenud kordagi, me ei öelnud kordagi üksteisele halvasti. Sa teadsid minust kõike, mina teadsin sinust kõike. See pole enam nii.

Ma olen siiski sinuga nii harjunud, et ma venitan sinust lahti laskmisega. Sina oled vist minust juba lahti lasknud ja läinud selle mehe juurde, kes su mõistuse röövis. Ma tean, et see on loogiline, et paljud ju leiavad lõpuks oma armastuse ja sõbrannad/sõbrad pole enam nii tähtsad, aga sa unustasid mu tema kõrvalt. Sa küll ei unustanud minust igasuguse jama rääkimist, aga mind, kui sõbrannat sa unustasid. Ma olin su ainuke sõbranna. Ainuke. Sa oled harjunud, et kirjutame iga päev, käime üksteisel külas – sa küll ei taha mulle kirjutada ja külas käia, aga sa oled harjunud ja sa ikkagi kirjutad ja tuled. Miks? Ütle mulle, miks? See teeb mind aina katkisemaks inimeseks. Sa ju isegi enam ei naudi mu seltskonda. Jah, ka mina olen leidnud enda armastuse, aga mina ei ole sind tema kõrvalt unustanud. Ma väärtustan sõpru, ma väärtustan aega, mil olla sõpradega. Niiet ära heida ette, et hoopis mina su unustasin, minul oled sa alati meeles olnud.

Mina olen pidanud sind super võrratuks inimeseks. Sina aga pead mind seljataga mingiks kurjaks eideks, kes on liiga uudishimulik. Jah, ma olen käitunud vahest liiga ülbelt või uudishimulikult, aga mitte kunagi halvaga, mitte kunagi eesmärgiga sulle haiget teha.

Ma ei suuda enam sind iga päev näha, aga mul ei jää muud võimalust. Ma pean varjama seda, et ma tean paljusid asju juba ammu, mida sina ei tea, et ma tean. Ma pean varjama seda, et ma ei kannata su pilku. Su valesid. Ma ei kannata ühtegi su sõna. Lähen endast välja, aga hoian seda siiski enda sees ja välja näeb ikkagi, et kõik on korras. Sa nimetad mind enda parimaks sõbrannaks ikka veel. Peale kõiki neid valesid ja inetuid sõnu? Peale kõiki neid sündmusi? Peale seda vaikset varjamist?

Me mõlemad varjame üksteise eest seda tunnet, et see sõprus pole enam tõeline. Aga ma pean leppima sellega, et mõned inimesed lihtsalt lähevad ja neid ei tohi kinni hoida. On ka inimesi, kes jäävad su kõrvale terveks eluks, ilma, et sa peaks neid kümne küünega kinni hoidma.

Mõni aasta tagasi ei tulnud kõne allagi, et me jätaks midagi üksteisele rääkimata, varjaks midagi üksteise eest või valetaks. Öeldakse, et tõelised sõbrad saavad kõigest üle, aga kas ikka saavad? Võimalik, et see kõik oli minu illusioon, et me oleme tõelised sõbrad, aga ei olnud ka raske lasta sellel illusioonil tekkida, sest me tõesti jagasime kõike ja rääkisime kõigest, lahendasime üksteise muresid ja kasvõi nutsime koos. Ju siis oligi see minu illusioon… Võimalik on veel, et kõik saab korda, aga sisetunne ütleb, et ei saa. Alati ei peagi saama, mõni asi lõpeb enne selle korda saamist.

Igatahes mina soovin, et sul oleks õnnelik tulevik ja et sul läheks kõik hästi. Isegi, kui me teeskleme, et üksteist ei tunne, hoolin ma sinust siiski ja ei soovi sulle halba, ma ei tea, kuidas sinuga, aga minul on sulle nüüdseks vist kõik öeldud. Kõik, mis ma tahan, et sa teaks.

The End.

Submit a comment

Massive Presence Website