„Ma ei tea midagi“ Michel Houellebecqi intervjuu

In NIHILIST LABS

Intervjuu ajakirjale SPIEGEL (28.2.15) 

Michel Houellebecqi romaan Alistumine on juba nädalaid bestsellerite nimekirja tipus. Usutluses ajakirjale SPIEGEL selgitab autor, miks on valgustus läbi, humanism surnud, sekulaarsus samuti – ning vabariik niikuinii.

Kirjanik, kes muidu enda järele meeleldi oodata laseb ning uudistajate eest eemale hoiab, on juba kohal. Kõhetu ja haprana istub 59-aastane Michel Houellebecq oma kirjastuse Flammarion kontoris Place de l’Odéon’il samanimelise teatri vastas. Esimene tunne, mida ta äratab, on kergendustunne, kirjanik näeb kardetust parem välja. Ta pole nii haiglane, vananenud ja hooletussejäetud, kui ta mõne hiljuti tehtud foto peal välja nägi. Pressiproua on lauale pannud pudeli šampust, millest autor korrapäraselt klaasi täidab. Tubli poolteist tundi suitsetab ta pea ühtesoodu, üürikestel vaheaegadel imeb elektroonilist sigaretti, just nagu jääks tal nikotiinist puudu. Ta näeb intervjuuga vaeva, ta tahab midagi ära rääkida, ei grimassita ega naerata kordagi. Järele mõeldes näkitseb ta sigaretiotsa ja otsib ettevaatlikult, tõsiselt keskendununa ja kõheldes vastuseid.

Houellebecq on meie aja kõige meeliköitvam kirjanik, vähemalt Euroopas. Tema romaan Alistumine on ilmumisest saadik Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia müügiedetabelite tipus, seda on müüdud 32-s riigis. Houellebecqi poliitiline ennustus Prantsusmaa ja Euroopa islamiseerumisest lähimas tulevikus on olnud juba nädalaid meedia juhtteema. Pärast rünnakuid Charlie Hebdo’le ja juudi kaubamajale Pariisis kadus ta mõneks ajaks vaateväljalt ja vaikis. Avalikke ülesastumisi oli harva. Nüüd on ta valmis rääkima.

Kriitikute ja ajakirjanike jaoks on Houellebecq vaevav küsimärk. Teda on kirjanduslikult, ühiskondlikult, moraalselt või poliitiliselt väga keeruline liigitada. Parem- ja vasakpoolsuse, tagurlikkuse ja eesrindlikkuse mõistetel ei ole tema jaoks suurt tähendust. Talle läheb korda hea ja õige elu – ning selle saavutamatus. Korduvate läbikukkumiste tõttu tunduvad talle melanhoolia ja schopenhauerlike mõõtmetega pessimism ainuvõimaliku hoiakuna. Ta ei tunne ajaloo absurdsuste ja inimese sõgeduse üle kahjurõõmu, teda rõhuvad mõlemad. Tema alahoidlikkus, selgitab ta, on apaatsuse ja pessimismi tagajärg: miks me peaks lahti ütlema töötavast ja järeleproovitud asjakorraldusest, et ajada taga teadmata tagajärgedega ideaali?

Houellebecqi aineseks on ühiskondlikud katastroofid, mille liberalism ja valgustus tema arvates endaga kaasa on toonud. 200 aastat on Lääne inimesed uskunud end ilma Jumala ja etteantud korrata hakkama saavat, aga oma upsakuses pole nad tõotatud vabaduseni jõudnud ega ammugi seda teoks teinud.

Prantsuse ajakirjanikud ei talu, kui Houellebecq üritab sakslastele Prantsusmaad lahti seletada. Nad reserveerivad kõrgeima instantsi tõlgendaja staatuse enesele ja leiavad, et valgustusideest lahtiütlemine oleks Prantsusmaa ajaloolise lunastajarolli mahasalgamine ja seega vaimne riigireetmine. Vana haige kristliku rahvuse alistumine islamile? Quelle horreur! Houellebecqile meeldib näha selles teenitud karistust Prantsusmaal eriti selgelt väljakujunenud intellektuaalide ja poliitikute kasti kõrkuse eest. Saksa publikut peab ta sellise kriitika suhtes eriti vastuvõtlikuks. Houellebecqi vastu ei aita mingi kõlbeline ega humanistlik turukära. Ükski teine autor ei ole kaasaaja lärmitseva hedonismi taha varjunud musta meeleheidet nii armutu põhjalikkusega päevavalgele tirinud kui tema. Ja seetõttu on ta ära teeninud, et nüüd, kus torm on pisut vaibunud, talle rahus ja austusväärselt sõna antaks.

SPIEGEL: Michel, kas Prantsusmaa paneb Teid ahastama?

Houellebecq: Ma näen, et Prantsusmaa käib alla. Minu tunded ei puutu siin asjasse. Ma olen neutraalne, ei seo end toimuvaga ega vali poolt. Ma ei kuuluta mingit sõnumit, vaid kirjutan sellest, kuidas maailm mulle paistab. Mu romaan on väga ambivalentne, seda ei saa pidada meeleheitlikuks ega ka lootusrikkaks.

SPIEGEL: Teie osavõtmatuses autorina on midagi provokatiivset?

Houellebecq: Te arvate nii? See tuleb ilmselt sellest, et minu oskus olla ambivalentne raskendab selge vaenlasekuvandi loomist.

SPIEGEL: Jah, rünnakutest Teie vastu ei ole puudust. Iga Teie raamat vallandab skandaali või vähemalt poleemika. Kas Te ei tee enda elu mitte liiga lihtsaks, kui Te üldse mingit seisukohta ei võta ja nii alati tabamatuks jääte?

Houellebecq: Mingi ürituse eest kõnelev intellektuaal kannab vastutust, kirjaniku puhul on teisiti. Tema saab vaadata asju eemalt, justkui need oleksid kurioosumid, mis talle tegelikult üldse korda ei lähe. See on raske ülesanne, skandaali ei peaks otsima, aga ka mitte vältima. Minu distantseeritus võimaldab mul tõstatatud küsimusi üheaegselt huumori ja tõsidusega käsitleda. Ja see kokteil laseb mul minu vastu suunatud rünnakud kergemini üle elada.

SPIEGEL: Inimesi vihastab, et Te ei vihasta.

Houellebecq: Ma lõhestan ja polariseerin eelkõige Prantsusmaa vasakpoolseid. Vasakpoolsed ei oska minuga midagi peale hakata, parempoolsed samuti mitte. Kas teate, mulle räägiti, et Charlie Hebdo toimetus oli just mind ja minu raamatut arutanud, kui terroristid sisse tormasid ja tule avasid. Ajakirjanikud, kes mind ajakirja kaanel Nostradamuse pilapildil olid kujutanud – kuigi ma ei ole mingi prohvet –, ei suutnud omavahel kokku leppida, mida minust arvata.

SPIEGEL: Teie satiiriline pool oleks pidanud toimetusele ju ometi meeldima.

Houellebecq: Aga ma võtan kõike tõsiselt! Puhta satiirikuna ei tekitaks ma kaugeltki nii palju paksu verd. Charlie Hebdo sattus eskalatsioonispiraali. Pärast Muhamedi karikatuuride äratrükkimist oli seda juba aastaid ähvardatud. Ärritatuna sellest, et neil prohveti pilamine ära keelati, andsid nad üha enam hoogu juurde. Ma mõistan seda väga hästi, ma oleks ise samuti käitunud. Kui midagi ära keelatakse, hakkab selle tegemine alles õiget lõbu pakkuma. Ja nii panid nad islami suhtes toime ühe provokatsiooni teise järel.

SPIEGEL: Teie raamat ei ole õigupoolest islamivaenulik, see ei haava kellegi religioosseid tundeid. Kas Te tunnete end sellegipoolest ohustatuna?

Houellebecq: Mind ei ole seni keegi ähvardanud. Aga kui mul keelataks mingitest asjadest rääkimine, hakkaksin ma nimme neist veel rohkem rääkima. Minu raamat Alistumine ei ole islamofoobne romaan, aga igaühel peaks olema õigus kirjutada islamofoobne romaan, kui ta seda tahaks.

SPIEGEL: Kas Teil ei ole olnud sellist kiusatust? Te kirjutasite juba oma 2001. aastal ilmunud romaanis Platvorm mõrvarlikust rünnakust Tai kuurortis, mille sooritasid radikaalsed moslemid.

Houellebecq: Alistumise kallal töötades mul selline kiusatus aeg-ajalt tekkis. See oleks romaani sõnumi lihtsamaks teinud. Aga ei tohi lasta ennast kummastki poolest mõjutada. Ma oleks äärepealt isegi esimest korda oma kirjanikuelus happy end’i konstrueerinud ja lasknud oma jutustaja François’ ja tema juudist sõbranna Myriami armusuhtel Iisraelis õnneliku lõpuni jõuda.

SPIEGEL: Te kujutate Prantsusmaad 2022. aasta presidendivalimiste ajal etnilistest ja religioossetest vägivallapuhangutest haaratud maana. Kas Teile tundub, et Teie tulevikuvisioon hakkab täide minema?

Houellebecq: Ainult osaliselt, sest minu romaan algab islamivastaste atentaatidega, mille sooritavad grupeeringud ja isikud, kes meenutavad pigem Anders Breivikut Norras. Nii et kui praegu tegutseksid parempoolsed terroristid, siis sarnaneks reaalsus romaaniga juba väga olulisel määral.

Võitlusvälja laienemine (1994, eesti keeles 2005, tõlkinud Triinu Tamm) „Võib-olla. Aga ma ei saa täiesti konkreetselt aru, kuidas inimesed suudavad elada. Mul on tunne, et kõik inimesed peaksid õnnetud olema: mõelge ise, me elame nii lihtsas maailmas. On olemas üks süsteem, mis põhineb domineerimisel, rahal ja hirmul – see on pigem mehelik süsteem, nimetagem seda Marsiks; ja on olemas naiselik süsteem, mis põhineb võrgutamisel ja seksil, nimetagem see Veenuseks. Ja ongi kõik. Kas tõesti on võimalik elada ja uskuda, et rohkem polegi midagi olemas? Maupassant uskus koos 19. sajandi realistidega, et midagi rohkem pole olemas; selle tagajärjeks oli see, et ta lõpetas märatseva hulluna.“ „Te ajate kõik segamini. Maupassant’i hullumeelsus oli täiesti reeglipärane süüfilise arenguetapp. Iga normaalne inimene aktsepteerib neid kahte süsteemi, millest te räägite.“
Võitlusvälja laienemine
(1994, eesti keeles 2005, tõlkinud Triinu Tamm)
„Võib-olla. Aga ma ei saa täiesti konkreetselt aru, kuidas inimesed suudavad elada. Mul on tunne, et kõik inimesed peaksid õnnetud olema: mõelge ise, me elame nii lihtsas maailmas. On olemas üks süsteem, mis põhineb domineerimisel, rahal ja hirmul – see on pigem mehelik süsteem, nimetagem seda Marsiks; ja on olemas naiselik süsteem, mis põhineb võrgutamisel ja seksil, nimetagem see Veenuseks. Ja ongi kõik. Kas tõesti on võimalik elada ja uskuda, et rohkem polegi midagi olemas? Maupassant uskus koos 19. sajandi realistidega, et midagi rohkem pole olemas; selle tagajärjeks oli see, et ta lõpetas märatseva hulluna.“
„Te ajate kõik segamini. Maupassant’i hullumeelsus oli täiesti reeglipärane süüfilise arenguetapp. Iga normaalne inimene aktsepteerib neid kahte süsteemi, millest te räägite.“

 

SPIEGEL: Sellegipoolest on ettekujutuse ja tegelikkuse kokkusattumus rabav. Kas romaani loetakse nüüd teisiti?

Houellebecq: Ma loodan, et mitte. Prantslaste jaoks ei olnud need rünnakud kaugeltki ootamatud. Ma ise olin šokeeritud, aga mitte mingil juhul üllatunud. Ended olid olemas: Muhamed Merah, kes 2012. aasta märtsis Toulouse’is ja Montaubanis seitse inimest, sõdurit ja juuti, tappis; või siis Ilan Halimi juhtum – juut, kelle moslemid 2006. aastal ühes Pariisi eeslinnas surnuks piinasid. Ka Charlie Hebdo’d turvasid politseinikud. Korrakaitsjad olid võimetud. Rünnak oli üsna hästi ette valmistatud ja see näitas, et Prantsusmaal on üsna lihtne endale ka tõsised automaatrelvad hankida. Merah oli seevastu veel üksiküritaja.

SPIEGEL: Charlie Hebdo rünnakus hukkus ka üks Teie sõber – Bernard Maris, majandusteadlane ja publitsist, kes oli avaldanud artikli Teie romaanide majandusfilosoofiast.

Houellebecq: Ta osales just toimetuse nõupidamisel. Ma ei suutnud kõigepealt uskuda, et ta surnud on. Ta ei olnud oma kirjutistes kunagi islamist juttu teinud ning teda ei paistnud midagi ähvardavat.

SPIEGEL: Kas Te tundsite pärast seda, et Teist endastki võib märklaud saada? Igal juhul tõmbusite Te mõneks ajaks tagasi ning ütlesite oma avalikud esinemised Prantsusmaal ära.

Houellebecq: Mitte hirmust. Ma olin lihtsalt liiga rusutud. Liiga masendunud ja šokeeritud sellest, et reaalsus mu ellu sel kombel sisse tungis. See oli väga iseäralik tunne, midagi sarnast polnud minuga veel varem juhtunud.

SPIEGEL: Rünnak Balil või kusagil Aafrikas on midagi erinevat?

Houellebecq: See võib kõlada kalgilt, aga distants muudab sündmused abstraktsemaks. See, et mu sõber Charlie Hebdo rünnakus surma sai, mõjus sootuks teisiti. Hästi, nüüd on juba piisavalt aega möödunud, matused on ammu peetud, ma olen vahepeal jälle end üles ajanud ning Teile selle intervjuu siin Pariisis lubanud.

SPIEGEL: Kas Te peate võimalikuks, et Prantsusmaa kistakse kodusõtta, nii nagu Te seda oma romaanis kirjeldate?

Houellebecq: Jah.

SPIEGEL: Siis peaks nüüd millagi järgnema äärmusparempoolsete vastulöök, nad peaksid praegu vasturünnakut plaanima. Täiemõõduline sissisõda radikaalsete moslemite ja identitaarsete[1] parempoolsete natsionalistide vahel tundub aga mõeldamatu.

Houellebecq: Lähemas tulevikus kindlasti. Paradoksaalselt takistab seda esialgu just Front national’i tugevus. Praegu on FN-il üks selge eesmärk, demokraatlikul teel valimiste kaudu võimule tulla. See väljavaade hoiab natsionaalkonservatiivse tiiva parempoolse serva praegu vaos. Seetõttu ei usu ma, et paremäärmuslased esialgu vägivalla kasutusele võtaksid.

SPIEGEL: Me peaksime seetõttu demokraatlikel protseduuridel siiski töötada laskma, nii muret tekitav, kui Marine Le Peni võit ka ei oleks?

Houellebecq: Jah ja ei. See on keeruline. Vaatame kasvõi norrakast Breiviku kujunemislugu. Ta alustas ühe paremäärmusliku partei agressiivse liikmena ja jõudis siis järeldusele, et sel parteil puudub igasugune šanss kunagigi võimule tulla. Seetõttu radikaliseerus ta edasi ja tappis lõpuks 80 noort sotsiaaldemokraati, keda ta pidas rahvuse reetjateks. Praegu vangis istudes on ta jälle veendumusele jõudnud, et paremäärmuslikul parteil on siiski head väljavaated. Ta kurdab, et tema vangistuskord ei luba tal sääraste ringkondadega suhelda ning uut parteid üles ehitada.

SPIEGEL: Mida see Prantsusmaale kohandatuna tähendab?

Houellebecq: Front national ei tule kunagi võimule. Praegu on see partei veel illusiooni kütkes. Niipea, kui paremäärmuslased sellest aru saavad, võib nende vägivallavalmidus kasvada. Prantsusmaa poliitiline valimissüsteem rajaneb vasak- ja paremtsentristide võimuvahetustel. Need mõlemad blokid – kodanlikud parempoolsed ja sotsialistlikud vasakpoolsed – jäävad alati FN-i vastu kokku mängima ning selle võimuhaaramist takistama, olgugi et viimane on arvamusküsitluste järgi juba praegu maa tugevaim partei.

SPIEGEL: Ka see käib demokraatia mängureeglitega kokku. Kas Te eelistaksite Marine Le Peni valimisvõitu, mis Teie raamatus siiski toimumata jääb?

Houellebecq: Boikott, mida vasakpoolsed ja kodanlikud konservatiivid tema suhtes rakendavad, tõukab esindusdemokraatia kriisi. Front national’i isolatsiooni jätmine ja kõikide ülejäänute allianss tema vastu tekitab ohtliku ja ebaterve olukorra. Nii kodanlike kui natsionalistlike parempoolsete lihtliikmed soovivad mõlema erakonna ühtesulamist, vastu on üksnes parteibossid.

SPIEGEL: Kas barjääri püstitamine paremäärmusliku partei vastu, mille demokraatlikud ja õigusriiklikud alused on pehmelt öeldes kaheldavad, pole lõpuks siiski õiguspärane?

Houellebecq: See on lõks. See viib just selle halvima hüpoteesini, mille ma oma romaani lähtepunktiks võtsin: järgmistel presidendivalimistel 2017. aastal nihkub maa üha rohkem paremale, ent valimised võidab ometi sotsialist.

SPIEGEL: François Hollande valitakse seega tagasi. Vasakpoolne president valdavalt parempoolselt mõtleval maal?

Houellebecq: See on tõsine oht. Demokraatia nõrgim koht on üha kasvavas lõhes rahva ning poliitilise ja meediaeliidi vahel, kes väidab end kõnelevat tema nimel. See võib minu arvates viia rahutusteni, millegi kaootilise ja võib-olla vägivaldsenigi.

SPIEGEL: Mida Te sellisel juhul kõigepealt kardate?

Houellebecq: Esmalt, arvan ma, võtab asi märkimisväärse väljarände vormi. Rikkad, auahned ning hästi haritud noored lahkuvad riigist – kõik need jõud, kes end süsteemi poolt kammitsetuna ja suukorvistatuna tunnevad ning vasakpoolseid tõeliselt vihkavad. Halvimal juhul võib paremradikaalide karm südamik veelgi enam radikaliseeruda ning vägivalda kasutada. Ma usun, et kodusõja oht võib muutuda reaalseks, kui Hollande või mõni teine sotsialist 2017. aastal presidendiks valitakse. Varem mitte.

SPIEGEL: Te külvate hirmu. Prantsusmaal on toimivad institutsioonid, mis säärase stsenaariumi ära hoiavad.

Houellebecq: Prantsusmaal on tõesti paar trumpi. Armee on väga hea, politsei on väga hea. See on rahustav.

SPIEGEL: Tõsiselt või? Te ei mõtle ometi nii!

Houellebecq: Ma kipun arvama, et Saksamaal ei ole selget ettekujutust Prantsusmaa ees seisva kriisi kogu ulatusest. Olukord Prantsusmaal on viimase viie, kümne aasta jooksul oluliselt halvemaks muutunud. Saksamaal minu arusaamist mööda vähe või üldse mitte. Juba 40 aastat üritavad etableerunud parteid, meedia ja kultuuritegelased Front national’i pealetungi takistada. Nad on läbi kukkunud. Probleemide ees žestikuleeriv poliitika on ennast ammendanud.

SPIEGEL: Poliitikutele ja ajakirjanikele langeb Teie raamatus enamasti osaks vaid põlgus. Te lasete neil paista pajatsite bandena.

Houellebecq: Aga seda nad ju on. Kui ma kolm aastat tagasi välismaalt Prantsusmaale naasin, hakkas mulle esimesena silma see laienev kuristik, millest ühele poole jäid inimesed, kes tegelikkust oma nahal tunda saavad, ja teisele poole eliit, kes neile ette kirjutab, kuidas nad seda tegelikkust nägema päevad. Lisaks sellele veel kasvav vaesus, mis Pariisis üha enam välja paistab. Varem võis kodutuid leida vaid kindlatest kohtadest, täna on nad pea kõikjal. Metropole ümbritsevates äärelinnades on järjest rohkem piirkondi, kus Prantsuse seadused ei kehti, kus elatakse oma tavade järgi, kus naised ei tohi looritamata majast väljuda ja kuhu politsei vaevalt siseneda tihkab. Armee suudaks korra taastada, temal on selleks vajalikud vahendid, aga nii kaugel me veel ei ole.

SPIEGEL: Relvastatud sõdurid patrullivad juba niigi kõikjal, Saksamaal oleks see kujuteldamatu. Kas Te peate silmas mingeid konkreetseid eeslinnu?

Houellebecq: Mul on isiklikud sidemed Saint-Denis’ ja Argenteuil’ga. Äärelinnade moslemikogukondade elu-olu on hästi dokumenteeritud. Viimaste atentaatide puhul ehmataski prantslasi kõige rohkem see, et oht tuleb seestpoolt. Probleemiks pole enam sisseränne, vaid nurjunud integratsioon. Võõras on üks meist, siinsündinu.

SPIEGEL: 7. jaanuari terrorirünnakud olid šokiks. Neli päeva hiljem toimunud muljetavaldav demonstratsioon andis sellest tunnistust.

Houellebecq: Mina ei näinud selles soovi rahvusliku ühtsuse järele. Seda ei tule. Sellegipoolest oli tolles võimsas meeleavalduses midagi tervendavat. See näitas, et sõnavabadusel on sellel maal suur toetajaskond. See sõnum jõudis ka välisriikide presidentide ja peaministriteni.

SPIEGEL: See näitab ka seda, et valgustuse vaim hõljub Prantsusmaa kohal edasi, et République des lettres on endiselt elus.

Elementaarosakesed (1998, eesti keeles 2008, tõlkinud Indrek Koff) „Tänapäeva teadvuse elemendid ei sobi enam kokku meie surelikkusega. Mitte ühelgi ajastul, mitte üheski tsivilisatsioonis pole nii pikalt ja nii pidevalt mõeldud oma vanusele; igaüks kujutab perspektiivis ette lihtsalt tulevikku: ka tema jaoks saabub hetk, kui elult oodatavate füüsiliste naudingute summa jääb väiksemaks kannatuste summast (ühesõnaga, ta tunneb sisimas, kuidas osutid liiguvad, ja need liiguvad alati ühest suunas). Säärane naudingute ja kannatuste ratsionaalne mõõtmine, milleni jõuab varem või hiljem igaüks, viib teatavast vanusest peale paratamatult enesetapule. Sellega seoses on naljakas märkida, et kaks möödunud sajandi lõpus au sees olnud filosoofi, Deleuze ja Debord, sooritasid mõlemad ilma selge põhjuseta enesetapu lihtsalt seepärast, et nad ei suutnud taluda mõtet omaenda füüsilisest allakäigust. Need enesetapud ei tekitanud vähimatki üllatust ega kutsunud esile mingeid kommentaare; veelgi üldisemalt võib öelda, et vanemate inimeste enesetapud, mida esineb kaugelt kõige rohkem, tunduvad meile tänapäeval absoluutselt loogilised. Sümptomaatilise joonena võib märkida ka avaliku arvamuse reaktsiooni võimalikule terroristlikule rünnakule: pea sajal protsendil juhtudest eelistaksid inimesed paugupealt surma saada, mitte vigaseks jääda või elada edasi moonutatud näoga. Osaliselt muidugi sellepärast, et neil on elust natuke kõrini; eriti aga sellepärast, et mitte miski, isegi mitte surm, ei tundu neile nii õudne kui elu vähenenud kehas.“
Elementaarosakesed
(1998, eesti keeles 2008, tõlkinud Indrek Koff)
„Tänapäeva teadvuse elemendid ei sobi enam kokku meie surelikkusega. Mitte ühelgi ajastul, mitte üheski tsivilisatsioonis pole nii pikalt ja nii pidevalt mõeldud oma vanusele; igaüks kujutab perspektiivis ette lihtsalt tulevikku: ka tema jaoks saabub hetk, kui elult oodatavate füüsiliste naudingute summa jääb väiksemaks kannatuste summast (ühesõnaga, ta tunneb sisimas, kuidas osutid liiguvad, ja need liiguvad alati ühest suunas). Säärane naudingute ja kannatuste ratsionaalne mõõtmine, milleni jõuab varem või hiljem igaüks, viib teatavast vanusest peale paratamatult enesetapule. Sellega seoses on naljakas märkida, et kaks möödunud sajandi lõpus au sees olnud filosoofi, Deleuze ja Debord, sooritasid mõlemad ilma selge põhjuseta enesetapu lihtsalt seepärast, et nad ei suutnud taluda mõtet omaenda füüsilisest allakäigust. Need enesetapud ei tekitanud vähimatki üllatust ega kutsunud esile mingeid kommentaare; veelgi üldisemalt võib öelda, et vanemate inimeste enesetapud, mida esineb kaugelt kõige rohkem, tunduvad meile tänapäeval absoluutselt loogilised. Sümptomaatilise joonena võib märkida ka avaliku arvamuse reaktsiooni võimalikule terroristlikule rünnakule: pea sajal protsendil juhtudest eelistaksid inimesed paugupealt surma saada, mitte vigaseks jääda või elada edasi moonutatud näoga. Osaliselt muidugi sellepärast, et neil on elust natuke kõrini; eriti aga sellepärast, et mitte miski, isegi mitte surm, ei tundu neile nii õudne kui elu vähenenud kehas.“

Houellebecq: Jah, see oli kummardus selle vaimse ja kultuurilise järjepidevuse ees, mille juured ulatuvad valgustusaega. Montaigne rääkis juba 16. sajandil religioonist nii, nagu see kusagil mujal Euroopas võimalik ei olnud. Kirjandus kuulub sellesse valdkonda, kus Prantsusmaal veel hästi läheb.

SPIEGEL: Kas Te ei räägi siin vastu oma romaani teesile, mille kohaselt valgustus on ennast ammendanud ja lõpule jõudnud?

Houellebecq: Ma usun, et 1789. aastal Prantsuse revolutsiooniga alanud ajalooline ja poliitiline tsükkel on lõppemas. Vabariigi eeskuju laguneb koos oma vabadus- ja võrdsusideaaliga. See andis inimesele lubadusi, mida ta nüüd täita ei suuda. Me elame religioossuse tagasituleku ajastul. Käigus on suur mõtte- ja tunnetusviisi muutus – respiritualiseerumine. Üks usu- ja väärtussüsteem asendub teisega. Reformatsiooniga alanud ja valgustusajastul oma tipu saavutanud mõtteviis on hääbumas.

SPIEGEL: Paistab, et inimene vajab metafüüsikat. Aga kas religioossuse tagasitulek peab kindlasti avalduma obskurantismis? Äärmusislami põhiprobleem ongi just selle talumatus minevikuihaluses.

Houellebecq: Üha rohkem inimesi tunneb end ratsionalismi kätte lämbuvat. Tagaplaanil toimiv spirituaalne jõud muutub järjest tugevamaks. Seda võib järeldada kasvõi näiteks selliste raamatute ja filmide edust nagu Sõrmuste isand. Ma jagan Auguste Comte’i arvamust, et igasugusest religioonist loobunud ühiskond ei ole elujõuline. Seda ähvardab täielik koostlagunemine. Ühiskondlikku korda toetavad religioossed väärtused ja normid leevendavad üksiku inimese hirme ja pakuvad talle lohutust.

SPIEGEL: Samal ajal kui indiviidi ees seisev vabadus ja vastutus talle kergesti üle jõu käivaks võivad osutuda? Iga religioon on eestkostesüsteem. Teie romaani järeldus ja eeldus sisalduvad juba selle pealkirjas: Alistumine.

Houellebecq: Kõigepealt tahtsin ma panna pealkirjaks Pöördumine. Minu peategelane pidi katoliiklusse pöörama, nii nagu kirjanik Huysmans umbes sada aastat varemgi. Misjaoks iseolemine hea on, kui see inimese viljatuks muudab? Ma ei arutle mitte ideoloogiliselt, vaid realistlikult.

SPIEGEL: Kas Te tahaksite ise Jumalasse uskuda?

Houellebecq: Jah.

SPIEGEL: See ei tule Teil aga välja?

Houellebecq: Mitte kuigi sageli. Ma ütlen endale: oleks parem, kui ma lihtsalt usuksin ja lõpetaksin uskumisest mõtlemise. Aga ma ei saa sellega hakkama. Enamiku inimestega on ilmselt samamoodi. Nii vaadatuna on agnostitsism andam intellektuaalsele aususele. Ma ütlen Teile midagi, mis Teile kummaline võib tunduda: mul on kergem jumalasse uskuda, kui ma maal olen.

SPIEGEL: Olles vastamisi oma ümber laiuva loodusega ja tähistaevaga oma pea kohal tunnete Te end Loojale lähemal?

Houellebecq: Linnas elatakse tihedas inimlike ja sotsiaalsete suhete võrgustikus. Aetakse tähtsaid asju. Mulle on see praegune usutlus SPIEGEL’iga oluline, teile samuti. Te olete end ette valmistanud ja esitate keerulisi küsimusi. Kuidas me sellest ka ei räägiks, linnas ei ole me loodusega nii intensiivses kontaktis, kui see alguses ette oli nähtud. Looduse ees kogetud üksildustunne võimaldab meil universumi taas tervikuna kogeda ja juhatab meid teistliku maailmakäsitluse juurde tagasi.

SPIEGEL: Universumi korrastatus on tugev argument jumala olemasolu tõestuseks, sellest räägib Teie romaanis Pariisi Islami Ülikooli värske rektor. Ka Einstein uskus, et kogu maailmkõiksuse struktuur ei saa olla juhuslikult tekkinud.

Houellebecq: Minu silmis on see kõige veenvam argument jumala kasuks. Kõige haaravam on seevastu osalemine matustel.

SPIEGEL: Surelikkuse kogemine raputab inimese eksistentsiaalset enesekindlust?

Houellebecq: Surm on enamiku inimeste jaoks talumatu, seetõttu tahaksid nad meeleldi uskuda elusse pärast seda. Pärast lähedase inimese surma otsivad nad lohutust usust jumalasse.

SPIEGEL: Kas Teie puhul oli see nii? Teie romaanis jätab vanemate surm François’ üsna külmaks.

Houellebecq: See on lõpmata kurb. Ma küll ammutan oma ideed tegelikust elust, ent minu isa oli raamatus kujutatust hoopis erinev, ka tema surm oli erinev. Küllap selles on midagi, et minu ateism mu ümbruskonda puudutanud surma üle ei elanud. Ilmselt ei olnudki ma kunagi tõeline ateist, vaid üksnes skeptik või agnostik.

SPIEGEL: Miks Te ei jäänud oma esialgse idee juurde ega tõstnud oma romaani keskpunkti katoliiklust? Kas Teie arvates on sel islamiga võrreldes vähem vitaalsust?

Houellebecq: Ma olen isiklikult veendunud, et katoliikluses on veel palju jõudu varjul. Ma usun, et sel on tulevikku, kuigi raamatus arenevad asjad teistmoodi. Protest samasooliste abielu vastu toob Prantsusmaal tohutud rahvamassid tänavatele. Nende hulgas tuleb välja ka uus katoliiklaste põlvkond; nad on moodsad, avatud, sümpaatsed, vennalikud ja säravad – selliseid pole ma veel varem näinud. Nad on sootuks teistsugused kui vanad traditsionalistid või progressiusulised, kes on tegelikult vaid maskeeritud protestandid. Protestantlus on valgustuse hingena katoliikluse allakäik, seda nii kunstis kui usus.

SPIEGEL: Teie romaanis tundub selle uue, tugevamaks muutunud katoliikluse ja mõõduka islami vaheline kokkulepe võimalik olevat. On see autori salasoov või reaalne väljavaade?

Houellebecq: Islami jaoks on evangeelses usutunnistuses loomulikult mõned probleemid. Moslemile on vahe jumala ja tema prohveti vahel ületamatu. Jumalapoja inimesekssaamine ja sellest tulenev jumalaema olemasolu, veelgi enam aga Kristuse ohvrisurm ristil ja ristilöödu triumf – kõik see on moslemitele ülimal määral vastumeelne. Nad ei saa sellest aru. Tõtt öelda ei saa ka mina sellest aru.

SPIEGEL: Aga kas see avaldab Teile muljet?

Houellebecq: Lugege mu raamatust kohti, kus on juttu mustast jumalaemast palverändurite kabelis Rocamadouri külas! Kuningad, sõjamehed, rüütlid võtsid kõrgkeskajal ette palverännaku tema juurde. Neitsi lipu all mindi sõjakäikudele. See on täiesti jahmatav. Naine! Säärane naise ülendamine!

SPIEGEL: Teie minategelane François süüvib Madonna palgesse, ent pöördumine katoliiklusesse jääb ära. Islami omaksvõtt tundub talle otstarbekam.

Houellebecq: Pöördumine katoliiklusesse oleks olnud mõeldav. Ka sellest oleks saanud pikantse raamatu. Dramaturgilistel kaalutlustel lasin ma islamil võita, sest François’ sõbranna on juuditar ja tema perekond on sunnitud juutide ning moslemite vaheliste lahkhelide tõttu Iisraeli välja rändama.

SPIEGEL: Ka see on vahepeal Prantsusmaal tegelikkuseks saanud.

Houellebecq: Ma saan aru, kui juudid end teatud linnaosades enam turvaliselt ei tunne. Minu hambaarst tahab Saint-Denis’st mujale Prantsusmaal ära kolida. Iisrael ei ole ainus alternatiiv.

SPIEGEL: François’ jaoks ei ole see romaanis üldse mingi alternatiiv. Ta kohaneb islamiga. Kas Te ei toida sellega mitte Õhtumaa islamiseerumise irratsionaalseid kartusi?

Houellebecq: Lõpuks on mulle kõige tähtsam siiski kodurahu! Ma osutan poliitilisele paradoksile. Moslemid on oma ühiskondlikelt ja perepoliitilistelt vaadetelt konservatiivsed. Nad ei saa aga paremerakondade poolt hääletada, sest viimaste äärmuslikum tiib on varjatult või avalikult rassistlik ning võitleb sisserände vastu. Nad ei saa aga ka vasakparteide poolt hääletada, sest nende seisukohad seksi, abielu ja naiste küsimuses on moslemite jaoks kaugelt liiga vabameelsed. Mida nad peaksid tegema? Lahendus seisneks oma partei moodustamises, Moslemi Vennaskonnas.

SPIEGEL: Mis Teie romaanis vasakpoolsete abiga võimule tuleb?

Houellebecq: Ma panen Prantsusmaa vasakpoolsete ette põhimõttelise vastuolu: hirmust islamofoobia ja rassismi ees – kuigi need on tegelikult erinevad asjad – teevad nad moslemitele mööndusi nende antiliberaalsete põhimõtete osas. Naiste võrdõiguslikkus, samasooliste abielu heakskiitmine – Prantsusmaa moslemite jaoks on need raskesti talutavad, vasakpoolsete jaoks aga olemusliku tähtsusega.

SPIEGEL: Romaanis loobuvad sotsialistid rassismisüüdistuste kartuses oma sekulaarsusest ning teevad ühes moslemist presidendiga kaasa konservatiivse hingelis-moraalse pöörde.

Houellebecq: Ha, seda ei ole vasakpoolsed mu romaanis suutnud üldse alla neelata. Ma ei otsi provokatsioone, ma teen oma tööd: avastan vastuoksusi, otsin ühiskonna valukohti, asetan sõrme haavale ja vajutan tugevalt. Rassismisüüdistus hirmutab vasakpoolseid sedavõrd, et nad lubavad moslemitele kõike, peaaegu kõike.

SPIEGEL: Naise rõhumist aga kohe kindlasti mitte. Siin ei saa Lääne ühiskonnas teha enam ühtegi sammu tagasi.

Kaart ja territoorium (2010, eesti keeles 2013, tõlkinud Indrek Koff) „Ma tean, et ta ei olnud meie eluga rahul,“ jätkas ta, „aga kas see on suremiseks piisav põhjus? Mina ei olnud ju ka oma eluga rahul, ma ütlen ausalt, et ma ootasin arhitektiametist midagi enamat kui lollidele turistidele mingite kuradi nõmedate puhkemajade ehitamist, kusjuures sügavalt alatud ja peaaegu alati piiritult labased arendajad istuvad sul kogu aeg kukil; aga noh, olgu, see oli töö, sellega harjub… Arvatavasti ta lihtsalt ei armastanud elu, ja ongi kogu lugu. Kõige rohkem vapustas mind see, mida naabrinaine rääkis, see, kes oli teda vahetult enne näinud. Ta tuli poest, oli arvatavasti kuskilt mürki saanud – muide, seda me ei saanudki teada, mismoodi. Ja see naabrinaine ütles, et ta oli paistnud õnnelik, uskumatult elevil ja õnnelik. Ta oli välja näinud täpselt nii, nagu ta hakkaks puhkusele sõitma. See oli tsüaniid, ilmselt suri ta peaaegu kohe; ma olen täiesti kindel, et tal mingeid valusid ei olnud.“
Kaart ja territoorium
(2010, eesti keeles 2013, tõlkinud Indrek Koff)
„Ma tean, et ta ei olnud meie eluga rahul,“ jätkas ta, „aga kas see on suremiseks piisav põhjus? Mina ei olnud ju ka oma eluga rahul, ma ütlen ausalt, et ma ootasin arhitektiametist midagi enamat kui lollidele turistidele mingite kuradi nõmedate puhkemajade ehitamist, kusjuures sügavalt alatud ja peaaegu alati piiritult labased arendajad istuvad sul kogu aeg kukil; aga noh, olgu, see oli töö, sellega harjub… Arvatavasti ta lihtsalt ei armastanud elu, ja ongi kogu lugu. Kõige rohkem vapustas mind see, mida naabrinaine rääkis, see, kes oli teda vahetult enne näinud. Ta tuli poest, oli arvatavasti kuskilt mürki saanud – muide, seda me ei saanudki teada, mismoodi. Ja see naabrinaine ütles, et ta oli paistnud õnnelik, uskumatult elevil ja õnnelik. Ta oli välja näinud täpselt nii, nagu ta hakkaks puhkusele sõitma. See oli tsüaniid, ilmselt suri ta peaaegu kohe; ma olen täiesti kindel, et tal mingeid valusid ei olnud.“

Houellebecq: Minu arvates on see võimalik. Patriarhaadi tagasitulek on mõeldav. Naise emantsipatsioon on ajutine edasiminek. See ei ole veel niivõrd kinnistunud, et seda ei saaks tagasi pöörata.

SPIEGEL: Noorte naiste jaoks on see ammu enesestmõistetavus, tagasivõetamatu saavutus.

Houellebecq: Ma ei tea, keegi ei tea kunagi. Keegi ei tea kunagi täpselt, mida naised tahavad.

SPIEGEL: Järsku on siiski võimalik teada, mida nad ei taha.

Houellebecq: Naised ei ole mingi ühtne blokk. Nad ei taha kõik ühte ja sedasama. Feminismil puudub veenev narratiiv, see pole kujunenud monoliitseks ilmavaateks.

SPIEGEL: Kas Te peate feminismi ideoloogiliseks eksisammuks?

Houellebecq: Ei, seda ma ei ütleks. Aga… ma ei tea. Simone de Beauvoir on probleemi üsna hästi piiritlenud. See ei ole 1949. aastal ilmunud Teisest sugupoolest saadik eriti muutunud. Kas olla naine on bioloogiline või sotsiaalne tõsiasi? Me võime väita, et see on sotsiaalne, aga sel on omad tagajärjed. See lükkab ideaali emaduselt kõrvale, sest just emadus teeb naisest Beauvoir’i sõnul kõige kindlamal viisil orjatari. Ja kui nüüd ideoloogia kõrvale jätta, siis tähendab see seda, et feminism töötab endale ise vastu, see sureb välja, sest ei paljune.

SPIEGEL: Teatud naise- ja mehekuvandidest tulenevad võimustruktuurid ei johtu aga bioloogiast, vaid need antakse edasi kultuuriliselt.

Houellebecq: Demograafiliselt on feminism kaotama määratud. Need rahvad, kel kõige rohkem lapsi on, võidavad. Nad saavutavad enamuse ja suruvad omad väärtused läbi. Tõekspidamiste taastootmine järgneb bioloogilisele taastootmisele, selline on reegel ja norm.

SPIEGEL: 1968. aasta põlvkonna mäss näitas just vastupidist.

Houellebecq: See on ajalooline erand! Mäss oma vanemate väärtuste vastu on erijuhtum. Patriarhaarsel süsteemil on eelis mitte sellepärast, et see parem oleks – seda ma ei väida –, vaid et selle mudeli järgi elavad inimesed sigitavad ja sünnitavad rohkem lapsi. Suurem arvukus paneb end maksma. See on minu raamatu juures viimaks kõige masendavam: alistumine bioloogiale. Ideoloogiliselt on religioon parim alistumissüsteem. See on ühtlasi ka patriarhaadi alus: inimene allub jumalale ja naine mehele. Kõik. Punkt. Korras.

SPIEGEL: See on šokeeriv. See kinnitab paremrahvuslaste kartusi, et Lääne-Euroopa maade põlisrahvastik moslemitest sisserändajate kõrge sündimuse tõttu kõrvale tõrjutakse ja hävitatakse. See on äärmusparempoolne seisukoht.

Houellebecq: Ja, ja, see on šokeeriv. See on parempoolne, islamivaenulik vaatenurk, milles on ometi oma mõte. Ausalt öeldes, mida mina arvan, ei puutu siin eriti asjasse. Minu anne seisneb kaasaegset ühiskonda vormivate jõudude avastamises. Ja alistumissoov on taas jõudu koguv vägi. Religioonil on siin eelis, sest kõik teised alistumissüsteemid – natsionalism, fašism, kommunism – on kõik ajaloo prügikasti maandunud. Nad ei tule enam kõne alla. Valgustus on lõpukorral. Ilmalikkus, millega tulid 100 aasta eest välja ateismis tulevikku näinud poliitikud, on surnud. Vabariik on surnud.

SPIEGEL: Te lähete oma raamatus veel sammu kaugemale. Te väidate, et alistumine teeb õnnelikuks.

Houellebecq: Võib teha õnnelikuks. See seisukoht pakub mulle igatahes huvi.

SPIEGEL: Seejuures annate Te õnnest üsna tagasihoidliku ettekujutuse: kindel suhe, naise korrastav käsi, mikrolaineahjust võetud kiirtoidu asemel lihtsad aga hästi valmistatud road, vestlus laua ümber kogunenud sõpradega.

Houellebecq: Erakordne ongi see, et isegi see on saavutamatu. Hysmans, minu peakangelase François’ kirjanduslik ja vaimne teekaaslane, ei tahtnud midagi rohkemat – aga ei jõudnud selleni. Hysmansi kannul jõuab ka François romaanis võpatamapaneva äratundmiseni, et selleni ei jõua temagi.

SPIEGEL: Kui palju on Teie tegelastes Teid ennast?

Houellebecq: François ei ole minu projektsioon. Ma ei pane oma tegelasi autobiograafilistest mosaiigitükkidest kokku. Kuidas ma peaksin seda müstikasse libastumata selgitama? Autori ja tema kangelase intiimne lähedus, nende hingesugulus kasvab välja poeesiast, väljaspool igasuguseid intellektuaalseid ja ideoloogilisi arutlusi kujunevast poeetilisest empaatiast. Asi pole sellest, et peaksin oma tegelaste põhimõtteid ja arvamusi õigeteks või valedeks. Ma ei keela aga neil ühes või teises suunas mõtelda. Eelkõige ei tohi ma neid autorina liiga palju kontrollida, ma ei tohi liigselt muretseda, kuidas kriitikud või avalikkus suhtub sellesse, mida mu kangelased teevad või ütlevad. Kirjanik on inimene, kes loodib inimeksistentsi kõiki kihte. Selle tagajärjeks on kõikehaarav relativism, mis saab nii osaks autori hoiakust. Me ei ole mingil määral angažeeritud kirjanik, ma ei kirjuta nagu Sartre või Camus, ma ei seisa millegi eest, ma ei tea midagi.

Michel Houellebecq ZDF: Kogu Teie loomingut vaadates jääb mulje, et Te kirjutate Lääne elukorralduse allakäigust? Houellebecq: Jah, nii see on. See käib nii Elementaarosakeste, Platvormi, Saare võimaluse, kui ka Kaart ja territoorium kohta – need kõik räägivad asjadest, mis enam ei tööta ja väljapääsu otsingutest. See on nii ka Alistumise puhul. Michel Houellebecqi intervjuust Saksa telekanalile ZDF.
Michel Houellebecq
ZDF: Kogu Teie loomingut vaadates jääb mulje, et Te kirjutate Lääne elukorralduse allakäigust?
Houellebecq: Jah, nii see on. See käib nii Elementaarosakeste, Platvormi, Saare võimaluse, kui ka Kaart ja territoorium kohta – need kõik räägivad asjadest, mis enam ei tööta ja väljapääsu otsingutest. See on nii ka Alistumise puhul.
Michel Houellebecqi intervjuust Saksa telekanalile ZDF.

SPIEGEL: Te väldite avalikkuse tähelepanu, Te olete oma raamatus kujutanud oma kadumist ja mõrva, Te olete pikka aega erakuna Iirimaal ja Hispaanias elanud. Kui Te mõtlete Prantsusmaa tulevikule, nii nagu Te seda oma romaanis kirjeldate, kas Teid kisub siis jälle eksiili?

Houellebecq: Ei, ma käin lihtsalt vahel ära. Ma vajan eemalviibimist.

SPIEGEL: Mida Te nii kaua Iirimaal tegite? Kas Teil seal igav ei hakanud.

Houellebecq: Hakkas küll. Ometi loob igavus kirjutamiseks ideaalsed tingimused. Iirimaa on juba ise võrdlemisi eriline. Ma tahtsin tagasi tulla, sest ma väsisin inglise keele rääkimisest. Ma tahtsin uuesti prantsuse keeles rääkida. Ma arvan, et see oli peapõhjus.

SPIEGEL: Vahest jäi Teil puudu prantsuse keskkonnast kui ideede allikast ja vaatlusväljast?

Houellebecq: Hea küsimus, aga tegelikult on mu romaan vähem prantslaslik, kui see välja paistab. Ma usun, et ma oleks võinud üsna sarnase loo ka inglise olustikku üle kanda.

SPIEGEL: Aga saksa omasse?

Houellebecq: Ma ütlesin juba varem, et minu esmamulje järgi on Saksamaa jäänud selliseks, nagu ma olen teda varemgi tundnud. Prantsusmaa on nostalgiline, see igatseb taga oma kaotatud suveräänsust ja iseolemist. Saksamaa on melanhoolne, see tahaks kõige parema meelega euroopalikus nirvaanas lahustuda.

SPIEGEL: Michel, me täname Teid selle usutluse eest!

 

[1] Identitaarne liikumine (pr. k. mouvance identitaire) on 2002. aastal Prantsusmaa äärmusparempoolsetest noorsoorühmitustest alguse saanud üle-euroopaline poliitiline liikumine, mida iseloomustavad eelkõige sisserändajate vastased hoiakud.

 

Tõlkis Hardo Pajula

 

3 Comments

  1. Moslemid ei tunnista jeesust jumalana. Ma ütlen teile kristlased ,et kusagil ei austata prohvetit
    vähem kui ta oma kodukohas ja oma sugulaste juures ja oma majas. 🙂

  2. Ei ole midagi uut siin päikese all, ega härra Houellebecqi sõnades, juba Kierkegaard kirjutas 19.saj. esimesel poolel:
    Our age reminds one vividly of the dissolution of the Greek city-state:
    everything goes on as usual, and yet there is no longer anyone who believes in it.
    The invisible spiritual bond which gives it validity no longer exists, and so the
    whole age is at once comic and tragic – tragic because it is perishing, comic
    because it goes on.

Submit a comment

Massive Presence Website