Ma ei tea, kas sa oled armastanud.

In 50HALLIVARJU

Ma ei tea, kas sa oled armastanud.

Üks asi on olla armunud. Tunda, kuidas veri kehas pulbitseb. Kuidas teatud inimest ei saa ega tahagi mõtteist kustutada. Kuidas kõhus on liblikad ja ükski mure suurt ei heiduta. Kuidas tunded on nõnda suured, et ei mahu sinu sisse ära. Kuidas suudlused on alguses õrnad ja häbelikud ning kasvavad järjest kuumemaks, kirglikumaks. Ja noh, mis seal salata, seks on veelgi kuumem. Kuidas honeymoon phase’il ei ole otsa ega äärt ja kõik tundubki jäävat alati nõnda imeliseks.

Ja kui see kord lõppeb, siis alles tuleb alles armastus. Kuigi ma võiks kihla vedada, et ühel suhte poolel, kui mitte mõlemal, lipsavad need “kolm sõna” keelelt palju varem, kui tunne ise tekib.

Armastus on siis, kui sa viimaks julged olla päris sina ise. Sa ei varja enam oma vigu, sest usaldus teineteise vastu on niivõrd suur. Sa julged vihastada, taldrikuid loopida ja karjuda, sest mõnikord teeb haiget, kui teine pool hakkab ka oma vigu näitama ning need ei sobi sulle mitte üldse. Ometi õpite vaid nii teineteist tõeliselt tundma. Samuti ei löö sa end enam igaks kohtumiseks üles, võid vabalt meigita, dressidega ringi käia ning teine pool arvab ikka, et sa oled nõnda imeline. See on armastus, kui sa hoolid temast nii väga, et vahel on isegi valus. See on armastus, kui ärkad üles tema kõrval ja sa ei kujuta ette paremat kohta, kus olla. See on armastus kui jätad alles ka iseenda vajadused, huvid ja kired ning toetad tema omi, mitte ei ohverdata neid teise heaks. Sest, kullake, nii ei jää sinust endast enam midagi alles, sest su elu on tema. Ma tean seda nüüd ja räägin sulle ka. Armastus on siis, kui ta on osake sinust nagu perekond või sõbrad, mitte sina. Veel vähem ei tohiks olla armastuses omandit. Kas oled mõelnud, kui kõik su elus tiirleb tema ümber, mis siis saab, kui ta kaob? Lubadused lubadusteks. “Ma armastan sind alati ja ei kao kuhugi.” ” Ma ei kujutaks end eal kellegi teise kõrval.” ” Ma tahan olla igavesti sinuga.” Neid fraase öeldakse, kui veel armastatakse ja tõepoolest, siis ju usutakse neisse ka. Aga võib ju juhtuda, et kord ta kaob, olgu põhjus mistahes ning samuti haihtuvad lubadused. Mis siis saab?

Kui sa oled suhteliselt tugeva närvikavaga ja küllaltki down to earth inimene, kuid siiski end tervenisti teisele andud ja oma elu tema ümber tiirlema pannud, siis ma oskan enam-vähem vastata. Kõigepealt sa muidugi ei suuda uskuda, mis parasjagu juhtus. Siis vahid lolli näoga nüüd juba endisele noormehele/neiule otsa ja nutad mõned pisarad. Seejärel tahab ta sind lohutada, aga see ajab sind vaid püha viha täis ning sa haarad kaasa mõned oma asjad ja lahkudes paugutad uksi. Põgened vanemate koju. Teel mõtled, vaid sellele, kuidas ja miks, mida mina valesti tegin. Mõtled, kui palju sa endast ära andsid ja kui palju sa teda armastad, kuidas see üldse võimalik on. Kodus üritad rahulikult mõne pisarapoetusega emale rääkida, mis pagan juhtus. Lähed oma tuppa ja vot siis. Siis sa nutad jõe. Süüdistad teda, siis ennast, siis teda ja kõik su sisemuses teeb haiget. Taskurätikutemerest ümbritsetuna helistad parimale sõbrale, kes samuti ei suuda juhtunud uskuda, sest ” te olite ju nii perfektsed ja nii imelised koos.” Poolest jutust ta ilmselt aru ei saa, sest sa pisardad lakkamatult ja sul on nii valus, et sa ei saa hingata. Okei. Kui sul vähegi eneseuhkust on siis… see absull ei aita. Nutad end magama. Muidugi keerleb peas tuhandeid küsimusi ja unenäod ei aita ka sugugi olukorra leevendamisele kaasa. Sa ärkad üles, mõtled, et lähed täna kindlalt talle külla ja siis taipad, et ups, me oleme lahus. Ja need harjumustunded, et “helistaks talle,” “sõidaks tema juurde,” “huvitav, millal ta juba tuleb,” need ei lähe niipea üle. Justkui kestaks kuskil paralleeluniversumis suhe temaga edasi. Reaalsuse kohalejõudmisega läheb muidugi veel aega. Vahepeal käid tema juures  omi asju võtmas ja vahetate paar lauset nii, nagu poleks midagi vahepeal juhtunud. Kõik on nagu peaaegu okei, esimesed viis päeva. On jah valus, aga elad üle, sest noh sa oled strong badass bitch. Hmh. Valesti arvasid. Mõni päev hiljem oled üksi kodus, toimetad niisama ning järsku haarab sind üle keha valuhoog, justkui halvatus, sa kukud sinnasamma elutoa vaibale ja nutad oma hinge seest välja. Sa ei saa hingata, sest sul on lihtsalt nii valus ja sa armasta nii väga. Seal sa siis oled, nuuksud, sest pisarad on lihtsalt otsas ja mõtled, et kõik, aitab, see on viimane kord. Think again. Neid tuleb veel, neid igatsushoogusid. Leevendamisele ei aita kaasa ka see, et terve su tuba on mälestusi temast täis. Samuti on kõikide kohtadega, kus sai jalutatud, käidud, pidutsetud, oldud. Ma ei suuda siiani teatud tänavaid mööda kõndida. Ja nii sa veedad kuid, igatsedes, lootes ja arvates, et ehk kuidagi saab kõik korda. Muidugi ei saa siit välja jätta purjuspeaga tehtud kõnesid, mõningasi pidusid, kus ei saanud käsi teineteisest eemale, lubadusi, et “oota mind ära,” kmh, kuniks ta uue neidise, kuti leiab. Ausõna, sa üritad edasi liikuda, aga ei saa mitte tema FB’d, twitterit, tumblri, instagrami jne vaatamata jätta. Sul on kuradi kahju, et sa andsid talle KÕIK, mis sul oli ja ta sulle selle näkku tagasi paiskas. Oled küll kuri, aga sa rumaluke andestaks talle ikkagi iga kell.

Kuniks sa siis ükskord avastad, et oot-oot, KELLELE SA ÕIGUPOOLEST ELAD? Kaua lihtsalt võib? Kui kaua sa lased veel temal oma elu üle võimu omada? Ta tegi seda juba kord ja sellest ei tulnud ju head nahka. Oled nüüd tubli ja võta end kokku. Ma ei ütle, et sul ei oleks edaspidigi valus ja sa ei vajuks mõnikord musta auku ja, et mälestused ei tule enam flashbackidena meelde, aga sa mõtled neist teistmoodi, sest sa oled ise teine. Sa avastad end uuesti, tuletad meelde asju, millega tegelesid siis, kui teda veel polnud. Meenutad, et oli tegevusi, mida sa armastasid, ent jätsid tema pärast ära. Samuti leiad, et su ümber on nõnda palju imelisi inimesi, kelle oled temaga suhtes olles unarusse jätnud ning üritad nüüd iga hetke nendega sisustada, sest oled ilma jäänud teiste käekäikudest, rõõmudes ja muredest. Sa hakkad uuesti elu nautima ja ennast rohkemgi armastama. Järele mõeldes tegi see kogemus sind igati tugevamaks ning sa õppisid nii enese, teiste kui armastuse kohta küllalti palju. Mõtled vahel talle? See on okei. Ma mõtlen ka. Kohati tihedamini, kui ma tahaks. Ent siis saadan talle head ja lõpetan, sest pagan, minu elu vajab elamist ning see on palju väärt ka ilma temata. Võib-olla isegi rohkemgi, sest tunnen end jälle iseendana and nothing beats that.

Ma ei tea, kas sa oled armastanud. Aga alusta iseendast.


Toeta võitlust

58 Comments

  1. Aeg parandab kõik haavad. Täpsemalt – 6 kuni 12 kuud.

  2. Ma ei tea, kas ma olen kunagi armastanud. Aga see artikkel on mul järjehoidjas ja ma loen seda uuesti ja uuesti, sest see kuradi valu tuleb uuesti ja uuesti. Kogu see ebaõiglus ja piin, mida ma tunnen, see kõik on nii nõme ja mõttetu. Mis mul häda oli üksi olla? Milleks seda kõike vaja oli? Milleks see nüüd hea oli? Kuradi valu! Kuradi tunded! Kuradi loll lootus!

    • Mineviku valu teebki väga palju haiget ka olevikus, lilleke. Lihtsam kui kusagil istuda/lamada ja korrutada enesele: “Ma unustan ta ära! Ta oli mõttetu! Miks ta minuga nii tegi? Ma saan temast üle!”, leida, et see ei õnnestu ja nuuksudes kokku variseda, oleks oma mõtete ja energia mujale suunamisega.
      Mõtle, kas oled viimase paari kuu jooksul midagi head oma perele teinud? Korjanud emale lilli, teinud isale hommikusööki (kui oled veel nii noor), mänginud või lihtsalt aega veetnud oma õe-vennaga(?), pühendanud oma aega sõpradele? Sest ma saan aru, et oluline on muidugi iseseisvus ja endast üle olemine, aga nüüd karjuda, et sa pead üksi hakkama saama, on ka vale.

      Kallid sulle, ole tugev, olgu päikest sinu päevas, ilusat kuuvalgust sinu öös, rahu sinu unes ja positiivsust sinu päevas, ära anna alla ja pea meeles..sa ei ole üksi!

      • Üksi olemise all mõtlesin seda, et mul ei ole vaja kedagi, kes teeks mind õnnelikuks, defineeriks või parandaks mind. Või vähemalt mul ei peaks seda vaja olema. Seda on raske iseendalegi tunnistada, aga mingit sellist “ülemat õnne” ma nii pikalt taga igatsesin. Ning nüüds see tundub lihtsalt naeruväärne.
        Sul on õigus – tõesti ei pea hakkama saama üksi. Kuid pole ka ilmtingimata vaja kedagi enda kõrvale.

        Härra salamees, ma tänan Sind vastuse eest.

        • Ma ei soovinudki sinuga vaielda, palun sellise noodi pärast vabandust. Nõustun, et enese leidmise ajaks ei ole *vaja* kedagi enda kõrvale, aga paha see ka ei tee, pealegi, ei viidanud ma otseselt elukaaslasele – rohkem sõpradele ja perele, kellele toetuda ja keda usaldada.

          Kui mina midagi elus kohta tean, usu, ma ei tea midagi, siis elurada kulgeb mööda kummalisi teid, sesmõttes, et kuigi hetkel sa pead “ülimat õnne” naeruväärseks ideeks, oled ise samal teekonnal kui teised mõttekaaslased. Ei usu, et kannatanud neiu peaks üksinda mööda liini käima. Anna elule aega ja saad intressiga õnne kauba peale tagasi!

          P.S – Ära lase ennast heidutada salapärastest meestest, kes ütlevad, et nad hoolivad ja teevad vastupidist. Ära mõtle, et kuigi sinu südames on tühjus ja elus auk, on Tema elu korras ja midagi pole muutunud. See on kirjas universaalsetes reeglites, ka füüsikas, et igale reaktsioonile on olemas vastandreaktsioon.

          Kõike ilusat, soovin! ()

  3. Väga hea lugemine!
    Inimesed, kes ennast ei armasta ei suuda ka kedagi teist armastada.

  4. Loen seda üha uuesti ja uuesti.. see on lihtsalt nii õige ja hea 😉

  5. Ma kavatsen seda faking iga päev lugema hakata..fuck, ma prindin selle välja ja teen altari sellele! Suured tänud selle eest, badass bitch, fuck aitäh.

    • Kui see aitab, siis loen seda aeg-ajalt minagi, et enesele meelde tuletada, milline rada valida, kuidas säilitada tasakaal, lahti lasta ja õppida olema õnnelik, üksi.

  6. Seda teksti lugedes tuli enda armumine ja selle armastuse purunemine meelde. Kuidas tekkis armumisega tohutu pimedus kus teis inimesi suutsin ignoneerida täielikult. Ja mis tundeid mind valdasi kui mu eluarmastus mind pettis. Stsenaarium on meil kõigil sama. Nüüd kaks aastat hiljem taipan kogu tervikliku pilti, et teda jäävad süümepiinad elu lõpuni seest poolt närima kuna mina polnud see kes murdis truudust aga tunne on ikkagi sitt. Ikka ja jälle ma toon endale vabanduse teiste ees et miks ma pole suhtes olnud on see et kõike seda jama teist või kolmandat korda ei suuda ma lihtsalt läbi elada
    nagu ikka, väliselt on ämbrid pm samad aga pärast sisse astudes saad aru et nende sisud on kõigil erinevad

Submit a comment

Massive Presence Website