Ma ei tea, kas sa oled armastanud.

In 50HALLIVARJU

Ma ei tea, kas sa oled armastanud.

Üks asi on olla armunud. Tunda, kuidas veri kehas pulbitseb. Kuidas teatud inimest ei saa ega tahagi mõtteist kustutada. Kuidas kõhus on liblikad ja ükski mure suurt ei heiduta. Kuidas tunded on nõnda suured, et ei mahu sinu sisse ära. Kuidas suudlused on alguses õrnad ja häbelikud ning kasvavad järjest kuumemaks, kirglikumaks. Ja noh, mis seal salata, seks on veelgi kuumem. Kuidas honeymoon phase’il ei ole otsa ega äärt ja kõik tundubki jäävat alati nõnda imeliseks.

Ja kui see kord lõppeb, siis alles tuleb alles armastus. Kuigi ma võiks kihla vedada, et ühel suhte poolel, kui mitte mõlemal, lipsavad need “kolm sõna” keelelt palju varem, kui tunne ise tekib.

Armastus on siis, kui sa viimaks julged olla päris sina ise. Sa ei varja enam oma vigu, sest usaldus teineteise vastu on niivõrd suur. Sa julged vihastada, taldrikuid loopida ja karjuda, sest mõnikord teeb haiget, kui teine pool hakkab ka oma vigu näitama ning need ei sobi sulle mitte üldse. Ometi õpite vaid nii teineteist tõeliselt tundma. Samuti ei löö sa end enam igaks kohtumiseks üles, võid vabalt meigita, dressidega ringi käia ning teine pool arvab ikka, et sa oled nõnda imeline. See on armastus, kui sa hoolid temast nii väga, et vahel on isegi valus. See on armastus, kui ärkad üles tema kõrval ja sa ei kujuta ette paremat kohta, kus olla. See on armastus kui jätad alles ka iseenda vajadused, huvid ja kired ning toetad tema omi, mitte ei ohverdata neid teise heaks. Sest, kullake, nii ei jää sinust endast enam midagi alles, sest su elu on tema. Ma tean seda nüüd ja räägin sulle ka. Armastus on siis, kui ta on osake sinust nagu perekond või sõbrad, mitte sina. Veel vähem ei tohiks olla armastuses omandit. Kas oled mõelnud, kui kõik su elus tiirleb tema ümber, mis siis saab, kui ta kaob? Lubadused lubadusteks. “Ma armastan sind alati ja ei kao kuhugi.” ” Ma ei kujutaks end eal kellegi teise kõrval.” ” Ma tahan olla igavesti sinuga.” Neid fraase öeldakse, kui veel armastatakse ja tõepoolest, siis ju usutakse neisse ka. Aga võib ju juhtuda, et kord ta kaob, olgu põhjus mistahes ning samuti haihtuvad lubadused. Mis siis saab?

Kui sa oled suhteliselt tugeva närvikavaga ja küllaltki down to earth inimene, kuid siiski end tervenisti teisele andud ja oma elu tema ümber tiirlema pannud, siis ma oskan enam-vähem vastata. Kõigepealt sa muidugi ei suuda uskuda, mis parasjagu juhtus. Siis vahid lolli näoga nüüd juba endisele noormehele/neiule otsa ja nutad mõned pisarad. Seejärel tahab ta sind lohutada, aga see ajab sind vaid püha viha täis ning sa haarad kaasa mõned oma asjad ja lahkudes paugutad uksi. Põgened vanemate koju. Teel mõtled, vaid sellele, kuidas ja miks, mida mina valesti tegin. Mõtled, kui palju sa endast ära andsid ja kui palju sa teda armastad, kuidas see üldse võimalik on. Kodus üritad rahulikult mõne pisarapoetusega emale rääkida, mis pagan juhtus. Lähed oma tuppa ja vot siis. Siis sa nutad jõe. Süüdistad teda, siis ennast, siis teda ja kõik su sisemuses teeb haiget. Taskurätikutemerest ümbritsetuna helistad parimale sõbrale, kes samuti ei suuda juhtunud uskuda, sest ” te olite ju nii perfektsed ja nii imelised koos.” Poolest jutust ta ilmselt aru ei saa, sest sa pisardad lakkamatult ja sul on nii valus, et sa ei saa hingata. Okei. Kui sul vähegi eneseuhkust on siis… see absull ei aita. Nutad end magama. Muidugi keerleb peas tuhandeid küsimusi ja unenäod ei aita ka sugugi olukorra leevendamisele kaasa. Sa ärkad üles, mõtled, et lähed täna kindlalt talle külla ja siis taipad, et ups, me oleme lahus. Ja need harjumustunded, et “helistaks talle,” “sõidaks tema juurde,” “huvitav, millal ta juba tuleb,” need ei lähe niipea üle. Justkui kestaks kuskil paralleeluniversumis suhe temaga edasi. Reaalsuse kohalejõudmisega läheb muidugi veel aega. Vahepeal käid tema juures  omi asju võtmas ja vahetate paar lauset nii, nagu poleks midagi vahepeal juhtunud. Kõik on nagu peaaegu okei, esimesed viis päeva. On jah valus, aga elad üle, sest noh sa oled strong badass bitch. Hmh. Valesti arvasid. Mõni päev hiljem oled üksi kodus, toimetad niisama ning järsku haarab sind üle keha valuhoog, justkui halvatus, sa kukud sinnasamma elutoa vaibale ja nutad oma hinge seest välja. Sa ei saa hingata, sest sul on lihtsalt nii valus ja sa armasta nii väga. Seal sa siis oled, nuuksud, sest pisarad on lihtsalt otsas ja mõtled, et kõik, aitab, see on viimane kord. Think again. Neid tuleb veel, neid igatsushoogusid. Leevendamisele ei aita kaasa ka see, et terve su tuba on mälestusi temast täis. Samuti on kõikide kohtadega, kus sai jalutatud, käidud, pidutsetud, oldud. Ma ei suuda siiani teatud tänavaid mööda kõndida. Ja nii sa veedad kuid, igatsedes, lootes ja arvates, et ehk kuidagi saab kõik korda. Muidugi ei saa siit välja jätta purjuspeaga tehtud kõnesid, mõningasi pidusid, kus ei saanud käsi teineteisest eemale, lubadusi, et “oota mind ära,” kmh, kuniks ta uue neidise, kuti leiab. Ausõna, sa üritad edasi liikuda, aga ei saa mitte tema FB’d, twitterit, tumblri, instagrami jne vaatamata jätta. Sul on kuradi kahju, et sa andsid talle KÕIK, mis sul oli ja ta sulle selle näkku tagasi paiskas. Oled küll kuri, aga sa rumaluke andestaks talle ikkagi iga kell.

Kuniks sa siis ükskord avastad, et oot-oot, KELLELE SA ÕIGUPOOLEST ELAD? Kaua lihtsalt võib? Kui kaua sa lased veel temal oma elu üle võimu omada? Ta tegi seda juba kord ja sellest ei tulnud ju head nahka. Oled nüüd tubli ja võta end kokku. Ma ei ütle, et sul ei oleks edaspidigi valus ja sa ei vajuks mõnikord musta auku ja, et mälestused ei tule enam flashbackidena meelde, aga sa mõtled neist teistmoodi, sest sa oled ise teine. Sa avastad end uuesti, tuletad meelde asju, millega tegelesid siis, kui teda veel polnud. Meenutad, et oli tegevusi, mida sa armastasid, ent jätsid tema pärast ära. Samuti leiad, et su ümber on nõnda palju imelisi inimesi, kelle oled temaga suhtes olles unarusse jätnud ning üritad nüüd iga hetke nendega sisustada, sest oled ilma jäänud teiste käekäikudest, rõõmudes ja muredest. Sa hakkad uuesti elu nautima ja ennast rohkemgi armastama. Järele mõeldes tegi see kogemus sind igati tugevamaks ning sa õppisid nii enese, teiste kui armastuse kohta küllalti palju. Mõtled vahel talle? See on okei. Ma mõtlen ka. Kohati tihedamini, kui ma tahaks. Ent siis saadan talle head ja lõpetan, sest pagan, minu elu vajab elamist ning see on palju väärt ka ilma temata. Võib-olla isegi rohkemgi, sest tunnen end jälle iseendana and nothing beats that.

Ma ei tea, kas sa oled armastanud. Aga alusta iseendast.


Toeta võitlust

58 Comments

  1. Ise meessoost ja elasin täpselt selle sama jama läbi. Juttu lugedes juba mõtlesin, et mida kuradit, keegi kirjutas mu loo üles või 😀 Lahkuminek löi mu elu täielikult kildudeks ning motivatsioon midagi teha kaos täielikult. Suutsin ülikooli pooleli jätta, kuid tegin enam-vähem aruka otsuse sõjaväkke minna ning see aitas mul mõtted kogu värgist eemale viia. Nüüdseks on juba 1 aasta sellest möödas, halbades olukordades ikka mõlguvad mõtted, et oleks tore ka praegugi temaga olla jne, kuid seda õnneks ainult ajutiselt.

    Praegu on tõesti juba palju parem olla, väga palju olen aega veetnud sõpradega, kelle jaoks tollal ei jäänud peaaegu üldse aega, olen saanud suhte üle järele mõelda ning leidnud, et see ongi mulle endale kõige parem. Nüüd on aeg enesega tegelemiseks, kuigi jah, vahepeal on soov küll mõni äge sõbranna kas või leida, aga ei suuda lihtsalt enam naistega suhelda. Kuradi keerukad tegelased.

  2. Ma ei suuda uskuda, kui täpselt võib keegi teine omaenda südamevalu, elu ja unistuste kokkukukkumise protsessi kirja panna. Ja kuigi minu puhul on asi ääretult värske ja viimane põrandale pisaratemerre uppumise hetk, mil kõik tundus nii lootusetu ja valulik, oli alles eile õhtul, tõi see kirjutis mulle lootust, et ehk kunagi läheb paremaks. Et ehk need hetked ja mälestused peas millalgi enam ei pitsita valusalt või et hing ei igatse enam koosolemise järele. Korjan vaikselt oma killud põrandalt kokku ja üritan tagasi kokku lappida. Ilmselt võtab see kõik kohutavalt kaua aega, kuid millalgi on kõik parem. Ja sealjuures loodan ma õppida end tõesti ka armastama ja enda jaoks elama.
    Aitäh selle kirjutise eest. Puudutas südant sügavalt.

  3. Super.Meeldib kuidas seda valu on kirjeldatud. See on valusam kui mistahes füüsiline valu, juba selletõttu, et see kestab kauem kui ükskõik milline füüsiline valu. Samas..eriti alguses on see ka füüsiliselt valus, kuna sa lihtsalt tunnedki et su süda murdub pooleks, kohe tõsiselt.Ja oi ma ei kujuta ette kui kaua ma pean elama et neid ”flashbacke” enam ei tuleks? Mõnikord tuleb kõigest õrn melanhoolselt nostalgiline tunne, kuid teinekord kui näen ilusat pilti ”neist” siis tekib jällegi seesamune südame murdumise tunne ja nutan jälle oma hinge seest välja. Samas on ikka selline tunne, et see pole veel kõik. Midagi on veel.Eks me näe, I’ll go with the flow.

  4. Kõiki kommentaare hetkel läbi ei jõudnud lugeda, istuda siin loengus praegu ja lugeda seda ilu, seda ilu ja valu mida ise ka praegu täpselt sõna sõnalt läbi elan ja kordades veel rohkemgi. Olen ka mees ja kinnitan, et sinu arvamus peab paika, ka meie tunneme nii. Olen pikalt mõelnud ise oma lugu kirja panna, et hiljem vanema ja targemana siis vaadata, kui egoist ma ise ehk olnud olen ja mis võis valesti minna. Kõige rohkem kardan seda, et kui ühel päeval temake peaks otsustama tagasi tulla, siis mis teen mina.. Kas langen ta käte vahele nagu puruksrebitud hing, kellele ei ole võimalik suuremat lohutust pakkuda? või.. panen loetud tarkused kõrvataha ja suudan ennast hoida selle valu eest, mis tuleks, kui niigi sügavatele haavadele soola raputataks. Kiirustades panin siin kõik kirja, aga tean millest räägid – loodan, et sinul läheb hästi ja, et ka minul läheks hästi – Pärast sellist asja võiksime me kõik väärida seda, mida ise oleme andnud, aga.. Kas elus mitte ei kipugi nii olema, et mida tõesti tahame ja tunneme, seda teine pool ei paku? Justkui mingi seadus. Aitäh! 🙂

Submit a comment

Massive Presence Website