Ma ei ole pohhuist. Vist.

In 50HALLIVARJU

*Süütab esimese suitsu*

Ma ei tea tegelikult ka, mis mul viga on. Mulle kunagi ikka meeldis olla selline roosa ja manna. Kõik inimesed olid nii ilusad ja päike paistis väljas ka siis, kui taevas oli masendavalt hall. Ei tundnud ma tõmmet ei alkoholi, ei tubakatoodete vastu. Narkootikumid olid minu jaoks kauge ja kättesaamatu. Ma ei tahtnud ka. Polnud ju põhjust ennast kanepist umbe tõmmata, kui maailm niigi nii ilus paistis. Aga kurat, ma ei teadnud siis veel, mis asi see armastus on. Emaarmastus oli ainus, mida kunagi tundnud olin. Ja sellest mu lilled ja liblikad kolju alla sündisidki. Ema rääkis ikka, et maailmas on pahad ainult need, kes varastavad ja liiva/lund söövad. Ta valetas. Otse silma.

*Süütab teise suitsu*

Mul on ükskõik. Ema valetas, kah üllatust. Ta on seda varemgi teinud. Võib-olla lootis, et ma saan nendest südamevaludest ja pisaratest päästetud, kui kodus vaikselt tema kaitsva tiiva all istun. Kui räigelt ta sellel hetkel pange pani. Mu elu on juba nii seatud, et ma käin salaja pidudel ja sebin kutte, sest why fucking not? Ma olen vaba inimene vabal maal. Suitsetan? Iga jumala 20 minuti tagant. Joon? Iga nädalavahetus tahaks ikka korra pildituks juua, sest fuck it, mul on nii pohhui, mida need bitchid mu selja taga sosistavad ja kuidas õpetajad mind vaatavad. Minu elu, teen mida iganes soovin.

Kolm on kohtu seadus *süütab kolmanda suitsu*

Ja ma mäletan nii hästi, kuidas ta viimast korda mulle oma süütute silmadega otsa vaatas. MITTE MINGIT SÜÜTUNNET. Küllap tal puudub see. Need silmad ei lähe ka kunagi meelest. Persse. Ja ta juuksed. Ja ta käed. Ei. Ma ei viitsi enam. Ma kukuks pigem kolm korda viiendalt korruselt alla, kui saaks uuesti tema käest haiget. Ja ta pole olnud ainus. Neid on olnud nii palju, kes niisama minema jalutavad. Parem ongi. Annavad uutele samasugustele võimaluse. Sama ämber. Minu teema on see sama ämbri värk. Iga päev ikka korra õnnestub ühe jalaga ämbris ära käia. Tavaline. Pidudel on neil eriti kerge olnud. Suudlemine on juba üsna tavaliseks muutumas. Kätte ei anna ühelegi, sest pole vaja. Nad vajuvad peale 15 minutit nagunii ära. Ühele ükskord andsin. Mõtlesin, et nüüd olen armastatud ja saan temaga hakata tulevikku planeerima. Aga ei, lootus on lollide lohutus. Nädala pärast oli temagi läinud.

Neli, ütles kuningas *süütab neljanda suitsu*

Sõbrannasid on ka sitta kanti olnud. Ühtegi pole saanud usaldada. Keeravad selja. Niisama nalja pärast proovivad, mis tunne mul oleks, kui pool Eestit su elulugu teab. Enam väga ei tahagi kedagi usaldada. Valed sõbrannad=ära usalda enam kedagi, kõik on reeturid. Nüüd üks on mõnda aega olnud, aga küllap seegi minekut teeb, kui ära tüdineb. Harjunud selle kõigega. Selle eluga, mis minuga päevast päeva kaasas käib. Ega väga oluline ei ole ka, mis edasi saab, elan päev korraga ja teen kõike, nagu elaksin ainult ühe korra ja lühikest aega.

Persse ma ei viitsi enam suitsetada, külm on ka.

*astub konile peale ja läheb koju*

1 Comment

Submit a comment

Massive Presence Website