Lugu.

In POPNIHILISM

Kenn sai lõpuks tööle ühte logistikakeskusse komplekteerijaks. Töövestlus läks tal hästi. Töökogemused polnud kiita aga selle eest jättis ta väga viisaka ja intelligentse mulje ning oli hästi lõhnastatud. Tööandja tegi juba töövestlusel selgeks ühe nende asutuse eripära.

Nimelt peavad kõik töötajad kandma peas wifi kaamerat mille pilt salvestatakse. See olevat nii igaks-juhuks kui hiljem peaks vaja minema midagi tõestada erinevate probleemide ilmnemisel. Kenn oli tagasihoidlik poiss ja oli kohe nõus ilma probleemita. Ülemusel polnud kavas neid videosalvestisi eriti vaadatagi, selleks polnud aega ja see oli üldse kellegi peamajast idee.

Kenn sai tööga enamasti ilusti hakkama. Mõnikord ikka midagi juhtus väikest. Ühel päeval polnud ülemusel erilist tööd ja ta otsustas põgusalt vaadata Kenni salvestisi. Kenn jalutab pakiga lattu, otsib õiget riiulit, asetab paki oma kohale, tagasi, teine pakk. Siis kõnnib mööda teist koridori. Igav, mõtleb ülemus ja otsustab salvestise kinni keerata, kui järsku märkab ka ennast. Ennast nähes ikka pisut pilk tardub.

Ülemus on viiekümnendates pisut tüsedusele kalduv meesterahvas. Ta suundub treppidest alla, otse WC suunas. Kaamera aga järgneb samuti. Enne ukse avamist jääb ka kaamera seisma. Olles sisenenud, jookseb pilt kiiresti samuti WC’sse, suundub kõrvalkabiini, astub potile ja upitab ennast üle vaheseina, millest teisel pool näeb ülemus ennast potil istumas. Kaamera ette ilmub mobiiltelefon, mille ekraanilt võib näha sama pilti.

Edasi suundub pilt riietusruumi. Käed otsivad kapist välja kilekoti, puistavad valge pulbri lauale ja laud tuleb päris kaamera vastu. Käed kobavad nägu ja muutuvad veriseks. Kätte satub mingi ajakiri, porno ajakiri, lehed vahelduvad kiirelt. Kaamerasse satub viksamisi püksilukk. Pilt hakkab vibreerima.

Järgmine kaader on juba koridoris, tundub et jookseb. Pilt jääb pidama uksesildil “Raamatupidamine”. Järsku laskub pilt päris põranda ligi, uks avaneb aeglaselt ja kaamera suundub lähima laua alla. Mõnda aega paistavad kellegi naisterahva jalad, pilt vibreerib taas. Jalad kaovad pildilt ja järsku satub kätte mingi rahakott ja autovõtmed. Ülemusele meenub et eelmisel nädalal Merike kaotas just rahakoti ja autovõtmed.

Kaamera suundub lahtise akna poole, väljub aknast ja suundub mööda tuletõrjeredelit ülemisele korrusele. Lahtisest aknast sisenedes tunneb ülemus ära enda kabineti. Kabinet on tühi. Käed sobravad dokumentides, lappavad kiirelt lehekülgi, kisuvad kohati kaustast lehti välja. Lauale ilmub taas valge pulber ja laud läheneb kaamerale. Pilt liigub kiirelt riidekappi. Kätte ilmub taas mobiiltelefon ja näpud lülivad selle diktofoni reziimi.

Mõne aja möödudes katsuvad käed korraks kabineti ust ning kaamera suundub tagasi aknast välja. Keegi ulatab rõdult käe millest kinni haaratakse. Enne üle rõdu ääre enda upitamist tõmbab järsku käsi abipakkuja rõdult alla. Meenub et Rein sooritas eelmine nädal enesetapu rõdult alla hüpates.

Maapinnale jõudnud suundub kaamera joostes parkimisplatsile, avab hiljuti käes nähtud võtmetega autoukse. Sõit suundub linnast välja, spidomeeter näitab 160 km/h. Video ülesvõttelt on näha lõuna aega. Peatutakse mingi kiirsöögi putka ees.

Käsi koputab putka tagauksele. Ukse avades lastakse kellegile näkku gaasi. Käed rabavad riiulitelt saiu ja kotlette, istutakse putkateenindaja kohale ja tundub et käsil on lõunasöök, tädi lebab liikumatult põrandal. Mingid inimesed koputavad klaasile, seletavad midagi ja lahkuvad käsi laiutades imestunud ja etteheitvate pilkudega.

Putkast väljudes on ette sõitnud politsei auto. Selgusetuks jääb kas politsei tuli einestama või oli jälitanud kiiruseületajat. Pilt suundub tagasi putkasse, käed sulgevad akna, keeravad lahti gaasiballoonid ja mõne aja möödudes on putka leekides. Edasi on näha söestunud politseinikelt relvade kabuurist välja sikutamist ning tagasi kihutamine tööle.

Auto pargitakse samasse kohta ja tundub et auto pole saanud ühtegi kriimu. Jälle liigub pilt joostes, suundudes otse naiste WC’sse. Ülemusel läheb süda pahaks ja ta otsustab edasi kerida videosalvestust. Kenn jalutab rahulikult pakiga lattu, otsib süsteemset kohta, asetab paki oma kohale, teeb vajalikke märkmeid saatelehte, otsib tellitud saadetist……

“Kurat, see pole see”, pomiseb ülemus ja kerib veel edasi. Kenn jookseb mööda koridori relv käes……”Edasi!!!”…… Kenn ronib aknast välja läptopi kott õlal ja rahapakk suus……..edasi…….Kenn topib midagi rekka bensiinipaaki, rekkajuht tuigub auto kõrval ja tundub nagu üritaks laulda, nägu mingi valge puruga koos……edasi……Kenn keerab võtmega seestpoolt ülemuse kabinetti lukku. Kaamera pöördub napis riietes tundmatu naisterahva poole. Rahapakk liigub käest kätte……..edasi……Kenn vestleb viisakalt tellijaga, zestid viitavad sundimatule ja sõbralikule vestlusele. Kenn osutab sõrmega tähelepanu kusagile dokumendile, mõlemad uurivad seda ning siis noogutavad üksteisele. Enne lahkumist surutakse kätt……..edasi……. Pimedus. Kelder. Naisterahva jalad. Veri………edasi……… Videosalvestus näitab nüüd reaalaega. Kaamera liikumine viitab jooksmisele, mööda koridori, trepist üles, veel koridor, vaheuksed, vahepeal on näha käes relva, relva vinnastust, koridor, trepp ja lõpuks uks sildiga “Juhataja”. Kaamera liigub tagasi peegli ette, Kenn võtab taskust kammi, kammib juukseid, võtab taskust lõhnavee pudeli ja lõhnastab end ning koputab juhataja uksele. Ülemusel tekib klomp kurku, “sisse”. “Tere, vabandust, tohib korraks……Ma tahtsin küsida et miks mul peab see imelik kolakas müts koguaeg peas olema. Mis asi see on üldse. Kas ta peab mul ikka tingimata peas olema?”

Submit a comment

Massive Presence Website