Lingvistiline geto

In STREETNIHILISM

Autor

Struktureerimata märkmeid Los Santosest
(märts – september 2014)

Sissejuhatus
Olen 30 aastane mees ja alates märtsist tagunud igal vabal hetkel Playstationis eelmise aasta üht olulisemat kultuurisündmust GTA V-t nii, et pöidlad valusad. Koos 9-aastase tütrega ja üksi. Alles mõned aastad tagasi, nii 26sena, olin ma kindlal arvamusel, et videomängud ei ole täiskasvanud inimesele kohane tegevus ning oluliselt asjalikum on jälgida silmad krõllis toorainete hindu maailmaturul või lüüa kokku erinevate ettevõtete finantssuhtarve. Siis ei olnud ma veel jõudnud äratundmisele, et ainus tõeliselt huvitav vara on intellektuaalne vara.

Seisukohaga, mille järgi on videomängud teismeliste ja küsitavate intellektuaalsete huvidega inimeste pärusmaa, ei olnud ma üksi siis ja tundub, et ka nende nelja aastaga on arvamus ainult hoogu juurde saanud. Mulle näib, et iga teine kord, kui mõne kultuurilehe arvamuskülje lahti teen, vaatab seal erinevate autorite taasesituses vastu peamiselt üks rahvuslik-kultuuriline tulevikuvisioon: zombiapokalüpsis.

Zombiapokalüpsise lugu – lühike ja lööv – on järgmine: üleöö saabub globaalne ökokatastroof. Ressursid lõpevad, linnad kukuvad kokku, ellujääjad naasevad traditsioonilisse maaellu. Metsade ja põldude vahel tekivad autonoomsed kogukonnad, mis taasavastavad sajanditetaguse elukorralduse tarkusi. Koos tertsiaarsektoriga haihtub infoühiskonna virtuaalne rikkus ning au sisse tõusevad primaarsektor ja käelised oskused. Kõik peavad oma leiva ausalt välja teenima ja eestlastel kui maarahval avaldub suur eelis urbaniseerunud juurtetu läänemaailma ees.

Idee on minu meelest väga lahe nii esteetiliselt kui kontseptuaalselt. Korraga on töös mitu elujõulist meemi alates kadunud kuldaja otsimisest kuni zolalike-masinalõhkujalike motiivideni. Silme ette tuleb Hollywoodi dramatiseering “Kevadest”, juurde natuke “Hunger Gamesi”. Égalité, Fraternité – sans Beyoncé.

Maarahva tarkuse taasavastamisest globaalse katastroofi tingimustes saaks küll huvitava arvutimängu, elujõulist rahvuskultuurilist strateegiat aga mitte. Nimelt on zombiapokalüpsis ainus juhtum, mille realiseerumisel meie tänane kultuuriline IT-mahajäämus rolli ei mängi. Igal muul juhul on mõistlik püüda üha paremini orienteeruda digitaalses kultuuris seda tarbides, mõtestades ja luues. Nooremad teevad seda nagunii aga kui vabariigi parimad ajud ennast kaasaksid, tuleks see suuremale kultuurilisele üritusele ainult kasuks.

Mis on GTA V?
Interaktiivne teleseriaal. On üks suur storyline, mis areneb kümnete väiksemate episoodide haaval. Lugu veavad edasi kolm peategelast, kes kõik on mängitavad ja kelle vahel saab ühe perspektiivist teise omale lülituda nii missioonide vahel, kui sageli ka sees.

Üks juhib kiirkaatrit, teine tulistab jälitavaid palgasõdureid – mängija saab mõlema rolli vahel lülituda. Üks läheb sõbrale külla, leiab ta eest kedagi taga ajamas ja – no time to explain – ennast jälitusse kaasa tõmbamas. Ja teise karakteri perspektiivist – peategelane läheb koju, leiab naise magamistoast põgeneva tennisetreeneri, asub teda taga ajama, kui sõber parajasti külla tuleb. Mitmeid ülesandeid täites on võimalik valida täiesti erinevaid lähenemisi. Viimases missioonis seisab mängija dostojevskiliku moraalse valiku ees, millest kahel juhul on laskemoonakulu nullilähedane, kolmanda puhul kulub relvastusele 2% virtuaalsest SKP-st.

Kolm peategelast on keskealine low functioning sotsiopaat Trevor, temaga kriminaalset minevikku jagav, endalegi ootamatult kõrgemasse keskklassi maandunud ja seal äpardunult perekonda kasvatav Michael ning neile vanuse poolest pojaks sobiv getost pärit Franklin, kolmest kõige nutikam. Igaüks neist toob kaasa esteetilise maailma, mis on tuttav mitteinteraktiivsetest hittseriaalidest. Michael’i karakteriga kaasneb “Sopranose” äratundmisrõõm, Trevoriga “Breaking Bad” ja Frankliniga “The Wire”.

La mort de l’auteur
Mida mäng edasi, seda selgemaks saab, et sõnad “interaktiivne” ja “teleseriaal” on kokkupõrkekursil nagu Vene ja Hiina Siberis ning varem või hiljem peab üks neist teed andma. Teleseriaalide vaatamine on puhas passiivne nauding, videomängude loogika aga kirjutab sisse mängijapoolse pingutuse – missioonid lähevad keerukamaks, parandada tuleb motoorseid ja taktikalisi oskuseid. Minu jaoks saabus kokkupõrkepunkt äärelinnas, kus peategelased on sattunud varitsusse ning peavad end murdma välja vaenulikult territooriumilt ja politsei haardest.

Kaks minutit varem olid nad läinud läbi viima enda arvates lihtsat narkodiili. Nüüd aga tulistab nende pihta automaatrelvadest terve linnaosa demograafiline segment ‘mees 18-49’ pluss aukartustäratav hulk seadusesilmi kopteritel ja autodel. Olenemata sellest, kuidas ma tegelasi vahetades missiooni läbida üritan, saan surma, veelkord surma, siis veelkord surma ja siis veel mitu korda surma. Edasi minna ei õnnestu.

Peamine mehhanism, millega GTA V mängu ja seriaali konflikti maandab, on missioonide sooritamine medalite peale. Perfektsionistidele on iga missiooni juures ette antud kolm suhteliselt raskesti täidetavat kriteeriumit, millega hakkama saamise tulemuseks on kuldmedal. Laiskadel on võimalus sooritada ülesanded pronksile ja lohiseda storyline’iga lihtsalt kaasa. Kui aga kobakäpp on lootusetult plindris, nagu ma seal äärelinnas, ilmub ekraanile valik “skip”, mida kasutades jääb missioon lihtsalt vahele – videomängu formaat annab teed teleseriaalile.

Väga hea soundtrack
Ma ei ole isegi peale poolt aastat mängimist kindel, kas mulle meeldib enam Flying Lotuse kureeritud FlyLo FM, Radio Los Santos (pleilistis Gucci Mane, YG, Kendrick Lamar jt), Soulwax FM või Gilles Petersoni Worldwide FM. Tegelikult on kõik head, isegi Non Stop Pop FM on Cara Delevigne juhtimisel väga lahe. Ka filmid mängusisestes kinodes ja fiktiivsed telesarjad on iga kulutatud minutit väärt.

Mängus on fiktiivne veeb fiktiivsete börsidega, mis reageerivad mängusisestele sündmustele, Facebooki imiteeriv sotsiaalvõrgustik LifeInvader ning noortele korrektset online-käitumist õpetav sait The Internet is a Hellhole.

“Osta oma virtuaalsele hundile virtuaalne kaelakee”
Just niimoodi naersime mõned aastad tagasi hea sõbraga vaadates Zynga üha kasvavaid käibenumbreid. Zynga on arendaja, kes tegi Facebookile neid mänge, mida pool kasutajatest mängis ja mille pärast teine pool esimest blokkis – Farmville, Mafia Wars ja nii edasi. Tundus uskumatu, kui paljud inimesed on valmis maksma reaalset raha, soetamaks virtuaalsesse keskkonda virtuaalseid esemeid.

Täna see tegevus mulle enam mõistusevastane ei tundu. Kui mp3 ostmine või filmi rentimine iTunesist on mõistlik viis kultuurielamuse saavutamiseks, siis miks on ebamõistlik osta kultuurielamusse, mida sa nagunii naudid, täiendavaid elemente?

Teiseks ei ole ma kindel, et veeta päevas tund-poolteist GTA Online keskkonnas virtuaalset superautot tuunides ja virtuaalse helikopteriga virtuaalsete villade vahet lennates on kuidagi halvem, kui veeta enamiku ärkveloleku ajast reaalset materiaalset elustiili taga ajades, mida ehmatav hulk inimesi peab asjalikuks.

Juhul, kui peab paika mõttekäik, et vägivaldsed videomängud suudavad maandada reaalset vägivallatungi, siis peaks sama kehtima ka tungile kogeda luksuslikku elustiili. Parem osta mõne euro eest digitaalne Ferrari ja kiirendada sellega digitaalsel lennuväljal kui istuda iga päev kaheksast kuueni kontoris, et liisida vaheastmena enne Ferrarit Onu Uno Autoaiast kasutatud Mercedes ning seista sellega needsamad tund-poolteist iga päev ummikus.

Loomulikult on küsimus sensoorses kogemuses – selles, kas virtuaalne auto annab reaalsega võrreldava emotsiooni. Minu arvates GTA V-s annab. Tesla Roadsterit imiteeriv Voltic mõjub seal tõepoolest elektriautona, igal masinal on tuntavalt erinev juhitavus, igal püstolil tuntavalt erinev tagasilöök.

Olgu sellega kuidas on – GTA V ja selle multiplayer-variant GTA Online ei ole isoleeritud kunstiline tervik, vaid loojate poolt pidevalt edasi arendatav esteetiline süsteem, millel on minu silmis õnnestunud peale poolt aastat kogemist jääda peaaegu sama värskeks kui esimesel nädalal. Heavy rec!

Submit a comment

Massive Presence Website