liinid on seiskunud

In KÕRGNIHILISM

Pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäevaks.

Oktoober.

Pea 100 kilomeetrit Tallinnast on keskpäevapäike vihmapilved laiali ajanud ning paistab nüüd kohaliku lihakombinaadi väravate peale. Aja möödudes venivad varjud aina pikemaks, valgusetusest tehtud trellid haaravad enese rüppe juba mitu meetrit asfalti. Lähedalasuvas linnas on esimese klassi õpilastel tunnid juba lõppenud ja lapsed astuvad koolimajast lootusrikkalt välja. Pärast kodutööde lahendamist on oi-kui-palju aega mängimiseks, multikate vaatamiseks, milleks iganes.

Kombinaadis on seevastu vähe lootust. Aeg seisab, streik kestab, liinid ei käi. Nikolai Berezhovsky ja Teet Marjapuu eestvedamisel on ettevõtte mehed ja naised kokku tulnud ning esitanud ühe nõude: palk vajab tõusmist. Põhimõtteliselt nõutakse õiglust. Siin riigis kallineb elu sama kiirusega nagu sotsiaalsed garantiid kahanevad. Kes meist pensionini elada jõuab, kui viimane on liikuvaks pühaks muudetud? Eestvedajate süda on õiges kohas, ent keha, mis tunneb, töötab ning ükskord hinge heidab on paraku vales ajastus.

***

“MMM-mm-MMM,” kostub 38-aastase taksojuhi, Aivo Rüperaali huultelt, kui ta külmkapi avanult selle sisu silmab. Latt suitsuvorsti, klots head juustu, maasikajogurt, ahjusink, majonees ja kotletid. Kes arvab, et inimesel on vaba tahe, võiks praegu tunnistada selle tahaplaanile jäämist – Aivo pilk klaasistub, alalhoiuinstinkt võtab üle ning käsi sirutab kotlettide järgi. Ilmselt tundub ajule, et vähima vaevaga pakub kõige suuremat toiteväärtust just see toode.

Külmkapiuks saab suletud, käsi sirutab seekord panni järele, pliit, veidi õli, raud nelja peale, üks sigarett ja kotlette praadima. Tuleb meeles pidada, et sõna “pool” poolfabrikaadis tähendab seda, et pool tööd on juba ära tehtud, mille tõttu ei kulu praadimisele just väga palju aega. Peatselt tõstab Aivo taldriku auravate lihakäntsakatega enda ette lauale, garneeringuks kulub kaks purtsatust teravat tomatiketšupit.

Väikesest kellraadiost kõlab Phil Collinsi helipala pealkirjaga “Another Day In Paradise,” ja mehele tundub, et enam paremaks minna ei saa. Aga täpselt nagu paradiisiaias elanud Aadam ja Eeva, kuulub Aivogi inimliigi hulka ning elu toob ta üsna kiiresti maa peale tagasi. Esimese kahe kotletiga pole mingit probleemi, lupsti lähevad nad söögitorust alla. Kolmas kotlett jääb aga suus ringi käima – nimelt on Aivo hamba alla jäänud midagi üpris tahket, mis kõrilävele sattudes mehe niivõrd läkastama ajab, et tundmatu objekt selle peale taldrikule prantsatab.

Sõprade hulgas realistina tuntud Aivo läheb näost valgeks, katsub objekti näpuga ja tõuseb toolilt. Tõmbab kardinad ette. Mees, kes on sõber Mardi lameda maa jutud kiirelt maha laitnud, argumentatsiooniga pihuks ja põrmuks teinud, piilub nüüd akna vahelt välja, justkui otsides silmadega kedagi, või midagi, mida seal olema ei peaks.

Taldrikul, veel auravate kotlettide keskel, lebab musta värvi mikrokiip.

***

Igikestva kauboikapitalismi tingimustes pääseb õiglus harva jalule. Seetõttu langesid Berezhovsky ja Marjupuu juhtkonna soosingust välja ning ei ole enam osa kombinaadi töökast kollektiivist. Eile käis töötajatega vestlemas ka juhatuse esimees, kes ähvardas kõik streikijad lahti lasta, ent vaprad mässulised ei ole veel barrikaadidelt taganenud. Täna hommikul on nad kogunenud kombinaadi väravate ette, avaldades nii solidaarsust vallandatutega. Isegi turvamees Petroff on G4S nokatsi peast võtnud ja seisab aupaklikult liinitööliste kõrval. Viimati tundis ta nõnda suurt ühtsustunnet turvafirma suvepäevadel, kui varahommikuse lõkke ääres sai auväärselt vintis hääradega nenditud, et elu on ikka seiklus.

Petroffi vasakul käel seisab heledapäine Tiina Tammetõru. Ta ohkab raskelt. Soolte töötlemisliini karmi välimuse ent pehme sisuga kangelannale tikub vägisi pisar silma. Sellest kuradi ammoniaagilekkest, mille käigus läks manalateele tema kolleeg ja silmarõõm Peeter, sellest ei olegi nii palju aega möödas. Ja nüüd selline õudus. Sõpru vallandatakse, palk ei tõuse, liha rikneb tööseisaku pärast sedavõrd suurel määral, et varsti kõlbab sellest vaid viinereid valmistada.

Sisimas soovib Tiina, et ta oleks ise lekkes hukkunud. Oleks vähem valu, mida taluda.

***
Aivo Rüperaal seisab kolmekordse paneelmaja ees, takso najal ning suitsetab närviliselt. Kell on 13.58. Paari minuti pärast peaks ta vastu võtma veterinaar Janar Puussepp, kelle praksis asub maja esimesel korrusel, kolmetoalises korteris. Telefoni teel kokku lepitud kohtumine tekitas segadust. Arsti küsimuse peale, mis loom ravi vajab, vastas Aivo, et ta ei tea. Doktor Puussepp on elukogenud mees, kes lisaks tavaliste loomahädade tohterdamistele on aidanud ilmale tuua vasikaid ning üheksakümendatel Marbellas redutanud.

Kell 14.00 vahetavad härrased viisakusi. Aivo palub arstilt täielikku diskreetsust ja astub tema korter-kabinetti. Otsekohe palub arst teda edasi, kummardub ühe sahtli kohale, pöörab pea Aivo poole ja küsib viimasele vandeseltslikult silma tehes:

“Noh, palju vaja on?”

“Mida?” on Aivo segaduses.

“No eks ikka seda rahustavat rohtu hobusele-”

“Ei-ei-ei,” katkestab vaevatu jutu, “ma olen siin ühe teise asja pärast,” mõistmata, mis see vestluskaaslase pakutud esimene on. Aivo võtab taskust kiibi ja ulatab selle Puussepale. Arst kohendab nina peal prille, tõstab tehnikavigurit silmadele lähemale, kaugemale ning ütleb:

“Nonoh, kust sa selle said? See on ju loomade märgistamiseks, numbrimärk põhimõtteliselt.”

Aivo ohkab kergendatult, mõistes, et ilmselt ei jälita teda keegi, seejärel kangestudes:

“Kotlettide seest.”

“Ah nii,” ei paista arst üllatuvat, “no selge, vaatame, kellele ta kuulub.”

Aparaat millega kiipi skänneeritakse meenutab veidi seda piiksuvat klotsi, millega poodides triipkoode loetakse. Arvutiekraanil vilavad sajad numbrikombinatsioonid ja nimed, aeg seisab, Aivo pihkudesse tekib külm higi. Üks vaste.

“Kelle oma see on?” küsib ta närviliselt.

“Nii,” püsib arst rahulik, “voh, näe, siin on kirjas, et lihakombinaadi valvekoer, Muri!”

See on viimane asi, mida Aivo sellest päevast mäletab.

***

Mässumeelsus on ära tasunud. Meedia pöörab streigile tähelepanu, juhatuse esimehel on vesi ahjus. Avalikkus kutsub osapooli üles vastastikusele mõistmisele, probleemi inimlikule lahendamisele. Võib-olla on selleks liiga hilja. Inimesi on lahti lastud, haiget on tehtud, saadud. Töölised on moodustamas ametiühingut, õilsad juristid annavad neile nõu. Lähedalasuvas linnas käivad lapsed koolis endise rahuga, päike tõuseb loojub, õhk läheb aina külmemaks.

***

“Halloo, kas lihakombinaat?” küsib Aivo ärevalt.

“Jah,” vastab malbe naishääl.

“Ee— mul on üks mure.”

“Nimelt?”

“Ma leidsin teie kotlettide seest midagi.”

“Palun oodake, ma ühendan teid edasi.”

Aivo hoiab hinge kinni.

“Halloo. Nagu ma aru sain leidsite te meie kotlettide seest midagi?” küsib range meeshääl, ilmselt mõni tähtis ülemus.

“Jah. Ma leidsin ühe kiibi.”

“Nii. Mis kiibi?”

Aivo kurku tekib klimp: “Loomaarsti sõnul kuulub see teie valvekoer Murile.”

“Esiteks, ütlen ma teile, et me kompenseerime teie kogetu, juhul, kui pakute omalt poolt selle juhtumi osas täielikku diskreetsust. Teiseks, on juhtunud midagi kahetsusväärset. Meie valvekoer Muri suri vanadusse ja tema laip sattus kuidagi kombinaadi lihakehade hulka. Kui te sellest juhtumist vaikite, maksame teile kompensatsiooni suurusjärgus 15 000 eurot. Sellega tagame nii teie kui ka meie diskreetsuse, ma kordan, dis-kreet-su-se!”

Aivo suu vajub lahti. Koljusisesed hammasrattad hakkavad ketrama. 15 000 eurot. Jõulud on varsti tulemas. Nende kuradi Taxify pederastide pärast on niigi pool teenistust kadunud. Elu läheb aina kallimaks, sotsiaalsed garantiid kahanevad. Oleks tegemist prügikonteineris piiksuvate tibudega, oleks teine asi, aga vanaduse tõttu ilmast lahkunud koer… üritab Aivo seda kõike endap eas õigustada. Kallile Jaanale meeldiks kindlasti pühade ajal Egiptusesse puhkama minna. Aga kuidas sattus saba ja karvadega koer nülitud lihakehade hulka? Ah, kes kurat teab…

“Jah. Ma olen nõus.”

***

“Kuradi streik, kuradi ametiühingu-mölakad,” sisiseb juhatuse esimees oma kabinetis. Ka tema elu pole kerge. Rahvusvahelises ettevõttes ei ole ta kaugeltki redeli kõige ülemine pulk, meenutades rohkem alamakstud kubjast, kui kellegi juhti. Positsioon on kõikuma löödud, ikka tulevad lähiajaloost meelde need mõned firmad, kes oma pillid kokku pakkisid ja enam kunagi mingil kujul ei tegutsenud.

Kuradi töölised kah, raisk. Tehku rohkem tööd. Varsti on jõulud. Juhatuse esimees loodab, et just siis suudab ettevõte pärast mõningast madalseisu kasumit hakata näitama. On ju igasuguseid praade ja vorstikesi, mis pühade ajal ahjust otse söögilauale rändavad. Ahju saavad nad muidugi poest ja poodi jõuavad nad meie juurest. Kuradi keeruline aasta on olnud. No olgu, mitte nii keeruline kui eelmine, mil see üks õnnetu ammoniaagilekkes hukkus ja need ülejäänud kolm ahvi haiglasse läksid, no kurat, need kompensatsioonid läksid ikka väga lakke ära. Jumal tänatud, et see kiibileidja kinni sai makstud.

***
2 nädalat varem.

Päeval vallandatud Berezhovsky ja Marjupuu hiilivad öösel kombinaati, kasutades võtmeid, mille esimene taipas lahkudes turvaruumist kaasa haarata. Mehed, kes töötasid majas vastavalt 12 ja 15 aastat ei kasuta liikumiseks taskulampe, ega üldse mingisugust valgust. See maja on neil lihasmälus, iga oma nurgataguse ja koridoriga, liinide, lõiketerade ja pakkimis-automaatidega. Tasa-tasa hiilivad nad, kuni kõlab imevaikne niutsatus, millele järgneb sosin:

“Anna andeks, Muri. Ainult nii saab see sitamaja põhja lastud ja õiglus jalule seatud. Ka Jeesus oli märter.”

DISCLAIMER:

Muri nimi on muudetud ja meil siin Eestis on tegelikult kõik hästi.

Submit a comment

Massive Presence Website