Lihtsalt järjekordne hommik

In 50HALLIVARJU

Avan oma silmad. Kätte on jõudnud järjekordne hommik, mil ma ärkan äratusest tunni varem. Kell on 5.04. Äratus on sätitud alles kella kuueks. Nii ma siis leban unetuna oma naise kõrval, ootan päeva algust mõlgutades omi mõtteid. Mul on pikk päev täna ees, tegelikult ma ei mäletagi millal mul viimati lühikene päev ees ootas. Otsustan enne oma tavapärast äratust tõusta ning päevaplaani ees eelise saada. Üritan võimalikult vaikselt oma naise kõrvalt püsti tõusta vannituppa minekuks, tundub, et neerud on öösel usinalt tööd teinud. Ilma oma naist ülesajamata tõusmine on üsnagi lihtne ülesanne, kuna mu naine Annika on juba viimased paar kuud minust voodis võimalikult kaugel maganud. Pärast vetsus käimist ja hommikust kohvi võileibadega on kell saanud juba 6.00. Magamistoast hakkab kostuma kõrvuläbistav äratus mis meenutab rohkem suitsuanduri signaali, kui äratuskella helinat. Mu naine teeb sellele kiire lõpu.

„Tere hommikust kallis“ sõnan ma oma teisele poolele, kui ta kööki astub

„Tere“ vastab ta tasase häälega ning kõnnib must mööd ilma mulle otsa vaatamata.

Ma ei oodanudki teistsugust reaktsiooni, ta pole eriline hommiku inimene. Käin duši alt kähku läbi, panen riidesse ning olen valmis juba uksest välja minema, kui kuulen köögist hõigatust, „Oota pisut, ma tahan sinuga rääkida“. Küllap on jälle raha vaja millegi ostuks mõtlen endamisi köögi poole liikudes.

Annika: „Ma tahan lahutust“

Vaatan talle otsa ega lausu midagi, ma ei oska lihtsalt reageerida sellele.

Annika: „Ma ei suuda enam sinu kõrval magada ega taluda su lähedust, sa oled minu jaoks tülgastav.“

Mina: „Mida, kõik on ju korras, millest sa räägid?“

Mina: „Mis lähedust sa ei suuda taluda, me eile alles seksisime ju.“

Vastan suutmata midagi targemat välja mõelda.

Ta pahvatab naerma

Annika: „Sa arvad, et kui ma lasen su korra nädalas enda ligidale ning kannatan ära see pool tundi nühkimist on kõik korras?“

Annika: „ Arvad, et ma tahan ainult korra nädalas seksi?“

Annika: „ No sinult ei taha ma sedagi tegelikult, aga olude sunnil olen pidanud selle ära kannatama.“

Mina: „ Mis mõttes minult?“

Annika: „Ma ei taha enam sind ega midagi muud mida sul pakkuda on, ammugi mitte seksi sinuga.“

Annika: „ Tahan vaid oma vabadust tagasi ning poolt korterimüügist saadavat raha.“

Mina: “ Ma ei tea mis lolli nalja sa praegu omaarust teed või sellega üritad saavutada, aga ma ei viitsi sellist sitta hommikul vara kuulata.“

Annika: „Ma lähen ema juurde seniks, kuni korteri müüdud saame. Ma rääkisin juba juristiga ning lahutusega ei tohiks kaua minna, kui praegu müüki paneme siis ehk saame lahutuse ajaks juba mõlemad oma rahad kätte“

Olukorra tõsidus hakkab mulle kohale jõudma, see pole nali. Tunnen, kuidas mu süda kiiremini peksma hakkab ning käed värisema.

Mina: „Mingit korterit ma ei müü ega lahutust ei anna sulle!“

Mina:„ Käi vittu kuradi lits!“

Löön köögiukse pauguga kinni, nii et ukseklaas puruneb. Korteriuksest pooljoostes välja astudes ning kättemaksuplaane juba mõeldes kuulen ma Annika rahuloleva hääletooniga karjet,

„SUL POLE SELLEST NAGUNII PÄÄSU SA LOLL TÕBRAS!“

Istun oma äsja väljaostetud Audisse mille taga ilutseb A6 märk. Püüan mõtteid korrastama hakata. Esimene samm on oma korteri akende alt minema sõitmine, ma ei taha tunda ta pilku end jälgimas. Otsustan sõita väiksesse kohvikusse raekoja platsi juures, kus ma tavaliselt oma harvadel vabadel hetkedel käin mõtteid paikka sättimas ning kohvi joomas. „Türa, see pole isegi veel lahti tehtud“ kirun ma enda üllatuseks üsna valjult, kui kohviku uks mu paanilise tõmbamise peale lahti ei tule. Olgu, ma olen ilmselgelt endast väljas, ma pean rahunema enne, kui suudan hakata olukorda analüüsima. Istun tagasi autosse teadmata kuhu sõita või mida teha. Olen vaimses tupikus, kõik mu juba niigi suureks kasvanud tööprobleemid said endale kaaslase lahutuse näol. Viha hakkab minus taas kogunema, see toitub kõigest sellest sitast mis mulle viimasel ajal peale on valatud ning tänahommikul juhtunu oli viimane piisk karikas. Viha kasvab iga meenutusega Annika hommikusest käitumisest, kuidas ta naerma hakkas seksist minuga rääkides, ta värdjalikult rahulolev muie nähes mind endast väljaminemas. Ma ei tea kuhu see raev suunata, seda on lihtsalt nii palju. Hakkan täisjõust röökima ning roolist kinni hoides löön täisjõust peaga vastu rooli.

Ma ei tea kas see oli löögi tugevusest või närvipingest, kuid ma kaotasin teadvuse ning ärkasin alles keskpäeval. Olin oimetu olnud kuskil 3 tundi. Tunnen end rahulikumana. Vaatan peeglisse, et näha mis olukorras mu nägu on. Minu üllatuseks ning Audi rooli kiituseks pole peale punase laigu tekkimise mu otsaesisele midagi muud juhtunud. Õnneks on kohvik juba avatud, saan oma nii öelda pühasse paikka end kohviga turgutama minna. Tundub, et olen ainuke klient sel hetkel. Leti äärde jõudes märkan, et täna on tööl Tiina, siin poole kohaga töötav tudeng, kellega mul on au olnud mõned flirtivad fraasid vahetada. Ta tervitab mind naeratades:

„Ja kuidas meie kuldkliendil täna ka läheb?“

Selle tervituse iroonia ajab mind muigama. Vastan talle rahulikul hääletoonil:

„ Mu hommik algas sellega, et mu naine teatas mulle, et tahab lahutust ning nõuab, et ma korteri maha müüksin ja pool raha talle annaksin. Samuti vihjas ta, et ta on mind petnud. Mul oli kavas täna minna oma liialt palju joova äripartneri möödalaskmisi klaarima, kuid see plaan on juba läbi kukkunud . Ma veetsin oma viimased 3 tundi kohviku ees autos teadvuseta olles, kuna lõin täisjõust peaga vastu rooli.“

„Selliselt läheb mul täna“

Tiina vaatas mind näoilmega mida ma poleks ette kujutanud, et ta suudab üldse ette manada. See oli segu üllatusest, šokist ning teadmatusest, kas ma teen nalja või mitte.

„Mul… mul on väga kahju“ olid ainsad sõnad mis ta suust kuuldavale tulid.

Mina:„Mul on samuti kahju, et nii palju aastaid ta peale raiskasin“

Tiina: „Sa ei tee siis nalja?“

Mina:“Kahjuks mitte“

Mina:“Ma tahan nüüd lihtsalt kohvi juua ja mõelda,kui sa pahaks ei pane.“

Mina:“ Võtan ühe suure piimaga kohvi“

Tiina: „Kohe toon“

Maksin kohvi eest ning läksin aknaäärse laua taha istuma. Vaadates kohvi enda ees auramas tõdesin, et see on ikka kuradi sitt olukord, kuhu ma sattunud olen. Mu elus on vaid kaks asja millele ma pühendunud viimased 10 aastat olen olnud. Mu abikaasa ning mu äri. Esimene neist saatis hommikul mu perse ning nõuab korteri müüki mille ostmiseks ta ise sentigi ei andnud. Teise veepeal hoidmiseks kulub praktiliselt terve mu ärkveloleku aeg. Pean hoolikalt oma järgmiseid samme kaaluma.

3 Comments

  1. No on ikka nõid, vanasti kannatasid inimesed ikka lõpuni 🙂

Submit a comment

Massive Presence Website