Leinapäev. Kaasatundva nihilisti pilguga.

In SNAP

Täna, 76 aastat tagasi sai Siberi laagritesse saadetud 1310 Konstantin Pätsi kaaslast, 565 KaPo ja vanglatöötajat, 875 eesti parimaid rikkureid ja kõige edukamaid ametnikke. Pluss 255 läbi ime ellu jäänud Valge Armee ohvitseri.

Ausalt öeldes, eriti kahju mul neist pole. Kuigi ise ei tahaks nende seas olla. V.a. VA ohvitseerid. Sest kui sa võtad endale võimupositsiooni, siis võtad ka võimaliku vastutuse. Kas Maidani, Aurora massi või demokratiseerivate võõrvägede ees. Eliidi saatus. Liiga tihti see vastutus ei toimi, selles ongi poliitika kunst, aga mõnikord juhtub.

Enamuses nemad jäidki sinna mulda. R.I.P., Eesti kodanlik eliit.

Aga selle juures oli välja saadetud täitsa võõrasse ja ebasõbralikku keskkonda ca 7555 süütut inimest. Eelnimetatud kangelaste perekonnaliikmeid. Kuigi enamik neist naases oma kodumaale, oli neilt röövitud ca 15 parimat eluaastat, pluss mees, vend ja isa.

Seda ei saa andestada isegi olles klassivõitluse põliseks pooldajaks. See on mingi iidne värk nagu Saudi Araabias, kus naine/perekond loetakse mehe omandiks ja osaks.

Ja just see on tõeline leina põhjus. Tänast mälestuspäeva on vaja selleks, et mitte kunagi enam üht inimest ei loetaks teise omandiks. Olgu see omanik riik või kristliku/moslemi/azteegi abielu pool.

https://et.wikipedia.org/wiki/Juunik%C3%BC%C3%BCditamine#K.C3.BC.C3.BCditatute_arv

9 Comments

    • Hei, sorry et siia vahele trügin, aga mul on autorile tõesti midagi öelda, ja ma tahan, et ta selle ära loeks.

      “1941. aasta 17. juunil esitas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Merkulov aruande No2288/М Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritut. Kokku läks Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni (nr 286–294).”

      Ehk, esimese sammuna: korrigeeri oma arvulised andmed.

      Nüüd ajaloost: küüditamisi oli kaks. Esimene juunis 40, oli eliidi jaoks – likvideerimaks vana riigikorra vastupanuvõime. Kümme tuhat inimest ehk ca. 1% elanikest.

      Iseloomulikult totalitaarse režiimi tegevusele toimus karistamine kollektiivselt: küüditati ka sihtmärkide pereliikmed.

      (Ülejäänud 99% polnud parasjagu Occupy Wall Street meeleolus kahjuks. Nad jäeti uue riigikorraga harjuma, neile väga palju ega koheselt liiga ei tehtud. Sõda oli algamas. Vaja oli likvideerida need, kes Nõukogude korrale ilmtingimata vastu hakkaks, puutumata neid, kes vastu hakkamise üle kindlad poleks. Neist saaks mingi protsendi mobiliseerida suurde tapatalgusse saatmiseks.)

      Teine küüditamine oli pärast sõda. Märsis 49, kui Stalini võim veel tervislikel põhjustel vankuma polnud hakanud. Uus riigikord tundis end julgelt ja võttis seekord sihukule ca. 50 000 inimest. Umbes 5% elanikest. Jällegi umbropsu, kollektiivse karistuse vormis, detailide üle arutamata.

      Protsessi olemus oli üldjoontes sama, ainult elanikkond oli sõjast räsitud ja vastupanu polnud enam karta. Võimuorganid olid sõjas karastunud ja veel vähem inimlikud, kui enne.

      Ja autor, palun, tõmba omale vesi peale selle kirjatüki osas. Siiras soovitus endiselt ühelt anarhistilt ja igatahes totalitarismi vastaselt.

      • Sõda oli algamas? Stalin oli sõlminud 1939. aasta mittekallaletungi kokkulepped Hitleriga just sel põhjusel, et sõda vältida, st ta poleks kunagi uskunud, et Hitler alustab sõda kahel rindel korrraga ja et see ikkagi juhtus, oli talle šokk. Seega 1941. aasta küüditamine ei saanud ju olla sõja ettevalmistus. Stalinistid olid 1930ndatel aastatel süsteemselt hukanud või küüditanud vanu ja uusi bolševikke, tsaariaegset eliiti, rahvusvähemusi, ukraina talupoegi jnejne. Vanglates kirjutasid Buhharin ja Kamenev alla kõige absurdsematele süüdistustele. ja nüüd äkki küüditab Stalin eesti eliiti, sest näeb sõda ette või? Arreteerimised ja hukkamised algasid juba 1940, 1941 oli küüditamine ja kui sõda poleks vahele tulnud, oleks Stalin Balti riikide töötlemist jätkanud täpselt nii, nagu ta oli teinud ammu enne II maailmasõda. The war caught them with their pants down.

  1. “Sest kui sa võtad endale võimupositsiooni, siis võtad ka võimaliku vastutuse. Kas Maidani, Aurora massi või demokratiseerivate võõrvägede ees. Eliidi saatus. Liiga tihti see vastutus ei toimi, selles ongi poliitika kunst, aga mõnikord juhtub.”

    Isegi minusugune suvaline tont tunneb ennast pisut mugavamalt, kui vastutus tähendab vastutust konkreetsete tegude eest, mitte mingisugust karistust abstraktse eliidi- või klassikuuluvuse alusel. Peab olema idioot, et selline vastutuse kontseptsioon kedagi rahuldaks. Mis sellest kasu on, mida on siit õppida? Mis kasu on ühiskonnal asjaolust, et sa olid mingi ametnik, kes tegi ei tea mida, aga kes vastutab nüüd selle ei tea mille eest, sest ta oli mingi ametnik kuskil? Kui sul on sitt ülemus, kes rikub su õigusi ja siis küüditatakse kuskile siberisse, sest ta on “eliit”, siis see ongi sinu arust vastutuse toimimine või? OK . Siis oled sa ise kah klassivõitluse objekt, kelle isiklikud otsused ei loe midagi, kuna sinu eest otsustab su klassikuuluvus. Edu tuleviku ehitamisel.

    “Seda ei saa andestada isegi olles klassivõitluse põliseks pooldajaks. See on mingi iidne värk nagu Saudi Araabias, kus naine/perekond loetakse mehe omandiks ja osaks.”

    Tõeline marksist ütleks, et klassivõitlus on vaatamata sellele, kas sa pooldad seda või mitte, sest see on paratamatu asjade olemus. Sa mõtled, et Marx pooldas klassivõitlust, aga Metternich “ei pooldanud” või? Klassivõitlus asetseb indiviidist kõrgemal ja sellel pole isikliku pooldamise/mittepooldamisega mingit seost. Ehk see sinu Saudi-Araabia asub sinu enda vaadetes sügaval sees – see on individuaalsuse asetamine klassikuuluvusest (või siis soost, rassist jne) madalamale positsioonile, st kõik määrab ära sinu lahterdamine mingisugusesse kasti, mitte sellest, mida sina pooldad või ei poolda.

    Sa pole nihilist, sa oled suht vilets moralist tegelikult.

    • Noh, sinu argumentid on umbes natside vastiväided Nurembergis. Olin kruvikene, ahjukütja Aushwitzis, tegin oma töö. Kes seal ahjus põles, pole minu asi. Kütsin hoolikalt, väärin kiitust. Ega mina ju pole neid ahjudesse saatnud. Töö on töö.

      • Vastupidi, Nürnbergis mõisteti kohut lähtudes isiklikust vastutusest, mitte mingist kollektiivsest või klassivastutusest vms lähtuvalt. Nürnberg polnud mingi holokaust või Katõn, natslik või stalinistlik 20. sajandi ultramoodne ja fancy social engineering pole mingi läänelik kohtupidamine.

        Ma ei kujuta üldse ette, kuidas sa sellisele järeldusele tulla said minu teksti lugedes. Loll oled.

  2. Päris sitt kirjatükk,näha on et ulbid veel kuskil ülemises kihis või lausa pinna peal.

  3. Siin klassivõitlusega pistmist? Pigem rassivõitlusega, kamba juudiparasiitide loodud värdmoodustisest suurriik, anastas rahumeelse väikeriigi.

Submit a comment

Massive Presence Website