Leidsin naistemarsi ja post-apokalüptilise teismekunsti vahel võimaliku seose.

In SNAP

Ei taha uskuda, et need inimesed on tõesti nii rumalad ja vägivaldsed kui neid telekast näidatakse. Ja ma ei taha ka uskuda seda, et need põhjused, miks nad sellest marsist osa võtsid või seda pooldasid väga siirad olid. Ma ei arva, et nad kõik sinna sama tagamõttega läksid – suur osa Hollywoodis käis reklaami tegemas, osadel oli vaja sõprade eest varjata, et neil on tegelt suva ja nad ei saa väga aru, milles nende probleem on – aga ütleks, et üks kõva kaader inimesi oli seal veel, ja mineviku mina suudab nendega samastuda.

Ja ma ei saa olla ainus, kes on tulnud sellise kogemuse osaliseks – et väga paljusid meist, kui me alles kasvame ja õpime, õpetatakse oma tundeid, mõtteid ja arvamusi päris tuimalt alla suruma. Me küsime oma vanema käest küsimuse, millele ta ei oska vastata ning ta vastab, “ära küsi nii lolle küsimusi.” Või meid leitakse millegi üle nutmas ning meie käest küsitakse, mis on lahti – ning kui me oma mõtteid sellel teemal juba natuke avaldanud oleme, saame vastu tatti vaigistamisega, “mis sa selle tühja pärast ikka nutad. See pole isegi päris probleem.”

Kõlab natuke juustuselt – andesta – aga ma tõesti ei oska seda teksti kirjutada kuidagi nii, et see vähem naiivselt kõlaks. Võimalik, et probleem on selles, et tegu ongi natuke ebatäiskasvanuliku probleemiga – aga mis seal ikka, lapse suu ei valeta.

Miks ma neid vanemaid bashin – ja mitte ainult vanemaid – meie arengut mõjutavad kõik inimesed, kellega kokku puutume – maapoe baaridaamist kolmanda sekspartnerini – ja nõnda, kui juhtumisi sinu elus on liiga vähe kannatlikke ja mõistlikke inimesi, ja liiga palju selliseid, kes kipuvad end välja vabandama oma suurtemate probleemide, ADHD ja ASDga – aegamisi sa õpid mõtlema, et sinu isiklikud probleemid ongi tühised ning sul peaks olema piinlik, kui nende pärast iitsatada julged.

Mantra – temal on suuremad probleemid kui mul. Ma pole kaugeltki nii palju kannatanud, kui keegi teine – seega mul puudub õigus tähelepanu ja kaastunnet saada.

Kui sina pole sedasi kunagi mõelnud – heaküll – see selleks. Ütleks, et sul on vedanud inimestega, kellega kokku puutusid. Ära liiga palju ka enda targa tegevuse tulemuseks arvesta. Aga see on reaalne, et on inimesi, kes sedasi mõtlema õpivad. Ja nad ei saa sinna midagi parata. Tule ja vaidle, kui tahad – aga mul on alust arvata, et ei saa, ja ma ei jaksa sellest eraldi siin pikemalt kirjutada. Kommentaarium on avatud 24/7 tho.

Mina mõtlesin nii, ja mitte veel väga kaua aega tagasi – aga meil selliseid marsse ei toimunud. Jep. Ma õppisin oma vajadusi ja soove muud moodi alla- ja kõrvale suruma. Kritseldused, kribaldused, aktifotod ja muusika – lahterdame selle kõvaks kunstiks – kuigi täies aususes pean tunnistama, et arvestatavast kunstist oli asi kaugel. See selleks – nende väljendusvorm oli marss, mul ei olnud marssi, kasutasin muud võimalikku kära – aga mis veelgi tähtsam, tahtsin tähelepanu pöörata temaatikale, mis enamikust sellest, mida tootsin, läbi käis.

Kuidas olla vääriline, kuidas olla piisavalt hea ja oluline, kuidas välja teenida armastus, või austus, või tähelepanu. Kuidas välja teenida teise inimese hellus ja hoolivus, truudus ja poolehoid. Tahtsin seda kõige välja nuputada noh.

Üks temaatika oli otseloomulikult olla seksikas. Ei toiminud. Konkurents oli liiga kõva. Või raam oli liiga jama, ei oska hinnata. Pikem temaatika oli post-apokalüptiline temaatika, milles võtsin endale vabaduse kirjutada ennast kõige rohkem kannatanud inimeseks maailma muna peal – mille tõttu ma siis olin kellegi hellust või kaastunnet väärt. Milles võtsin endale vabaduse kirjutada endale juurde mingisugused väärtused, mida mitte ühelgi teisel ellujäänud inimesel alles polnud – niisiis ma olin kellegi või millegi jaoks asendamatu ja ääretult oluline.

Seega – need naised seal tänaval – sildid käes ja tutimütsid peas – võib olla neil on sama probleem? Nad on alla ja kõrvale surunud kõik oma pisikesed probleemid, sest keegi on neile pidevalt korrutanud, et eksisteerivad olulisemad probleemid ja nendele mitte keskendumine, vaid iseendale, oleks ülimalt isekas ja seda ei tohi teha.

Õnnetud, alla ja kõvale surutud indiviidid – aimad isegi, et neile on NII lihtne müüa maha mõtet, et see abordiõigus või imelik president on super olulised teemad ning on ka tema suurim probleem ja puudutab teda järgmised 4 aastat. Kirjutan ja imestan, milline kalambuur… Igatahes. Ma oleks ka otsekoheselt müüdud olnud, kui see oleks õigel ajal toimunud minu tagatänaval. Näidake mulle paar anti-trump propaganda uudist ka, millest jääb mulje, et “kahma tutist” on tema kampaania slõugan ning, et tegu on kõige suurema rassisti, seksisti ja idioodiga keda maailm näinud on. Hitler 2.0. Uskumatuid seseid luuakse. Loomulikult ma läheks põlema, kirjutaks kõige suurema ja säravama protestipostri, tõmbaks pähe kõige karvasema tutimütsi ja läheks müttaks ja lõugaks kaks päeva järjest. Lööks jalaga mõne prügikasti ka pikali. Vot.

Aga küllap midagi juhtus minuga ja kui see teema toimuks praegu mu tagatänaval – noh, ilmselt ma istuks siin ja kirjutaks seda sama teskti.

Võimalik probleem on tuvastatud, aga ega ma ei tea, kuidas inimestele teada anda, et vastupidiselt sellele, mida nende jaoks olulised inimesed neile (ilmselt tagajärgedle mõtlemata) korrutanud on – nende väikesed isiklikud probleemid ON olulised ja väärt nende enda tähelepanu ja püüdluseid. Ja selleks, et nende väikeste probleemidega tegeleda – sellel inimesel ei tasu oma häält ära anda selleks, et protesteerida kellegi teise tasuta abordi õiguste või saatan-presidendi ja valge maja õhku laskmise nimel.

Ma ei taha eriti uskuda – et kui ma läheks mõne sellise naisterahva juurde ja küsiks temalt, mis on tema väike isiklik südameprobleem, ja ta millegipärast julgeks vastata ausalt – et selleks oleks mingi isiklik probleem härra Trumpiga või ootusega kunagi kauges tulevikus tasuta abordi teenuseid kasutada.

Siit maalt ei oska enam arvata, et selles olukorras noid vooruseid teeseldakse selle nimel, et vooruslik välja paista ja oma ego toita – vaid probleem võiks äkki olla selles, et nende inimeste jaoks mingi suurema probleemi eest seismine ongi ainuke õige asi teha ja vähem ei võigi – see ongi ainuõige ja kõige olulisem voorus. Sarnaselt sellele, et uskusin, et mida ma tootsin, oli äge kunst. Polnud kahtlust ka, et kuidagi teistmoodi oleks tohtinud elada.

Kuidas aidata nendes inimestes kirgastumise esilekutsumist – seda ma ei tea. Millegipärast kardan, et nende naeruvääristamine sellega toime ei tule, vaid süvendab nende probleemi veelgi. Suur osa sellest naeruvääristamisest on keskendunud ideele, et peeglit nende jaoks hoides nad näeks, kui rumalaks nende enesekesksus ja jäärapäisus nad teinud on – kuigi võimalik, et tegu on hoopis vastupidisega – meil on probleem inimestega, kes ei näe enam omaenda probleeme kõige kurvemas mõttes ning nad ei ole võimelised ise enam usutavat uskumatust eristama – nad jäävad lootma neile, kes neile suurte probleemide ettesöötmisega tekitavad tunde, et neil on mingi eesmärk ja õigus elamiseks.

Submit a comment

Massive Presence Website