LÕPP-PEATUS

In POPNIHILISM

detail igiliikurist

*

Ärge küsige mult miks, või et kuskohast ma seda tean. Ma ei teagi, aga vaata, keegi ei tea. Me pelgalt arvame end teadvat. Konstrueerime narratiivi, millest juhindudes saaksime öelda, näe, mina tean. Ent igasuguse narratiivi südames on valetamine, põhjuslikkuse modifitseerimine omaenese tahte järgi. Aga see ei ole praegu, siin, oluline. See saab oluliseks alles seal.

Ta võib surnud olla, praeguseks. Kolm aastat on pikk distants, isegi sellises kohas, kus aja kulg tundub seiskunud olevat. Aga tema, Vladimir Onegin, jääb mulle alatiseks meelde mehena, kelle käsi kunagi ei värisenud. Mõned väitsid, et see tuleb tema raudsetest närvidest, teiste sõnul, ei olnud tal neid üldse. Et Vladimir Onegin on aparaat, mis koosneb juhtmetest, kondensaatoritest ja puuduolevast südamest. Olgu kuis tahes, üks on aga kindel.

Tema käed ei värisenud kunagi.

See oli huvitav nähtus. Nagu kõik ülejäänud Ida-Eurooplased, kasvas temagi üles makaronide, konservide ja gaseeritud suhkruvee toel. Räägiti jutte, kuidas ta käis noorena vibu laskmas, nöör sõrmede vahel pingul, käed paigal, mõni minut kuni igavik, selle hetkeni, mil tuli lahti ja pihta lasta. Või kuidas ta oli nõutud mehaanik, ilma, et ta ühtegi kooli oleks lõpetanud, põhjuseks vaid see, et kui mõnel peenel masinal sisu ribadeks lendas, oli ta ainuke, kes suutis paljakäsi detailid paika tagasi panna. Aga need olid ainult rääkimised. Siin.

Mõni arvas, et Vladimir Onegini näol oli tegemist üliinimesega, mehega, kellele on taeva poolt antud kaasa kingitus, võime nii-öelda, aga ma kinnitan teile, et see ei ole nii. Ta oli samamoodi Jumala laps, nagu me kõik ülejäänud – looduse madalaimad nimetajad – inimesed. Üle oma varju hüpata ei saa.

Ta oli olemas olnud umbes viis aastat, kui ta tundmise lõpetas ja seega oma käte üle täieliku kontrolli saavutas. Ta istus liivahunnikus, üheksakordse betoonmassiivi ees ja joonistas hunniku sisse mustreid. Raudteenaelaga. Kingitus isalt, vedurijuhilt, autoriteedilt. Ta joonistas neid kujundeid, mida ta oli kodus näinud. Triibud – vanamehe sokid. Ringid läbisegi väikeste sirgete kriipsudega – köögikardinad. Külg-külje kõrval olevad väikesed nõelapead meenutasid sinikaid ema kaelal, aga sellest siis ei räägitud… ja ei räägita ka praegu.

Joonistamine kestis mõne aja, pange tähele, Vovast ei saanud artisti. Ta oli joonistamise pealt sujuvalt kaevamisele üle läinud, kui ta kuulis järjestatuna kummivilinat, autouksi, karjumist. Tuttav hääl. Pauk. Väike Vova pööras pead vaid selleks, et näha, kuidas tema vanamehe keha end iseenda peale verisena kokku keeras, jooksvad mehed, auto, kummivilin. Minek.

Talle ei jäänud oma isa tapjate nägu meelde. Mälestus sellest segunes ümbritsevaga, nagu tõmbaks raudteenaela liiva seest välja ja jälgiks tühimiku täitumist. Liiva sisse on halb auku kaevata. See jääb üheks massiks. Näotuks. Iga päev löödi keegi maha. Vova sai sellest aru. Et keegi ei ole patust prii, et isegi vedurijuht peab midagi kõrvalt ajama, et suhkruvesi ja konserv laual oleks.

Tema isa ei olnud sel päeval ainuke inimene, kes külmaks tehti. Tundmine lõppes. See välistas ka igasuguse närviärrituse tulevikus. Vovale jäi ainult kaks asja. Esiteks, mälestus laibast paraadnaesisel. Teiseks, haiglane, hinge kriipiv kohusetunne viia inimesi punktist A punkti B.

Te vist saite aru, et jutt käib varasemalt mainitud närvidega mehest, jah?

*

Vladimir Onegin jäi aastatega rooli taga vanaks, tema juuksed halliks, tema keha küüru. Aga ta sõitis. Jätkuvalt. Korra nädalas juhtus seda, et mõnel noormehel tekkis Vova bussist kujutluspilt, kui millestki sellisest, mille võiks relakaga tükkideks lasta ja metalli kokkuostu viia. Ja korra nädalas lõi Vova ühel sellisel hambad kurku. Seda ei saa pahaks panna, ei Vovale, ei noormeestele. Siin pole keegi patust prii.

Külm hilisõhtu. Valgemäe kotivabrik. Vova sõitis kolm korda päevas, sünkroonis vahetustega. Ta oli väsinud. Aga kui sa oled täieliku ebakindluse keskel ainuke pidepunkt, ei lase kohusetunne sul minna. Need mõned töölised, keda ta vedas, olid selle ära teeninud. Keha kannatas. Vaim ka. Vova peas kangastus kodutee, viimased inimesed Tehase puiesteel maha, sealt edasi Vaasa tänavale, läbi Ussioru ja olekski Betonkas – paneelmajade kuningriigis, kodus. Ja seda kõike selleks, et… hommikul uuesti alustada.

Vova ei taha uuesti alustada. Vova tahab puhata, ära siit. Siin ei ole hea. Tehase puiestee. Inimesed väljuvad. Ta süütab sigareti ja jälgib kuidas vihm aknale triipe maalib. Nagu vanamehe sokid. Kojamehed käima. Heli, keegi norskab, pilk bussi – vari, eelviimasel istmel, vasakul, akna all. Magaja. Vana mees, umbes nagu Vova.

Me ei tea kunagi, kuidas me käituks siis, kui me oleksime nurka aetud. Me oleme selle jaoks liiga mugavad, me ei võta riske, me ei oska sinna minna, sest see koht avaldub ainult läbi elamise. Meie pole elanud, erinevalt Vladimir Oneginist, Sergei Onegini pojast, linna viimasest bussijuhist.

Ta heidab koni nipsuga bussiuste vahelt välja ja tõuseb istmelt. Hallid kulmud saavad nina peal kortsudes kokku, ta on keskendunud, ta liigub vaiksel sammul magaja suunas ja ta peas ei ole enam ühtegi mõtet.

Ta pole varem kedagi tapnud, aga see ei loe. Magaja lööb silmad lahti sel hetkel, kui teda kägistama hakatakse. “MIKS?” kähiseb ta, pilk täis hirmu, keha puikleb, ka Vova kardab, aga ta käed ei kohku. Pole kunagi kohkunud. Puiklemine lõppeb, keha lõtvub, magaja kaelal on samasugused nõelapead külg-külje kõrval koos nagu viiskümmend aastat tagasi liivakuhjas.

“почему? потому что мы не можем ждать милостей от природы; взять их у неё — наша задача,” ütleb Vladimir Onegin tasasel häälel, heidab oma rahakoti koos dokumentidega bussist välja ja käivitab masina.

*

Ta peatub linnaservas. Nürida noaga, mööda nõelapäid minnes eemaldab ta surnult pea, tänu tema kätele jääb lõige puhas. Järgneb tseremoonia. Viimane sigarett vanas kontoris. Laud on tühjaks tehtud, klaasile langevad vihmatriibud. Bussi interjöör süttib kergesti, hallipäine bussijuht, Sergei Onegini poeg, jalutab reipal sammul metsa poole, üks käsi hoidmas tundmatu sõduri pead, teine sigaretti. Lõpp-peatus: seal. Ta läheb ära. Ta saab puhata. Seal saab alati puhata. Siin ei saa midagi.

Käed. Me puudutame, katsume, seome ja silitame nendega. Me hoiame oma ema käest väiksena kinni, et me ripakile ei jääks, et meil julgem olla oleks. Me viime käe kõrval altari ette ja käe kõrval toome me koju. Me valmistame süüa, me žestikuleerime, saadame inimesi perse, paneme näppu, süütame sigaretti, teeme kõiki neid asju, mida me alati teeme, et ennast turvalisena tunda.

Vladimir Onegini käsi ei värisenud mitte kunagi.

Jätke see endale meelde.

Submit a comment

Massive Presence Website