Kulturkampf vs Kender

In KÕRGNIHILISM

Kender terroriseerib, Kenderit territorialiseeritakse. Pariteet on näiline, avanevad ruumajad vastandlikud, kuid meie elu Möbiuse lehel nad ometi kohtuvad.

Terror on yks kirjaniku vôimu môôtmeid, Untitled XII mittekeemiliselt kastreeriv efekt selle tunnistuseks. Yks inimese môôte on vôime valge paberi ja mustade tähtedega selliseid asju teha.

Untitled XII tegi veel midagi. Möödaminnes heitis ta tumedat valgust millegi kontuuridele, mis meid täna ja siin territorialiseerib: piirab, rivistab, loeb yle, korrastab, arvab sisse ja välja. Tehniliselt on need kontuurid ôiguskaitse omad, kuid prokuratuur on vaid millegi suurema vett lôikav uim. Kirjanikku surutakse piiridesse, mis mitte ainult ei moonda seaduse sôna, vaid suruvad seadusetôlgendust diametraalselt vastassuunda seaduse vaimuga. Et tänase Eesti seaduse vaim asub Brysselis ja Strasbourgis, selles vaevalt keegi kahtleb. Sealt on pärit pôhiseaduse alusväärtuste (ôigusriik, demokraatia, pôhiôigused jne) käibivad definitsioonid. Seal elab viimase instantsi tôde Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimôiguste Kohtu kehastatuina.

Kenderile esitatud syydistus lubab meil kombata Euroopa 12 tähe antimateeriast vastandi kuju, kuhu prokuratuur meid surub. Antitähti on yks, ta polegi tegelikult täht, ta on tumemass teisest universumist, ometi territorialiseerib ta siinset rahvast yha raudsemalt, Euroopa tähed siidikindaks. Ta kujundab avalikku ruumi, tômbab piire, pingutab nööri, mida mööda rahvuskunstnik käib.

Kenderi kaasuse veel embryonaalses faasis on meil ylalöeldu toestamiseks vähemalt kaks asitôendit. Affidavit 1 on Pôhja prefektuuri Kriminaalbyroo lastekaitseteenistuse vanemuurija vastus kysimusele, miks Nabokovi Lolita ei olnud lapsporno. Muu huvitava kôrval leiab sealt sellise lause: “Antud teos lasti välja ka NSV Liidu ajal, ning tollased kriitikud ja tsensorid ei leidnud, et raamatu sisu võiks olla moraalinormide vastane. Vastupidi antud teos valiti 100 parima raamatu hulka.” Siin sôna otseses môttes luuakse pretsedent — eelnev seis, mille jôujooned annavad sundusliku, vältimatu vormi meie maailmale. Antakse ka suund: tagasi, mitte edasi. Euroopat ega tema praktikat, rääkimata “parimast praktikast” pole olemas. Eesti ei ole mitte Euroopa ôigusruumi, vaid NSVL ôigusruunide riik. Kusjuures me ei räägi pehmest kraamist nagu väärtused vôi avalik arutelu, demokraatia vôi kodanikuyhiskond. Me räägime jurisprudentsist, riigi selgroost, millel murtakse ôigesse asendisse kôik riigi subjektid, isegi kui see peaks tekitama, parafraseerides vene keelest, eluga sobimatuid vigastusi.

Affidavit 2 on väljaloetav prokuratuuri modus operandi’st selles loos. Kender kirjutas Untitled XII USAs ja postitas selle fyysiliselt USAs asudes Nihilist.fm serverile, mille fyysiline asukoht on Suurbritannias. Kummaski neist riikidest ei kvalifitseeritaks Untitled XII kriminaalkuritööks. Siit saame juriidilise negatiivi: see kirjandus pakub Eesti seadusele huvi kuna kirjanik on Eesti kodanik, kes kirjutab eesti keeles. Kender on territorialiseeritud alustel, mida keegi pole vähemalt avalikult täna lôpuni läbi môelnud, kuid millest on tuletatavad kaugeleulatuvad järeldused: Eesti seadus territorialiseerib Eesti riigi subjekte kogu maailmas. Eesti kirjanik on Eesti riigi oma. Eesti kirjandus on riigi oma. Eesti keel on riigi oma. Riigi jurisdiktsioon antud kysimus koosneb nendest kolmest môôtmest. See, mis on Eesti (ja eesti), pole maailma asi. Ta on Eesti riigi asi kogu maailmas.

Mis siit omakorda järeldub, on, et Kenderit ei aita peale Nabokovi ka de Sade ega Burroughs etc. Nende vastuvôtt meil vôib olla selline vôi teistsugune, kuid neid meie kultuuri- ja ôigusruumis konstitueeriv fakt on, et nad on oma kultuuriruumides sertifitseeritud kirjanikena. Meie ruum tunnistab, et tal puudub nende yle jurisdiktsioon. Meie seadus tegeleb vaid eestikeelse materjaliga ja eesti keele kasutajatega. Ta isegi ei pretendeeri originaali kirjandusväärtuse hindamisele. De Sade, Burroughs’i vôi Nabokovi kirjandusväärtuse hindamine ei saa definitsiooni kohaselt olla yhegi komisjoni pädevuses. Yhe vôi mitme neist resertifitseerimine Nôukogude ruumis vaid kinnitab seda teesi: see ruum ei olnud Eesti ruum, tema pärand aga moodustab portaali, milleta pole olemas meie minevikku — kuhu koer on tegelikult maetud.

Sest tsensuuris — mida Kenderile syydistuse esitamine on — sisaldub vaikselt sosistav hinnang: midagi on rikutud. Rikutud ei ole Euroopa väärtusi, kirjaniku looming ei sisalda “päris” inimesi ka lapsporno môttes ei Suurbritannias, Saksamaal, Hollandis jne. Rikutud on mälestust millestki puhtast — ykskôik kui määritud ta täna ka on. Määritus — antud juhul vene aeg — on teatud môttes selle puhta kehand — midagi, mis kandes puhast omandab omakorda omaenda teatava väärtuse.

Siin veikleb ja vemmeldab midagi hoopis iidsemat kui 20. vôi isegi 19. sajand — kuigi eriti viimane on oluline kodifikatsiooni vaatepunktist kui ajastu, mil mäletamine algas. Iroonia, et meil polnud midagi mäletada ilma saksa keeleta, et Lembitut poleks ilma Läti Henrikuta täna olemas, ei kuulu siin (taas)lahkamisele. Kenderivastase Kulturkampfi idu on selle pisukese kooshoidmises, mis meil (veel) on. Untitled XII tegi midagi meie keelega, kirjanik tegi midagi, mis “meile” on vastik. Prokuratuur on siin teatud môttes vaid sônumitooja, kogukonna käsi. Kogukond kodeerib prokuratuuri vahendusel oma liikmeid. Meenutab neile, et nad elavad territooriumil, mille nad vôlgnevad ajaloo poolt saadetule. Kirjanik on staatus, mille kogukond annab inimesele, kes kogukonda endast välja ei vii. Kirjanik olla selles elukorralduses ei saa olla kutsumus, enesedefinitsioon vôi individuaalset eksistentsi määratleva valiku kysimus. Isegi turg ei tee meil kirjanikku.

Kulturkampf, milles prokuratuur kardetavasti suuresti tuimalt osaleb, on isehakanute, enesesertifitseerijate väljastamine kogukonnast — antud juhul yhiskonnast, kuna kogukond on meil samaulatuslik riigiga, millel on tänu rahvusvahelisele ôigusele enamvähem totaalne suveräänsus oma subjektide yle. Vôi vähemalt nii riik paistab uskuvat. Tegelikkuses on enam kui tôenäoline, et kui Kender peaks syydi môistetama ja Riigikohus peaks sellise tsensuuriakti kinnitama, langeks otsus Euroopa taseme kohtutes. Mis on midagi, mille ähmane taju seletab pooletoobiharitlaste yha vistseraalsema, kôhutundlikuma reaktsiooni kôige euroopaliku vastu kysimustes alates pagulastest ja lôpetades Poola triiviga riigifashismi (termin on môttega valitud: katoliiklikust 1920. aastate Itaaliast tehakse seal tômmist).

Kirjaniku väljastamine yhiskonnast on vähem oluline tema tekitatud kujuteldava kahju vms heastamiseks kui temalt staatuse vôtmiseks, desertifitseerimiseks. Siinkirjeldatud territorialiseerimismehaanika loogikas on see ainus vôimalus kirjaniku lokaalseks (eestiliseks) dehumaniseerimiseks. Eesti ei ole koht, kus kriminaalid oleksid kirjanikud. Kirjanik kirjab meil symboolseid kogukonnasambaid — tema vastutus läheb diametraalselt teisele poole vôrreldes lääne autorikontseptsiooniga, kes vastutab vaid oma sydametunnistuse eest (seadus seal on 20. sajandi vältel sidunud oma käed tema vabaduste osas). Eesti hälbekirjanik on patuoinas. Peale staatuse eemaldamise aitab iidne rituaal kogukonnal puhastuda. Kuidagi on ta ju ise Kenderiski syydi.

See on yks väga arhailine kogukondlik muster. Ta on vanem kui islam, ehk sama vana kui viimase substraadid Araabia poolsaare ja pashtunite hôimumaade tavaôiguses. Eesti traagika on, et inimesel — autoril, aga mitte ainult — on yha enam valida vaid kahe kogukondliku, isikut brutaliseeriva äärmuse vahel. Yks on tehnoloogiline poolkristlus, teine imaginaarne islam, mida arvatakse ryndavat seda, mida siin peetakse Euroopaks. Kogukondlikku lunastust eksijale ei ole ega saagi olla. Jumal pole mitte surnud, vaid teda pole veel meie jaoks syndinudki. Lunastaja saab tulla alles pärast jumalat.

Prokuratuur ei ole muidugi mälu leiutatud arhailise Eesti koodikirjutaja. Koodi kirjutavad poliitikud, kes veidi perversselt kuid tegelikult päris definitsioonikohaselt on pragmaatikud — pragmaatikud seal, kus muidu ei saa. See, millesse nad midagi parata ei saa, on Eesti formaalne osalus tänases poliitilises Euroopas. See reaalsus dikteerib riigile ja kogukonnale suutmatuse kontrollida yksikinimeste pagemisjooni. Piirid on lahti, inimene vôib lahkuda mujale. Elu siin ja seal on kaks täiesti erinevat asja. Eesti “Da” selles Daseinis (sks “kohaolu,” eksistentsi môttes) on määratletud kollektiivselt, kogukondlikult, karistavalt — mitte individuaalselt, inimlikult ega iseolevalt.

28 Comments

  1. Ahto, sa ei saa olla ühes asjas sõnavabaduse poolt ja teises asjas sõnavabaduse vastu. See on kas kõik või mitte midagi. Vihakõne kriminaliseerimisele olid poolt. Su artiklid on netis igaveseks olemas.

    “Justiitsminister Urmas Reinsalu keeldub allkirjastamast ELi raamdokumenti rassismi ja ksenofoobia kriminaliseerimiseks vihakõne ja -teona (tõsi, sellest on keeldunud varem ka Hanno Pevkur). ükski poliitik, ka mitte kõige liberaalsem, ei julge oma poliitilist karjääri avalikult siduda võitlusega rassismi vastu. Vastupidi, ühiskonnale jäetakse muljet, aktiivselt ja passiivselt, et «vihakõne» ongi amorfne nähtus, millega võitlemine võiks kuidagi ohustada meie praegusi vabadusi.”

    Need on sinu sõnad. Kümnekonna aasta pärast on Tiit Madisson ikkagi märter. Sina aga tegid võimuga diili.

    • eksid. vahe on vihakõne & Untitled XII vahel see, et esimene ryndab reaalseid inimesi (tihti nimeliselt), teine mitte kedagi.

      Madisson pole mingi märter. Uku Masing on märter koos kõigiga nendega, kes raskel ajal inimesteis jäid, — kui selliste otsimist vajalikuks pead

      • Sul on erinev arusaam sõnavabadusest kui minul. Täieliku sõnavabadusega riigis ei saaks sinu artiklis olev lunastuse või… ma ei teagi miks sa seda nii nimetasid, riigi teostatav ja kogukonna nimel hukkamõist dissidendile… sellist asja ei saaks vähemalt riik teostada. Tal poleks selleks mingit õigustust, need vihakõne seadused aga annavad riigile õigustuse tegutseda moraali nimel.

  2. Müüdav naine saab
    oma minevikust lahti rebida,
    müüdav mees ei iialgi.

  3. Hea Ahto Lobjakas, mul on natuke piinlik seda nii otse öelda, aga sa oled viimaste aastate üks kõige küündimatum isehakanud arvamusliider Eestis. Praktiliselt kõik su arvamused on täis vasturääkivusi ja loogikavastasust, näiteid on palju. Kui vaid su arvamused oleks neutraalsed oleks ok, aga nad on Eestile tervikuna kahjulikud, selles ongi probleem. Ahto, sa tõesti ei tea mitte midagi, mille kohta sa sõna võtad – ei kanepi teemal, ei tsensuuri ega pornoseadustiku teemal, ega ka Postimehe arvamusrubriigis poliitika hindamisel. Kahjuks kompenseerid sa oma teadmatuse ja nõrga analüüsivõime haiglasliku enesekindluse, nartissismi ja suurte sõnade ritta panemisega. Su ainsad andunud fännid on väikese lugemusega tiinekad, loogilist mõtlemist mitte omavad ennasttäis postmodernistlikud pseudointellektuaalid nagu sina ise, omakasu peal korruptandid ja pohhuistid-nihilistid. Miks? Sest su sisutuid arvamusavaldusi saab väänata vastavalt vajadusele ja vastaval tellimusele.

    Järgmised soovitused sulle edaspidiseks (modifitseeritud ühest eelnevast kommentaarist, kus on vajalik info juba öeldud).

    1. Enne kui räägid, loe Kenderi Untitled-12 läbi ja loe Lolita läbi. Näha on, et sa pole asjadega kursis ja võrdsustad kriipsujuku Mona Lisaga. See näitab su võhiklikkust.

    2. Mitu protsenti Kirjanike Liidu liikmetest pidas Untitled-12 kirjanduseks? KL-s on 300 liiget, toetusavalduse kirjutas 30? Seega enamus ekspertidest ei pidanud seda kirjanduseks. Pealegi suur osa 30st on Kenderi südamesõbrad-nihilistid. Ka tema advokaat on sõber-nihilist. Korruptsioonimaiguline juhtum kasutada oma “ekspertarvamust” sõbra aitamiseks.

    3. Pornograafia – sõltub seaduse täpsest sõnastusest, see võib hõlmata ka pornograafilist MATERJALI mitte pilte. Kui nii siis tuleb vanglakaristus nagu selles allpoolses juhtumis USAs kus üks “kirjanik” kirjutas lasteporno fantaasiajuttu ja ei levitanudki seda. Sai 10 aastat vanglat. Pärast apelleeris ja sai 1-2 aasta järel vabaks vaid kohtuniku headusest, mida too põhjendas järgmiselt: “No attempt was ever made to distribute, publish or share the journal with anyone”. Untitled-12 juhtum on selles suhtes teistsugune, sest materjali on jagatud väga pühendunult.

    http://www.nytimes.com/2001/07/14/us/child-pornography-writer-gets-10-year-prison-term.html

    4. Tutvu kriminaalstatistikaga (näiteks FBI materjalid). On olemas faktilist materjali reaalsete kurjategijate kohta, mis tõestavad, et vägivaldne pornograafia, kaasaarvatud interneti pornograafia ja lasteporno, on selgelt kannustanud neid inimesi teostama reaalseid kuritegusid vägistamiste, piinamiste ja ka inimese mõrvamise näol. Kuigi see porno->vägivald korrelatsioon ei kehti kõigi inimeste puhul, ei muuda see olematuks fakti, et ühiskonnas on sellise kalduvusega inimesi keda Kenderi haige üllitis innustab tegutsema (või vähemalt lõhub psühholoogilist barjääri, mis normaalsel inimesel takistab alaealist seksuaalselt ära kasutada).
    Üks hiljutine näide on siin:

    http://www.mirror.co.uk/news/uk-news/internet-porn-fuelling-rape-murder-5055856

    “Reynolds photographed himself hanging Georgia, aged 17, after planning the sick killing in a HORROR FANTASY STORY on his iPhone. Psychiatrists who examined the depraved 23-year-old said if he had not been caught he could have “progressed to become a serial killer”. He spent FIVE MONTHS WRITING A TWISTED TALE about murdering the pretty redhead – and then carried out the killing just as he had described. The “depraved” shop worker then repeatedly had sex with her corpse in various rooms of the house – including on his parents’ bed.”

    5. Nihilist fm on täis ebaküpseid mässavaid tiinekaid, kellel pole väljakujunenud väärtushinnanguid, kuid on samas väga suur tahtmine mässata “kurja emme-issi” vastu. Nõrgapoolne analüüsivõime, nartsissistlik eneseimetlus ja piiratud lugemus (ehk sinu elektoraat) pole samuti head eeldused Untitled-12 lugemiseks. Selliseid tiinekaid tegelikult tulebki kaitsta onu Kauri egotripi (ja onu Ahto pseudointellektuaalitsemise eest), kuigi nad ise ei saagi sellest aru.

    • Minu ,arvates on küll Nihiist fm päris huvitava ja laia silma ringiga koht. Ei maksa niiviisi lahmida!! teie seal mensa klubis äkki, tõesti loete aint põhi seadust. Aga meil siin on video mängud, muusika, elus kirjandus — kultuur 2016 motherfuckers, rindekultuur!!

    • “lobjakat loevad väikese lugemusega tiinekad.” sellest siis ma saan aru, et sa loed palju, aga samas ei saa ikkagi aru millestki. kahju, kui sa arvad selle juures veel, et inimene, kes väga palju ei loe võiks väga hästi aru saada lobjaka suhteliselt omapärasest ja eesti ajakirjanduses ainulaadsest stiilist. pajula kirjutised ilmselt on ilmselt samal tasemel. sulle aga kõike paremat ja mine loe priit pulleritsu ja kuula ago gaškovi repotaaže.

    • Pole selle nurga alt vaadanud asja. Tuleb tõdeda, et loogika sunnib nõustuma.

  4. Nad tahavad öelda SHIT, FUCK’EM aga nad ei saa. Peavool peab oma võlts-imagot hoidma. Nihikas on REAL.
    Steak & potatoes 4 life baby.

  5. See on üks vägev analüütiline (või pigem siiski prantsusemõtlejalikult retroorilis-paatoslik) litakas. Aga mulle tundub, et see on natuke kahuriga kärbse tulistamine. Ja seal juures mööda.
    Kärbse ses mõttes, et Untitled-12 kirjanduslikkus-pornolikkuse vms küsimus ei vaja kümendikkugi sellest tulejõust ja mööda ses mõttes, et kui üldse on probleem, siis prokuratuuri/kohtu korrumpeerituses.

    Aga rahvavalgustuslikult kirjutasin nõnda:
    http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2016/01/kahepoolne-juuda-suudlus-untitled-12.html

    • minumeelest on normaalne riik, et osa kirjanikke ja kirjandusinimesi on pimedalt võimutruud. alati on olnud. iga režiimi ajal. režiim vahetub, nad unustatakse. või tehakse nendega enne midagi, ja siis unustatakse.

      • Asi pole ju üldse võimutruuduses (kas keegi laulab ilukirjanduslikult Refile hosiannat?!? vms?) või võimukriitilisuses (kas keegi põimib oma loomingusse salvavat valitsuskriitikat (ja on seetõttu kotitud)?

        Kui Kaur kellelegi on jalgu jäänud, siis vaevalt, et kirjanduse tõttu, ja U-12 annab pelgalt võimaluse kottida kohtuvõimu kaudu, aga siis on probleemiks see, et mingid kohtuvälised suhted ja probleemid saavad mõjutada kohut. Ning see on kardinaalselt teine juhtum. Kirjandus on siin heal juhul ripatsiks.

        • Minu jaoks on võimutruuduse kindlaim märk, kui 200 a peale de Sade’i surma ja 50 a peale Naked Lunchi kohtukeissi keegi ütleb: kirjanduse üle saab otsustada kohus. See on nii võimutruu as it gets.

  6. Vist on tõesti nii, et selle väljakirjutamisega on UXII Eesti kirjanduslukku sisse kirjutatud. Ja see akt on rõve, see akt on vägistamine. Õiguse mõõk muusa tupes.

    Huvitav oleks teada, kui paljud olid kaebuse esitamise ajaks seda teost lugenud – siis tuleks hästi esile “kogukonna” innukus. Natuke teist liini pidi mõeldes oleks jällegi tegemist abordi või selle katsega. Seegi on rõvedus puhtuseihalejate jaoks.

    Märkimisväärne on rahvuslaste kiindumine surmahirmu ja sugutungi. Ukraina päevil läks IRL hulluks esimesest – ma ei saa unustada meie make-love/make-war presidenti –, nüüd müttavad mõttekaaslased sugutungi kütkes. Jama on, et oma rahval jääb iidsel ajal antud soovituse “tehke sugu ja saagu teid palju” järgimiseks indu väheks.

    Mingist ähmasest ajusopist kerkib mõte, et parempoolsus ja konservatiivsus peaksid laskma elul enne inimest puudutada kui riik või võim seda teevad.

    Peamise ütles küll vana Cohen juba ära – mina ei tea, kuidas selline asi võimalik on:

    Give me back the Berlin wall
    Give me Stalin and St Paul
    Give me Christ
    or give me Hiroshima
    Destroy another fetus now
    We don’t like children anyhow
    I’ve seen the future, baby:
    it is murder

    When they said REPENT REPENT
    I wonder what they meant

    • haha, nice, et sa seda tsiteerid, mu lipukiri on samast loost

      You don’t know me from the wind
      You never will, you never did
      I’m the little jew
      Who wrote the Bible
      I’ve seen the nations rise and fall
      I’ve heard their stories, heard them all
      But love’s the only engine
      Of survival

Submit a comment

Massive Presence Website