Kujutletud kõne

In NIHILIST LABS

ehk mida võiks ühe väikese vabariigi riigipea pidulikul päeval oma rahvale rääkida

*

Armas rahvas.

Pidupäeval on kombeks meenutada, et oleme vabad, ja kaitstud. Et kõik on hästi.

Just nüüd ongi kõik hästi. Eesti saab 98 aastaseks, läheneme sajale! Suvel täitub veerandsada aastat tagasivõidetud iseseisvust. Meie koht maailmas ei peaks enam kellegi jaoks kahtluse all olema.

Aga maailm ise on muutunud. Kui 1990ndad tõid kaasa usu, et N. Liidu kokkuvarisemisega kadus maailmast organiseeritud kurjus ja geopoliitiline võimuvõitlus, siis tänaseks on see usk kadunud. Mitte kõikuma löönud. Kadunud.

Kui vahepealsed rahulikud aastakümned veensid meid, et sõda ja poliitiliselt motiveeritud julmus ei kuulu 21. sajandisse, siis ka seda veendumust on elu paraku korrigeerinud. Elame taas rahutus maailmas, rahutul ajal. Aeg on jälle liigestest lahti.

Maailmastumine tähendab muuhulgas, et ükski konflikt ei jää kohalikuks. Euroopa on ühinenud pärast oma veriseid sõdu selliselt, et siin me omavahel ei sõdi. Aga Euroopat ei saa eraldada muust maailmast. Ka maailm Euroopa ümber on meie maailm.

Kahe aasta eest tungis Venemaa Ukrainasse. Siis murdus midagi, mida tänaseks pole ära parandatud. Krimm on ikka vallutajate käes. Ida-Ukraina konflikt kestab. Mõnel pool me liitlaste hulgas on märgata santktsiooniväsimust. Idast, nagu ikka, tuleb survet, ähvardusi, jaga-ja-valitse-taktikat. Lubadusi lahendada ise üles köetud konflikte, vastutasuks varasemate agressioonide tulemustega leppimise eest.

Me ei tohi unustada, mis on sanktsioonide põhjused. Ainult põhjuste lõpetamine annab alust sanktsioonide lõpetamiseks. Ehkki meilegi teeb muret ka Lähis-ida.

Euroopa pole senistestki kriisidest päriselt tervenenud. Majandus taastub vaevaliselt. Olukord Ukrainas ootab endiselt lahendusi. Samal ajal Euroopat tabanud põgenikekriis annab märku, et viis aastat tagasi lootusrikkalt alanud ja tänaseks masendavalt ebaõnnestunud Araabia kevad ei ole eurooplastele võõras mure. Kui meie naabruses – jah, meie naabruses, sest meie oleme Euroopa, see on meie koht ja meie identiteet, meil muud võimalust pole – keevad konfliktid, siis on see ka meie mure. Olgu põhjuseks türanlikud valitsused, sugude ebavõrdsusest tulenev ülerahvastamine, usuline fanatism või valed otsused nii seest kui väljast sekkudes – kui tuhanded hukkuvad ja miljonid põgenevad, siis on see meie kõigi mure.

Püsivamate lahenduste leidmiseks peab tegelema eelkõige põhjustega. Aga hetkel ei saa me põgeneda ka tagajärgede eest. Euroopa on oma maailmasõjajärgse, ühise ajaloo suurimas teelahkmes. Mitmes Euroopa suurlinnas valvas uusaastaööl tänavaid sõjavägi, kui mujal tähistati rahus ja rõõmsalt uue aasta tulekut. Euroopa pole enam maailma rahumeelsuse kants. Ka Pariis tuletas seda juba teist korda meelde.

Teelahe tähendab valikuid. Üks on demokraatia ja muude võimaluste vahel. Me näeme antiliberaalse, demokraatiavastase liikumise tõusu. See pole kindlasti lahendus.

Teha tuleb ka valik endassetõmbumise ja avatuse vahel, või pigem tuleb leida kesktee kapseldumise ja naiivsuse vahel. Need, kes eelistavad nõrka Euroopat, rõõmustavad iga jagunemise üle. Jälle eraldub Ida-Euroopa läänest, jälle saab idaeurooplasi harimatuteks metslasteks tembeldada, kellegi kulmu kortsutamata.

Väljakutsed, mida pagulaskriis Euroopale esitab, on tõelised. Mustvalge debatt, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, neid väljakutseid ei lahenda. Tegelikke abivajajaid tuleb aidata nii hästi kui suudame. Lõplikult aga inimeste massiline ülekolimine Lähis-Ida probleeme ei lahenda, see toob need probleemid mujale kaasa.

Suvel-sügisel tõid kaitsmata piirid Euroopa kõige avatumatesse ühiskondadesse kaose, kõige lahkemalt oma uksi valla pidanud riigid tunnistavad täna, et nende võimalused hakkavad ammenduma. Mitte kõik inimkaubitsejate toodud rändajad – valdavalt tugevad noored mehed, kellest vaid osa tuleb konfliktipiirkondadest – ei ole suurimad abivajajad. Nõrgemad ja vaesemad, naised ja pered, jäävad pahatihti abist ilma. Oleme näinud pettust, võltsitud passe, lihtsalt õnneotsijaid ja isegi kurjategijaid.

Euroopa vajab paremaid lahendusi. Kontrollitud välispiire ja valiku võimalust. Rohkem abi sinna, kuhu abi tõeliselt vaja on. Paremat filtrit vältimaks loetud ressursside kulutamist nendele, kes ei austa Euroopa seadusi ega inimesi.

See, kuidas me tuleme tänaste väljakutsetega toime, suunab Euroopa saatust aastakümneteks. Kui siin ei leita lahendusi, on ohus üks ühinenud Euroopa tähtsaimaid saavutusi, vaba liikumine Euroopa sees.

*

Daamid ja härrad,

Selguse toomine rändepoliitikasse on seda olulisem, et tung Euroopasse jätkub. Seda kiirendavad ka ilmastikumuutus ja majanduslikud põhjused. Nii kaua kui maailmas on ebavõrdsust, jätkub vaesemate tung rikkamasse maailma. See on inimlikult mõistetav.

Möödunud kuul teatas Oxfam, et 62 inimese valduses on sama suur varandus kui vaesemal poolel inimkonnast. Viis aastat tagasi oli see number 388. Varanduse koondumine üha vähemate kätte eskaleerib kriise, konflikte ja ka rännet. Eestis on suurele osale elanikest igapäevane toimetulek jätkuvalt mureallikaks. Ometi on maailmas palju neid, kes otsiksid ka siit rahulikumat ja rikkamat elu. Maailm usub ikka Euroopasse, samal ajal kui Euroopa ise kahtleb endas üha sügavamalt.

See kahtlus meeldib neile, kes ei taha näha Euroopat ühtsena, tugevana ega vabana. Mida rohkem Euroopa oma väärtustes kahtleb, seda julgemaks muutuvad nii terroristid kui ka rahvusvahelist õigust eiravad mõjupiirkonnapoliitikud. Rännet kasutatakse küüniliselt hübriidsõja vahendina. Pagulaskriis on juba teravdanud Euroopa sisemisi vastuolusid. Juhtide suutmatus probleeme tunnistada on vesi vihkajate ja äärmuslaste veskile. Ja idast toetatatakse Euroopa äärmuslasi meeleldi.

Eestis on rändekriis palju kirgi üles kütnud, ehkki praktikas jääb teema meie rahvale seni kaugeks. Meile pole varjupaigataotlejaid praktiliselt tulnud, ka kvoodipõgenikke on alles üksikuid. Seni, kui meile ei tulda, ei saa me teiste eest öelda, millal senised poliitikad ei toimi, ega hukka mõista teisi riike, kel on sama vähe tulijaid kui meil.

Eestis ei ole seni suurimaks mureks liigne sisseränd, vaid inimeste vähesus. Kaks miljonit on tore unistus. Kui ajalugu oleks olnud meiega leebem, oleks see võinud olla meie tänane rahvaarv. Aga tegelikkus on teine. Siit lahkub endiselt enam inimesi kui siia tuleb. Mis teeks Eesti atraktiivseks nii uute tulejate, naasjate kui püsielanike silmis? Mida on inimene Eestis väärt?

*

Head sõbrad.

Me oleme uhked, et oleme korruptsiooni edetabeleis idaeurooplaste seas parimaid. Ometi on veel palju teha, et jõuda Euroopa parimate hulka. Väikeriigis on eriti tähtis, et me ei langeks uutele demokraatiatele iseloomuliku klientelismi ehk argikeeli poliitiliste äraostmiste ahvatlusse. Et me ametnikud oleksid poliitiliselt sõltumatud. Et meil täidetaks keskseid mittepoliitilsi ametikohti lähtudes kandidaatide ametialasest kompetentsist ja teadmistest-oskustest, mitte parteilisest solidaarsusest, poliitilisest lehmakauplemisest või oma sõprade vastastikuse mugava paigutamise soovist. Et meil oleks ausad ja avatud konkursid, kus kompetentsi erapooletult selgitatakse. Vaid nii saame oma parima inimressurssi parimal viisil tööle oma Eesti, meie kõigi heaks.

Meie inimesed on me väikese riigi tähtsaim ressurss. Me muretseme võõraste tuleku pärast, sellal kui oma jätkavad lahkumist. Kes soovist suurema maailmaga tutvuda, kes olude survel, üha enamad sellepärast, et meie töökultuur pole ikka veel jõudnud arenenud maailma tasemele. Need, kes on näinud muud, ei lepi enam ülbitsemise, alandamise ja kurjusega, mida meil jätkub nii võõraste kui omade peletamiseks.

Vaba liikumine on rõõmus asi, aga me ei tohiks enam kaotada kedagi omaenda ülbusele ja kurjusele. Nagu tõotas üks president ametisse astudes aastal 2011: “Ma ei luba kedagi pisendada, ähvardada ega mõnitada.” Nii peaksimegi ligimestesse suhtuma. Enda ümber ja kogu ühiskonnas. Kui näeme, et lähikondlasi alandatakse, sekkugem. Kuulakem inimesi, rääkigem nendega. Ilmavaatest sõltumata võiksime järgida kristlikku kuldreeglit: olgem teistele sellised, nagu tahame, et oldaks meile.

See, millele erinevus autoritaarse ja vaba ühiskonna vahel lõpuks taandub, on austus üksikisiku vastu. Iga inimese vastu. Kui ühe, või kahe, või kümne, väärikusele võib vilistada, siis on väärikus prügikasti visatud. Siis ei tea keegi, millal tuleb tema kord.

Totalitaarses ja autoritaarses ühiskonnas on inimene mutrike, tükike kollektiivist, väljavahetatav. Me oleme näinud, kuidas me suures naaberriigis kõrvaldatakse ebamugavaid tõekuulutajad. Me oleme näinud, kuidas sealsete juhtide kaastöötajad seletamatutel põhjustel surma saavad ja ära kaovad. Me oleme näinud seda enne, ajaloos. Seda, milleni viib inimväärtuse täielik hülgamine, näeme täna Lähis-Idas.

Pole palju loomaliike, mis oskavad olla oma liigikaaslaste vastu sadistlikult julmad. Mõned on. Iga linnukasvataja teab, et näiteks kanadel on näotu komme rünnata oma karja üksikuid liikmeid. Ohvriks võib sattuda uus kana, kes liiga võõrana karja hulka tuuakse. Või haavatud kana, kelle nokkimist jätkatakse, kuni temast enam elulooma ei ole. Milleski erinev isend karja hulgas nokitakse surnuks, sõna otseses mõttes.

On meie endi otsustada, kas oleme inimestele kanad, või inimesed. Eesti ühiskond on väike. Kõik, mida me teistele teeme, tuleb meile tagasi, ühel või teisel moel.

Eestis on alles hakatud rääkima töötajate inimlikust kohtlemisest. Me põhjamaiste naabrite seas, kelle sarnaseks oleme tahtnud saada, on räägitud sellest aastakümneid. Eestist ei lahkuta sellepärast, et kusagil on paremad palgad, vaid sellepärast, et liiga tihti ei kohelda siin inimest inimesena. Väärtustagem töötegijaid. Igaüks on inimliku kohtlemise vääriline. Kui meil on kellegi pärast mure, siis räägime nendega. Kui meid miski pahandab, siis ütleme. Kui meid on aidatud ja toetatud, täname. Meil oleks juba aeg saada eurooplasteks mitte ainult maakaardil, vaid ka omavahelises suhtluses.

Eriti kena oleks hakata väärtustama meie ühiskonnas naisi. Eesti naised on kõrgemalt haritud kui mehed, kuid palgalõhe on meil endiselt Euroopa suurim. Kui naiste tööpanuse rahaline väärtus on väike, mis on selle inimlik väärtus? Tõelised mehed hindavad oma naiskolleege, ülemusi ja alluvaid, samamoodi nagu mehi. Töö, teadmiste ja oskuste põhjal. Võrdselt nõudes ja võrdselt hinnates. Kuni suhtlus taandub pisendamisele, ähvardamisele ja mõnitamisele, lähevad inimesed mujale.

*

Kallid kaasteelised,

Neil rahututel aegadel on iga inimese turvatunne kõik kõiges. Ühiskond koosneb üksikisikutest, peredest. Meile teeb muret suur maailm, aga lõpuks algab kõik lähedalt. Hoidkem oma peresid. Hoidkem oma lähedasi, ärgem tehkem neile haiget.

Elus tuleb ette ootamatuid olukordi. Kõik ei lähe alati nii, nagu oleme lootnud ja plaaninud. Me kõik võime libastuda ja eksida, leida end olukordadest, kuhu ei teadnud, et võime sattuda. Mistahes juhtub, kõige tähtsam on jääda ausaks, iseenda ja teiste vastu. Aususe puudumine, olgu oma lähedaste või kogu rahva vastu, tähendab respekti puudumist. See võib olla mõnel hetkel kergem, kuid see pole kunagi lahendus. Tõde tõuseb ükskord niikuinii. Ka sellest kõneles üks president kunagi.

Rääkides tõest on asjakohane teha kummardus vabale ajakirjandusele. Oleme oma riigis kehtiva sõnavabaduse üle üle uhked, põhjusegagi. Vaba sõnata ei ole vaba ühiskonda. Meedia, neljas võim ja võimu valvekoer, ei tohi kunagi saada võimu suuvoodriks. Väikeses ühiskonnas võib liig kergelt tekkida kiusatus meelitada, vaadata mööda asjadest, mis suures ilmas küsimusi tekitaks. Väikeses ühiskonnas on raskem olla julge, sest kättemaks on lähemal. Siiski, seda enam, peab julgema esitada kriitilisi küsimusi, kui selleks on põhjust. Meediast ei tohi teha väikeste kuningate sülekoera.

Aeg on taas liigestest lahti ja iga päev võib tuua uusi üllatusi, millega võrreldes meie argimured ja väiklased solvumised kahvatuvad. Me ei saa pidada vabadust endastmõistetavaks. Oleme teinud kõik selleks, et olla koos liitlastega valmis vabadust kaitsma. Aga vabadusega pole midagi peale hakata, kui ühiskond ei ole olemas inimesele. Need, kes inimest ei väärtusta, ei suuda ka vabadust hoida.

Ja lõpuks, tähtsaim. Sõnad võiks jätta ütlemata, kui nad jäävad lihtsalt sõnadeks. Ka kõige õigematest sõnadest ei ole vähimatki abi, kui kõneleja neid ise ei järgi. Ilusti rääkima õpib igaüks, aga sõnadel on väärtust vaid siis, kui sõnade taga on tõde.

Head Vabariigi 98. aastapäeva.

Elagu Eesti inimene.

Elagu Eesti.

 

2 Comments

  1. Pigem tagasihoidlik katse suurimat silmakirjalikkust ennetada. Kuidas korda läheb, seda alles näeb 🙂

Submit a comment

Massive Presence Website