Kuidas koer karjajuhiks sai.

In POPNIHILISM

Psühhiaatriakliinik oli trööstitu, lausa räpane hoone. Härra Kurp ja psühhiaater Olul olid koos töötanud juba paar nädalat, kui seda saab koostööks nimetada. Olul oli ikkagi psühhiaater ja pidi välja selgitama härra Kurpi seisundi ning panema diagnoosi. Ei saaks just öelda, et edusammud olnuksid suured. Olulile tundus kohati, et Kurp petab teda, jätab midagi rääkimata. Ta hakkas juba pisut tüdinema, kohati käisid mõtted sellest, et miks ta üldse peab hulludega tegelema, et miks ta ei võiks teha korralikku karjääri, saada omale normaalse praksise nagu tema kolleegid. Nüüd aga sattus ta kellegi koomiku otsa, kes tahab teda lollitada. Kui tal oleks olnud veenvaid tõendeid Kurpi kohta, oleks ta tõenäoliselt juhtumile joone alla tõmmanud, ükskõik siis millise diagnoosi või diagnoosita. Kuid paraku pea iga päev selgus midagi uut ja ta ei tundnud ennast just kõige kindlamini.

Kurp aga ei varjanud midagi ega mõelnud ka midagi välja. Iga tema väljaütlemine oli enesekindlus ise, isegi siis kui ta ei osanud vastata või oli kahevahel, ka siis oli ta täiesti kindlalt kahevahel või täiesti kindlalt ei teadnud. Tundus isegi, et maailmas puudub teema, mille kohta ta ei saaks kogu oma enesekindluses vastata, näiteks vastata, et ta raudselt sellest midagi ei tea. Muidugi teadis Kurp, et ta on hull. Nagu ka Olul, ei teadnud ka Kurp ise oma diagnoosi. Polnud päris kindel kumba Kurp rohkem kartis – kas seda, et Olul tunnistab ta normaalseks, või siis, et ta paneb vale diagnoosi. Kurp ei varjanud ka seda vaid ütles otse välja, et kardab mõlemat. Mida rohkem Kurp rääkis, seda rohkem Olul arvas, et ta lihtsalt valetab. Kurp tunnistas ja võttis omaks, et see oli tema enda kujutelm nagu just koer käskis kõik need inimesed tappa. Seega ta eristas reaalsust fantaasiast ning oli kuriteo sooritamisel sellest teadlik.

Ta tunnistas, et ühel öösel otsustas tema koer hakata karjajuhiks ning edaspidi saatis teda kõige räpasemaid otsi tegema. Huvitavaks aga tegi asja see, et Kurp, kuigi eristas fantaasiat reaalsusest, ei osanud hinnata, kumb on siis olulisem, kas reaalsus või fantaasia ning kumma järgi siis reaalselt tuleks käituda. Ja et kumb peaks siis olema karja juht. Hammustuse jälgedega Kurpi käsivartel oli üldse pisut segane lugu. Kurp ei teadnud kuidas need sinna tekkisid. Ta tundis pisut piinlikkust selle seiga pärast, kuna ta ikkagi armastas oma koera ja ka koer oli talle ustav. Ta polnud kindel kas ta peaks kartma oma koera või enda pärast. Haiglas hakkas juhtuma veel muidki veidraid asju. Ööseti hakkas kostma koera haukumist ning palatid ja koridorid hakkasid haisema uriini järgi. Kurp väitis haukumist kuulvat, kuid eitas koridori urineerimist. Veel uuris Olul, et kas ta pole õhtuti näinud ilma peata vägistatud politseinikku kahe küülikuga. Kurp ei osanud vastata. Ükspäev kargas Olul toolilt järsku püsti, revolver käes, sihtis sellega Kurpi ja haukus. Olul selgitas, et need on testid. Kurp hakkas mõistma et talle tahetakse ära teha ja ta nurka suruda. Ta mõistis, et ta ei saa olla nii hulluks läinud, kuigi talle oli sisse söödetud mingeid rohte ning võimatu ei saa siiski miski olla.

Kui Olul hakkas rääkima sellest kuidas kliiniku keldris vanasti katseid tehti inimestega, mõistis Kurp et asjad pole päris õiged. Olul oli ju noor mees ja veel kogenematu psühhiaater, kes kindlasti soovib midagi uut katsetada ja võimalik, et läheb ka üle piiri. Ühel hommikul, kui Kurp Oluli kabinetti siseneb, näeb Kurp enda ees üleni karvadega kaetud Olulit. Kõik nägu, kael ja käsivarred on karvadega ebaühtlaselt ja hooletult kaetud. Olul juhatab Kurpi enda toolile istuma ja istub ise teisele poole kirjutuslauda. Kurp märkab kirjutuslaual liimipotti ja karvu. Olul palub Kurpil enda kohta küsimusi esitada, et täiesti vabalt võib küsitleda, mis pähe tuleb. Kurp küsib esimesena pähe tulevaid igavaid küsimusi ja Olul paneb kõik kirja. Mingil hommikul viibib Kurp taas Oluli kabinetis jutuajamisel. Irvakil kapiukse sisekülje peeglist näeb Kurp kapis koera söögikaussi. Sellel on silt, millel peal kiri “Olul”. Kas see võis olla sihilikult sinna asetatud ja kapiuks lahti jäetud, mõtiskleb Kurp.

Ei lähe palju aega mööda kui Kurp näeb ka pimedas koridoris neljakäpukil Olulit, seina vastu urineerimas. Kurp on muutunud ettevaatlikuks ja jätab õhtul unerohu võtmata. Õige pea märkabki ta karvast Olulit palatisse hiilimas ja ninaga õhku nuuskimas. “Mida te teete siin?” käratab Kurp. Olul, nähes et ta on paljastatud, kogub end pisut:”See oli samuti test.” – “Kuidas see sai test olla kui ma magan unerohu mõjul.” Olul satub järjest rohkem segadusse ja kogeleb:”Aga miks sa siis ei maga?” – “Aga ma ju magangi. Kas te teate, et te olete juba kolmas psühhiaater kes oma elupäevad siin haiglas lõpetab,” lausub Kurp ja sööstab Oluli poole.

Submit a comment

Massive Presence Website