Kuidas ateistist sai satanist

In POPNIHILISM

Tere, mina olen satanist!

Natukene naljakas viis juttu alustada, kas pole? Heh. 

Minu lugu ei räägi narkootikumidest, pidudest, samuti pole see ka lovestory. See lugu on avardamaks sinu silmaringi, näitamaks sulle, kuidas ateistist sai satanist.

Ma pole kunagi end ühtegi usugruppi liigitanud, veidi etteruttavalt ütlen, et see on muutunud. Ma olin ateist, õigemini elasin nii, kuidas tahtsin, järgimata seadusi ja mingeid “idiootseid” patte. Või nii ma arvasin. Üldiselt olid mu kokkupuuted uskudega vähesed ja negatiivsed. Ma ei uskunud, ega usu siiani Jeesust, vastupidiselt oma endisele matemaatika õpetajale, kes mulle mingit pläma jumala antud annetest ajas ja sellega mind veel kaugemale lükkas.

Noh, siis ma kolisin  teise riiki, nägin rohkem uskusid. Teadsin juba nii mõndagi islamiusust ja veidi rohkem ka ristiusust. Õpetajad said kohe teada, et olen ateist, kui ma usutundi ei tahtnud minna. Nendele see oli üllatus. Ise nad on ju kristlased, nagu paljud põdrad ikka. 

Nii ma rõhutasingi seda, et ma pole usklik ja elasin oma maailmavaadete järgi.

Ühel päeval, tuli mulle meelde, et olin kusagilt lugenud, et mingi usk on selline, et ei usutagi mingit habemesse kasvanud venda, vaid iseennast. Päris täpselt mul ei olnudki meeles, kuid nimi oli mul olemas – satanism. Guugeldasin. Ja leidsin 11 käsku. 9 pattu. Ja jumala eest, ma tundsin end koheselt sinna kuuluvat. Ma olen väiksest saadik selliste reeglit järgi elanud – minu maailmavaated ja arvamus on lihtsalt väga palju erinevad teistest. Mulle on raske suruda peale oma vaateid, sest minu omad ei muutu, mitte nii kergelt. 

Siin on need 11 käsku –

 1. Ära avalda oma arvamust ega anna soovitusi kui sult pole seda küsitud.
2. Ära kurda teistele oma muresid enne, kui oled kindel, et neid tahetakse kuulda.
3. Olles võõras valduses avalda sellele austust või ära sinna üldse mine.
4. Kui külaline sinu valdustes ei austa sind, kohtle teda julmalt ja halastuseta.
5. Ära tee seksuaalseid katseid enne, kui oled partnerilt lubava signaali saanud.
6. Ära võta midagi, mis ei kuulu sulle, välja arvatud juhul, kui koormaks omanikule ja ta soovib sellest vabaneda.
7. Tunnista maagi võimu kui oled seda oma ihadele rahulduse leidmiseks edukalt kasutanud. Kui sa seda ei tee, peale eesmärgi saavutamist, kaotad sa saavutatu.
8. Ära kaeba midagi kellegile, kelle ees sa end alandada ei taha.
9. Ära tee liiga väikestele lastele.
10. Tapa loomi vaid juhul kui oled näljas või kui nad sind ründavad.
11. Avalikus kohas ära sega kedagi. Kui keegi sind segab, käsi tal lõpetada. Kui ta seda ei tee, siis hävita ta. (Tema enda sõnade, k’äitumise jms)

 

Minu jaoks need ei ole käsud. Minu jaoks on need on osa minu elust.

Kõige kurvem, mis ma olen oma mitmepäevases guugeldamises leidnud ja tõdenud, on see, et paljud arvavad, et satanistid on need, kes vihkavad tulihingeliselt kristlaseid ning rüüstavad haudu jms. Samuti, me pole egoistid. Me ei pea kedagi endast paremaks, sellel on vahe. Samuti on kõik foorumid pea väljasurnud.. aga avaldage enda arvamust! Kas olen siin maal ainuke satanist? 😀 

(http://mvo.saadanas.org/index.htm – lisainfi)

 

33 Comments

  1. Olen Satanistlikku piiblit korduvalt lugenud. Täitsa loogiline ja mõistusepärane jutt on.
    Arvan siiski et satanistiks pole mul põhjust end nimetada. Aga kui mingi usk tuleks valida siis oleks see ilmselt esimene valik 😀

    • Väga hästi tean. Ja samuti teadmiseks, ma olen lugenud vaga palju raamatuid ja artikleid ja võibolla jääb vale arusaam, aga ma olen satanist ja mitte sellepärast, et see oleks “pop” vms.

  2. kuule, mis on sinu jaoks kvalitatiivne väärtus?
    kas eneseusk, väärikus ja teostus ei loe sittagi?
    sind ehk üllatab tõsiasi, et selle usundi austajad on väga hea haridusega intelligentsed inimesed, kes ei kõnnigi öösiti mööda surnuaedu vanarauda otsides?
    tead miks?
    sest uskuda endasse on palju raskem, kui kummardada mõnd tuntud ikooni.
    usaldada- ja loota vaid iseendale…
    uskuda endi tegudesse ja nende tagajärgedesse…
    vaata see viib elus edasi…
    sama hästi võin küsida, et mida annab teile uskumine ikooni?
    kellele meelerahu, kellele ajaraiskamine ja tühjade illusioonide loomine….
    milleks unistada, kui pole piisavalt usku endasse, et neid unistusi täide viia?
    mul pole vaja süüdata küünlaid
    palvetada, et jumal mulle toidu lauale tooks….
    ma usun endasse
    ainult mina ise suudan oma elu juhtida
    kõik sõltub minust endast
    ja ma ei tunnista ühtegi kõrgemat jumalat peale iseenda
    ma olen satanist

  3. MammuT kirjutas võtmepostituse.
    Pole mõtet väga hetkel vaielda detailide üle kui me ei räägi isegi ühest ja samast subjektist 🙂
    Teiseks, jõuame lõppude lõpuks ju ikka ja jälle sinna elu mõtte ja universumi ja muude teemade juurde millest hargnevad kõik usundid kõik ateismid jne …

  4. Ma olin ka mõned aastad satanist. Tol hallil ajal veel internetist midagi nii kergelt ei leinud, nii et tuli üles otsida “päris satanist” ja temaga päris kuradi jutte rääkida. Ilmselgelt on eksistentsiaalses kriisis noor (kes ma siis olin) kõikide sektide lemmiksaak. Intellektuaalselt oli täitsa huvitav, aga kõiki neid käske ja reegleid oli minu jaoks ikka liiga palju. Lõpuks leidsin, et lihtsam on asi pikalt saata, kui hakata analüüsima, kes mu tuttavatest on satanistide reeglite järgi minu suhtes eksinud ja millega täpselt neid satanistlikult karistama hakata tuleb. Minu elu käis ja käib ikka minu reeglite järgi nii enne kui pärast flirti kuraditeemaga.

  5. IMHO pole usk sittagi head meile peale jõulude toonud :D:D
    Aga neid käske nägin mõni aasta tagasi, salvestasin telefonisse need samad, et meeles pidada.
    Samas ma ei loe end satanistiks. Kuigi mulle meeldivad need põhimõtted, ei arva ma et kohe selle pärast satanist olen. Satanism on ikka palju palju rohkemat kui need mõned juhtnöörid.

  6. olen täielikult samal meelel… olen samamoodi tulnud siia põtrade sekka ja siit tasapisi hakkanud ennast avastama. Kõik need jagelemised usuõpetajaga et ma tundi ei taha tulla jne… see oleks nagu lõputu vaidlus. Minul aga kõik mis puudutab sõna ”jumal”, ”jehhoova” või kuidagiviisi seotud kirikutega ajab mind peast segi. Kirikutes ma olla ei suuda. Tunnen kuidas hakkan närvi minema ja tekkib Klaustrofoobia. Sõnaga jumal aga tekkib tunne nagu mulle üritetaks oma usku peale suruda. Ma ei vihka kristlasi ma lihtsalt ei suuda kaasas käia nende juttudega või tegemistega. Minu enda väikevend on üheks näiteks. Tal on vaimsed probleemid enesevalitsemisega jne kuni ta lõpuks nende põtrade käsul lastekodusse pandi ja kodust ära viidi(ta on muideks 7 aastane). Teda vaatamas käijes küsis ta kord minukäest… ” õde, kes on jumal? Kas tema aitab minul koju saada ? ” olin meeletult shokkis et minu vennast küll mingit jumala tallalakkujat ei tule aga see ta nüüd on ja mina ei saa siia midagi parata, austan tema otsust aga see pole kerge kui ühes peres on kaks täiesti erinevat usku. Ma ei taha öelda et olen satanist sest pole sellega täiesti kursis aga kui ma pole satanist pole ma mitte keegi.

Submit a comment

Massive Presence Website