Γιάνης Βαρουφάκης: Kreeka tulevik Euroopa Liidus

In NIHILIST LABS

Kreeka rahandusministri, prof. dr. Giánis Varoufákise [loe: ‘janis varufakis’] kõne Berliinis 8. juunil 2015. 

Kallid kuulajad, Gustav,

tänan teid selle suurepärase võimaluse eest, tänan kutsumast. Tänan teid kõiki siia tulemast. Tänan sooja vastuvõtu eest ja üle kõige palju tänu selle võimaluse eest ehitada sildu, sillutada ühist pinnast, tuua harmooniat vastukaaluks mitmetele püüdlustele külvata lahkheliseemneid rahvaste vahel, kelle ajalooliseks kohuseks on tulla teineteisele lähemale. Alates sõja lõpust on kreeklased ja sakslased koos ülejäänud Euroopa rahvastega olnud ühtsed. Me oleme olnud ühtsed hoolimata erinevatest keeltest, mitmepalgelistest kultuuridest ja eriomastest temperamentidest. Kokkutulemise käigus avastasime me suure rõõmuga, et meie rahvaste vahel on vähem erinevusi kui on erinevusi, mida võib täheldada meie rahvaste sees.

Seejärel tuli 2008. aasta globaalne finantskatastroof ja aasta või kaks hiljem lõpetasid Euroopa rahvad, kes olid, nagu juba mainisin, senimaani olnud nõnda vahvalt ühtsed, üha suuremas lahutatuses ühise valuuta poolt – vastuolu, mis oleks olnud oivaline, kui see poleks olnud nii pungil ohust. Ohust meie rahvastele. Ohust meie tulevikule. Ohust kujutelmale ühtselt jagatud Euroopa õitsengust. Ajalool tundub olevat flirt farsiga, hinnates selle järgi, kuidas see mõnikord ennast kordab. Külm sõda ei alanud siin Berliinis, see algas Ateena tänavatel detsembris 1944. eurokriis ärkas samuti 2010. aastal elule Ateenas, vallandajaks Kreeka võlaprobleemid. Kreeka oli saatuse tahtel sünnipaigaks nii Külmale sõjale kui eurokriisile. Kuid mõlemate põhjused ulatuvad mõistagi palju kaugemale Ateena tänavatest ja hõlmavad tervet meie kontinenti.

Kuid mis olid meie eurokriisi põhjused?

Uudistemeedia ja – kui võin lisada – poliitikud armastavad lihtsaid lugusid. Nagu Hollywoodi puhul, imetlevad nad moraalijutte, kus esinevad pahalased ja ohvrid. Aisopose valm sipelgast ja ritsikast osutus silmapilkseks hitiks. 2010. aastast edasi läheb see lugu umbes nii. Kreeka ritsikad ei teinud oma kodutööd ja nende võlgadest köetud suvepäev lõppes järsult. Siis kutsuti sipelgad päästekäenduseks appi. Ja nüüd räägitakse Saksa rahvale, et Kreeka ritsikad ei taha võlga tagasi maksta. Nad tahavad järjekordset lõdva elu puhangut, päikese käes lõbutseda ja uut päästekäendust, et nad saaks seda rahastada.

See on võimas lugu, ma mõistan seda. Lugu, mille taga on jäik hoiak, mida paljud pooldavad kreeklaste, meie valitsuse vastu. Häda on selles, et see on eksitav lugu, daamid ja härrad. See on lugu, mis heidab tõele pika varju. See on allegooria, mis on pööramas üht uhket rahvast teise vastu. Kus kõik jäävad kaotajaks. Kui arvata välja ehk Euroopa ja demokraatia vaenlased, kelle jaoks see on suurvõimalus.

Las ma alustan truismiga – ühe inimese võlg on teise inimese vara. Sarnaselt on ühe rahvuse defitsiit teise rahvuse ülejääk. Kui üks rahvus või üks piirkond on teisest rohkem industrialiseeritud, kui see toodab suurema enamiku kõrge väärtusega turukaupadest, samas kui teine rahvus keskendub madala tootlikkusega, madala väärtusega mittevahetuskaupadele, on meil asümmeetria ja veel ennastpõlistav asümmeetria. Ärge mõelge ainult Kreekale suhtes Saksamaaga, mõelge ühtlasi Ida-Saksamaale suhtes Lääne-Saksamaaga, Missourile suhtes naabri Texasega, Põhja-Inglismaale suhtes Londoni suurema majandusega. Kõik need on juhtumid tasakaalututest turgudest, millel on imetlusväärne püsimisjõud.

Kui teil on vabalt liikuv valuutakurss ülejääk- ja defitsiitpiirkondade või –rahvaste vahel, nagu on näiteks Jaapanil ja Brasiilial, siis aitab see vabalt liikuv valuutakurss hoida tasakaalutust vaos, seda volatiilsuse arvelt. Aga kui me fikseerime valuutakursi, et pakkuda rohkem kindlust kaupmeestele, ärile, või veelgi võimsamalt, kui me võtame omaks ühisvaluuta, siis juhtub midagi muud. Pangad hakkavad ülejääke ja defitsiite võimendama. Nad paisutavad neid tasakaalutusi ja muudavad need ohtlikumaks. Automaatselt, ilma Bundestagi või Kreeka parlamendi valijatelt küsimata – küsimata isegi selle maa valitsuselt, kes seda märkab. See on see, millele ma viitan kui toksilisele võla ja ülejäägi ümbertöötlemisele pangandussüsteemi kaudu.

On väga kerge näha, kuidas see juhtub. Headel, pööratud kaubandusega 2000. aastatel, kui euroala esmakordselt loodi, genereeris Saksa turuülejääk Kreeka üle määratluse kohaselt eurode ülekandumise Kreekast Saksamaale. See on täpselt see, mis toimus nende heade aegade jooksul enne kriisi. Kreekas – ja muidugi mujal perifeerias – olevate Saksa ettevõtete teenitud eurod kuhjusid siinsetesse pankadesse, Frankfurti, kui olla täpsem. See raha suurendas Saksa rahamassi, madaldades raha hinda Saksamaal. Ja mis on raha hind? See on intressimäär. Seepärast olid intressimäärad Saksamaal nii madalad võrreldes teiste euroala liikmesriikidega.

Nüüd oli ühtäkki ülejäägiga riikide pankadel, põhja pankadel, näiteks Frankfurdi või Pariisi pankadel põhjus laenata oma reserve tagasi kreeklastele, iirlastele, hispaanlastele, rahvustele, kus intressimäär oli tunduvalt kõrgem, sest kapital on alati rahandusliidu defitsiitpiirkondades napp.

Nii et juhtus see, et võlatsunaami voolas Frankfurdist, Hollandist, Pariisist Ateenasse, Dublinisse, Madridi. Ja mitte murelikena dragma või liiri või peseeta devalveerumise väljavaadetest, kuna me kõik jagame eurot, vaid meelitatuna fantaasiast, riskitust riskist, sellest fantaasiast, mis sündis Wall Streetil ja Londoni linnas, aga leidis väga kiiresti tee Euroopa kontinendile.

Teistpidi võttes oli võlavool kohtadesse nagu Kreeka teiseks pooleks Saksamaa turuülejääkide mündile. Kreeka ja Iirimaa võlad Saksa erapankadele hoidsid alal Saksa eksporte Kreekasse ja Iirimaale. See on nagu osta auto kaupmehelt, kes pakub teile ühtlasi laenu, et saaksite endale lubada auto ostmist. Varustajarahandus on mõiste, mida kasutame.

Kas hakkate nägema tõestust? Et hoida alal ühe rahvuse ülejääke ühes rahandusliidus, peab pangandussüsteem kuhjama kasvavaid võlgu defitsiitrahvuste kaela. See ei saa teistmoodi juhtuda. Kuid, daamid ja härrad, igale vastutustundetule laenuvõtjale – ja heldeke, kreeka oli vastutustundetu laenaja – vastab vastutustundetu laenuandja. Seepärast pole tänasel päeval loota mingit kasu selle üle moralistlikes mõistetes mõtlemisest. Meie koos, meie, eurooplased, ehitasime asümmeetrilise rahandusliidu koos reeglitega, mis garanteerisid mittejätkusuutlike võlgade tekkimise. See on see, kuidas me selle konstrueerisime. Me oleme kõik selle eest vastutavad, ühiselt, kollektiivselt, eurooplastena, ja me oleme kõik kollektiivselt vastutavad selle parandamise eest, eurooplastena, ilma üksteise poole näpuga näitamata, ilma vastusüüdistusteta.

Enne 2009. aastat, mäletan seda õudusega, oli Kreeka meedia üliuhke, et meie, kreeklaste, majandus kasvab kiiremini kui Saksamaal. Me olime selle üle uhked, idioodid nagu me olime. Sest me eksisime. See oli püramiidskeemi laadne kasv, mida küttis mittejätkusuutlik võlg. Nii et kui 2009., 2010. aastal meie mullid lõhkesid, süüdistas Saksa ajakirjandus perifeeriat priiskamises ja halbadeks Euroopa kodanikeks olemises, kes said, mille olid välja teeninud. Nüüd oli Saksa ajakirjanduse kord eksida. Perifeeria pöörased võlad olid hädavajalikud ülejääkide voolamises perifeeriast meie rahandusliidu südamesse.

Kokkuvõtvalt oli probleemi südames euroala ülejäägiringlus. 2009., 2010. aastal, kui ülemaailmne rahanduskriis lahvatas ja põhjustas credit crunch’i, mis viis mullide lõhkemiseni perifeerias, siis võtsid riigid nagu Kreeka ja Iirimaa vastu suure löögi euroala nimel, mis ei olnud hästi kavandatud. Meie, eriti Kreekas, kreeklasena kõneldes, võtsime vastu löögi selleks, et pangad päästetaks. Pangad, mis tegid kogu turuülejäägi ringlemist enne nii halvasti. Et päästa euroala, mis oli majanduslikult võimetu leevendama 2008. aasta suure rahanduskriisi šokilainetusi, mille oli loonud euroala kavand. Ja millega Euroopa oli poliitiliselt tahtejõuetu silmitsi seisma, püüdmaks seda õigel ajal ümber kavandada.

Nüüdseks juba viis aastat on Euroopa ja kolm erinevat Kreeka valitsust eksitanud nii Kreeka kui Saksamaa rahvast. Me oleme teeselnud, rääkides nüüd valitsuste tasandil, et me lahendame kriisi, laiendades seda tulevikku. Teeseldes, et Kreeka rahvuse pankrotiga võib saada hakkama järjest suurenevate laenudega, mille tingimuseks on edasine sissetulekut pidurdav kasinus, mis lõikab läbi rahvuse võimelisuse maksta tagasi.

Samal ajal võttis minu riigis maad suur depressioon. Poliitiline kese kukkus kokku, lapsed kukkusid koolides alatoitumuse tõttu läbi ja natsid, jah, natsid on tulemas kaadervärgist välja meie linnade tänavatele. Nagu ma juba ütlesin, on tõega mõttetu mängida lihtsat mängu: kelle süü oli kriis? Me oleme kõik süüdi. Me lõime ülejääkringlusmehhanismiga euroala, mis viis meid matemaatilise täpsusega kriisi, millel on ohvreid kõikjal. Mida kauem me selle mõistmisel viivitame ja mida kauem näitame üksteise poole sõrmega, seda rohkem lubame uhketel rahvustel pöörata teineteise vastu, seda suurem on meie kollektiivne süü.

Varasemalt osutasin Aisopose valmile sipelgast ja ritsikast, mis on minu arvates teinud nii palju haiget meie teineteisemõistmise võimele ja rahvaste arusaamale omavahelistest suhetest. Lubage, et räägin Aisopose lugu korraks pisut teisiti.

Alustuseks loodan, et te kõik nõustute, et mõte, et kõik sipelgad elavad põhjas ja kõik ritsikad on koondunud lõunasse, on koomiline. Sipelgaid ja ritsikaid on igal pool. On väärikaid ja väärituid inimesi Kreekas, Saksamaal, Hollandis, Maltas, Suurbritaanias, kõikjal. Mis juhtus Euroopas pärast seda, kui võtsime kasutusele euro? Headel aegadel, kui sipelgad tegid kõikjal Saksamaal ja Kreekas rasket tööd, leidsid sipelgad, et neil on nii Saksamaal kui Kreekas isegi headel aegadel väga raske ots-otsaga kokku tulla. Kontrastina oli nii Kreeka kui Saksamaa ritsikatel samal ajal finantsküttega pidu. See eraraha vool ülejäägiga maadest defitsiidiga maadesse võimaldas põhja ritsikatel ja lõuna ritsikatel luua endale hiiglaslik paberrahast rikkus ja seda nii põhja sipelgate kui lõuna sipelgate arvelt. Ja siis, kui kriis lahvatas, olid põhja sipelgad ja lõuna sipelgad need, keda kutsuti pakkuma päästekäendust ritsikatele nii põhjas kui lõunas. (Aplaus.)

Need päästekäendused läksid sipelgatele väga kalliks maksma nii siin riigis kui minu riigis, Slovakkias, Itaalias, Portugalis, kõikjal. Eriti Kreeka sipelgatele, kes said päranduseks suure depressiooni, mis paneb Steinbecki „Vihakobarad“ uuesti eredalt elama – nad kaotasid oma töö, oma majad, oma pensionid, samal ajal kui Saksa sipelgad tundsid end petetuna, kuuldes kõikidest neist miljarditest, mida teie valitsus saatis kreeklastele, samal ajal kui Saksa sipelgad nägid, et nende endi elustandardid keelduvad tõusmast hoolimata kogu nende raskest tööst, nende produktiivsetest pingutustest, nende firmade kasumlikkusest, milles nad töötasid siin, Stuttgardis, Aachenis, igal pool.

Mis puudutab Kreeka ritsikaid, siis mõned neist kannatasid samuti, aga ma võin teile kinnitada, et enamik neist, suured Kreeka paksud, ei pidanud muretsema. Nad viisid oma vääriti saadud rahad Genfi, Londonisse, Frankfurti. Ja nad naersid terve tee pankade juurde. See on see, mis oli nii väär päästekäenduste juures.

Daamid ja härrad, on viga öelda, et Saksamaa ei maksnud Kreekale piisavalt. Saksamaa maksis kaugelt liiga palju, aga valedel põhjustel. (Aplaus.)

Raha ei aidanud kreeklasi. See polnud kunagi Kreekale päästekäendus. 91% rahast, mille Euroopa ja IMF Kreekale laenasid, läks pankadele. Kreeka pankadele, Saksa pankadele, Prantsuse pankadele. (Aplaus.) See oli raha, mis võeti iga maa maksumaksjatelt, sealhulgas Kreekast, ja visati mittejätkusuutlike võlgade musta auku, samal ajal kui inimesed kannatasid igal pool üle kogu Euroopa. Me jõudsime 2000. aastatest, kui meil oli võlgadega köetud kasv, täisringiga võlgadega köetud kasinusse. See on võigas tsükkel, mille lõpetamiseks meie valitsus mõned kuud tagasi ametisse valitigi.

Niipea, kui olime osutunud valituks, läksime insitutsioonide [troika], oma partnerite juurde ja ütlesime neile: „Te võite meist arvata, mida soovite. Meil on nimi, mis riivab konservatiivide ja isegi sotsiaaldemokraatlike parteilaste kõrvu kõikjal – me oleme vasakradikaalne partei. Me ei oota, et see teile meeldiks. Aga vähemalt toome me teile enda näol kaasa tähtsa vara. Me ei ole korrumpeerunud. Me ei ole saanud ühtki eurot neilt korrumpeerunud võimudelt, mille oleme Kreekas võimule valinud. Meil oli ülinappide vahenditega kampaania. Meil pole nende suhtes mingeid kohustusi. Kasutage meid. Tehke meiega koostööd, et lõpetada korruptsioon Kreekas.

Esimesel Eurogroup’il, millel käisin, tegin oma kolleegidest rahandusministritele ettepaneku, mis oli selline: läbirääkimised meie poole ja teie poole vahel saavad venima pikale, sest me seisame vastu tervele viieaastase MOU [Memorandum of Understanding] programmide loogikale Kreekas, aga teie ja mina, me nõustume terves reas asjades. Me nõustume maksudest kõrvalehoidumises, me nõustume korruptsioonis, me nõustume, et meil on Kreekas oligarhia, me nõustume, et meil on oligopoliitilised praktikad, mis tuleb lõpetada. Me nõustume, et bürokraatiat tuleb ümber seadistada. Miks ei võiks me sellele kokkuleppele tuginedes nõustuda kolmes või neljas legislatsioonijupis, mille me saaks Kreeka parlamendis läbi suruda? Meil on selle teostamiseks autoriteet. Kreeka rahvas on selle meile välja kuulutanud.

Miks ei võiks me nõustuda seda tegema ja samal ajal jätkata läbirääkimisi? Mulle öeldi neil ebakindlatel aegadel institutsioonide ja Eurogroupi poolt: „Unustage ära. Meil ei saa olema jupiviisiline lähenemine. Peab olema täielik ja laiaulatuslik ülevaade, kõigega tuleb nõustuda, kõik peab olema institutsioonidega ühiselt otsustatud ning siis ja ainult siis surute te parlamendis midagi läbi. Ja kui te teete seda omal käel, võetakse seda ühepoolse tegutsemisena, mis on võrdeline casus belli’ga.“

Nii et me läksime kaasa. Me tahtsime mängida kaasa, me tahtsime teha koostööd. Nii et me võtsime ette selle „täieliku laiaulatusliku ülevaate“. Aga nende läbirääkimiste lõppjärelduses oli kolm tõket, mis endiselt tõkestavad nende lõplikku järeldumist. Esimeseks tõkkeks on majanduslikult mittejätkusuutlikud arvud. Kui vaatate eelmisi programme ja kui vaatate institutsioonide ettepanekuid praegu, siis Kreeka valemi rahandusliku poole pealt on kolm tähtsat arvu: üks on eeldatav kasvumäär, mis on vajalik majanduse kasvatamiseks selleks, et olla võimelised maksma kinni oma võlgu ja meie rahva teenistust – kasvumäär. Muutuja number üks. Muutuja number kaks: esmane eelarveülejääk, see tähendab kõik, mis jääb järele Kreeka riigist pärast seda, kui see on maksnud ära kõik oma kulud välja arvatud võla tagasimaksed. Kolmandaks, maksumäärad ja hüvitiste määrad, pensionimäärad ja kõik see. Need kolm numbrit, kasvumäär, esmane eelarveülejääk ja fiskaalmäärad, mõtelge neist kui kolmest muutujast kolme valemi süsteemis, mida püüate lahendada. Ettekujutus, et Kreeka, olles saanud enda kaela suurimad laenud inimajaloos, maskeeris ja varjas eelmiste laenude mittejätkusuutlikkust kasinustingimustega, mis kahandas meie sissetulekuid veerandi võrra, see loogika viib meid praegu olukorda, kus institutsioonid nõuavad, et selleks, et edasi teeselda, et meie võlad on jätkusuutlikud, peame me lubama esmaseid eelarveülejääke, mis oleks nii suured, et kasvumäära, mida see nende eelduste järgi vajalikuks peab, pole võimalik luua, sest need esmased eelarveülejäägid oleks nagu mina, rahandusministrina, ajamas oma käed erasektori sisikonda, südamesse, substantsi, ja ekstraheerimas sellest välja nii palju, et erasektor pole võimeline tootma kasvu, mis on seejärel selle valemi või valemite süsteemi lahendamiseks hädavajalik.

Üks põhjus, miks me pole jõudnud kokkuleppele, on järgmine. Privaatselt öeldakse meile, et selles, mida räägime, on loogika. Poliitiliselt on institutsioonidel väga raske tulla välja ja seda tunnistada. Siis on kahtlemata ideoloogilised fiksatsioonid. Võtke näiteks tööturgude juhtum. Kreekas pole meil juba kaks aastat mingit tööjõukaitset, mitte mingisugust kollektiivset kauplemist. See kõik võeti ära. Tulemuseks, daamid ja härrad, on see, et rohkem kui kolmandik makstud tööjõust on deklareerimata tööjõud. Kreeka tööjõuturg on nii reguleerimata kui olla saab. 500,000 kreeklasele pole viimase kuue kuu jooksul makstud palka, nad töötavad edasi, lootuses, et saavad ühel päeval makstud.

See on hullem kui orjus. Orjuses garanteeriti töölistele ehk orjadele vähemasti peavari ja toit. Kreekas on see paljude tööliste jaoks luksus. Mida oleme me soovitanud institutsioonidele? Me ei taha minna tagasi 1980. ja 1990. aastate vanamoodsate tööjõuseadusteni. Mida me soovitasime, oli et me läheme rahvusvaheliste tööjõuorganisatsioonide juurde ja kavandame modernsed tööturureeglid. Ja nendega koos modernsed kollektiivsed kauplemis- või legislatsioonireeglid. Võib-olla saaksime laenata Saksa mudelilt või Pransuse mudelilt? Me ei küsi midagi, mida ülejäänud Euroopas ei oleks.

Aga ei, seda kirjeldati üsna hiljuti kui Kreeka valitsuse poolset vähikäiku, mis tahab juhatada uuesti sisse mõistlikke viise tööjõuturgude reguleerimiseks, nii et meil ei oleks katkiseid tööturge, mis meil praegu on. Toon veel ühe näite – pensionid. Pensionisüsteem Kreekas ei ole jätkusuutlik. Aga kuidas saab see nii olla? Kui teil on rohkem kui kolmandik tasustatavast tööjõust deklareerimata ja need töölised ei panusta pensionifondidesse, kui teil on säärane täielik tööjõuturu kokkuvarisemine mäekõrguse töötusega, kui teil on PSI [private sector involvement – erasektori osaluse] võla mahakirjutamine 2012. aastast, mis viis miljardeid eurosid pensionifondidest välja osana nende võlakirjade mahakirjutamisest, mida nad olid seadusega kohustatud hoidma. Muidugi pole meie pensionisüsteem jätkusuutlik. Me tahame seda reformida. Reformiettepanek, mis tuleb institutsioonidelt, on et me peaksime kärpima pensione. Neid on juba praegu kärbitud 40%. 40%!

Kas edasine kärpimine on reform? Mina ei arva, et see on reform. Ma mõtlen, et iga lihunik võib võtta lihakirve ja hakata asju puruks raiuma. Meil on vaja kirurgiat, me peame leidma viisid, kuidas kaotada varajased pensionilejäämised, kuidas liita pensionifonde, kuidas kahandada nende tegevuskulusid, kuidas liikuda mittejätkusuutlikust jätkusuutliku süsteemi poole ratsionaalselt ja järgukaupa.

Las ma toon teile veel ühe näite – käibemaks. Meile öeldakse, et reform, mille peaksime tänasega läbi viima, on suruda elektri käibmaks 13 protsendilt 21 peale! Kümme protsenti riigis, mida painab energiavaesus! Meile öeldakse, et ravimite 6%-ne käibemaksumäär peaks minema 12 peale! Kujutage ette, kui ma läheksin parlamenti ja paneksin ette, et sellest kriisist pääseb välja, kui meil on madalapensionilised pensionärid, kes saavad midagi nagu 300-350 eurot kuus, et institutsioonid soovitavad, et me lõikaksime nende 350-eurosest pensionist 120 eurot välja, surudes samal ajal nende pensionäride poolt ostetavate ravimite käibemaksu 6 protsendilt 12 peale. Kas te arvate, et meie riik saab olema reformitav? Kas te arvate, et ma suudan niimoodi kreeka inimesi … sütitada? Teha seda, mida nad ei ole teinud viimased viis aastat ja siis peaksime võtma omaks oma eelmise agenda? Ma ei arva nii.

Nii et see, mida me soovime, seisneb järgmises, kasutades sõnu, mida halvustatakse üsna kerglaselt: palun lubage meil teha oma kodutööd, palun lubage meil reformida. Kui te jätkate meie rahvastiku pigistamist viletsusse, ei saa me kunagi olema reformitavad. Sellel valitsusel on võime veenata inimesi – võime, mis jäi eelmistel valitsustel puudu –, et meil on vaja sügavalt reformida. Sest see on tõsi. Me oleme Kreeka riigis pahaloomulistest asjadest pungil. Me suudame rahvast kanda, aga mitte siis, kui meilt nõutakse nende peal veelgi suurema kasinuse teostamist. Lugege meie visandit, juhtkonnatasandi lepingut, milles me püüdsime korrastada seadustikuks lepingupunkte institutsioonide ja meie vahel alates eelmisest nädalast. Ja lugege meetmeid, mida me pakume välja seal, kus kokkulepet pole saavutatud.

See, mille sellest plaanist – mis on leitav, sest see on lekkinud välja (meie ei lekitanud) – leida võib, on mõistlikkuse kataloog. Lugege plaani, mille esitas meile institutsioonide nimel härra Juncker. Ma ei süüdista härra Junckerit, ma ei usu, et see oli tema käsikiri. Võrrelge ja kontrasteerige neid kaht. Ma jätan selle teie hooleks. Mida meil on vaja, on kokkulepe ja seda kiiresti. Me peame vältima õnnetust, mis ei saa olema õnnetus, ajalugu ei kirjuta seda oma ridadesse õnnetusena, ajalugu kirjutab selle oma ridadesse kui Euroopa Liidu poliitilise klassi läbikukkumise, minu, dr. Schäuble, proua Merkeli, Alexis Tsiprase, härra Junckeri, terve poliitilise klassi läbikukkumine. Meil on ajalooline kohus mitte lasta sellel juhtuda. (Aplaus.)

Ja mida on meil vaja teha? Ajakirjanduses räägitakse lugusid keerukusest, kuidas see on väga keeruline – see ei ole nii, me saame seda teha ühe õhtuga. Meie juhid võivad ennast lukustada, nagu nad tavaliselt Euroopas seda teevad, kell kaheksa õhtul tuppa ja ilmuda kell 4 hommikul välja kokkuleppega. See võib olla raske, aga me suudame seda teha.

Millest see kokkulepe koosneks? Las ma räägin teile väga põgusalt. Seal peaks olema nimekiri väga sügavatest reformidest Kreeka riigile. Meil on vaja sõltumatut maksuvõimu, mis ei võta omaks mingit poliitilist sekkumist ministritelt nagu mina, aga ühtlasi ei võta see omaks mingit korporatiivsete huvide poolset sekkumist, korrumpeerunud korporatiivsete huvide, mis ei taha olla maksustatud ja mis mõjutavad maksupettust – sõltumatut maksuvõimu. Tooge meile inimesed Saksamaalt, et seda mehitada, isegi seda juhtida. Aidake meid sel moel. Teiseks, see on ainult üks näide, pensionisüsteemi reformimine, maksusüsteemi reformimine, maksude kogutavuse suurendamine. Meil pole vaja kõrgemat maksumääratõusu, me vajame, et rohkem makse oleks kogutud ja tegelikkuses on meil vaja madalamaid maksumäärasid. See kõlab veidi neoliberaalselt, aga see vastab tõele. (Aplaus.)

Kui tahate suurendada kogutavust, ärge suurendage maksumäära, sest inimesed hakkavad siis leti all kauplema, eriti riigis nagu Kreeka, mis on katki läinud. Mõnikord on neil vaja leti all kaubelda, et ellu jääda. Vaesus on näidanud oma inetut pead Kreekas juba mõnda aega. Nii et me vajame neid reforme. Ma ei hakka teid praegu sellega tüütama, lugege meie plaani, me võime lisada veel reforme. Me oleme paindlikud. Me oleme nõus kuulama. Andke meile juurde – isegi valusaid.

Nii et see on üks segment. Üks osa kolmeosalisest kokkuleppest, mille meie juhid peaksid suutma luua üleöö. Teine osa puudutab seda, et võlga puudutavalt on meie valitsuse kogu mõte maksimeerida rahasummat, mida me teile tagastame. Meil on vaja leida viis, kuidas muuta võlg jätkusuutlikumaks, ühendada see meie kasvuga, nii et me saame tagastada, „nüüdispuhasväärtuse mõistetes“, nagu rahandustegelastele meeldib ütelda, eurooplastele ja institutsioonidele, kes meile raha laenasid, nii palju kui võimalik.

Me saame seda teha väga kergelt. Toon teile ühe näite. Praegusel hetkel on meil ECB ehk Euroopa Keskpanga ees võlg 27 miljardit. See on kondihunnik, mille ostis härra Jean-Claude Trichet 2010., 2011. aastal. See istub seal Keskpanga raamatute vahel. Mitte kellelegi see ei meeldi. Keskpangale see ei meeldi, meile see ei meeldi, mitte kellelegi see ei meeldi.

See on lühiajaline võlg, sest vana võlg aegub väga kiirelt. Nii et järgmise paari kuu jooksul pean mina rahandusministrina leidma peaaegu 7 miljardit. Ma pean laenama teilt 7 miljardit, et anda see Keskpangale. See ei kõla kuigi teraselt.

Mis siis, kui meil oleks kokkulepe, et reformide hulk, milles meie juhid kokku lepiks, saaks olema nii ühistes tingimustes, mis lõpetavad eelmise programmi ja pakuvad uue laenu Euroopa Stabiilsusmehhanismist, mis ei tule meile, mina ei taha sellest Kreeka riigi heaks mitte ühtegi penni – me kasutame seda, et anda see Keskpangale, et saada need võlakirjad ja saata need erru. Ja siis omandame Stabiilsusmehhanismi ees kohustuse, mis saab olema pikaaegne ja nihutab peamiselt kondihunniku Keskpangast Stabiilsusmehhanismile, ning ühtaäkki saame osaleda jaotuses ja me saame uuesti tulla turgudele, nii et see ei pea enam teilt laenama. Siis võime laenata rahaturgudelt ja suuta minna edasi trajektooril, mis võimaldab meil maksta ära kõik oma võlad teie ja Stabiilsusmehhanismi ees.

See on ainult näide kokkuleppetüübist, millega meie juhid võiksid ühel pikal õhtul välja tulla. Siis peaks seal veel olema kolmas komponent. Isegi kui kõik meie võlg läheks ühtäkki minema, ütleme läbi jumaliku vahelesekkumise, siis arvestades, et me oleme pühendunud enam mitte kunagi oma valitsuses defitsiidiga töötama, teeme me selle heaks mida tahes, laenates sõnu Mario Draghilt. Me juhatame sisse võlakatkestuse, defitsiidikatkestuse, me legisleerime seda, me ei lase Kreekal langeda tagasi esmastesse defitsiitidesse, mis olidki ülepea meie probleemide põhjuseks.

Aga arvestades, et meil peab alati olema esmane eelarveülejääk, sest me jääme selle juurde, et seda teha on väärikuse küsimus, ning arvestades, et meie pangandussüsteem on ülekoormatud mittetoimivatest laenudest, nii et pankadel on väga raske laenata, ning arvestades, et investeeringud peaaegu puuduvad, miks, sest investorid kuulevad Kreeka kohta kogu aeg, et see on kokkuvarisemise, Grexiti äärel –, siis kes tahab investeerida riiki, kus võib selliseid uudiseid iga päev lugeda?

Juhtidevahelise kokkuleppe teadaanne, eriti kui sellel on sees võlakomponent ja lubadus uuesti rahaturgudel osalemiseks, sügavad reformid ja samuti teadaanne investeeringupaketist, mis tuleb, ütleme, Euroopa Investeeringupangast ja mis on pühendatud erasektori ettevõtetele, mis on selle rahaga potentsiaalselt kasumlikud – ja selliseid on palju –, taolise teadaande mõju saab olema väga lihtne: kriis saab olema läbi. Grexit läheks laualt minema, meie oleks võimelised maksma oma võlgu ja teie ei peaks enam kunagi kuulma Kreeka kriisist.

On üsna selge, et see võiks aidata Kreekal muutuda uuesti normaalseks riigiks. Aga see ei lahendaks probleeme, mis on Euroopal. Neid, mida algselt kirjeldasin. Euroala, nagu ma oma kõne alguses väitsin, ei ole hästi konstrueeritud, võtmaks vastu finantssektori lööke ja reageerimaks loominguliselt ja positiivselt tagasilangusele. Me oleme seda näinud igal pool. Sel põhjusel oleme me praegu ähmastunud visiooniga. Meil on vaja teha seda, mida Helmut Schmidt, Helmut Kohl, Jacques Delors, Wolfgang Schäuble alati mõistsid. Meil on vaja asendada oma rahandusliit poliitilise liiduga.

Aga mis tüüpi poliitilise liiduga? Kas me tahame raudpuuri või liitu, mis oleks võimeline majutama mitmekesisust, erinevust ja segatud majandust? Selline, milles need, kes on – nagu meie partei – kriitilised praeguste Euroopa poliitikate suhtes, kuid pühendunud Euroopa Liidule, ei võiks olla mitte ainult tolereeritud, vaid ka kaasatud. Või selline, milles valitsused nagu meie oma, on sunnitud minema rajale, mis viib krahhini? Selline, mis viib võimule euroopavastalised, kes tõrjuvad Euroopat ja kõike, mille eest see seisab, kes on valmis pöörama või naasema rahvuslikku traibalismi, mis on põhjustanud sajandite jooksul Euroopale nii palju valu?

Mõned arvavad paraku, et Kreeka kui kaasaegse Iphigeneia ohverdamine, kui mul on lubatud tsiteerida Euripidese tragöödiast, aitaks teistel purjetada poliitilise liidu poole raudse distsipliini režiimi all, keda survestatakse hirmuga, et midagi sellist nagu Grexit võib langeda osaks teistele rahvustele. Ma kardan, et see oleks katse jääda mittejätkusuutliku mudeli juurde, suurendades Kreeka autoritaarsust ja tagasilangust makromajanduseni, mis hakkab Euroopat õõnestama. Ärgem unustagem, et Agamemnon leidis oma tütre ohverdamise tõttu viimaks mõni aasta hiljem oma lõpu.

Mul on üks teine Kreeka tragöödia, mida tsiteerida, sobilikum sellele, mida me minu arvates peaksime tegema – Sophoklese Antigone. Tema näitas, et meil on kohutus seista vastu reeglitele, mis käivad vastu inimsuse ja õigluse põhilistele printsiipidele, ja hinnata reeglid ümber vastavalt nende tõhususele ja inimlikkusele ja muuta neid, kui meil vaja peaks minema. Kumb on teie arvates Euroopa projektile paremini paslik, Agamemnoni strateegia või Antigone strateegia? Ma usun, et see ei ole Agamemnoni strateegia.

Suur häda sellega on see, et kriisi vältel on nõrgenenud poliitiline tahe tuua asümmeetrilise rahandusliidu majandusi teineteisele lähemale. See kriis ei ole toonud meid teineteisele lähemale, see on loonud tsentrifugaaljõud, mis on meie rahvad lahku ajanud. Mis on traagiline.

Kodanikud pööravad oma selja rahandusliidule mõistetavatel põhjustel ja hakkavad janunema suurema – või oli see vähema? – rahvusliku suveräänsuse järele, mõnikord satun segadusse. Nii et suureks küsimuseks saab – kas on võimalik anda asümmeetrilise rahandusliiduga Euroopa rahvastele rohkem suveräänsust, rohkem demokraatiat, juhatades samal ajal koheselt sisse tõhusa reeglikogumi, mis ühendab meid kokku ja säilitab meie ühised huvid ka tüüri juures? Ma arvan, et on. Aga muidugi oleks vaja täiesti uut loengut, et selgitada, mida see hõlmaks. Kõik, mida ütlen praegu, on, et Kreeka on vahest parim koht, kus alustada. Lõppude lõpuks on see koht, kus algasid nii külm sõda kui eurokriis.

6. septembril 1946. aastal sõitis Ameerika riigisekretär James Byrnes Stuttgarti – nagu olen kindel, et te kõik teate –, et anda oma ajalooline lootusekõne. See tähistas Ameerika meelemuutust suhetes Saksamaaga ja andis sellele langenud rahvusele võimaluse visandada ümber oma taastumine, kasv ja naasemine normaalsusse. Las ma tuletan teile meelde, kui te vajate meeldetuletamist, et kuni Byrnesi kõneni 1946. aastal, selle lootusekõneni, mis tõstis okupeeritud Saksamaal optimismi, olid liitlased ühiselt pühendunud – ja see on tsitaat – „Saksamaa pööramisele riigiks, mis on iseloomult peamiselt põllumajanduslik.“ Byrnesi kõne signaliseeris Saksa rahvale pööret karistavale deindustrialiseerimistungile, mis 1940. aastate lõpuks oli viinud läbi 706 Saksa tööstusvabriku lammutamise.

Saksamaa võlgneb oma sõjajärgse taastumise – ja jõukuse – teile, oma rahvale. Teie raskele tööle, teie innovatsioonile ja teie pühendumusele ühinenud, demokraatlikule Euroopale. Sellegipoolest poleks Saksa rahvas olnud positsioonis lavastada suurejoonelist sõjajärgset renessanssi ilma selle lootusekõneta ja selleta, mida see tähistas. Enne Byrnesi kõnet ja ka mõnda aega pärastpoole polnud Ameerika liitlased – ma ei nimeta neid, te teate neid – just innukad Saksamaale lootuse taastamise osas. Aga niipea, kui Washington oli otsustanud Saksamaa rehabiliteerida, polnud enam tagasiteed. Saksamaa renessanss oli kaartidesse segatud ja hõlbustatud Marshalli plaaniga, Ameerika poolt rahastatud 1953. aasta võla mahakirjutamisega ja samuti rändtööjõu sisseimbumisega Itaaliast, Jugoslaaviast, Kreekast. Möönan teile, et Euroopa poleks ühinenud rahus ja demokraatias ilma selle Saksamaa kursimuutuse ja rehabiliteerimiseta. Keegi pidi heitma kõrvale moralistlikud vastuväited ja vaatama kiretult rahvust, mis on lukustatud asjaolude küüsi, mis toodaks edasi ainult lahkhelisid ja fragmenteerumist üle kogu kontinendi. Ameerika Ühendriigid, olles tõusnud sõjast ainsa kreeditorrahvuse, ülejäägiga rahvusena, tegi täpselt seda.

Seitse kümnendit hiljem on veel üks rahvus lukustatud hirmutavasse lõksu, mis saadab lainetusi üle kogu Euroopa ja millest see ei suuda pageda ilma Byrnesi lootuse kõne variandita. See on minu riik, Kreeka. Hulganisti moralistlikke vastuväiteid seisab vastu anda Kreeka rahvale võimalus saavutada pagemiskiirus, teha oma kodutööd, nagu enne sõnastasin. Selle asemel on aina suuremad kasinusmeetmed, mida nõutakse majandusele, mis on põlvili tänu kõige suuremale kasinusdoosile, mida mis tahes rahvus on pidanud rahuajal taluma. Mitte mingit võlakergendusettepanekut institutsioonidelt, mitte mingit plaani investeeringutele hoo andmiseks ja kindlasti mitte mingit lootusekõnet meie langenud rahvale.

Kreeka valitsus on pannud institutsioonide lauale hulga ettepanekuid, plaani, millele ma viitan, sügavateks reformideks, võlgade haldamiseks, samuti ka investeerimisplaani, mis võiks meie majanduse jälle käima tõmmata. Me oleme valmis ja täis tahet astuda kokkuleppesse Saksamaa, Pransusmaa, Portugali, Sloveenia, Euroopa, IMF-iga. Kokkuleppesse, mis kõrvaldaks pahaloomulised nähtused, mis olid süüdi selles, et Kreeka oli esimene langev doominokivi 2010. aastal. Me pakume välja võlakatkestuse, sügavad reformid, et juurida välja korruptsioon, kõik need asjad, milles kõik nõustume, et need peaks Kreekas toimuma. Me oleme valmis mängima oma osa isegi euroalale sobiliku jätkusuutliku ülejäägiringlusskeemi kavandamisest. Tehes oma kodutööd ja jäädes reeglite juurde, reeglite juurde, mille kaasautoriteks me oleme koos ülejäänud eurooplastega. Koos sakslastega. Aga et neid reforme Kreekas edukalt ellu viia, selle jaoks on Kreekal puudus üks koostisosa. Lootus. Lootusekõne Kreekale on täpselt see, mis looks praegusel hetkel kogu erinevuse. Lootusekõne Kreekale teeks head meie kreeditoridele, sest meie renessanss kõrvaldaks tõenäosuse nende laenude maksmatajätmise osas.

Aga mida sisaldaks see lootusekõne Kreekale? Lubage mul öelda, et täpselt nagu Byrnesi kõne oli napp üksikasjadega, aga pikk sümboolika poolest, ei pea Kreeka lootusekõne olema tehniline. See märgiks lihtsalt kursimuutust. Katkestust viimasest viiest uute laenude lisamise aastast juba niigi mittejätkusuutlikule võlale veelgi suuremate karistavate kasinusmeetmete dooside tingimusel, mis hävitab meie sissetulekud.

Kes võiks sellise lootusekõne pidada? Noh, ma arvan, et see võiks olla Saksamaa kanstler. (Aplaus.) Kus tuleks see pidada? Noh, Ateenas, Thessalonikis, Ioninnas, Patarses, valigu linn. Või küla, sel pole tähtsust. Ma arvan, et kantsler Merkel võiks kasutada võimalust, et vihjata uuele lähenemisviisile Euroopa integratsioonis, mis algab riigist, mis on kõige enam kannatanud, mis on ohver nii omaenese pahaloomulistele nähtustele kui Euroopa vigasele rahanduskavale.

Lubage mul praktilisest aspektist teile teatada, daamid ja härrad, et meie seas on täna minu suur sõber ja kolleeg James Kenneth Galbraith, kelle isa, John Kenneth Galbraith kirjutas Byrnesi lootusekõne. Võib-olla saaks ta aidata kedagi, kes tahaks selles suures linnas visandada lootusekõnet Kreekale? (Aplaus.)

Lubage, et lõpetan kahe looga ja kergemal toonil. Üks naljakamaid lugusid, mida olen kuulnud selle kohta, miks me lõime euroala, tuli sõbralt, kelle nime ma ei maini. Ma lisasin sellele pisut juurde. See on järgmine: me lõime euroala, sest prantslased kartsid sakslasi, sest itaallased tahtsid olla nagu sakslased, hispaanlased tahtsid olla nagu prantslased, portugallased tahtsid põgeneda hispaanlaste käest, iirlased tahtsid põgeneda brittide käest, kreeklased vihkasid türklasi – mis ei vasta tõele –, belglased tahtsid ühineda nii Hollandi kui Prantsusmaaga, ning lõppude lõpuks sakslased kartsid sakslasi. (Naer, aplaus.) Aga mina ei usu sellesse. Ma mainin seda ainult sellepärast, et see on naljakas. Aga ma arvan, et see on vale.

Ja ma arvan, et see on vale kahel põhjusel. Esiteks ei usu ma, et sakslased kardavad enam sakslasi ja mul on väga hea meel, et Saksamaa on kerkinud esile kui väga enesekindel riik, mis on täielikult võimeline seisma silmitsi nii tuleviku kui minevikuga. Ja teiseks, ma ei ole sellega nõus, sest ma ei usu, et on olemas selline asi nagu „sakslased“ või „kreeklased“. Ma tean kaaskreeklasi vaadates, et ma pole enamikuga neist nõus, mulle ei meeldi paljud neist ja ma võin teile kinnitada, et paljudele neist ei meeldi mina. Nii et ilmselgelt ei ole olemas sellist asja nagu „kreeklased“. Võib-olla peaksime me hakkama endist mõtlema kui eurooplastest?

Lubage mul viimaks lõpetada väga isikliku noodiga. Üks minu lapsepõlve püsivamaid mälestusi on Deutsche Welle peale keeratud raadiovastuvõtja sahisev hääl. Need olid meie kõledad diktatuuriaastad 1967-1974, kui Deutsche Welle oli Kreeka kõige hinnalisem liitlane riigirõhumise purustava jõu ees. Ema ja isa kössitasid raadio kõrval maas, mõnikord tekiga kaetud, et naabrid ei kuuleks, sest Deutsche Welle kuulamine oli diktatuuri all väärtegu, salapolitsei hirm hiilis laialt. Õhtust õhtusse tõid need keelatud raadiosaated meie koju Ateenasse värsket õhku riigist, Saksamaalt, mis seisis kindlalt Kreeka demokraatia poolel. Ma olin liiga noor, et mõista, mida raadios mu hüpnotiseeritud vanematele öeldi, aga minu lapsekujutluses – pole kahtlustki, ma samastusin Saksamaaga kui lootuse allikaga.

Ja nõnda lõpetan oma kõne, kallid kuulajad, Gustav, sellisel noodil tänuavaldusena oma Saksa sõpradele, kes hoiavad mälestust neist Deutsche Welle sahisevatest häältest elusa, asjassepuutuva ja lõpmatult inspireerivana. Tänan teid.

Tõlkinud Christian Aun

Submit a comment

Massive Presence Website