Korgikroonika

In STREETNIHILISM

November 2006 Tallinn, 15 ruudune üürikorter. Ärkan neljapäeva hommikul kell 10 kerge pohmelliga, väljas on eriti sitt sügisilm ja otsustan, et täna jääb kool ära. Tervislikel põhjustel-raskekujuline laiskus. Lülitan oma Delli sülearvuti sisse ning alustan uurimistööga – bluelighti.ru ja drugs-forum.com läbi kammimisega. Kui täpsustada, siis loen erinevate uute droogide ehk Research Chemicalide kohta. Erinevates tabides on avatud mephedrone (siinmail tuntud ka kui shanghai) methylone (bk-MDMA) MDPV jms tollel hetkel tõusuteel olevad substantsid. Meie seadusandluse järgi tollel ajahetkel kõik legaalsed. Olen umbes paarikümne leheküljelisest methylone teemast läbinud kolmandiku, kui kuulen koputust uksele. Hüppan kiirelt püsti, ise kergelt üllatunud, et eile Internetist tellitud kõlarid juba kohale jõudsid. Keeran ukse lukust lahti ja samal ajal lüüakse mind pikali, sissetungijaid on 3 ja vähemalt ühel neist on relv.

Mul väänatakse käed seljataha ja kästakse diivanile istuda. Näidatakse paberit, mis osutub läbiotsimisorderiks ning asutakse hoogsalt kappe, sahtleid ja riiuleid puistama. Valimatult visatakse kogu tavaar põrandale hunnikusse. Vaatan, millise hoole ja armastusega ametnikud oma tööd teevad. Üks mentidest on kiilakas ja nahktagis kapp ning temast õhkub ülbust ja põlgust, teine on rahulik ja keskendunud, ning uurib sahtleid piinliku põhjalikkusega. Samal ajal kõnetab mind kolmas, üle keskmise kole ja korpulentne naisment:”Kas tead miks me tulime?”

Tegelikult ma ei tea, aga aiman. Naisment ulatab mulle paberi, mille põhjal oli antud läbiotsimisorder. Mustvalgel on kirjas, et alates juunist 2006 on tundmatud isikud valmistanud, müünud ja käidelnud suurtes kogustes narkootilist ainet GHB.

Korraks valdab mind meeletu ärevus, kuna hakkan taipama, mida mulle ilmselt üritatakse kaela määrida. Umbes viimased 6 kuud olin väikeses tutvusringkonnas äritsenud GHB lähteainega GBL. Ja juhtumisi oli paar päeva tagasi just viimane tellimus saabunud – 1 liiter ehk 500 doosi. GHB valmistamine on illegaalne, samas lähteaine GBL tollel ajal täiesti legaalne. GBLi tarbides muutub GBL ise organismis GHB-ks. Ainuke vahe on toime pikkuses ja maitses – GBL tuleb kiiremini peale ja läheb kiiremini üle ning maitseb sitasti, GHB on veidike sujuvam, tuleb aeglasemalt peale ja kestab kauem.

Üks mentidest küsib, kas minu valduses on narkootilisi aineid. Vastan eitavalt. Küsitakse GBLi kohta, mis on koridori kapis, ja mis oleks niikuinii üles leitud – näitan pudeli kätte, samas mainides, et tegemist ei ole illegaalse kemikaaliga.

“Seda me veel vaatame, kust sa tead et sulle GBLi asemel hoopis GHBd ei saadetud!”

Vastan, et tegemist on suurettevõttega, mis tegeleb tööstuslike kemikaalidega, mitte narkoäriga. Lisan veel, et need 2 vedelikku on oma füüsikalistelt omadustelt – lõhnalt, maitselt ja viskoossuselt täiesti erinevad.

“Sa oled enda arvates mingi ekspert vä” Pomiseb ülbik, ise samal ajal mu sahtli sisu põhjalikult läbi kobades. Ja siis see juhtus.

“YESS!!!!!!!” kostub rõõmuhõige, just nagu oleks kiilakas just bingo jackpoti võitnud – kullapajaks osutus 4 kollast toyota logoga ecstasy tabletti. Nüüd olid neil midagi, mis annab neile oluliselt vabamad käed ja vahendid minu igakülgseks läbinussimiseks.

Kaasa võetakse minu ja elukaaslase sülearvutid, GBL, tabletid ja mu telefon. Maas vedeleb ka väline kõvaketas, kuid niivõrd kõrgtehnoloogise vidinaga pole ametnikud ilmselgelt tuttavad ja see jääb põrandale vedelema. Nagu kõik ülejäänud asjad, kõik on ühtlaselt kappidest välja kisutud ja põrandal hunnikus, nagu oleks mõni karu või  muu metsloom sinna märatsema lastud.

Järgneb auto läbiotsimine. Kuskilt tuleb välja poolik xanax aga see neid ei huvita, autos on 0.5l pudel sprite, pooltäis. Seal sees on lahustatud 2ml GBL( u sama mis 5ml GHB-d), üks mentidest nuusutab ettevaatlikult aga ei tuvasta midagi. Ütlen, et see on puhas, kui vaja, võin ära juua, pealegi on mul janu. Naisment annab loa ja ütleb:”pärast lähed narkotestile ja seal tuleb niikuinii kõik välja.”

Ma ei ütle midagi, kuid sitt olukord muutub vähemalt natuke naljakaks. Esiteks ei saa tavalise narkotestiga GHBd ega GBLi tuvastada ja teiseks hakkab kork vaikselt tööle.

Jaoskonda sõit võtab umbes 15 minutit, samal ajal meenub sõber, kellega viimane kord koos tellitud said. Tõsi, ta ei äritsenud, lihtsalt maiustas ise. Meenub ka laupäeval toimuv pidu mille tarvis need kettad sebitud olid ja korraks valdab mind masendus – olen suhteliselt kindel, et ilmselt pannakse mind eeluurimise ajaks istuma. Samal ajal läheb sõber sellele kauaoodatud üritusele ja naudib oma vabadust.

Avatakse uks, ning talutatakse mind koridori, eesruumi, lobbysse või kuidas iganes seda nimetada. Vaatan ringi ja näen, et kedagi tuuakse sisse väiksemast kõrvaluksest – puhkeme samaaegselt mõlemad naerma, sel hetkel oli kuidagi hea näha, et me oleme selles pasas koos.

Järgneb ülekuulamine, mis kestis umbes tunni. Olukorra teeb oluliselt rahulikumaks intensiivselt töötav kork. Kõrval konutab mingi advokaat kes mulle määrati ja kes ei öelnud kogu ülekuulamise ajal mitte sõnagi. Kui küsisin, kas pean sellele või tollele vastama, siis ütles ainult, et räägi kõik nii ära nagu oli.

Kõigepealt uuritakse GBLi kohta, küsiti kas ma keetsin sellest GHBd ja kas ma andsin seda kellelegi edasi.

“Ei keetnud, milleks? GBL muutub organismis ise GHB-ks ja toime on samasugune, miks legaalsest kemikaaalist illegaalne teha? Jah, mõnele sõbrale andsin küll, kuid ma ei näe, kuidas see seadusega vastuolus on. Võibolla tahtsid enda autol velgi puhastada või midagi.”

Uurijat vastus ilmselt ei rahulda samas mingeid tõendeid GHB keetmise kohta minu juurest ei leitud. Siis hakati juppide osas pinnima – millal, kust ja kelle käest ma need sain.

Mul ei tulnud mitte kordagi mõttesse, et ma peaks kellegi veel pasa sisse tõmbama ja vastus oli umbes midagi sellist:”paar kuud tagasi toimus üks reiv. No ja siis ma nägin seal mingeid tüüpe jõhkralt ringi hüppamas ja tantsimas ja siis küsisin kas neil midagi müüa oleks – oligi. Välimuselt keskmist kasvu ja tumeda peaga, umbes 180cm pikk, vene aktsendiga, Dima oli nimi. Numbrit ei küsinud ja rohkem midagi ei tea.

Igasuguseid küsimusi oli palju, kuid see on üsna ebaoluline – üks ment jõuab rohkem küsida, kui kümme narkarit vastata.

Ülekuulamine lõppes ning siis pandi mind kuhugi väikesesse koridori käeraudadega trepikäsipuu külge kinni. Umbes kolmeks tunniks. Korgi mõju hääbus, ning hakkas meeletult igav. Käerauad polnud eriti kõvasti ja proovisin ajaviiteks oma kätt lahti saada. FUCKING õnnestus! Vasak käsi lahti sai käerauad trepikäsipuu ümbert ära võtta ja veidi mugavalt istuda. Nii ülevalt kui alt olid uksed kaardilukuga, samas märkasin umbes 2m kõrgusel paokil õhuakent.

Igasugused mõtted käisid läbi, kuid samas hakkasin mõtlema, et mis tõendid minu vastu tegelikult on – pudel legaalset GBLi, millest ma kunagi midagi keetnud pole ja väike kogus ecstasy tablette – väärteo materjal. Otsustasin, et ei ürita põgeneda, kuna sellest tuleks ainult rohkem paska.

Pidevalt käis mööda erinevaid ametnike, kes mind põlastavate pilkudega piidlesid. Küsisin vett, selle peale saadeti perse.

Lõpuks tuli nahktagis ülbik tagasi, nähes et käerauad on lahti, andis labakäega litaka vastu pead ja käskis kaasa tulla. Edasi viis tee haiglasse, kus pidin kuseproovi andma. Kork oli selleks ajaks täiesti üle läinud, olin kaine ja teadsin, et test ei näita ka sittagi, niiet mul oli üsna pohui.

Väljas oli juba pime, kui mind uuesti autosse topiti ja sõit arestika poole võis alata. Alustuseks korjati ära saapapaelad ja püksirihm – et ennast kambris oksa ei tõmbaks – nii ei ole ju pärast kellelegi süüdistust esitada.

Järgnesid sõrmejälgede võtmine ja DNA proovi pulk keele alla. Sellega ühel pool, visati mind kambrisse, kus oli üks saatusekaaslane veel, kuid oli koheselt arusaadav, et ta on ennegi istunud. Hindasin igaks juhuks oma võimalused üle, kui peaks olema vajadus end kaitsta – olin temast nii 15 kg raskem ja veidi pikem, niiet põdema ei hakanud.

Tervitasime ja hakkasime kaarte mängima ning juttu rääkima. Tüüp oli varem kolm aastat istunud ning nüüd ootas uuesti vanglasse edasi saatmist, tal oli kaasas paber kohtuotsusega ning keiss oli lühidalt selline:

Pimedal ajal lasnamäel tungisid koos sõbraga ühele inimesele kallale – samal ajal kui sõber suitsu küsis, lõi see pesapallikurikaga ohvrile selja tagant vastu pead põhjustades sellega koljuluumurru. Siis tagusid veel kurika ja jalgadega ning võtsid ära rahakoti. Rahakotis oli 200 krooni, selle eest läksid nad Mac Donaldsisse ja ostsid süüa.

Ohver jäi invaliidiks ja karistuseks 4 aastat 5 kuud.

Söögist rääkides olin pokrisse jõudnud täpselt õigeks ajaks – õhtusöögiks! Vesine ühepajatoit polnudki ausalt öeldes kõige hullem, kui päev otsa midagi söönud pole.

Pesapallur tahtis koguaeg millegi peale mängida, näiteks mu tossude peale ja siis meenus mulle järsku, mis mul tossu sisetalla alla peidetud on – pool grammi mefedrooni. Kuigi aine polnud sel ajal keelatud, otsustasin siiski asitõendid hävitada – ninnatõmbamise teel.

Edasine õhtu ja öö möödus kaarte mängides, möla ajades ja triipe tõmmates. Uurisin, mis mind ees ootab, mis asju vanglasse vaja oleks jne. Sain teada, et ilmselt ootab mind järgmisel päeval eest vahialla võtmise istung ja edasi eeluurimisvanglasse. Kaasa soovitati võtta dressid, tossud, plätud ja hügieenitarbed – selle nimekirja pidin andma edasi advokaadile kes pidi selle toimetama mu vanematele. Kuna niikuinii magada ei saanud, siis sai nimekiri valmis kirjutatud ja hommikuni mõtteid mõlgutatud.

Hommikuks pakuti teed ja kivikõva saia. Umbes kell 11 avati uks, anti kätte telefon, saapapaelad ja püksirihm ja öeldi et kõik, mine koju, me helistame sulle. See oli üks õnnelikumaid hetki mu elus – ma ei lähe faking istuma! ma olen vaba! fuck yes!

Valisin kohe sõbra numbri, keda eelmisel päeval jaoskonnas nägin. Arvasin, et ta kuulati üle ja lasti minema – sittagi! Kükitas samamoodi kambris nagu mina, ainult et koos viie parmuga, kellest pooled olid end täis kusenud. Olin arestikast umbes poole km kaugusele jõudnud ja sõber ütles, et ootaksin. Kõndisime koos linna poole ja mõtlesime, mis nädalavahetusel saab, konkreetset üritust oli kaua oodatud. Kahju oli ketastest, mis ära võeti, olime neid varem teinud ja olid korralik doos puhast mdma-d. Samas jällegi oli hea meel, et üldse välja saime. Hiljem saime õhtul, ühe tuttavaga kokku, kes vahepeal äritses ja õnnestus uued rattad saada, samast partiist.

Pidu oli off the hook, jupid töötasid korralikult, muusika oli super ja meelt valdas üleüldine eufooria, nii ecstasyst kui tundest, et oled vaba.

Umbes nädal hiljem kästi tulla jaoskonda, et koostada väärteoprotokoll nende ketaste osas – ametnik oli sõbralik, ja kui selgitasin, et käin koolis, siis ütles, et trahvi saab ka osade kaupa maksta. Trahvisumma jäi aga saladuseks, selle pidin kahe nädala pärast teada saama.

2 nädala pärast läksin uuesti jaoskonda ja mind võttis vastu väga ebameeldiva suhtumisega umbes 50 aastane naine. Kui mainisin, et protokolli tehes öeldi, et saab ka osadena maksta, siis saadeti mind selle peale pikalt. Siis nägin summat – koos ekspertiisiga 16500 krooni. 4 kommi eest. Samuti mainis mutt, et kui 2 nädala jooksul ära ei maksa, läheb 3500 krooni kohtutäituri tasu otsa.

MIDA VITTU! Need olid kohe kindlasti kõige kallimad kommid, mis ma kunagi ostnud olen

Lisaks oli mul vaja uut läptopi, kuna õppisin programmeerimist ja kogu õppetegevus toimus arvutis. Mul oli vaja raha ja kiirelt, vanematelt ka küsida ei saanud, 15000 oli endal säästetud.
Egas midagi, kokkulepped tuttavatega ning 5 päeva hiljem oli mul uus kogus GBLi.

2 kuud hiljem kutsuti jaoskonda asjade järele, GBLi- ja ecstasy olid nad selleksajaks ilmselt ära tarbinud, sest neid tagasi ei saanud.

Kuu peale seda saabus kiri mille sisu oli üldistades järgmine – uurimine on lõpetatud, kuna GBLi omamine ja käitlemine pole karistatav. Aine ekspertiisitasud ja kaitsja kulud katab riik.

Ehk siis happy endinguga massaaž üldiselt.

Kui kedagi huvitab, siis võin kirjutada ka järgnevast 6st aastast, kui äri veidi hoogsamalt käima läks, oma sõltuvusse sattumist nii GBList kui bensodiasepiinidest, sõltuvuse kickimisest jms asjadest.

 

 

 

 

25 Comments

  1. kindlasti kirjuta!! narkarijutud on 100 korda põnevamad lugeda kui mingi eide hala

  2. Tavaline plörrimehe argipäev. Kuidas maha jätsid, või oleks õigem küsida, millega asendasid? Millega tänasel päeval funktsioneerid?

Submit a comment

Massive Presence Website