Korgidiileri Õppetunnid PT7

In STREETNIHILISM

Antalya lennujaama konditsioneeritud õhu värskendav toime kaob koheselt, kui automatiseeritud uksed avanevad. Järsku pole absoluutselt mitte midagi hingata. Põrgukuumus. Higistaksin, kui PV poleks mind eelnevalt täiesti kuivaks väänanud. Tegelikult on see alles algus, tõtt-öelda pole ma ust katva varikatuse alt veel päikese kättegi astunud. Ma tunnen end justkui Marsile saadetud kosmonaut, kellel on skafandri asemel antud T-Särk, lühkarid ja varbavaheplätud. Ilmselt vahetus skafander ööl enne lendu mõne kõrgema aukraadiga batja käendusel kasti viina või S-klassi mersu uute rehvide vastu. Hoolimata sellest pisiasjast, on vaja ülesanne siiski vastuvaidlemata lõpuni viia, käsk kuulub vaidlustamisele alles peale täitmist. Lootes kiirele lõpule, avan airlocki ja astun lõõmavasse päikesevalgusesse. Välja oma kujutluspildist. Tagasi kannatusterohkesse reaalsusesse Türgi lennujaamas. Tegelikult pole Antalya isegi sihtkoht. Me läheme Alanyasse. Tuleb välja, et sõita on vaja umbes 100 kilomeetrit bussiga mille WC-s on ummistus ning konditsioneer ei tööta. Highway to hell.

Bussis on üsna palju rahvast, leiduvad vaid mõned üksikud vabad kohad. WC on kellegi poolt katki situtud. Samas hakkab viimase geebekadoosi mõju lahtuma. Kohe on peale vaja, aga veidi kahtlane avalikult süstla või pipetiga vajalikku doosi mõõtma hakata. Rüüpan üle pooleliitrise Cutasepti pudeli paraja suutäie ning mõne minuti pärast tunnen end miskipärast järsku väga unise ning heatujulisena. Ärkan elukaaslase poolt teostava släppimise ja raputamise tulemusena hetkel, kui hotellini on jäänud umbes 10 minutit. Parajasti loojuv päike värvib kogu Cleopatra rannajoone ning taamal asuva mäestiku sumedatesse, kollakaspunastesse toonidesse. Vaatepilt on peaaegu selline, et võiks idiootse maameeste naiseotsimisesaate osaleja, veerand ajuga mõrra kombel öelda: "Nii ilus vä?" Aga ma ei ütle, sest suus on Sahara ja üleüldse võiksid inimesed vähem möliseda.

 Juba vanarahvas teadis öelda, et vaikimine on kuld. Teati veel sedagi, et olenemata sellest, kui palju hunti sööta, on karu türa ikka suurem. Kahju, et vanarahvaga on kehvasti – surnud noh. Sooviks väga informatsiooni, et mida sellise teadmistepagasiga peale hakata. Vastus võib peituda Eesti tegeliku eepose, "Kilplaste jutud" kaante vahel, kuid ilmselt krüpteeritult. Iidseid tarkusi ja Eesti rahva eluolu dokumenteeriv teos vaikiti valitseva kliki poolt maha, kui liiga kergemeelne ning asendati ripoffiga soome eeposest "Kalevala". Lisaks sämpeldati ka soome hümni. Teadmises, et enamik matse oma koduvallast niikuinii kaugemale ei reisi, ei hakatud ühtki nooti muutma. Autorikaitse eest vastutavale ametnikule viidi pool siga ja siiamaani pole keegi köbisenud.

Jõuame hotelli, ei midagi fancyt, aga kõik on puhas. Personal sõbralik ja viisakas. Sobib. Kohvrid tuuakse ise tuppa. Peale teenindaja lahkumist libistan kiirelt uue korgi sest olek kipub väga hõredaks minema. Natuke saab palju, kuidagi uimaseks ajab. Tagumine aeg PV peale suitsetamiseks. Otsin välja produkti, leian üles sawn-off pastakatoru, kuskilt ilmub välja tsäks. Putsis. Fooliumit ei ole. Sellisel kellaajal tõenäoliselt ei saa ka kuskilt. Lendavad mõned "putsid" ja "türad", kuid otsustan vaatamata väsimusele siiski veidi all-in baari tühjendada. Tellin õlle. Mulle ulatatakse klaas ja jääkülm purk vedela leivaga. Korraga õhtusöök ja läbimurdev avastus – purk on ju alumiiniumist! Tunnen end nagu Newton peale juhtumit, kus talle õun koos füüsikaseadustega pähe kukkus .  

Kaon kiirelt koos purgiga oma numbrituppa tagasi. Joon õlle ühe sõõmuga taaraks ning asun seda kiirelt käepäraste vahenditega rappima. Mõne minutiga saab tühjast õllepurgist alguse hoopis teistsugune, kõvasti äkilisem elurütm.Sobiva kuju ja suurusega plekitükil sulav PVP lükkab kogu universumi aatomid paar astet kiiremini võnkuma. Mõte ei uita enam ringi, tähelepanu on keskendunud vaid olulistele asjadele. Kõrvaklappidest litib techno, plekitükilt litib pulber ja pudelist litib kork ja mõneks ajaks pole mitte midagi muud olemas. Sõna "Litosfäär" sai praegu oma uue, õige tähenduse. Millalgi lisanduvad bensod ja serokas. Millalgi vajun ära. Millalgi on hommik.

See et, millalgi on hommik annab justkui mõista, et äravajumise ja hommiku vahele jääb mingisugune tuntav ja arvestatav ajavahemik. Tunnetuslikus plaanis on tegelikult kõik hoopis teisiti. Aeg on relatiivne. Sel korral eriti relatiivne. Ehk isegi reaktiivne.
 

Kuigi ma kustusin türgi aja järgi 5-6 vahel ja äratus oli kell 10:00, siis 4 tunni asemel magasin ma tegelikult umbes sekundi. Silmad vajusid kinni, mõtted hajusid laiali, peas olev elektripirn vajutati lülitist kinni… Kahjuks kuulus sellesse samasse vooluringi ka äratuskell, mis sekundi möödudes aegrelee klõpsu peale jaurama hakkas. Ja mitte ainult. Käivitus ahelreaktsioon, lisaks äratuskellale hakkas ka naine jaurama, teatades, et on käivitunud programm "päevakava.exe" – hommikusöök, päevitamine, lõunasöök, ekskursioonid, shoppamine ja veel sajad asjad, mida ma enam ei kuulnud, sest lülitasin peas audiokeskuse "mute" peale. 

Täielikus vaikuses jõuab mulle kohale, kui naiivne ma vahel olla võin. Ma, loll, arvasin, et saan mõnusalt laiselda, kuid tegelikult on hommikust õhtuni aktiivne tegevus ja vaev, võiks isegi öelda nuss, mille tulemusel olen ilmselt rohkem väsinud, kui keskmisel argipäeval. Kunagi ammu ma arvasin, et puhkusel puhatakse, siuke lebo värk. Joogid, droogid ning täiesti kasutu häng. Samas võttes arvesse seda, et kunagi uskusin ma müüti, kus väideti, et maa on ümmargune, siis tegelikult peaksin ma üldse oluliselt vähem arvama, palju vähem mölisema ja kõvasti vähem vaidlema. Vaikimine, väidetavalt, pidi kuld olema.
Viimanegi söögiisu kaob kiirelt, kuna enamik toite on veidrad. Kõigis salatites on piparmünt – selle tundsin ära, kurat teab, mis seal veel olla võib. Vahetan restorani baari vastu ning asun hommikusöögi kallale – tellin mojito, üks väheseid retsepte, kuhu münt sobib. Mojitole lisanduvad kiirelt mitmed portsjonid vedelat leiba. Palun barmanil münti õlle sisse mitte panna, lubades samal ajal au, kuulsust ja paari eurot tipi. Õnneks on tegu arusaaja mehega, kes ei hakka turistil kohe hommikul vara ajusid nussima ega õllesid solkima. Asun hommikusöögi kallele, ning ajaks, kui naine söögiga ühele poole saab, olen juba meeldivalt vintis. Peale pisikest toopi geebekat võiks isegi öelda, et suhteliselt lääbakil. Päike lõõskab metsikult, ja jaks kaob ära. Õnneks on mul taskus nuclear-fusionil põhinev kaasaskantav jõujaam mille kütuseks on PVP. Sealt tulev surakas pidi isegi keskmise suurusega kombaini käima tõmbama, inimesest või humanoidist rääkimata. Seadeldis käivitub tsäksiklõpsust, mõnekümne sekundi pärast, peale mahvi, käivitun ka mina. Linnapeale litutama. Letsgo.

Jalutame peatänaval ja umbes tunni pärast oleme lõpus. Või alguses. Oleneb kuidas võtta, oleneb kelle jaoks. Võiks öelda, et suhteline, kuid mul on suhteliselt pohui, ning ütlen hoopis, et halvakvaliteedilisi, järgi tehtud "firmakaid" müüvad poekesed vahetusid baaride ja ööklubide vastu.
 Veidi edasi jalutades jõudsime sadamani, ligi paarsada alust. Kümned ülikallid jahid. Ma ei oma mitte kunagi midagi sellist. Õnneks see teadmine mind ei häiri. 
Ma ei omaks jahti isegi siis, kui plekki kõvasti üle oleks. Pigem reisiks selle raha eest sõpradega maailma lõppu ja tagasi. PIHKAL, TIHKAL, Hiina keemiatoodangu täielik kataloog. Hofmanni ja Shulgini salamärkmed. Mendelejevi tabel. Amazonase šhamaani stashbox. Jenkem ja krokodill. Lõppu ja tagasi. 

Klubid avatakse alles õhtul, seetõttu alustame tagasiteed. Liiga lihtne ei ole. Pealetükkivad müüjad pakuvad iga paarikümne meetri tagant alamakstud tööliste toodetud võltskaupa, küsides samal ajal originaalilähedast hinda. Umbes sama mõistlik diil, kui poe või apteegi asemel osta kondoome hoopis kuskilt koplist, Igori käest, kes pidi käsitööna ja poehinnast soodsamalt vanadest autorehvidest täiesti arvestatavad kepikummid valmis treima. Tegu on pasaga, mida sa ei taha ega vaja. Ära jää vahtima, ära reageeri pakkumistele ja liigud isegi läbi kaubandustänava arvestatava kiirusega.

Tagasi jõudes käime korraks hotellis, mina peale tegemas, naine saunalinasid, päevituskreeme jms nodi võtmas. Suundume randa. Kleopatra rand on ainus valge liivaga rand türgis. Sellega ka positiivne lõppeb. Ma vihkan päevitamist. Vabatahtlikult kuuma päikese käes vedelemine on kuratlikult igav ja põrgulikult kuum. Päike kütab retsimalt kui natside juudipõletusahjud neljakümnendate esimesel poolel. Reaalne röst. Magama ka ei jää. Liiga Palav. 
Tunnen, et korki on jälle peale vaja, sitt hakkab muidu. Samas tuleb selle tundega koos ka idee ning tegevusplaan- "päevitamine narkaritele". Kerge üledoos korgiga doseeritavat jooki, ning vasaku külje peale lebotama. Pooleteise kuni kahe tunni pärast üles, samasugune doos ja teine külg, ärgates uus annus vedelikku, ning kõhuli. Kui jaksu on, siis veel peale, ning selili. Enamik ajast möödub magades ja õhtuks oled täiesti ära põlenud. Great Success! 

Eelnevaga kindlustad ka selle, et rohkem päevitada ei tulegi, pole lihtsalt mõtet, 95% nahast tuleb niikuinii maha. See tähendab, et saab mõnusalt varjus kokteile limpsida ja vahel end külma basseinivette kasta. Ilmselt saab lõpuks ka nahavähi, aga see tuleb hiljem, las ta praegu jääda. 
Joon ja ajan barmaniga juttu. Tundub alla 30-ne, jõusaalis üles pumbanud ja paar liitrid geeli juustesse mäkerdanud kohalik pleikar. Olen tähele pannud, et selline look on nooremate Türklaste seas eriti popp, ilmselgelt on olnud eeskujuks guidod. Miks? Ilmselt näidatakse telekas Jersey Shore-i ja see on enamikule jätnud kustumatu mulje. Ega sitta asja ju telekas ei näidataks, eksole.

Õhtu jõuab päris kiiresti kätte, kui normaalselt jokki tõmmata. Kui vahepeal veel mõned korgiuned ka juhtuvad, siis ehmatavalt kiiresti. Alles oli ju hommik, aga nüüd hakkab pimedaks minema. Aeg on ikka kuradi relatiivne. Elu on ikka kuradi seiklus – kui ajast rääkida, siis ajatu ütlus.
Sel õhtul minnakse klubisse, Alanya kõige suuremasse. Hotellist on sinna organiseeritud Mersu mikrobuss, kuhu end koos naisega sisse pressime. Ülejäänud klientuur on üle keskmise koledad ning kõvasti üle keskmise kaaluvad vene naised. Sellised 40­+ äratrööbatud ja ülejoonud baabad. Vaatamata eelpool mainitule siiski ülimalt heatujulised. See ju ongi tegelikult kõige olulisem. Pohui, YOLO!

Jõuame klubisse umbes 1 ajal. Sisse saame tasuta. Sellega ka head asjad lõppevad. Kõige odavam alkohoolne jook, 0.33l heineken maksab 7 eurot. Kui ma oleks kuskil ibiza technoklubis, siis täiesti okei hind, mida maksta. Ma olen täpselt vastupidises kohas – klubis, kus on vanad ja koledad vene naised ning muusika, mis moodustub 90% osas Pitbulli lugudest ning nende lugude remixidest. Vahele mõni üksik, eriti juustune raadiohitt. Helitehnika on iseenesest okei ja valgus ka, kuid see on umbes sama, nagu maas vedelevale koerasitale mingit glitterit peale tõmmata ja öelda: "Pohui, mis sellest et sitt, a vaata kus sätendab!". Heineken saab otsa kiiremini, kui mu kannatus. Lähen wc-sse halvamaitselise kraaniveega gepsu peale tegema. Tagasi jõudes näen omapärast vaatepilti.

Osad mutid on juba pead lauale ning pildid kotti pannud. See on tavaline. Minu pilku köitis üks 40-50 aastane, lühike ja ülekaaluline mees. Seljas väljaveninud t-särk, jalas välja veninud dressipüksid ning varbaid katmas puhas klassika – sokid ja sandaalid. Olin kindel, et Türgis on droogidega kusine, kuid tüübi lõug sõitis nagu Elron! Üleüldse oli tegu korraliku multitaskeriga – samal ajal, kui ta tantsuplatsil veidrat contemporary numbrit esitas, sõi ta mõlema suupoolega isukalt sihkvasil Lõuad muusikaga sünkroonis liikumas. Koored sülitas põrandale. Arvestades, kui julmalt tüüp jahvatas, võis ka vastupidi olla – koored sõi ära ja sihvkad sülitas põrandale. Suhteliselt pime oli ja ma ei näinud hästi. Seda, kas sihkvad olid kogemata tasku jäänud, või mõeldud vene baabade meelitamiseks, ei tea ma tänase päevani. Lõpuks viskas ka naljakas mees üle. Lahkume.

Öötuledes Alanya on tegelikult väga ilus, otsustame sadamaga külgnevas linnaosas, kus on klubid, baarid ning muud lõbusutusasutused, natuke jalutada. Võib-olla isegi mõne normaalse klubi leida. Seda muidugi ei juhtunud. Kõikjal on sama jama, – vana vene liha ning Pitbull. Same shit, different asshole. Lõpuks leiame ühe kohviku moodi koha, mille terassil mängitakse suvisemat haussi, siukest Hed Kandi teemat. Teeme seal ühed kokteilid, hangume veidi, ning hakkame hotelli poole tagasi jalutama. Minu puhul tegelikult tuikuma, kuna enne teele asumist teen WC-s natuke liiga suure nokatäie plörri. Kuidagi jõuame tagasi, uue kogemuse ja teadmise võrra rikkamana – Alanya klubid, never again!

Hommikul kuuleme, et meie barman oli ühe nendest "slaavi iludustest" peale klubi ikkagi ära vedanud. Low standards are low.

Järgmised päevad mööduvad sündmustevabalt,  teeme mingeid tavalisi turistiasju – käime laevaga sõitmas, ronime kuhugi mäe otsa, külastame mingit kindlust, kolame niisama linnas ning selle vahel lebotame. Vahel joogisena, vahel korkis, vahel PVP-s. Enamasti siiski kõiges korraga, ei taha ju tegelikult combobreaker olla, eksole.

Mõned korrad veel saab hommikust õhtu ning õhtust hommik ja ongi käes tagasisõidukuupäev. Lennuk läheb õhtul, teeme viimased linnatiirud, joome viimased kokteilid ja suitsetame viimased mahvid. Pakime viimasel minutil, visates asjad lihtsalt suvaliselt kohvrisse. Küll kodus jõuab sättida.
Buss, mis meid hotelli juurest peale võtab, on muidu täiesti teistsugune, kui see, millega saabusime, kuid siiski on üks asi täpselt samamoodi – peldik on jälle erroris. Arvatavasti on liikvel sarisittuja, kes roojab peldikuid katki kiiremini, kui neid parandada jõutakse. Võibolla on asi isegi nii hull, et remontida polegi seal enam midagi ja tuleb lihtsalt uus buss osta. Miks politsei fekaalterroristi kinni ei püüa, jääb mulle arusaamatuks. Õnneks olin piisavalt ettenägelik, ning tegin joogi hotellitoas pudelisse valmis. Serial-shitteri plaan inimeste ajusid trukkida läks vähemalt minu puhul küll täiesti tuksi.

Viimased inimesed saabuvad. Bussijuht sulgeb uksed. Sõidame. 
Lennujaam. Turvaväravad. Pooleliitrine rumm tax freest. Aknaäärne istekoht.
Pärast lennuki WC-s Visine pudelist peale joomist vajun lõdvestunult kitsale lennukiistmele ning uinun. Ilmselt olen ärgates juba tagasi kodus. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, tundub, nagu oleks ees kõvasti argipäeva probleeme ning igasugu erinevat ajukeppi. Vanarahval on selle kohta üks tore ütlemine:"Elu on nuss, aga nuss on hea!".

Targad sõnad, tark rahvas.

9 Comments

  1. ” Samas võttes arvesse seda, et kunagi uskusin ma müüti, kus väideti, et maa on ümmargune ” here we gooo….. 😀

  2. Lihtsalt faktitäpsuse huvides – Kilplased on sakslastelt laenatud “eepos”. Pole seegi kodumaine…

    • Saksa laen jah, idee kilplaste raamatust kui rahvuseeposest panin ma õige Eestlasena omakorda pihta saatest “Rahva Oma Kaitse” 😀

  3. Stiil ja skill on pausi ajal kõvasti arenenud, mitu korda sai valjusti naerda: vanarahvas, litosfäär jne.

    Kuna sa enda sõnu isegi nii hästi sätid, siis selliseid laenatud ja kulunud meme-speak väljendid nagu “low x are x” (standards) teevad teksti isegi nõrgemaks. Alandlik soovitus need tulevikus ära jätta.

    • Nõus täitsa, mul tollel hetkel ei tulnud sinna mingit mõistlikku järgnevust, hiljem olin suht sodi juba unustasin üle käia. Endal jäid päris mitmed kohad häirima tegelikult, aga kui ma neile liigselt keskendun, siis enamasti ei saa üldse midagi kirja – paar korda olen mitu tundi ühe lõigu ümber onanud, sõnu ümber tõstnud ja koguaeg parandanud. Kirja sai väga vähe ning seegi tuli kokkuvõtteks ära visata. Kirjavigu ka leidub, sest mul ei ole wordi, mis omakorda tähendab, et mingit keelekorrektorit ei ole. Kuna ma kainelt enamasti kirjutada ei viitsi, siis viskab erroreid vahel sisse, enamasti loen ühe korra üle ja viskan üles, mõni asi jääb ikka märkamata.

Submit a comment

Massive Presence Website