Korgidiileri Õppetunnid PT6

In STREETNIHILISM

Vabandan põhjuseta puudumise pärast, teatud eluliselt olulised projektid vajasid tähelepanu ja tegutsemist, mõned aastaid kestnud sõltuvused biitimist. Substantsid tarbimist. Peod pidamist. Loll on see, kes vabandust ei leia. Ma leidsin mitu. Igal juhul olen tagasi. Korraks.

“Ja ma tõesti ei usu ühte kindlasse eluunistusse. Panen hullu edasi ajani, mil vajun unustusse”

Suvi 2009. Kuna sügisel on ees ootamas vältimatu libestita persenuss nimega kaitsevägi, siis otsustan suve täielikult töölt vabaks võtta. Tegelikult ei tea ma isegi, miks ma tööl käin. Ma teenin plörri müües oluliselt rohkem praktiliselt mitte midagi tehes. Ainuke põhjus on see, et kui ma tööl ei käiks, teeksin ma veel rohkem aineid ja ma teen neid praegugi kaugelt liiga palju. Stabiilsus pole absoluutselt minu teema, samas on mingi distsipliin ilmselt vajalik selleks, et ümbritsev kaos oleks vähemalt mingil määral organiseeritud.Selleks, Et asjad ei läheks lõplikult putsi, vaid pigem oleks ainult ots sees. Selleks, et kiire sõit allakäigutrepil ei muutuks sujuvalt täielikult vabalangemiseks.

Ma tean väga hästi, et ma pean sügiseks korgi pealt maha tulema, sest selline minimaalselt 1.5h tagant turgutamist nõudev sõltuvus kaitseväeteenistuses on korralik clusterfuck ja selle kombo reaalseks toimimiseks on väikest sorti imet vaja. Ma kahtlen, et ma saan seal vastavalt enda  pealetegemisevajadustele individuaalse õppekava koostada. Kaitsevägi ja intensiivne narkosõltuvus on nagu kaks kõva munniga heteromeest, nad ei sobi kokku. Mingi small-scale lihamõõgavõitluse saab ju teha, aga õiget ja kestvat lusti sellest ilmselt ei saa. Samas on see kõik sügisel ning suvi on alles alanud. Pole mõtet enda aega ja närve kulutada probleemidele, mis võivad millalgi tulevikus ette tulla. Saab hakkama, huiab kuidagi ära. Praegu on vabadus ja praegu on pohui.

Sõidame koos elukaaslasega Türki puhkama. Olenemata Türgi ülimalt karmidest narkoseadustest, võtan ma joogi igal juhul kaasa. Kui vahele jään, siis puuakse ilmselt kuskil Ankara peaväljakul rahva rõõmuks munepidi üles, kuid kui elueliksiiri kaasa ei võta, suren tõenäoliselt võõrutusnähtude tõttu. Seiklushimulisele hingele on potentsiaalne BDSM kogemus igal juhul parem valik. Mingit uut skeemi transportimiseks tarvis ei ole, pooleliitrine Cutasepti pudel on korduvalt järgi proovitud ja töötav variant. Loomulikult ei kulu mul nädalase reisi peale nii palju jooki, kuid pigem olgu rohkem, kui puudu jääb. Suure koguse alla ning vahelejäämise korral putsi läheb igal juhul. Igaks juhuks googeldan enne minekut türgi seadusandlust ning avastan, et suure tõenäosusega pole mu “Cutasept” seal keelatud. Pudeli oleksin ma nii või teisti kaasa võtnud, kuid hetkeks valdab mind mingisugune pingelangus ja rahulolu. Justkui nagu peale lõpetamist, aga ilma tühjuse ja tüdimuseta, tundega, nagu oleks vähemalt pool sisse jäänud, ning neiu võib kenasti edasi imeda. Klaas pooltäis tunne.

Mõned päevad enne lahkumist usaldan arvestatava varu GBL-i sõbra kätte, kuna püsiklientidele on millegipärast täiesti võõras kontseptsioon terveks nädalaks kraam ette ära võtta. Sõltlastel kipub pahatihti kaduma igasugune ratsionaalne mõtlemine. Sõita igapäevaselt maha üle 100km ja võtta 50ml tundub mõnele inimesele täiesti loogilise ja mõtestatud käitumisena. Korduvalt mõlgitud, kriibitud ja vahel ka katusele keeratud autod on lihtsalt Collateral Damage. Shit Happens. Lisaks vedelikule jätan ka kindlad juhised mitte kellelegi mitte midagi võlgu anda, välja arvatud juhul, kui ma ise telefoni teel kokkuleppe confirminud olen. Ei mingeid erandeid, olgu jutt magusam kui aspartaam või libedam kui litsivitt peale proper gangbangi, kus kõik tüübid sisse lõpevad. Kreemipirukas, aga mitte Eesti Pagari toodang.

Ma olen üsna impulsiivne inimene, aga laias laastus on mul enamasti mingisugune tegutsemiskava olemas, samas on elu üks saatanlikult keeruline matemaatiline võrrand ning kõigi muutujatega arvestamine on praktiliselt võimatu. Ma polnud arvestanud faktoriga X ning see eksimus ähvardas kogu kalkulatsiooni pöördumatult perse keerata. X=ammu kadunud ja unustatud maksikiri, mis sisaldab ühte grammi MDPV-d. Gramm MDPV-d on palju ja üksi tehes jätkub vähemalt nädalaks. Igal juhul on see gramm mu postkastis ja nõuab valjuhäälselt, et ma ta kiiresti tuppa toimetaksin. Kuigi tegemist on täieliku üllatusvisiidiga, on külaline võtnud ette pika teekonna kitsastes oludes, ning vähim, mis ma teha saan, on vana sõber sellest tüütust ja ahistavast pakendist võimalikult kiiresti vabastada.

Enne kui jõuan vähegi hoomata, mis toimub, on mul ühes käes tsäks, teises foolium, fooliumi peal hunnik MDPV-d ja suus kõrs. Mõnda aega arvasin, et viga on minus ja tuleks midagi tõsiselt ette võtta. Seda kuni päevani, mil lugesin kurja tegemise kummitusest: http://nihilist.fm/narkootikumid-rikkusid-mu-elu-ara/

Kuigi sellised anomaalsed nähtused võivad mõjuda üsna hirmutavalt, tundsin ma siiski kergendust, kuna süüdi on kummitus. Eksortsism on minu jaoks täiesti võõras teema, ning ilma vajalike teadmiste ja oskusteta on mõttetu võidelda endast oluliselt kõrgemate jõududega. Pealegi on mul kaitseväe jaoks vaja harjutada allumist käskudele, mis on veel absurdsemad, kui kurja tegemise kummituse korraldus suitsetada järjest ära ~100mg PV-d. Kümme üsna tugevat annust. Kuna käsk on vanem, kui meie, siis alustan.

Tänaseid toimetusi ära viska homse varna. Targad sõnad, raisk, sest märkamatult on möödunud kolm päeva, ning ma pean ülimalt vara tõusma, et lennukile jõuda. Kuigi ma pole absoluutselt hommikuinimene, pole see hetkel probleem, kuna ma pole lihtsalt magama läinudki. Kuidagi suudan roolitaha kupatada eide/elukaaslase, nagu onu Bella, ja hakkame lennujaama poole sõitma. Umbes kahetunnise teekonna jooksul on mul vaja teha kolm või neli “kusepeatust”. Reaalsuses tolmab mu suu nagu kanala põrand, organismis pole tilkagi vett ja mu ainuke häda on vajadus võimalikult tihti peale suitsetada

Jõuame lennujaama ja teeme check ini ära. Enne turvaväravatest läbi minemist käin lennujaama WC-s peale suitsetamas. Hingan korralikult, ei teagi mitu mahvi, 5-10. Igal juhul on silmad nii punnis, nagu üritaks korraga terve nädala sitta väljutada, edutult. Võtan ühe xanaxi ja joon korraliku doosi GBLI et veidigi lõdvestuda. Ma kõnnin nagu robot, kelle kõik liigendid on aastaid määrimata. Väga puiselt, justkui Pinocchio. Ma loodan, et nad ei käse mul turvaväravas valetada, vastasel juhul hakkab üks pulk kontrollimatult kasvama. Võidakse isegi terroristi pähe maha lasta, kuna normaalne inimene ei ürita püksis lennukisse mõõka või teoreetiliselt isegi täispikkuses vintpüssi smuugeldada.

Üritan kuidagi veidrate mõtete laviini vaigistada ja rahuneda. Kuid aeg liigub kiiresti. Aeg on suhteline ja pöördvõrdeline. Kui midagi ootad, venib nagu kaamelitatt või jobine kantoss. Kui midagi vältida või edasi lükata proovid, jõuab ebamugav hetk kätte kiirusel, mille mõõtmiseks pole veel ühikut välja mõeldud. Igal juhul kiiremini, kui jõuad öelda “Bljat!” või “Oi Blin”.” Kaks korda aastas me keerame kella, ülejäänud aeg keerab kell meid”. Ja nii ongi. Viimane aeg turvavärava järjekorda astuda.

Järjekord liigub üsna kiirelt, kuni jõuab minu ees oleva inimeseni. Taskud kästakse tühjendada, püksirihm ära võtta ja läbi värava minna. Midagi piiksub. Järgneb ülimalt põhjalik läbikatsumine. Selle peale katsun instinktiivselt taskuid. PUTSI. Ma unustasin Gripi MDPV-ga tossu sisetalla alla panna. Toru ja Tsäks on ka taskus. Silmatilkade pudel lennukis doseerimiseks samuti. Ja järsku on minu kord. Ma olen hetkega üleni higine. Kui mu taskusse on jäänud kasvõi üks väike fooliuminutsakas, hakkab metallidetektor tööle. Peale seda hakkavad tööle tolliametnikud, uurijad ning kohtusüsteem. Kuna ma ei usu jumalasse, palvetan mõttes saatana poole ja astun läbi värava.

Vaikus. Mitte midagi ei juhtu ja kuigi ma liigun umbes sama sujuvalt nagu kandiliste ratastega auto, siis ei kutsuta mind ka kuhugi eemale. Seekord luck-is ära ning lotoga võitmise võin järgnevas elus ilmselt ära unustada. Ostan kaasa pooleliitrise rummi, ning lähen lennukisse. Lend kestab kuus tundi ja on üsna sündmustevaene, käin ainult WC-s korki joomas ja PV-d ninna tegemas. Tegelikult tahaksin suitsetada, kuid mul ei õnnestu lennukist fooliumit leida. Joon võlujooki veidi liiga palju ja ärkan alles siis, kui lennuk maanduma hakkab. Seekord panen aegsasti kama sisetalla alla ning järgmist turvaväravat läbin juba oluliselt suurema enesekindlusega. Hea et kuskilt fooliumit ei leidnud.

Tavaline rutiin, turvavärav, väike jalutuskäik, pagasilint. Leian oma reisikohvri, ning kontrollin kõigepealt üle elutähtsad asjaid. Ei, mitte dokumendid või raha, sellised asjad saab korda. Kui jook läinud on, pole mul võibolla kolmandal või neljandal päeval raha või dokumenti vaja, kuna inimest maha matta saab ka ilma butafooriata. Pean jälle saatanat tänama ja ilmselt hiljem rinnale pentagrammi tatoveerima – kõik on alles. Pingelangus, rahu, eufooria. Puhkus võib alata.

 

PS: Kirjutatud järjest, öösel ja peale poolt liitrit rummi. Kõigi kirja- jms vigade eest vastutavad väsimus, rumm ja kurja tegemise kummitus.

 

21 Comments

  1. Järgmist osa ka tuleb? Kõva tekst. Tuli isu korgijooki teha, kuid muidu korgijook peaks tähendama GHB-d, kuna toda saab võtta korgiga (umbes 5ml), kuid gbli nimetamine korgijoogiks on päris ohtlik, mõni arvabki et tuleb korgiga võtta. Hea kraam kui vahest harva teha, sõpltuvus on sitt värk.

Submit a comment

Massive Presence Website