Korgidiileri õppetunnid PT5

In STREETNIHILISM

Elus on aset leidnud suured muudatused, enesehävitusest said eneseotsingud, enesehaletsusest enesekindlus. Selleks oli tarvis mõttemaailmale taaskäivitus teha ja ma tegelesin kogu aja õige reset-nupu otsimisega ning ei suutnud enne selle leidmist mittte sõnagi kirjutada. Kogu asi on ühe jutiga otsast lõpuni täristatud, eesmärgiga jäädvustada mingit emotsiooni, eelkõige iseenda jaoks. Pealegi on lugu pooleli, Lõpetamine on inimloomuses, näkku, rindadele, suhu, kuhu juhtub. Tekstiga saab lõpetada paberile, tähtedega.

Aasta 2009 varakevad. Ärkan oma tüüpilisest mõnetunnisest korgiunest võõrutusnähtude peale. Sees keerab, ärevus sõidab sisse, masendus matab kõik ülejäänud emotsioonid enda alla, peeglist vaatab vastu ebakindel ja eneseusu kaotanud inimvare. See pole allakäigutrepp vaid vabalangemine pimedusse, tühjusesse, kus mitte miski ees ei oota. Ma ei suuda enam kauem mõelda, võõrutusnähtude intensiivsus suureneb iga raisatud minutiga. 5 minutit seda paska kannatada on minu jaoks enam kui küll. Doseerin 2ml, viskan korraks diivanile pikali ja tean, et mõne minuti pärast tunnen end uuesti inimesena, vähemalt enda jaoks.

Rahu kestab maksimaalselt poolteist tundi, tegelikult hakkab olek sitemaks minema isegi varem, kuid üritan dooside vahel hoida vähemalt 1h ja 30 minutit. Olen kõrvalt näinud, kuidas vastasel juhul tolerants ülimalt kiirelt lakke lendab. See, et kogused suuremaks lähevad, poleks tegelikult eriline probleem, kuna ma ei lase stockil kunagi alla paari liitri langeda. Oluliselt segavam faktor on see, et tolerantsi ja dooside tõustes tulevad võõrutusnähud veel kiiremini ning intensiivsemalt, kui varem.

Fentanüülivõõrutus on teadagi põrgu, aga olles vestelnud inimestega, kes end nii fentanüülist kui GBL-ist võõrutanud on, seavad nad need asjad samale pulgale. Kuigi nende ainete võõrutusnähud on üsna erinevad, on need igal juhul täiesti väljakannatamatud, halvemal juhul ka fataalsed. GBLi võõrutuse teebki raskeks tema lühike toime, võõrutusnähtude kiire algus ning absurdsel kiirusel eskaleerumine.  Mõne tunni jooksul lisanduvad füüsilistele piinadele väljakannatamatu ärevus ja paanikahood. Tegelikult on see alles algus, olenevalt kogustest ja tarvitamistsükli pikkusest areneb see halvemal juhul mõne tunni jooksul akuutseks psühhoosiks. Tekivad hallutsinatsioonid, õigem oleks vist öelda deliirium, kuna reaalsus ja nägemused muutuvad omavahel eristamatuks.

Sekkuma peaks tegelikult oluliselt varem, kuid selles staadiumis on sekkumine hädavajalik, kuna inimene võib olla potentsiaalseks ohuks nii endale kui suvalistele kõrvalseisjatele. Kogu selle inimese sees toimuva kaose käigus  võib südame löögisagedus ületada vabalt 150 piiri, samuti on võimalus püstitada isiklikke vererõhurekordeid. Olen ise näinud numbreid 240/140 ning ma polnud sel hetkel isegi mitte paanikahoogudeni jõudnud.

Kui mingisuguseid ravimeid ei saa (betablokaatoreid vererõhu jaoks, rahusteid ärevuse ja paanikahoogude jaoks, antipsühhootikume psühhoosi leevendamiseks ning hüpnootikume uinumiseks), siis võib kogu see trall kesta nädala, deliirium mõnel juhul isegi kauem. Kõik seda üle ei ela, üks inimene, keda kaudselt teadsin ja kes Wismarisse end korgijoogist võõrutama läks, ei pidanud vastu ning suri haiglas. Seda, kas polnud tõesti võimalik midagi teha, või kasutati samasugust taktikat nagu tavaliselt, („kannata ära, narkariraisk, ei ole sulle mingeid ravimeid vaja“) pole mina õige inimene ütlema.

Nii hulluks läheb asi muidugi peale intensiivset ja pikaajalist tarvitamist, mõnepäevased tsüklid üldjuhul võõrutust kaasa ei too, mul endal kulus umbes kuu, enne kui märkasin, et ilma peale joomata tunnen end üllatavalt sitasti.

Siinkohal pean mainima, et minu puhul asi nii kaugele ei läinud, kui ülalpool kirjeldatud. Osaliselt seetõttu, et teadsin, kuidas kõige hullemat vältida ning teiseks seetõttu, et mul oli alati võimalus peale juua. Lisaks olin seisukohal, et kuna ma olen ise kogu selle sitakoorma endale kaela tõmmanud, pean ma selle ka ise ära lahendama. Oma lähedasi ma oma sõltuvusprobleemiga koormama ei hakanud, see oli minu võitlus, mida keegi teine minu eest võidelda ei saanud.

Aga läheme tagasi sellesse kevadhommikusse. Kork tuleb kenasti peale, kõik ebameeldivad sümptomid kaovad ja ma saan oma päeva alustada. Lauale on jäänud eelmisest õhtust üks arvestatav triip, kuigi õhtu lõpp oli üsna hägune, olen üsna kindel, et tegu on kiirusega. Minus tõstab pead roheline mõtteviis – pole mitte mingit mõtet hakata kohvi jaoks vett soojendama ja elektrit kulutama, kui kohv on juba laual reas, ning nõuab sissehingamist. Kuna tegu on väga energiamahuka produktiga, saab ühekorraga ka söögivajaduse ilusti kaetud. Kiire, tõhus, praktiline, most important meal of the day! Tšempionite hommikusöök!

Suvaline rahatäht rulli ja tähetolm sõõrmetesse. Alahindasin jutti ja ülehindasin ennast, puru keeldus ühte ninasõõrmesse mahtumast, suurem osa pudenes lauale, aga jätkus ka särgi peale. Lükkasin segaduse kiirelt kööginoaga uuesti kokku, ja sobitasin ülejäägi teise ninapoolde.  Hea kiirus oli, mõne minuti jooksul tunnen kuklas tuttavat surinat, mis sujuvalt üle kogu keha voolab. Ülevoolav energia pühib koheselt viimasegi uneraasu, tunnen end motiveeritult ja valmis tegutsema.

Vaatan kella, mõned minutid 12 läbi. Järsku meenus, mida see tähendab. Selleks ajaks peaks olema postiljon juba käinud ning kõigi eelduste kohaselt peaksin kätte saama mõned RC-d, täpsemalt MDPV ja  Methylone. Panen jooksuga sokkide väel trepikotta, tunne on nagu jõulude ajal pakke avades, kui postkasti lukust lahti keeran. WINNING!, ümbrik on kohal ning paistab, et avamata. Võtan ümbriku välja, kuid märkan ka teist, väiksemat ümbrikut.  Mõtlen halvimat, ilmselt kiri tollilt. Samas on ju saadetis olemas ning tellitud kemikaalid polnud ka tollel ajahetkel veel keelatud ainete nimekirja kantud.

Vaatan ümbrikut, saatjaks „Kaitseressursside Amet“. Arvele võtmise kohta sain teate kunagi varem, see on meeldetuletus arstlikku komisjoni ilmumise kohta. Vaatan kuupäeva üritades samal ajal meenutada, mis kuu, nädalapäev ja aasta parasjagu käigus on. Pean telefonist järgi vaatama, juhtmed on sõlmes. Tuleb välja, et komisjon on nelja päeva pärast.

Tuju läheb koheselt perse, mõte sellise sõltuvusega kaitseväkke minekust, ajab iiveldama. Samas ei saa ma neid mõtteid kaua mõlgutada sest meenub saabunud MDPV. Rebin ümbriku lahti ning õnneks on mõlemad substantsid alles. Otsin kiirelt fooliumi, toon teisest toast tsäksi ja spetsiaalselt selleks tegevuseks mõeldud metalltoru.

MDPV on huvitav kemikaal, alates hetkest, kui ta mõne entusiasti kätte satub, kaotavad kõik muud asjad järsku tähenduse. Fookus liigub kiirelt ühele asjale, MDPV suitsetamisele ja selle ülimalt tugevat vaimset sõltuvust tekitavale kaifile. Tegemist on kõige kompulsiivsema ainega, mida ma kohanud olen, võrreldes näiteks metamfetamiini või fentanüüli suitsetamisega, on tung seda pidevalt peale suitsetada kordades tugevam. Mingis mõttes lööb MDPV pea täiesti selgeks. Sinna jääb ainult üks mõte, üks ülesanne, üks missioon – suitsetada seni, kuni kott on tühi.

Seda ei kõiguta isegi meeletu ärevus, mis tekib, kui liigselt suitsetada. Kui on rahusteid, sööd neid, kui pole, suitsetad igal juhul edasi. Tolerants tekib kiirelt, samas tekib tolerants ka ärevuse ja teiste negatiivsete mõjude suhtes. See tähendab, et saab suitsetada suuremaid koguseid ning nõnda kogeda ka tugevamat eufooriat.

Muusika käib, väike tuba meenutab türgi sauna ning ajataju kaob täiesti. Kui uuesti kella vaatan, näen, et märkamatult on möödunud 7 tundi. Panen korraks fooliumi käest ja inspekteerin minigrippi. Enamik on alles. Vähemalt viie päeva jagu, kui keegi külla tuleb, siis vähem.

Laual on see kuradi arstliku komisjoni ümbrik. Piidlen seda, justkui üritaks seda pilguga haihtuma panna, koos selle tüütu kohustusega. Paraku olen ilmselt liiga vähe suitsetanud, ning ei saa veel asju mõtte jõul kaotada või juurde tekitada.

Äkitselt meenub mingisugune teema foorumis, kus väideti, et kui arstlikus komisjonis rääkida, et tarvitad narkootilisi või psühhotroopseid aineid või oled sõltuvusprobleemiga, siis väkke minema ei pea. See andis mulle idee edasiseks tegutsemiseks. Kõigepealt plaanisin sujuvalt kõik arstliku komisjonini olevad päevad sellele saatanlikule pulbrile kuuma anda. Või tegi selle plaani minu eest MDPV, kurat teab. Ideel oli igal juhul jumet, nii GBL kui MDPV olid legaalsed, ning isegi kui testile saadetakse, pole millegi eest karistada

Otsustasin, et lähen sinna kohale täieliku räbalana, magamata, pinges, ebakindel ja ebastabiilne, füüsilisel ja vaimselt täiesti tühjaks pigistatud. Olin need kolm ööd  ja päeva ärkvel, silmanurgast hakkasid juba mingisugused kujud läbi lipsama, ning toa pimedamatesse osadesse seadsid end sisse kummituslikud varjuolendid. Tuttav olek, täieliku psühhoosini on siit umbes üks ööpäev. Igaks juhuks võtan siiski väikese koguse seroqueli ja mõned xanaxid, kui peaks uniseks tegema, suitsetan peale kuni uni kaob.

Serokas ja xanax lihvivad nurgad maha, iga kopsutäis tekitab puhta kaifi, vaatan päikesetõusu ning kui toas valgemaks minema hakkab, kaovad ka varjuolendid kuhugi seinapragudesse. Samas ma tean, et nad tulevad hiljem tagasi, veel reaalsematena, veel võimsamatena, veel tumedamat energiat kandes.

Komisjon algab kell 10, otsustan minna jalgsi, sest sellises seisus pole eriti mõistlik autot juhtida. Umbes 40 minutiline jalutuskäik. Tee viib mööda metsast ning ma tunnen, et mind jälgitakse puude tagant. Samas tulevad meelde korrad, kus ma olen ka igasuguseid asju arvanud, näinud ja tundnud ning tagasi vaadates pole kunagi midagi juhtunud ning ma ei lase end liigselt häirida. Isegi kui keegi jälgib, siis ükskõik, kuna kõik on legitiimne.

Jõuan haiglasse ning üritan aru saada, kuidas kogu see krempel toimima peaks. Näpu vahele antakse mingi paber, millega on siis tarvis mööda erinevaid arste joosta ning iga arsti juurest saada tempel, mis kinnitab, et vastad kutsalustele kehtestatud standarditele. Perse, ma loodan, et ei saa mitte ühtegi templit.

Iga ukse taga on järjekord, otsustan wc-s ühe korgi peale juua, sest olek hakkab kehvaks kiskuma. Heidan pilgu peeglisse. Korralik Walking Deadi materjal. WC-st naastes näen, et psühhiaatri kabinett paistab vaba olevat. Koputan ja astun sisse.

Kabinetis on umbes 60 aastane prillidega ja tõsise olekuga mutt. Ta vaatab mind hetkeks ja küsib siis“Kas on midagi kurta ka?“.

Räägin kogu loo ära, unehäired, korgisõltuvus, muude ainete rekreatsiooniline tarvitamine, ärevushäired jne.

Mutt piidleb üle kandiliste prillide ning vastab, et ei usu mind, et asjad nii hullud on.

„Ärevuse ja unetuse vastu me saame rohtu kirjutada, atidepressante võime ka kirjutada.. Narkootikumide tarvitamise selgitab uriiniproov“

Sittagi ta selgitab, kumbki ainetest pole illegaalne ning standardtestiga neid ei otsita. Lisaks polnud psühhiaater kuulnudki asjast nimega GBL või GHB.

Hakkasin kahtlustama, et ehk on tädi pime nagu nahkhiir. Ma näen välja, nagu oleksin tulnud mingisuguse zombiefilmi võtetelt, ja tema arvab, et kõik on korras. Paistab, et kui käed ja jalad enam-vähem küljes on, siis on igal juhul minek.

Pika ja tulutu vestluse lõpuks otsustab ta mind ikkagi täiendavale psühhiaatrilisele uuringule saata, ehk tuleb järgmisel päeval tagasi tulla.

Töllerdan ülejäänud arstid ka läbi, enne proovide andmist mõõdetakse vererõhku: 210/130

„Oi, see on teil küll väga kõrge, aga kahjuks ma ei saa sind ainult selle tõttu kõlbmatuks tunnistada. Me kirjutame tablette, saad neid sõjaväes ka võtta ja ongi korras!“

Palusin viisakalt tal need tabletid sisse istuda.

Ülejäänud arstid vaatasid, kas käed ja jalad on olemas. Kui seljavalu kurtsin, sain vastuseks “Ei ole hullu, on jah natuke selgroog kõver, aga me saame valu vastu tablette kirjutada, kannatad ära!“

Minge putsi oma tablettidega!

Rohkem ma ühegi arstiga ei rääkinud, ilmselt seetõttu ei pakutud ka tablette rohkem. Kõik templid peale psühhiaatri oma olid olemas, jäi ainult see järgmise päeva test. Sõitsin bussiga koju ja jätkasin oma püha kohust hävitada kogu see saatanlik pulber, seda põletades ning sisse hingates. Ma tahtsin järgmise päeva psühhiaatrilises uuringus eepiliselt feilida. Kõrvetasin ja kulistasin hommikuni. Nägin välja veel sitem kui eelmisel päeval, veendusin selles enne välja astumist.

Tagasi haiglasse jõudes selgus, milline see uuring välja näeb. Tegu on valikvastustega testiga. Ei mäleta enam täpselt, kas 500 või 1000 küsimust. Lisaks kontrollküsimused, kus sama asja küsitakse erineva sõnastusega. Need on selleks, et keegi suvaliselt ei lahmiks ja ringe ei tõmbaks, kui kontrollküsimuste vastused erinevad, viitab see suvalisele lahmimisele, mitte ausatele vastustele.

Saatsin mõttes kümneid kordi putsi seda inimest, kes oli selle kuradi monstrumi valmis nikerdanud, lugemine oli keeruline, kuna tähed tegid paberil lihtsalt mingeid trikke, lainetasid ja vahepeal pani mõni täht kuskilt sõna keskelt lihtsalt hüppega nahui, nagu kirp.

Ma ei kujuta ette kui kaua mu heitlus selle paberipakiga aega võttis, kuid õnnestus see raibe lõpuks seljatada. Leidsin enda arvates üles kõik kontrollküsimused, Teistele küsimustele üritasin vastata võimalikult negatiivse vaibiga, võimalikult depressiivselt ja lootusetult.

Siis tuli oodata, kuni punktid kokku löödi ja sai hakata tulemustest rääkima. Olin täiesti kindel, et nii depressiivne, negatiivne, ebakindel ja lootusetu isik, keda ma seal testis presenteerisin on ilma kahtlusteta kõlbmatu.

Psühholoog, kes testi läbi viis , oli joonistatud graafikud, test mõõtis nelja või viit isiksuse komponenti, ei mäleta enam täpselt kuidas neid nimetati. Kõik algas paljulubavalt, esimene asi oli testi usaldusväärsus, sellega oli kõik korras.

Siis vaatasime graafikut ja rääkisime tulemustest. Tegelikult polnud millestki rääkida. Viis tulpa, mis kõik mingit erinevat isiksuse omadust või tahku  näitasid. Tulba keskel kriips, alla   kriipsu =madalam kui keskmine, üle kriipsu= kõrgem kui keskmine.

Absoluutselt kõikides tulpades oli tulemus ühesugune – Erinevus keskmisest maksimaalselt 5%.Väidetavalt olen tasakaalukas inimene, kelle isiksuses erinevad osad on ühtlaselt ja võrdselt välja arenenud.

Viiendat päeva üleval, täiesti segi droogidest ja väsimusest, tasakaaluka inimese musternäide. See tundus nii absurdne, et ajas isegi naerma. Paratamatult pani see mõtlema, et kui katkine peab olema inimese psüühika, et seda testi mitte läbida? Kas selleks on vaja kõik lehed pastakaga mustaks värvida, üritada seda testi nahka panna, teha terve toatäis paberlennukeid, visata sellega psühhiaatrit või sellega lihtsalt perset pühkida. Minul ei õnnestunud seda välja uurida ,jääb järgmistele põlvedele avastamiseks.

Vaatamata kõigile ponnistustele, olin igati kõlbulik kaitseväe läbimiseks. Ma tõesti püüdsin, Kuna jutt läks ilgelt lappama, siis kaitseväest räägin järgmisel korral.

22 Comments

  1. Pean tunnistama, et antud lood teevadki nihikast hea koha. Neid jutte on põnev lugeda ja on õpetuseks paljudele, kuidas mitte käituda. Hakkad vaikselt Hapkomani juttudele kanna peale astuma.
    Jätka samas vaimus. Samuti ootame Hapkomani uusi kirjutisi.

    • Mina pean tänama sind ja nihilist.fm-i, vastasel juhul oleks see lugu lihtsalt kirjutamata jäänud. See on oluline, mu enda jaoks. See tekst ei tohiks olla kellelegi eeskujuks, vastupidi, samas ma ei kahetse absoluutselt seda perioodi oma elus. Sellest pasast läbi tulemine on mind vorminud oluliselt paremaks inimeseks. Mul on hea meel, et ma olen vaatamata kõigele elus ja terve, ning saan selle ajajärgu ja emotsiooni kirjutamise teel salvestada. Kirjutamine on teraapia, kui see lisaks kellelegi teisele korda läheb või kasvõi huvitav lugeda on, siis on tegu win-win situatsiooniga.

  2. ja mul on kõik ühist sellise La Condition humaine’ga. ja mitte midagi ühist Urmet Tambre maailmaga, kus saadetakse sms: Palun ära tee narkootikume.

    Ma ei saa aru, kuidas see maailm nii on tehtud, et uudishimulikke, tundlikke, huvitavaid inimesi jahivad juhmid, relvastatud retardid.

  3. Kiiduväärt lugemine.

    Oleks väga huvitav lugeda ka methylone toimest. Tellisin aastaid tagasi nö testri kuid proovida ei julgenudki.

  4. Sellega on isegi mõned huvitavad lood seotud, ma üritan sellest järgmised osas kirjutada, kui töölt vabad päevad on. Minu jaoks on kirjutamine päris aeganõudev tegevus, viimane 2000 sõna võttis kuskil 6h. Samas see oli peale poole liitri rummi joomist ning korralikku allnighterit, kirjutama hakkasin umbes hommikul kell kuus ja 12-ks oli valmis. Kainelt saaks kiiremini, aga vähemalt sai midagi kirja üle pika aja.

  5. Viimasel ajal olen jõudnud siia saidile läbi Google otsingu “nihilist hedonist” .. Kiire kontroll, kas miskit uut juba tulnud. Väga ootan juba uut kirjatükki! Ole tubli ja tänud sulle!

  6. Its coming, täiskohaga töö ning poole kohaga narkomaan olles on üsna raske leida kombinatsiooni, kus ma oleks korraga motiveeritud, omaks vaba aega ja poleks samal ajal liiga sassis.

Submit a comment

Massive Presence Website