Korgidiileri õppetunnid pt3

In STREETNIHILISM

Viimane osa lõppes küll Airport Jamil, kuid nagu hiljem selgus, sai suurem äritegevus just sealt alguse. Piiritu läbustamise ja korgijoomise käigus tutvustati mind Maidoga, esmapilgul sõbraliku ja ausana tunduva kutiga, kes hiljem osutus kõige suuremaks „juudiks“ ja huiariks, keda oma elu jooksul kohanud olen. Aga alustame algusest.

Enne Airport Jamilt lahkumist vahetasime numbrit, kuna Maido oli ka edaspidi GBL-ist huvitatud. Tavaliselt jäävadki sellised tutvumised ja lubadused jutu tasemele, kuid juba järgmisel nädalal oli Maido minu kodulinnas ning soovis kolme suveniirpudelit. Ja see ei jäänud üheks korraks. Vahepeal pidin ka ise Tallinnasse sõitma, kuid alati maksti sõidu eest lisaks ja probleemi polnud. Ühel päeval aga helistas Maido, ütles et ei ole ise Tallinnas, kuid tal on sõber, kes annab mulle kahe pudeli eest kolm tonni, millest 2 on mulle ja üks Maidole. Pikemalt mõtlemata nõustusin, ja pöörasin oma BMW nina tallinna poole. Sõbra nimi oli Tom ja pidime kokku saama Viru hotelli juures.

Kohale jõudes valisin numbri ja hakkasin parklast musta 7- seeria BMW-d otsima.  Silma jäi ainult üks kõige uurema kerega 750, kus istus umbes 40 aastane Armani t-särgiga mees, mitte just tüüpiline korgientusiast. Valisin uuesti numbri, ning mees võttis välja telefoni, järelikult õige tüüp.

Istusin autosse ja tervitasin ning küsisin, et kaks siis jah. Mees vastas jaatavalt, ning küsis, mis pudeli hind on. Ilma huiamata ütlesin, et kui otse minult võtta, siis 1000, aga kuna läbi Maido, siis 1500. „Misasja, ma juba Andsin Maidole tonni, ja ta tahab veel sinu  käest ka tonni saada, lihtsalt niisama?“

„Jah, aga nii sai lubatud ja ma pean oma lubadusi, järgmisel korral võime pudeli tonniga teha“

„Perse see, anna mulle kohe 2 juurde“

Tomil oli raha, palju raha. Ta tegeles Saksamaalt, Hollandist ja mujalt autode toomisega ning omas lisaks mitut väikest kuid edukat ettevõtet. Lisaks oli tal alati varuks vähemalt paar grammi kokaiini, selleks, et ärivaist veidi teravam hoida.

Järgmisel hommikul ärgates nägin, et Tom on helistanud. Helistasin tagasi ja küsisin, mis mureks.

Tom oli haiglas, sest ta oli üle pannud – tuleb välja, et GBL, mille Maido minult ostis ja 1500  krooni pudel edasi müüs oli lahjendatud umbes 30% kanguseks. Mina müüsin puhast GBLi. See aga tähendas, et tema regulaarne, 4ml lahjendatud jooki, osutus umbes 3 korda kangemaks kui tavaliselt ning järgnes klassika – naine leidis Tomi maast, krampides ning kontaktivõimetuna ja kutsus kiirabi.

Õnneks piirdus asi ehmatuse ja pahase naisega, ning peale mõnepäevast puhkust jätkas Tom oma sõltuvust sealt, kus tal pooleli jäi, balanseerides full-on addictioni ning enam-vähem funktsionaalse töö- ja eraelu õhukese köie peal.

Saabus sügis, kolisin Tallinnasse ning alustasin õpinguid Tallinna Ülikoolis, kuid nagu esimese paari nädalaga selgus, siis täiesti valel erialal – kuigi ma tegelesin palju arvutitega, siis IT mind tegelikult eriti ei huvitanud. Mulle pakkusid oluliselt suuremat huvi sotsioloogia, psühholoogia, farmakoloogia jms. alad, millest lihtsalt isesseisvalt lugema hakkasin.

Üürisin koos elukaaslasega väikese, 15 ruuduse kööktoa ning üritasin igavasse tundegiellu kuidagi sisse elada. Kuna ka Tom elas Tallinnas, hakkasime rohkem suhtlema. Esiteks seepärast, et tegu oli ausa ja meeldiva inimesega. Teiseks seetõttu, et tema sõltuvus hakkas süvenema. Ühest pudelist 2-3 päeva tagant sai pudel päevas. See on 50 ml ja 1000 krooni. Minu jaoks oli see täielik kullaauk, kuid samas avastasin ka iseennast rohkem tarvitamas. Tõsi, 50ml-ni päevas ei jõudnud ma kunagi.

Äri vaikselt käis kuni ühel hommikul tulid kõlaritest Beebilõusta read:„Need mendid pole lulli lööjad mendid, sest siis kui sul on pinna pidu, need mendid su korterisse tungivad, mendid“

Sellest vahejuhtumist saab täpsemalt lugeda siin: http://nihilist.fm/korgikroonika/

Seal ma siis olin, vajades kohe uut sülearvutit koolitöö jaoks ning plekki trahvi kinni tagumiseks. Samal ajal hakkas Tomil võõrutus ja ma pidin oma kuldkliendi programmiga liitunut ju kuidagi aitama. Võtsin kohe ühendust sõbraga, kellega olin kunagi koos tellinud ning laenasin talt pool liitrit, kuni mu uus tellimus kohale jõuab. Rahaveski jätkas jahvatamist, ning mina, vaikselt kuid järjepidevalt, sõltuvusele lähemale tiksumist.

Korgisõltuvus on salakaval. Alguses tarvitasin ainult pidudel, alkoholi asemel või koos teiste droogidega kombineerides. See on suurepärane peodroog, kui oled oma doseerimise paika saanud – justkui alkoholi lõbus, kena ja litsakas kaksikõde. Ei mingit pohmelli ega mingit probleemi, samuti üliodav, kui osta paari liitri kaupa – doosi hind tuleb umbes 20 eurosenti ja pikema peo jooksul kulub heal juhul 5 doosi. Ostad 2 liitrit, müüd sealt 200 ml ära ning ülejäänud 1800ml on puhaskasum. Kas siis maha müümiseks või ära joomiseks.

Leidub ka igasugu toredaid inimesi, kes on nõus seda vahetama näiteks amfetamiini, rahustite või ketaste vastu. Siin on GBLi järgmine kasutusala – see võtab ideaalselt ära ükskõik millise keemiakassi. Oled näiteks kolmandat päeva üleval ja amfetamiin saab otsa. Mõne tunni jooksul jõuab üsna sitt hakata, kohale hiilivad paranoiad, ergutihigi jookseb mööda selga, süda taob ja magada ei saa. Üks kork ja su probleemid on lahendatud. Või siis edasi lükatud. Kohe kui mõju üle läheb, hakkab vähemalt sama sitt, kui enne oli. Ega siin midagi keerulist ei ole, teed lihtsalt peale ja nii ta vaikselt läheb.

Hakkasin GBLi vaikselt kooli kaasa võtma, igavad tunnid muutusid talutavaks ja üldse tundus kõik parem. Siis hakkad tegema lihtsalt harjumusest, kuna mõju all ei ole miski otseselt halvem, kattes end koguaeg selle enesekindluse, soojuse ja ärevusevaba tekiga, mida kork pakub. Samas olles terve päeva korki joonud, on õhtul ilma raske uinuda. Üleüldine rahutus, ärevus, higistamine, kõrge vererõhk, südame pesklemine ja unetus.

Sain aru, et 24/7 doseerimine viib, pigem varem kui hiljem, füüsilise sõltuvuseni. Samas on üsna raske mitte laualt küpsiseid võtta, kui nad seal koguaeg vedelevad. Minu puhul oli meepotiks kööginurgas vedelev kanister GBLiga.

Potentsiaalsele sõltuvusprobleemile leidsin ma alguses tõhusa , kuid nagu pikemas perspektiivis välja tuli, siis idiootse lahenduse – GBLi ja rahustite ristuvtarbimise. Seda oli üsna lihtne saavutada kuna paar kuud varem oli Maido juures toimunud ühe narkofoorumi kokkutulek. Seal tutvusin ma kahe fentanüülisõltlasega, kes tarbisid väga hea meelega ka kõike muud, mida kätte said.

Ühe nimi neist oli Rauno. Rauno suitsetas aastaid ebaregulaarselt fentanüüli, aga viimased 3 kuud oli süstinud. Selle haiguse sai ta tegelikult täiesti teadlikult – sõbral, kes enne teada süstis, oli hepatiit, aga Raunol oli pohui. Võõrutus väänas konte, keerutas kõhus ja süstida oli vaja. Just sellel hetkel, mitte pool tundi hiljem puhta süstlaga. Samas sellest hepatiidist ei tulnudki mingit probleemi – Rauno lahkus umbes aasta hiljem siit Ilmast fentanüüli ja xanaxi combo tõttu.

Igatahes pakkus Rauno välja diili, et ta saab mulle absoluutselt igasuguseid rahusteid, nii palju kui ma soovin. Vastu saab tema minult GBLi. 50 ml pudeli eest 4-5 pakki rahusteid. Alprasolaam, imovane, zopiclone, midazolam, nitrasepaam, fenasepaam, klonasepaam jne. Pidevalt oli mul käes paarkümmend lehte erinevaid rahusteid ja uinuteid.

GBL mõjub GABAa retseptoritele, bensodiasepiinid aga GABAb retseptoritele. Arvasin, et suudan oma aju üle kavaldada, ning koostasin lateraalse sõjaplaani – hommikust õhtuni GBL, ööseks aga rahustid. Nii saavad ühed retseptorid öösel puhkust, teised päeval.

Esimesed 2 nädalat toimis kõik kui kulda. Sain öösel ilma GBLita magada, ning vältisin nii füüsilist sõltuvust. Aga siis hakkas sitta ventikasse loopima. Ühest tabletist õhtul sai kaks. Järgmise paari nädala jooksul 4 ja lõpuks võtsin igal õhtul 6 tabletti – 2x xanax, 2x zolpidem ja 2x imovane. Lisaks hakkasin päeval ärevust tundma ja sõin xanaxeid peale.

Lisaks korgisõltuvusele, mida varsti igal õhtul ja ööl lisaks bensodele jooma hakkasin, oli mul ka korralik bensosõltuvus. Tekkisid korralikud inception tüüpi õudusunenäod, mis sisaldasid absoluutselt kõike, mida ma alateadvuses kartsin. Lisaks olid need unenäod kuratlikult reaalsed. Reaalsemad kui elu. Kirjeldan neist üht.

Joon teleka ees ära 3-4 õllet, lisaks kõrvale korki ja 2 xanaxit. Jään meeldivalt uimaseks ja virutan ülejäänud 4 tabletti peale ning heidan magama. Ärkan selle peale, et allkorrusel on politsei ukse taga ning nõuab sisselaskmist. Ärkan unenäost, aga kuulen kuidas need samad politseinikud trepist üles tulevad. Nad on mu toaukse taga. Mendid avavad ukse ja ma ärkan uuesti – need samad politseinikud väänavad mu käsi ja üritavad neid selja taha väänata ning raudu panna.

Lõpuks ärkan päriselt, üleni higisena ja hingeldades. Kõik see oli olnud uni, ma arvasin, et olin meeletult rabelenud, kuid ajasin tüdruku üles, ning ta ütles, et ma polnud absoluutselt liigutanud. Ma olin end lihtsalt niivõrd korralikult ära tuimestanud. Ja see jama kordus igal faking öösel.

Nüüd doseerisin iga 1,5-2 tunni tagant GBLi ja lisaks sõin meeletutes kogustes bensosid. Samal ajal oli jõudnud kätte kevad ja läksin ka tööle. Ma teadsin, et see jama peab ükskord lõppema, vähemalt bensode osa, aga seda on natuke lihtsam öelda, kui teha. Lisaks ei olnud mul võimalik minna kuhugi võõrutusele, sest olin kogu oma sõltuvust oma lähedaste eest oskuslikult varjanud ja mul polnud plaaniski kapist välja tulla. Ma teadsin, et ma pean selle pasaga ise hakkama saama. Õnneks ma teadsin vähemalt teoorias, kuidas seda teha.

Umbes samal ajal otsustas Rauno korraliku sita kokku keerata – andis ühel lasna korterilabrakal oma neiule sellise üledoosi, et tüdruk langes koomasse. Ta tuli sellest küll mõne päeva pärast välja, kuid politsei alustas siiski selle juhtumi osas uurimist. Rauno, vana kavalpea, aga otsustas 3 kuud hiljem ära surra. Bensode ja fentanüüli kombo. Ei saanud teda kätte ei mendid ega hepatiit, mõni mees kohe teab, millal surra.

Kuigi mul oli korralik stockpile erinevaid rahusteid, pidin ma varustaja kadumise tõttu probleemiga kiirelt tegelema hakkama. Mis sellest välja tuli ja kuidas ma pool aastat hiljem kaitseväkke läksin, sellest järgmine kord.

23 Comments

  1. Vitun saatana, kohe teises lauses on üks sõna puudu ja nothing i can do about it now. Ma kirjutan üldiselt nii, et ühe jutiga valmis ja kõik. Tuleb seda muuta.

  2. Käisin kord airport jamil. Mingi tont tuleb vastu, narkot tahad? Ei taha. Natukese aja pärast tuleb sama vend. Narkot tahad? Ei taha. Tuleb kolmandat korda jälle. Narkot tahad? Ei taha. No tra jopvõi matt putsi muusika oli ka nii sitt, naised koledad, alko lahja, läksin telki magama.

    Kõige mõttetum pidu, need ongi aint narkoärikatele diilimiseks mõeldud.

    • Sealt on läbi aastate maailmatasemel artistid läbi astunud. Kui sa arvad, et nad seal oluliselt sitema seti tegid, kui mujal, siis sa oled debiilik ja ei peaks üldse mitte midagi arvama. Kui sa sealt indierocki ootasid, oled sa samuti debiilik, ja oleks võinud hoopis umbes samal ajal toimuvale Viljandi Folgile minna. Üritusele, kus 2007. aastal võeti vahele 150 grammi amfetamiini.

      Mulle ei ole keegi kunagi Airport Jamil tulnud narkot pakkuma ja samuti pole ise kellelegi midagi pakkunud.

      • Sina oled debiilik, sest Airport Jam artistid ei ole midagi erilist, nad on mainstream mökud. Ainus hea lava oli Hardcore lava, aga kuna ma pmst üksi sõpradega seal taidlesin, siis eeldan et sa oled mingi electro homo.

      • Ja mis puudutab seda dnb lava, siis miks on venemaal nii palju debiilikuid? Sest seal on suurimad dnb üritused.
        Ja see pealava house mis iganes , oli kohutav, kui ma ei eksi oli üks artist see riverside motherfuckers loo autor, puhas pask, house kutsutakse house muusikaks sest see on kodus kuulamiseks, koduperenaiste muusika.

        • Elektroonilise muusika koha pealt olen täielik võhik aga 5+ selle viienda klassi suhtumise eest. Sinusuguseid silmaklappidega idioote ongi tänaval liiga vähe liikumas.
          Autorile kiitused, ootan põnevusega järgmist osa!

          • Ma ei liigu tänavatel. Tänavad on liiga mainstream.

  3. sellised faking laused: “Ma teadsin, et see jama peab ükskord lõppema, vähemalt bensode osa, aga seda on natuke lihtsam öelda, kui teha.” Epic.

    kõva, kõva lugu. reaalselt ootan järge.

    • Ärist elukaaslane teadis ja suhtus normaalselt, see oli paar aastat mu ainsaks sissetulekuks ja sissetulek oli korralik. Ainuke põhjus miks ma seda äri ajasin oli GBLi legaalne staatus. Mis saab olla mugavam legaalsest kaifibisnesist. Mu sõltuvuse magnituudist ei olnud mu elukaaslasel mingit aimu.

    • Ma kirjutan sellest järgmises loos. Ega see lihtne ei ole, üks tuttava tuttav suri wismaris selle võõrutuse tagajärjel arstide asjatundmatu tegutsemise tõttu. Mina kickisin seda ise, samal ajal tööl käies.

  4. “Rauno, vana kavalpea, aga otsustas 3 kuud hiljem ära surra.”
    Väga hästi kirjutatud, ootan järge.

  5. väga südant lõhestav lugu oled normaalne barõks olnd omal ajal 5/5

Submit a comment

Massive Presence Website