Koorijuht või lömastaja?

In KÕRGNIHILISM

Ühte mu tuttavatest peatas hiljaaegu koduuksel hilises eas naisterahva nõudlik karjatus: “Tule siia. Sina jah. Mis sa vahid… näed, ma suren ju ära. See kott on raske, ma ei jõua seda sinna ukseni!”

Tuttav seisatas kohmetult, vaatas elatanud naisterahvast umbusklikult, see aga käratas: “Mis sa ei tea, kes ma olen või? Ma olen tuntud koorijuht!” Kui mu tuttav selle peale ei aktiviseerunud, osutas naine tänavaäärsele majale ja rõhutas: “Koorijuht! Selles majas teavad mind kõik!” ning muheles ise enda öeldu peale kergelt, teades, mida teeb.

Veidi enne seda juhtumit seisin väikse lihapoe kassajärjekorras, minu ees seisis soliidses eas hõbedase, hoolikalt pöetud habemega vanahärra oma prouaga. Mees seisis vaguralt järjekorras, käes silmini täis laotud toidukorv; veidike närvilise olemisega korpulentsem naisterahvas seisis ta kõrval, sulgedes kehaga kogu poesisese liikluse. Järjekord liigahtas, mõttesse jäänud papi jäi sammukese edasiastumisega poolteist sekundit hiljaks ja naise suust vallandus pahane:

“Magama jäid või! Siin ei ole niigi ruumi… Astu ometigi edasi!”

Vaatasin vanapaari huvitunult. Naisterahvas märkas mu pilku, sakutas meest käisest ja noomis: “Mis sa teed, inimesed vaatavad!”

Vanahärra vaatas mulle veidike häbelikult otsa, mul tuli naer peale, surusin seda ennastsalgavalt alla, papi sai minust aru, silmanurkadesse tekkis naerukurd, sõnatu teineteisemõistmine, muhelesime taadiga teineteise suunas mõned pikad sekundid. Naine läks näost punaseks. Piinlik vahelejäämistunne… Ta kohmetus, tegi mõned närvilised liigutused, vaatas ebalevalt ringi ja pomises vabandavalt: ” Palav! Pood inimesi täis, õhku hingata pole,– ime ka, et tukk peale ei tule…”

Kolmas juhtum leidis aset mitte rohkem nädala eest. Tallinnas. Kalamajas. Kaks politseinikku olid kutsutud peretüli lahendama, kolmekümnendates paar oli oma duelli kaitsvate koduseinte vahelt õuele tirinud.

“Nii asjad ei käi!” käratas meesterahvas. “Ma tahan last näha!”

“Mis last? Sul ei ole mingit last,” kriiskas naisterahvas vastu.

“Võib-olla soovite avaldust kirjutada?” pakkus üks politseinik viisakalt.

“Ma tahan koju!” nõudis mees.

“Sa pole siia midagi panustanud, et sa seda koduks võiksid nimetada!” kriiskas naine.

“Olen,” õigustas mees end politseinikele, “eelmine nädal paigaldasin veetseepoti!”

“Ma ei tea… võib-olla siis teeks ikkagi mingi avalduse,” proovis teine politseinik kuhugi välja jõuda, aga naine rabas mehel rinnust, asus teda maja ukse suunas tirima.

“Mis sa tahad?” puikles see.

“Tuled üles, monteerid oma sitapoti lahti, paned endale kaela ja hakkad astuma!” kriiskas naine, tiris mehe välisuksest sisse, jättes politseinikud tänavale nõutult õlgu kehitama.

Kolm pikantset juhtumit, kolm pealtnäha tavalist seika, aga vaatame neid nüüd veidike lähemalt.

Esimese juhtumi puhul oli vaieldamatult tegemist maailma kõige ägedama naisetüübiga. Koorijuhiga! Vanadaam sattus keset tänavat üle jõu käivasse olukorda, leidis paari sekundi jooksul “tugipunkti”, mängis tema vastu sealsamas ühtaegu nii oma naiseliku tugevuse kui nõrkusega, ning suunas mängleva kergusega alistatud “tugipunkti” endale tarvilikus ja sobilikus suunas. Selliseid me armastame. Sellised, üksikud, haruldased naised panevad meid liikvele, selliste mängudega läheme meie, mehed, kaasa, tahame või ei ja selliste koorijuhtide juhatamisel, kui nad õigel ajal meie ellu satuvad, võime me heal juhul isegi elu lõpuni kooris laulda.

Lihapoe seiga puhul oli tegemist “Lömastajaga”. Tüüpiline “Lömastaja” on madalamapoolse enesehinnanguga naisinimene, kes vajab soleerimiseks enda kõrvale endast veelgi madalamat arenguvormi. Oluliselt madalamat. Häda on selles, et enamasti ei ole selliseid mitte kusagilt kusagilt võtta. Sestap leitakse asenduseks leplikuma ja pehmema loomusega täies elujõus normaalne mees ning asutakse teda pikkamööda “alla laskma”. Nii nagu vangid duši all, seebitükiga, ainult koduseinte vahel tehakse seda rahulikumalt. Et paju ei murduks, tuleb teda aeglaselt koolutada, nii, et ta ise ei märkakski; see ei ole keeruline, tuleb ta lihtsalt suures osas eemaldada oma endisest suhtlusringist, sõpradest, hobidest. Tuleb järjekindlalt järada ta toitumisharjumuste, hügieeni, norskamise, muusikamaitse ja meediaeelistuste üle. Keppi tuleb anda… ilma selleta hakkab mees kahtlustama, aga valges ja koerapoosis ei ole see paar kindlasti mitte kunagi, kuna see on naisterahvale alandav. Ning teatud hetkest ei ole see paar teatavatel põhjustel enam mitte üheski poosis ja vastutuse selle üle võtab impotent ise ja ainuisikuliselt. Kiun ja kräun, enamasti ei tee leplik mees väikestest asjadest suurt numbrit ja selleks hetkeks, kui suured numbrid ette kerib, on talle asjalugudest arusaamiseks juba tuss liiga tihedalt pähe tõmmatud.

Keegi ei räägi pere ja kodu tähtsusest enam kui Lömastaja. Sest kodu on Lömastaja territoorium, seal ta keelab, käseb, poob ja laseb. Kodus on Lömastajal enesehinnang. Mis siis, et partneri arvelt. Kodust väljaspool pole ta aga loomulikult mitte midagi muud kui tavaline, paksu persega, lihapoe vahekäike ummistav tselluliidikuhil. Peale selle saadab Lömastajat kodunt väljaspool piinlikkustunne oma meespoole üle. Poes, tänaval, kohvikus tekib ju otsene võrdlusmoment sandistamata meesterahvastega. Piinlikkusetunne kaaslase üle süveneb, nii kaugele välja, kuni Lömastaja oma “loomingut” jälestama asub – ja selle järel ka vihkama. Mingis naise tutvusringis, mehe oma lihtsalt enam ei ole, aset leidva sünnipäevapidustuse käigus alandab Lömastaja oma meest lõpuni, võrdleb teiste lauasolijatega… mõnitab, kuni kõigil on ebamugav ja piinlik… Peale Lömastaja enda, temale on oluline ainult pealejäämine… Kuna mehel on virina ja vigisemise tuimestamiseks kasutatava kraami tõttu selleks ajaks tõenäoliselt ka juba väike viinaviga küljes, on sellest viimasest ühtäkki ka kõige algpõhjus saanud. Sellest on samuti sobilik tutvusringkonnas rääkida. Kuulge, ta on ju joodik, millest me räägime? Lömastajal ei ole südant. Isegi mitte iseenda jaoks.

Kui nüüd juhtumisi jäi eelnevast mulje, et Lömastajat saab ära tunda robustse väljanägemise või oleku põhjal, siis kahjuks nii lihtne see pole. Pigem vastupidi! Noor Lömastaja on atraktiivsuse tipp. Tal kulub enda varjamiseks hunnikute viisi aksessuaare, erinevat atribuutikat, ta on ülihoolitsetud, ta liigub alati tähtsamas seltskonnas. Kõige tõenäolisemalt peitub ta bimbo, hipi või karjäärinaise maski taga. Kunstnik on juba otsene lirva sünonüüm. 100% Lömastaja. Keegi ei suuda nimetada ühtegi kuulsat ja head naiskunstnikku, peale Konrad Mäe – sest neid lihtsalt pole.

Kui seltskonnas on korraga Lömastaja ja Koorijuht – seda juhtub küll harva –, on esiplaanil esimene. Lömastajate ainsateks usaldusväärseks tunnusteks ongi ainult, et nad on alati rõhutatult esiplaanil ja teiseks, nad ei oska kaotada. Mitte kunagi ja mitte milleski. Iga tema võit saab olla ainult sinu kaotus. Iga sinu võitu tajub ta enda kaotusena. Sa ei saa olla ta sõber, aga võid vabalt olla tema plaan.

Koorijuht ei võistle kaotajatega. Ta on sisemise ja välise kooskõla. Temas on nii seksi, intellekti kui südant. Piisavalt. Koorijuhi pärast võisteldakse. Ta on peavõit. Mille ta ise sobival hetkel välja loosib. Kui ta seda sinuga teeb, algab suur mäng. Elu ja surma peale… Ja sellest hetkest on sul, mida kaotada.

Okei. Kolmas juhtum, “veetseepott”, on hoiatav näide, kui sa kas naise ootustele ei vasta või neid alahindad. On mingid kindlad asjad, mida mitte ükski naine sulle mitte iial ei andesta. Nimeta üks? Kui sa seda lugedes juhtud olema naissoost, siis on sinu poolt esimene pakutav tõenäoliselt petmine? Teise naisega. Istu, vale, kaks! Ei, üks… või pigem mitte ühtegi!

Kui sa oled näiteks Lömastaja meespool, siis on petmine kõige tervem asi, mida sa oma elunatukese päästmiseks teha saad. Tuled koju, riista ümber huulepulgajäljed, ja Lömastaja laskub niutsudes oma evolutsiooniredeli pulgale tagasi. Kui sa oled juba nii lömastatud, et ükski naine ei ole sulle nõus neid rõngaid tegema, palu mõnd sõpra. Kui sul ei ole ka enam sõpru, mis on loogiline, mine rahvatantsu, treeni poolteist aastat painduvust ja plastikat ning jumala pärast, tee see rõngas ise. Rahakoti vahele pane Lömastajale ülesleidmiseks ilusa naise foto, töökaaslase oma näiteks, ja juba järgmisel öösel saad oma koledalt moorilt koerapoosis anaalseksi. Kui see sind rahuldab, palju õnne, naudi oma tõusnud aktsiaid, aga kui need juba käes, mõtle ka pildil olevale töökaaslasele, äkki helistad ja üritad temaga ka? Võib-olla vahetad isegi looma inimese vastu välja. Petmine ei ole see, mida ei ole võimalik andeks saada…petmine on suhteliselt kerge abielusisene liiklusrikkumine…

Algusest. Enne abielu. Tutvudes. Sitta esmaseksi ei andesta sulle peaaegu mitte keegi. Sita esmaseksiga sa tavaliselt ei kvalifitseeru. Aga okei. See ei ole veel maailma lõpp. Sitast esmaseksist veel hullem variant on, kui sa jätad sellegi tegemata. See naine on siis sinu jaoks surnud. Prassai! Võta järgmine. Maailmas on neid 3,5 miljardit, sul pole niipalju võhma, et poole protsendigagi neist ebaõnnestuda. Võib-olla sul isegi vedas. Äkki ta oli Lömastaja ja sa said saatuselt teise võimaluse!

Abielus. Suhtes. Ükski naine ei talu ega andesta jämedust. Vetsupott. Kui see on sinu kodu ja naisterahva juures asjaks, mida eraldi välja tuua, siis on nõme. Mage ja hale. Tõsiselt. Ole hea, loe raamatuid, vaata filme, inimesed armatsevad, on hellad, raiskavad üksteise peale varandusi, naiste pärast peetakse sõdu… selle naisterahva juures teeb sellest su kodu sinu paigaldatud sitapott… Okei, mehed on naistest nõrgemad, aga nii kusine värk on ka ikka jama…

Kui mehed nõrkustest ainult koosnevadki, siis naistel on nõrki kohti ainult üks. Enesehinnang. Aga see on ka päris pirakas auk turvasüsteemis. Naisi ei käivita ainult teadmine, et ta sulle, mehele, meeldib. Seda loeb ta täiesti normaalseks olukorraks, mõõdukas “jahedus” aga käivitab ta alateadvuses kaose. Wazzup? Mida ma teisiti teen? Mis mul viga on? Näitas huvi, nüüd taandub? Ma olen nõme? Kole? Maitsetu? Ilge?

Sedapidi mässib naine – Koorijuhid välja arvatud, nemad on kõrgemast klassist – end lihtsalt sisse… tihti ka sinna, kuhu tal tegelikult asjagi poleks. Mõõdukas, härrasmehe poolt tavaliselt veidi teeseldud jahedus on iseenesest äravahetamiseni sarnane “sitapotimehe” hoolimatusega. Kriipida saanud enesehinnang paneb arutult pingutama, juhe säriseb, keemia lendab lakke, kui pilt uuesti ette tuleb, on sitapott juba paigas, politseinikud hoovil ja paluvad avaldust kirjutada. Samas, ega vaene sitapotimees ka ise ka lõpuni süüdi pole, et ta nõme on. Osa inimesi lihtsalt nagu ongi…

Kuigi päris suhte algul tunduvad kõik naised koorijuhtidena, siis pärast selginemist jagunevad nad kiiresti kas Lömastajateks või Tavalisteks Inimesteks. Päris Koorijuhte näevad väga vähesed mehed. Koorijuhte lihtsalt ei jätku. Samas, tuleb tunnistada, väga vähesed mehed kannavad neid ka välja. Väga vähesed. Koorijuhid omavad kõike, omades samal ajal reaalselt mitte midagi. Pole ka mingi erand, et kaks Koorijuhti jagavad omavahelisel sõnatul kokkuleppel ühte meest. Koorijuhid on võimelised meeskonnamängudeks, tavalised naised ei suuda omavahel kohe kindlasti milleski kokku leppida.

Kui Koorijuhi abikaasa avaldab millegipärast soovi abielulahutuseks, saab ta selle silmapilkselt. Põhjus – Koorijuht ei oma. Koorijuhi aken on lahti, ta teab, et lind, kes sealt välja lendab, lendab varem või hiljem sealtkaudu ka tagasi sisse. Kui Koorijuht seda peaks tahtma. Koorijuht teab, kuidas koor end kõige paremini tunneb. Juhatamata. Seda teavad ka Lömastaja ja Tavaline Naine. Aga nemad juhatamata ei suuda. Mitte iialgi. Ei tundi, ei minutitki…

Ma kaldun arvama teadvat, millal surm inimese kallal tegutsema asub. Pisitasa. Siis, kui armastus mehe ja naise vahel otsa lõpeb. See algab tülpimuse, tüdimuse, väsimuse ja kiretusega. Raugemine. Pidev tuimus on juba otsene mineku ilming. Vaadake endid ümbritsevaid inimesi näkku. Enamus neist juba ongi surnud.

Mittearmastamine on tervisele kordi kahjulikum kui suitsetamine, joomine ja autode heitgaasid kokku. Armastus, kehasiseste keemiakombinaatide produkt hoiab rakud elavatena, organid töökorras, ajud vahedate ja teravatena… pole armastust, pole energiat, pole energiat, pole loomingulisust. Kergenduseks võib öelda, et surma annab edasi lükata, tükk maad, armastusega; juhul kui armastad naist, keda võid armastada lõpuni, seega Koorijuhti, siis see surm niipea ei tule… Aga nagu juba öeldud, kurvastuseks, seda tüüpi naisi ei ole ilmas niiväga laialt, et kõigile jaguks…

Aga midagi saab ikka teha. Olulisi inimesi tähele panna, nende ellu endast pisut rohkemat kui veetsepott jätta… ja alati võib ka ju huulepulgarõngaid… kuidas kellele need siis iganes peale tulevad…

– Olavi Ruitlane

Loe Olavi Ruitlase suhteraamatut NAINE, tõmba siit!

1 Comment

  1. Ma tahtsin teile öelda, et meestele ja naistele pole vaja nii suurt vahet sisse mõelda, meis on mõlemad pooled olemas. Suurte alaväärsuskompleksidega inimene on alati Teie lömastaja tüüpi. Ma lugesin seda ja sain aru, et kirjeldus vastab täiuslikult mu mehele, kui lisada veel lömastajale vägivaldsus ja mõned pikantsed detailid. Ma kutsusin teda fasaadiinimeseks vahel ka hellitavalt rokokoomeheks. Ta punus intriige ja oli maailma suurim manipulaator, keda minu silmad näinud on. Fasaadiinimesel on kaks elu, üks on see mis, elatakse kodus ja teine see, mis väljaspool kodu. Ma armastasin teda väga ja armastan siiani, sest see oli minu jaoks küll karm aga seeläbi ka meeletu areng.
    Naisena ei ole ma ei lömastaja ega koorijuht. Olen hoopis kolmas – maastik! See naine on analüüsivõimeline, kohandub kõigega ja imestab juhtuva üle. Hoiab kõik korras ja teeb mida õigemaks peab.
    See naine tunnetab elu ja muutub kui maastik.
    Tänan, oli huvitav lugemine!
    Eveli.

Submit a comment

Massive Presence Website