Kõnni. Seisa. Kummardu

In ULAKAS KAUNITAR

Ma tõusen voodist ettevaatlikult püsti ning jään peegli ette seisma. Ma tõmban püksikud alla ning oma tagumikul mustrit nähes, vajub mu suu lahti. Mulle meenuvad Ta sõnad.
“Ma kujutasin ette, mis märgid need sulle jätavad, kui ma selle ostsin.”

Plaanide muutus, ma võtan sõpradega ühe joogi ning saame peale seda kokku? Saatsin sõnumi baari kõndides. Mis muidugi oli halb mõte, sest ma kõndisin kõrgetel kontsadel munakividel. Õnneks ma kaela ei murdnud. Seekord.

Plaanide muutus…viimasel ajal üha tihenev olukord. See on uus situatsioon minu jaoks. Ma olen organiseeritud, oma aja peremees ning saatuse sepp! Igasugune nihe plaanis ajab mu endast välja.
Aga ma olin lubanud selle ühe joogi oma sõpradele kui nad mind oma suurte silmadega palusid.

Ma olen Mökus. Sain ma sõnumi.
Ma kujutasin ette teda seal istumas, tema pilk inimestel, kerge muie näol nagu ta oleks neist kõigist parem.
Minu arvates ta oligi neist kõigist parem.

Me sisenesime Undergroundi ning mulle meenus koheselt, miks ma seal aastaid käinud ei olnud.
Pilgud pöörati meile ning ma suundusin otse baarileti äärde ning tellisin endale joogi.
Ma asetasin joogi lauale, eemaldasin mantli ning sättisin oma seelikut enne istumist, et mitte tervele maailmale oma ettevaatlikult välja valitud sukapaelu näidata.
Ma ei tundnud joogi maitset, minu mõtted olid Mökus. Aga mu ema kasvatas mind hästi ning ma püüdsin olla võluv oma kaaslastele.

Enne minekut kammisin ma oma pikad punased juuksed ära, võtsin peegli ning värvisin huuled punaseks. Mu jume on kahvatu, meik õrn ning põsed õhetasid kontserti kuumusest.
Ma vaatan üle oma riietuse, valge läbipaistev triiksärk, mis on kurguni kinni nööbitud. Kaelas oli mul raske sädelev kee ning randmel metallist suur käevõru. Must seelik, mustad sukad ning kontsad. Kõige selle all oli must pitsist läbipaistev pesu ning sukapaelad. Ma jumaldan klassikat.

Ma tõusin püsti ning kallistasin oma sõpru hüvastijätuks. Tundsin enda peal pilke kui ma musta mantli ja punase salli endale ümber mässisin.
Ma hingeldasin ärevusest Mökusse jõudes. Mu välimus erines teistest ning ma lipsasin mööda meestest, kes minuga rääkida soovisid.
“Hei!” Hüüdsin ma rõõmsalt, kui ma ta ette jõudsin. Ma olin närvis. Ma paistan maailma kõige positiivsema inimesena, kui ma närvis olen.
Ma olime sarnaselt riides. Ta kandis musta ülikonda, musta triiksärki mille alt paistsid huvitavad ehted, mille kohta ma alati küsida unustan. Musta mantlit ja punast salli. Heh, veider kokkusattumus.

Ma tellin joogi ning võitlen endaga, et ma seda kohe ära ei jooks. Mulle ei meeldi purjus olla.
Tema käsi libiseb mu seeliku alla ning ma võtan lonksu. Ma olin äkitselt väga janune.
Kaval sõrm liigub mööda pitsi, tõmbab sukapaelast, surub läbi pesu kohta, mis mu selja sirgu äkitselt lööb. Ta lükkab pesu kõrvale ning ta libiseb mu mokkade vahele.
“See ei ole aus,” sosistan talle kõrva.
Ma nihelen, hammustan huulde, ma tahaksin pea kuklasse visata ning paremat juurdepääsu pakkuda aga selle asemel surun ma oma jalad kokku, tema käsi mu jalgade vahel.
Kui keegi meid vaataks, saaks ta kohe aru, mis toimub.
Kas me jääksime silma üldse kellelegi? Ülikonnas mees jääks minule alati silma, eriti kui ta on tüdrukuga, kes on silmnähtavalt noorem.
Ma oleks kõigele sellele mõelnud, kui ma vähegi hooliks.

“Võta püksikud jalast,” Sosistab ta mulle kõrva.
Ma olen hajameelne, see on midagi, mis temaga koos juhtub. Ma ei saa mõelda ega rääkida.
Mu aju suudab täita vaid lihtsaid ülesandeid.
Kõnni.
Seisa.
Kummardu.

Ma libistan end toolilt maha ning inimeste keskele kõndides suudan ma taas mõelda. Ma naeratan ning jutustan nendega.

Me hakkame lahkuma ning ma näen tuttavat nägu. Ma lehvitan talle ning me jääme rääkima.
Mõni õhtu on tähendusrikkam kui teised. Vanem väljamaalane kellega ma räägin ning kelle nime ma siiani öelda ei oska, ma kohtasin teda mõni kuu tagasi siin samas baaris. Me läksime sõbrannaga tema juurde veini jooma ning ma kutsusin oma tuttava sinna, kelleks nüüd on saanud minu Dom, isand, härra, Sir…kuidas keegi soovib. Võiks öelda, et osalt tänu temale, oleme me siin ja praegu.
Ilusate hallide juustega härra kellega ma jutustasin katsus mu juukseid.
“I really like this hair color,”
Ma jäin viisakaks ning tänasin teda. Mul hakkab seest keerama kui keegi mind katsub, seda saavad vähesed teha.

Me kõnnime välja ning mu isand krabab mu juustest.
“Kuhu nüüd?”
Mu jalad ei taha mind kanda, ma ei suuda rääkida, mu kurk on kuiv ning midagi voolab mu jalgadele.
Ent me kõnnime tuttavas suunas.
Ma märkan, et mu paelad on lahti tulnud.
“Oota, ma panen need saapa sisse. Ma ei saa kummardada,” ütlen ma üle õla…sest mu tagumik oleks maailmale näha.

Ta avab mulle uksed, lükkab mu vastu lifti seina ning ta käed liiguvad mu puusadele, mu pea lendab kuklasse.
“Mm” on kõik, mis mu aju suudab öelda, tundes elevust, ärevust, hirmu ja suurt erutust.
Me kõnnime välja, ma panen meie mantlid riidepuu peale.
Ta käsi puudutab mu selga ning surub kuni mu käed maad puudutavad.
“Miks sa kummarduda ei saa?” mu silmad sulguvad tema küsimuse peale. Ainult tema suudab midagi sellist meelde jätta ja minu vastu kasutada. Ma tunnetan külma põrandat oma sõrmede all, mu jalad on sirged ning ma kannan veel kontsi. Nagu ma mainisin, suudab mu aju täita vaid lihtsamaid ülesandeid.
Kõnni!
Seisa!
Kummardu!

Ta sõrmed sisenevad minusse, tal olid veel nahkkindad käes.
“Miks sa kummarduda ei saa?” Küsis ta uuesti.
Ma kõnnin sellises asendis trepist ülesse ning laua juurde, tema sõrmed ikka veel minu sees.
Ma tõusen püsti, ta lükkab mu lauale, mu raske kaelakee oli vali laual. Ma sirutan käed ette ning mu silmad sulguvad kui ma ennast ta nahkkinnastel maitsen ning kui ta mind puudutab. Mu käed tõmbuvad rusikasse, kui ta oma põlvedega mu jalad laiali lükkab.
Ma värisen, valmis saama orgasmi aga ta lööb lahtise käega mu vittu. Seejärel ta mängib minuga, ma olen taas orgasmi saamise juures ning mu küüned kaevuvad lauda aga ta lööb mu vittu uuesti ja uuesti.
Ma hingan välja.
Ta sõrmed keerduvad ümber mu juuste ning ta tõmbab mu pea nii taha, et ma saan vaevalt hingata.
Ta jagab mu tagumikule lakse, ma nuuksatan.
Ma tahan tulla, ma tahan nii väga tulla!

Ta näitab mulle nahast käepaela, millel olid metallist ornamendid peal.
Ta lööb mu tagumikule sellega ning ma ei olnud valmis, millist valu selline väike asi tekitab.
Ma hingeldasin kui ta lõpetas…kui ma arvasin, et ta lõpetas.
“Kui palju?” Tõmbas ta mind juustest ning sosistas kõrva.
“Mida?” Mu hääl oli sosin, ma ei saanud neelatadagi sellises asendis.
“Mitu hoopi?”
“Kaksteist” kostus vaevu mu suust.
“Viisteist. Loe!” See sõna tõi soojendavad mälestused esimesest mängust aga enne kui ma nostalgitseda sain, lõi ta mind tugevalt nahkrihmaga.
“Üks,” hingasin ma välja.
Mu nahk põletab, kui ma kuus ütlen.
Ma nuuksatan kümnenda hoobi juures. Kuidas nii väike asi nii palju haiget teeb?
Ta käsi libiseb üle mu põletava naha.
“Neliteist!” Hüüan, ma hoian oma keha üleval, värisemas, valmis saamaks viimast hoopi.
Ta käed on pehmed mu nahal ning ma rahunen. Ma langen tagasi lauale, ta ei piitsuta mind rohkem.
Nahkrihm libiseb mööda mu tagumikku ja puusi. Kuidas ma sain mõelda, et ta rohkem ei piitsuta? Ta ütles viisteist! Ja ta ka teeb seda! Mu hingamine oli raske kui ta mind õrritas. Justkui lööks aga siiski mitte.
Ma nuuksatasin laual ning rihm tabas kõvasti mu tagumikku.
“Viisteist!” Hüüdsin ning langesin lauale.

Ta võttis kinni mu pahkluudest ning keeras mu ümber. Ta sõrmed panid mu laual oigama ning rabelema.
Ma hoian end tagasi.
Ma hoian end tagasi.
“Ah…Kas ma tohin tulla!” Ma värisesin üle keha, tuttavad lained olid jõudmas kurku, kõik tahtis koost laguneda ning plahvatada orgasmiga. Mu pea oli kuklas ning mu juuksed puudutasid lauda.
“Ei.” Kõlas kindel vastus.
Ma vajusin pettumusest lauale tagasi ning peitsin oma näo ära, sest äkitselt soovist tulla sai soov nutta.
See on esimene! Miks see mind nii tugevalt mõjutab!

Ta sõrmed olid sügaval ning venitasid mind nii, et see lausa põletas. Ei, ei!!! Ma ei suuda mõlemat kannatada!
Valu ning nauding korraga oli minu jaoks tuumaplahvatus.
Ma rabelesin, mu rindkere tõusmas vibuks ning üles. Ma püüdsin eemale saada aga ta tõmbas mind jalgadest tagasi.
“Ole paigal.”
Aga ma ei suutnud, ma püüdsin uuesti ära rabeleda, mu kontsad lauda jälgi jätmas.
Ta tõmbas mu tagasi ning ma katsin oma näo kätega.
“Kas ma tohin tulla?!” Mu hääl oli meeleheitlik.
“Ei.”
Ta oli kiire mu sees. Ma tundsin mahlu jalgadele pritsimas ning ma kuulsin ennast karjumas. Mu keha tõusmas üles ning purunemas miljoniks tükiks.
“Kas sa just tulid?” See ei olnud küsimus.
“Vabandust,” nuuksusin ma ta õla vastas.

Ta istus tugitooli ning ma põlvitasin ta ette. Ma tahtsin vabandada ta ees, et ma luba saamata orgasmi sain.
Ma lõdvestasin oma kurgu ning olin õnnelik, et suutsin ta nii sügavale võtta.
Ruum oli vaikne, ma kuulsin sülge põrandale tilkumas, neid vaikseid hääli, mida ma tegin.
“Oled sa väsinud?” Küsis ta.
“Mkm. Sa maitsed nii hästi,” lakkusin ma ta mune.
“Ma suudan ennast tagasi hoida” ütles ta ning ma peatusin, mu suured heledad silmad nagu lapsel.
“On midagi, mida sa õppima pead,” Ta hääl mõjus kui narkootikum.
“Mis see oleks?” Kostsin ma vaikselt.
“Tagasi hoidmist.”
Ma noogutasin ning asetasin ta riista huulte vahele.

Ma lakkusin ta hoolsalt puhtaks. Ta munad, ta riista ning ta sõrmed.
Ta sõrmed katsusid mu nägu ning ma toetusin ta käele. Ta paitas mu pead ning lõi lahtise käega näkku,
Õhk pahises minust välja ning ta lõi mind uuesti.
Ma põlvitasin ta ees, ta käsi silitas õrnalt mu nägu ning liikus rindadele. Ta sõrmed sulgusid ümber mu nibude ja ma rabelesin taas. Ta pigistas kõvasti, nii, et ma terves rinnas valu tundsin. Viimati kui ta seda tegi, olin ma mitu päeva katki.
Samas on seal midagi sõltuvust tekitavat, nauding ja valu.
Ta lubas mul ennast katsuda kui ta mu nibusid piinas.
Ma karjatasin ning tõmbusin eemale.
“Püsi paigal!”
Ma peaksin paigal püsima aga ma ei suuda.
Ta lööb mind näkku ning ma jään kohe paigale.
“Kas ma lõpetan?” Küsib ta, ma raputan pead.
“Mida ma teen?” Ta hääl kõlab nii valjult vaikses toas.
“Löö mind…katsu mind” mu hääl on vaikne ning ta annab mulle kõrvakiilu. Ja veel ühe, mu kõrvus viliseb aga ma avan oma silmad ning vaatan talle otsa.
Huvitav, mida ta mõtleb praegu? Ma olen andnud ennast täielikult talle, ma laman nagu laps ta jalge vahel, mu juuksed ta peos ning mu pea kuklasse tõmmatud, palumas, et ta lööks mind. Kui ma seda palusin, olid ta löögid kõvemad kui varem, ma oleks justkui loa andnud.
Mu keha lõdvenes ta jalge vahel ning ma püsisin paigal kui ta mu nibusid piinas.

Ta sõrmed sulgusid ümber mu kaela ning ta pigistas kõvemini kui ma harjunud olen. Aga ma sain siiski hingata, ta õpetab mind. Beebisammudega nagu me kunagi kokku leppisime. Tal oli kontroll minu ning enda üle.

Mu orgasm oli väga tugev, nii võimas, et ma nägin valgeid täppe silme ees. Ma langesin põrandale, nuuksatasin ning keerasin talle selja. Seda kõike oli nii palju. Kõik need ained, mis olid mu kehasse mängu tulemusel paisatud, lained mis mu kehast veel üle rullusid ning mu vitu tuksatama panid. Mu käsi oli veel mu jalgevahel, kaetud mu mahladega. Mu teine käsi varjas nägu, sest pisarad jooksid mööda mu põski alla.
Ma olin sellest lugenud, nutmisest peale intensiivset mängu. Ma ei tohiks midagi häbeneda.

Ruum oli vaikne, ma kuulsin vaid enda rasket hingamist.
Soe käsi puudutas mu selga ning ma tundsin kindlust naasemas.
Ma tõusin ning vaatasin talle otsa. Arrogantne nägu oli nüüd soe ning naeratav.
“Neiu, te paistate häiritud olevat?”
Ma läksin talle lähemale ning naeratasin.
“Me pole nii kaua…see oli väga intensiivne” mu pea langes ta sülle ning ta käed liimisid mu kokku tagasi. Ta silitas mu selga ning juukseid, suudles mind ning vaatas mind imetlevalt. Justkui ma ei oleks äsja ta ees karjunud ning värisenud, mu keha katmas mu enda mahlad.
Ta käed olid õrnad mu näol ning ma hammustasin huulde, teades, et need samad õrnad käed võivad minna sadistlikuks vaid sekundiga.

4 Comments

  1. Reeglites on tõepoolest kirjas: Lugu on postitatud enne 31. augustit kategooriasse “Ulakas Kaunitar“.

Submit a comment

Massive Presence Website