Postimees on Edasi Pravda

In KÕRGNIHILISM

Iga patrioodi kohus on olla oma riigiga aus ja panustada sellele eelkõige mitte sõjaliselt, vaid hoida riiki korras vaimse poole pealt. See tähendab, et riigi kaitse ei seisne riigiasutuste või lipu kaitses, vaid selle elanikele turvalise ja võimalusi pakkuva elulaadi loomises.

Põhiline kriitika Eesti riigi kohta seisneb mul suures osas selles, et meie rahvastik ei ole edasi arenenud lapse faasist. Selleks faasiks on rahvuslus, mis töötas riigi algfaasides, kuid mis on saanud Eesti tuleviku piduriks. Muidugi on see piduriks terves Ida-Euroopas, kuid viimastel aastatel meenutab Eesti nii väga segu 1930ndate natsi-saksamaast ja nõukogude liidust, et olen kodanikuna sunnitud sõna võtma.

 

Eesti üheks probleemiks on seega rahvusluse pühadusse seadmine, kuigi see seda pole. Rahvuslusest on tehtud ikoon nagu religioossetes riikides mõnest pühakust. Sarnaselt oli ja on Venemaa marurahvuslik riik ja Eesti rahvuslusega mentaliteedilt päris sarnane. Enne Eestiks nimetamist olime siiski Venemaa osa ja seejärel liidetud NLiiduga. Kui sa arvad, et NLiit pole sellel ajal inimeste mõtlemist kujundanud ja need mõttemustrid kadusid imeväel laulukaare all lõõritamisega, siis sa eksid sügavalt. Eesti ja Venemaa rahvuslased jagavad paljusid põhiväärtuseid ja isegi sõnavara. Seda on valus rahvuslasel kuulda, sest russofoobia on Balti riikides siiski meie rahvusluse eripäraks.

Ma olen alati mõtelnud, et kui Reinsalu-sugune viib Eestis läbi sõjaväelise ja väga eestimeelse riigipöörde, siis oleks just Postimees see, kes seda vabatahtlikult toetaks ja Ekspress oleks see, kes teeks selle trükis cool‘iks. Postimehe (maru)rahvuslikku tooni olen lahanud ühes eelnevas loos, kuid ehk teeks ühe väiksema analüüsi ka selle kolumnisti Makarovi pidevast eidehalast? Makarov on PM palgaline kolumnist, selline maja-venelane keda Eestil tihti vaja on. Nagu hea venelane, kes näitaks et “näe, me ei vihka venkusi ega karda kah” ja tema ülesanne on olla riigitruu. Kui ta töötaks mõnes Venemaa lehes, oleks tekst suhteliselt sarnane, ainult nimed ära vahetatud. Rahvuslus on rahvuslus.

Analüüsi alla läheb tema nutt riigisümbolite pärast, sest see on klišeelik ja muidu sinimustvalgeid mähkmeid vajav tagurdlik hala. Sest kui me hakkame nende rahvuslaste ütlusi analüüsima, leiame null argumenti ja palju emotsioone. Nagu usk, koosneb ka rahvuslus puhtalt emotsioonidest ja on tühjad kalorid. Rahvusluse eesmärk oli meid 90ndatel ühendada ja üks impeerium välja ajada. Selle impeeriumi kadumist tahtsid ka paljud venelased. Ja kui me saime suletud impeeriumist avatud maailma osaks, pidanuks rahvuslus ehk kasvava, ehitatava riigi tellingud tasapisi lammutama ja sellest kaasaegse, jätkusuutliku ühiskonna ehitama. Et see kasv on kängus, näeme rahvuslaste vägivaldsetest emotsioonidest iga kord, kui analüüsi all on nende pühaks peetud väärtused. Enamasti on aga “traditsioonilised väärtused” lihtsalt läbivaatamata eelarvamused ja analüüsimata rumalus. Mida on siis Eestil kaotada, kui uurime küsimusi esitamata omaks võetud narratiivi? Õige jääb püsima ja valed vajuvad. Makarov on praegu lihtsalt hea hüppelaud rahvusluse juhmakuse lahkamiseks. Let’s go.

 

“On mõnevõrra ootamatu, et vabariigi suure juubeli aastal on ikkagi üsna palju eestlasi, keda silmanähtavalt ärritab eestlus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Mõtlen aina sagedamini sellele, miks viimased arengud Eestis ei ole mitte alati sellised, nagu oleksin eeldanud. Et üllatavalt palju avaliku elu tegelasi ja foorumite kaudu ka laiem auditoorium tolereerivad või lausa toetavad seda, mis ei olnud ärkamisajal pehmelt öeldes populaarne – Venemaa Eesti-vastast propagandat, eesti keele ärapõlgamist, laulupidude mustamist, Eesti hümni häbenemist, Ukraina vastu suunatud agressiooni ja meie NATO liitlaste halvustamist.”

Partei jaoks on alati šokeeriv, et Stalinit kritiseeritakse. Või et mõnes usklikus riigis hakatakse kiriku tegusid analüüsima. Mis järgmiseks, hakkavad Jumalat ka eitama? Nii jätkab Makarov täiesti pravdalikus liinis päris ajusurnut mõtetejada, mis ongi võimalik ainult nõukogude ajakirjandustraditsiooni jätkavas Postimehes. See tähendab, et tema arvates ei tohi parteid kritiseerida ja jutul lõpp.

Makarovile tulevad Eesti viimased arengud üllatusena selle tõttu, et tegu on nõukogude inimesega ja see on tohutu tabude rikkumine. Aga kuidas saab solvata Suure Isamaasõja võitjat? Kuidas saab öelda negatiivselt parteile? Poleks uskunud, et maailm on nii hukas. Makarovi maailm peatus rahvusliku buumi ajal. Sarnaselt üritavad nõuka-nostalgias peesitavad venelased hoida elus 9. mai paraade ja muud rahvusimpeeriumi energilisemaid aegu. Eesti rahvusriigi “otse-veeni-esimene-high” oli ärkamisaeg. Makarov on nagu tüüpiline eituses elav sõltlane, kellelt üritad pudelit või süstalt krabada. “Ei, see on minu maailm ja mul on seal hea olla, te ise olete kõik haiged”. Rahvuslus on fentanüül.

Samuti on Makarovi retoorika äravahetamiseni sarnane nõukogude omale:

Venemaa Eesti-vastane propaganda = Venemaa-vastane Lääne propaganda

Eesti keele ärapõlgamine = Vene keele hiiliv alistumine Lääne dekadentlikule vms keelele

Laulupidude mustamine = Suure Isamaasõja saavutuste pisendamine ja õõnestamine

Eesti hümni häbenemine = täna mängib jazzi, homme reedab kodumaa (isamaa sümbolite reetmine)

Ukraina vastu suunatud agressiooni ja meie NATO liitlaste halvustamine = Nõukogude Afganistaani tungimise halvustamine, Nõukogude Liidu vabastusarmeede halvustamine idablokis jne

Need kõik on väga rumalad väited, mida Makarov ennast uuesti ja uuesti paljastades välja loobib. Makarovi ja rahvuslaste jaoks ongi lipp, laulujupp ja muud välised sümbolid kui maagilised fetišid, ebajumalad. Sarnaselt kardavad primitiivsed hõimud ja maagilise mõtlemisega kogukonnad välgulööki, kui eemaldada puuslik või kuldne vasikas linna keskelt pjedestaalilt. Absoluutselt pole mingit mainimist inimesi ühendavatest väärtustest, vabadusest ega tulevikust positiivsetes toonides. Rahvuslase jaoks pole olemas inimesi vaid Rahvas. Meie versus “nemad”. Rahvuslik riik on juba eos lõhestatud, see ongi rahvusluse point. Kellegagi vastanduda. Kui sa ei näe välja nagu meie ja ei mõtle nagu meie siis sa pole “meie”. Tasub ka mainida, et  Makarov ei kritiseeri Türgit ega meie “liitlasi”, kelle käigud on tihtipeale diktaatorlikud. Nii ei suuda kolumnist kritiseerida meie liitlaseid, sest Venemaa on ultimate evil, kelle vastu sõlmiksid temasugused ka pakti Hitleriga. Makarovi punakomissarlik nutulaul jätkub nõnnaviisi:

Kui Eesti olümpiasangari isa ründab foorumis primitiivsel moel professor Mihhail Lotmanit ning toetab iga jumala kord putinismi ja selle kinnistumist Eestis, siis tuleb meelde Vladimir Võssotski «Laul vasaraheitjast», kus ta sügaval stagnatsiooniajal pilkas Nõukogude võimu kui sellist sümboolika ehk sirbi ja vasara kaudu: «No küll on kahju, et ma heidan vasarat meistrivõistlustel Itaalias, sest kodus heidaksin ma seda vaevata – õudselt kaugele, nii kaugele kui üldse võimalik, ja parem oleks, kui igaveseks ajaks…» Täna aga on üllatavalt palju eestlasi korjanud üles Võssotski kuradile lennutatud vasara, vibutavad seda ja purustavad sellega «natsionalistide» virtuaalseid päid.

Jah, nõukogude maailm on see, kust nõukogude kasvandik oma näiteid võtab. Tema jaoks on täiesti võõras, et maailm läks 90ndatest edasi. See pole tema noorusaastate maailm, kus kinnitus iseloom. Inimese iseloom kinnitub kuskil kahekümnendate alguses ja sealt saadik on tema iseloomu raske muuta (kui just mitte läbi hardcore propaganda).

Nõukogude aja inimese jaoks ongi “nats” klišee, selline mundris haakristiga äratuntav sakslane. Ja gei on tema jaoks selline vikerkaarevärvi ja kitsa lilla maikaga “pede”. Ja moslem on selline pommivööga räuskav imaam. Inimene elab klišees, sest see on nii kerge.

“Kõige veidram tunne tekib aga jälgides seda, kuidas Rahvarinde sigitatud Keskerakond muutub aina rohkem oma loojate kunagise vihaseima vaenlase ehk Interrinde nägu, võttes üle intrite retoorikat, argumentatsiooni ja kujundeid, ka ideoloogia elemente. Tulebki nii välja, et «me võidame niikuinii» ütles küll hea kohvi nautija Heinz Valk, aga tundub, et hoopis Jevgeni Kogani üritus elab ja võidab.

See, et osa venekeelsetest elanikest (foorumeid lugedes tundub, et lausa valdav enamus) ei salli silmaotsaski Eestit, eesti keelt, kultuuri ja riiki, vihkab ning solvab ukrainlasi, pole mingi uudis ega üllatus: venelased eelistavad venemaist meediat, teist tulemust oleks lausa veider oodata.”

Keskerakond on Eesti materdatuim poliitiline entiteet. See pask, mis KE vastu lendab, on tavaline russofoobne jura, mis tulevneb venelase-hirmust. Äkki saavad võimule. Jah, see oleks jube, kui Eesti valitsus lõpetaks nende tuhandete venelaste isoleerimise. KE materdamine on rahvuslik hobi, see on garanteeritud häältepüüdmise meetod ja laisk ajakirjandus. Ainult KE saab Eestis jätkuvalt nii palju vastu päid ja jalgu. Sõltumata oma puudujääkidest on säärane laialt aksepteeritud suhtumine marurahvuslik, normaliseeritud ja proportsioonist tingitud tagakiusamine. KE tagakiusamise põhjuseks on nende lähedus vene valijale ja venelast peetakse Eestis de facto vaenlase väeks. See on nii.

Pimekoht on Makarovil, pravda ajastu lapsel ka sõnakasutuse koha pealt, sest kui vahetada tema lugudes riikide ja ühenduste nimed, siis saame tavalise nõuka-aegse kolumni. Tegelt oli plaan isegi minna raamatukokku ja sirvida vanu nõuka ajalehti, võtta sealt mõni juhtkiri ja võrrelda Postimehe omadega. Seda võid sa teha ka ise. Mul pole lihtsalt nii suurt tuld perse all, sest mu arust on selline jaburus ilmagi paista.

Kes peakski sallima Eesti riigi tegevust? Paljud eestlased ei salli ka Eesti riiki ja need pole mingid rahvuslased. See on rahvuslaste põhiline kiun: kui sa kritiseerid riiki, siis oled sa riigireetur. Kui sa kritiseerid komparteid, siis oled sa kulak või imperalistide tallaalune. Kui kritiseerid eestlust, siis oled Putini käpik. Jne.

Vabas ühiskonnas on normaalseks nähtuseks oma riigi kritiseerimine. Makarovi nõukogude liidu fantaasiavabariigis on see läänelik/kremli propaganda.

Makarovi maailm on must-valge: meie oleme head, teised pahad.

Eesti on teinud vigu. Venemaa ka. Rahvusriigis neid vigu ei tunnistata. Nii oli Nõukogude Liit oma sõnul korrumpeerunud, imperialistliku lääne tõttu pekkis. Rahvuslane vahetas ära “lääs” sõnaga “kreml”.

Kõikjal on Kremli propaganda. Ma olen kindel, er Makarov kontrollib hambaid pestes oma kurku ka, äkki on seal Putini mikrokiip või midagi kahtlast. Putin on igal pool, muudkui õõnestab. Täna tantsib jazzi ja homme reedab kodumaa.

“Aga see, et eestikeelsetes kommentaariumides on Kremli-meelsete osakaal märgatavalt suurenenud ja jätkab tõusutrendi, räägib teatud nihkest eestlaskonna enda sees. Ja see on juba ohtlik: kui venelased ikka veel ei taha Eesti riiki, siis see ei ole Eesti jaoks letaalne, aga kui oma riiki ei taha eestlased, siis oma kodumaal saavad nad nii oma tahtmise kui ka mittetahtmise niikuinii.

Mihhail Lotman ei eksi – propaganda on tõesti nii sügavale imbunud, et seda enam ei märgatagi.”

Lotman ei eksi tõesti, sest rahvuspropaganda kogub täistuure. Nagu ikka, nähakse oma vaenlase vigu ja ise ollakse justkui puhas poiss. Rahvusliku propaganda sõnul on Eesti õilis ja puhas ohver. Samas on Postimees ja Makarovi sugused needsamad, kes ütleksid et igas rünnakus on kaks osapoolt. Kas Eesti provotseeris NLiitu end okupeerima? Sellise väite peale oleks Makarovil mähe koheselt täidetud. Aga feminismis ja muus “läänelikus retoorikas” on selline väide nende poolt tavaline (ohver ise ka natuke süüdi, ise provotseeris, ühe osapoolega konflikti ju ei saa olla jne). Eesti pole vähemalt 25 aastat enam kellegi ohver vaid iseseisev, ise otsustav vaba riik.

Makarovi jaoks on Eesti riik kindlalt ja kitsalt defineeritud: see on riik sellisel kujul nagu see oli 1989-1992. Jah, ta pole marurahvuslane, kelle jaoks oleks ideaalne Eesti selline nagu sakslaste sissetungi ajal: tiblad olid paika pandud, Eesti juutidest ja neegritest puhas ja Jänku-Juss käis litsimajas.

Ka meie riigil on propaganda. Lihtsad näited sellest on pidev ohvrirolli sisendamine, kus meie oleme iga hetk välja suremas ja selle kaitseks on õigustatud usupõhiste käitumismustrite seadusega kinnihoidmine: heteroseksuaalsed suhted, vene valija marginaliseerimine, moslemite jälgimine ja naise omal kohal hoidmine.

Rahvusriik ei saa lubada ellujäämise nimel klassideta ühiskonda: naine peab olema rahvuse jätkaja rollis ja selleks ei tohi tal peale laste sünnitamise olla eriti palju suuremaid sihte. Samamoodi on soositud vastassooiharus, sest rahvusriigis on kvantiteet olulisem kui kvaliteet. Lihtsalt paljuneda ja mitte möliseda, paluks.

“Kusjuures venekeelsed meediatarbijad on Eesti riigi mõju eest tunduvalt paremini kaitstud, kui eestlased on kaitstud Kremli mõju eest, kuna võrrand on selline: väga paljud venelased ei oska eesti keelt ja väga palju eestlasi oskab vene keelt.

Tõdegem, et Keskerakonna ainuvõim Tallinnas ei oleks saanud teoks eestlastest valijate abita – mõni ongi kartulitega ära ostetud, mõni kibestunud eesti vanur tasub nõnda kätte ülbetele ülemakstud eesti poliitikutele ja digitaliseeritud edukatele noortele, nii mõnigi eestlane ongi sovett ja jääb selleks.”

Kas pole pigem nii, et vahel on KE poliitika ka eestlastele südamelähedane ja kõik inimesed pole rahvuspropagandast üles köetud, vaid valivad nende olmeolusid kaaludes? Makarovi nõukogulik loogikajada: “kui sa valid vene valijaga läbi saava partei, siis sa oled loll või vaene.” Tõdegem, et ka küüditamine ja juutide massimõrv poleks teoks saanud eestlaste abita. Aga sellest pole vaja rääkida, sest eestlane on suur ohver ja me võime ohvristaatuse alusel teistele omakorda halba teha (me-ainult-kaitseme-end retoorika). Me võime rahvusluse vaenlasei naeruvääristada ja mõnitada. Aga rahvuslust kritiseerida ei või. See oleks üle mõistuse. Onju, Makarov?

“Ei tasu alahinnata ka Keskerakondlikku parteiklannilise võimusüsteemi efektiivsust – kui praktiliselt kõik pealinnametnikud on sellest parteist, kui Eesti kõige paksem rahakott on nende käes, siis küll kogu nende lellepoegade armee tuleb ka hääletama. Ja ärgem unustagem võimsat parteiametnikest internetitrollide brigaadi, mis olevat töötanud graafiku alusel. PBK, kus teenivad hea kopika ka eestlased, pole ainus võlukepike ajudele. Nagu väga ilusasti ütles Jevgeni Krištafovitš, iga kord, kui antakse hääl Jedinaja Rossija liitlasest Keskerakonnale, sureb kusagil üks pääsuke.”

Kallutatud, palgaline KE materdamine. Teisi parteisid ei julgeks ta elu sees kritiseerida. See maailm on lihtne: eestimeelne on KE’d taguda. See on turvaline, see on otse-veeni-hobi. Pravda on selliseid lääneliku mõjutustegevuse vastaseid lugusid täis.

“Tulebki nii välja, et eestlased ise kütivad oma rahvussümboleid. Nõukogude võim ja massiküüditamised Eestis said toetust ka eestlaste seas, see pole mingi uudis. Mõnevõrra ootamatu on aga see, et suhteliselt heal järjel taasiseseisvunud Eestis on vabariigi suure juubeli aastal üsna palju eestlasi, keda silmanähtavalt ärritab eestlus ja kes on muutunud putinliku (lääneliku) neoimperiaalse süsteemi käepikenduseks.

Ühelt poolt surub peale euroliidu rahvaste lahustamise poliitika, teiselt poolt aga jätkuv venestamine – eestlased kui väiksearvuline rahvas on taas haamri ja alasi vahel, just nagu siis, kui sellel maalapikesel põrkusid Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa huvid ja ambitsioonid.”

Rasvase kirjaga võib sinna veel ja veel paralleele tuua. Tegu on nõukogude liidu kolumnistiga. Makarovil ei tule pähegi, et ühel hetkel parteid pole või et riik võiks areneda, kasvadada ühest faasist teise. Partei on igavene. Igasugune kriitika on välistatud, sest kinnises mõttesüsteemis on lõppvastus juba kätte antud. Sellise kolumnisti ülesandeks on lihtsalt leida viis, kuidas sinna kõige müüvam arutlusjada viia. Näiteks, kui NLiidus oli probleeme siis oli ajakirjaniku mureks leida viis, kuidas selle põhjuses süüdistada lõpuks halba ilma, imperialismi või riigireetureid. Connect the dots.

“Tagatipuks on rahvas, kes lubab igasuguse vastupanuta solvata oma lapsi ja alandada oma hümni, ilmselgelt hädas. Rahvas, kellele on võimuloleku nimel selja pööranud tema enda kunagine isamaaline poliitiline eliit.

Eestlased vajavad eestimeelset valitsust, tõsiseltvõetavat peaministrit ja riigimehest presidenti. Järgmised valimised annavad vastuse sellele, kas eestlased seda ka tahavad. Ja kas Eestil kui rahvusriigil on tulevikku.”

Ei, Makarov. Sina oled hädas muutuvas maailmas, mis pole sinu lapsepõlve maailm. See on sulle võõras maailm, oma veganluse ja inimõiguste ja bitcoinidega. Sa oled rahvusliku propaganda tööriist, mida analüüsides sealt midagi mõistuslikku ei leia. Rahvuslik mõtteviis on sama nõukogude liidu omaga ja selle pärast Nõukogude Liit ning natsisaksamaa nii sõbralikult ühise keele leidsidki.

Eestimeelne = marurahvuslik. Ei mingit kriitikat, ei mingit eneseanalüüsi. Lihtsalt massihüsteeria laulupeost või 9. mai paraadist Punasel väljakul. Inimesed jäävad ellu kui nad arenevad ja kohanevad. Võimuviisiliselt kedagi teatud ajastus vangis hoida peegeldab nõukogudeaegsete inimeste hirmusid muutuva maailma ees, sest vanem eestlane pole kunagi pidanud muutuma. Nõukogude Liit hoidis meid jääs, suletud vanglariigis. Ja kui NLiit sulas, jäi külm paljudesse alles.

Nõukogude Liidu lammutamise ja selle mõjude uurimisega tegelevad nii eestlased kui venelased, kelle jaoks on see monstrum surnud, kuid mentaliteet elab vanemas põlvkonnas edasi. Ja vanemad inimesed ei taha kunagi tunnistada, et nad on ajale jalgu jäämas või ajast maas.

Et Makarovil oleks püsiv töökoht garanteeritud, siis vajab ta Putinit nagu hapnikku. Postimees vajab Nõukogude Liidu kummitust nagu kirik vajas keskajal Saatanat ja Põrgut. Maailmalõppu aga ei saabunud ja kirik pidi end ellujäämise nimel uuendama ning muutuma inimsõbralikumaks. Nõukogude Liit aga teadagi inimsõbralikku sotsialismi ehitada ei suutnud ning nii ei suuda ka Postimees aina enam lupjudes kirjutada inimsõbralikku ajakirjandust. Makarovi ja Putini mured oma riigi pärast on üsna sarnased ja neid kohti võiks meie meedia ka kajastada.

Ma ei jõua Eestit üksi vabastada, aga ma üritan.

Good night 

good luck

 

8 Comments

  1. See on mõneti banaalne märkus, aga Pravda ja Postimehe põhiline vahe on siiski selles, et Pravda oligi võimude hääletoru, samas kui Postimees esindab siiski kodanike arvamust, mis sest, et see on rahvuslik ja sageli konservatiivne.

    Mis on rahvusluse alternatiiv? Tänapäeval, kui lugeda Lääne vasakpoolsemat ajakirjandust (The Guardian näiteks), on rahvusluse tunnuseks ksenofoobia, piiride sulgemine, rassism, protektsionism jne. Alternatiiv on siis “avatus”, st piirid lahti, kapitali ja tööjõu vaba liikumine jne. Globaalne vabaturumajandus. Ja samas kurdetakse, et ebavõrdsus suureneb – siis öeldakse, et kapitalism on roiskunud. Aga see ebavõrdsus on ju tingitud globaalsest “avatusest”: kui sa võid tootmist viia ükskõik kuhu maailma punkti ja ujutada oma koduturu üle odavate kaupadega, siis on tulemuseks kohaliku tootmise häving. Kui sa tood sisse immigrante, sest sa pole rassist, siis tähendab see tegelikult palkade langust kõigi jaoks, mitte üksnes kohalike jaoks – ka immigrante endid mõistetakse tõenäoliselt slummidesse, millest kujuneb korporatsioonidele odava tööjõu piiramatu ja “tänulik” allikas. Lääne “lihtinimene” vaesub – tulemuseks on Trump ja Brexit. Kuidas seda kommenteeritakse? Öeldakse, et “lihtinimene”, Lääne valge redneck on jobu ja võiks ennast harida, et saada paremat tööd. Kapitalismist on saanud kapitaliomanike jaoks väga mugav elatusallikas – kogu kapitalismiga kaasnev risk, innovatsioon jne on tegelikkuses laotud selle “lihtinimese” õlgadele, kes kas jääb vee peale või läheb alla. Pangad ostetakse välja maksuraha eest, aga loll redneck maksku kõik oma võlad. See on “avatuse” tegelik nägu. Uuskapitalism või “rikaste sotsialism”.

    Eesti rahvuslus on suuresti formaalsus – Tõnis Lukas, kes oli tol ajal kodanike rahast töötava ERMi direktor, nimetas välismaal töötajaid “mugavuspagulasteks”. Sellega seatakse rahvuslusele väga ränk koorem – olla vaene, aga olla rahvuslane. Milleks nõuda inimestelt selliseid ohvreid? Milleks heita “lihtinimesele” ette majanduspoliitikat, mille sisuks ongi tööjõu vaba liikumine ja konkurents Aasia sweatshopidega? Kas meie poliitikud mõtlevad, et sa istud töötuna kuskil metsas ja “hakkad innovaatiliseks” või?

  2. Mõned arvavad,et me kaotasime sõja ning osad isegi,et nad võitsid midagi. Valimisreklaami on vist veel vara teha, ma laulan parem: Lumehelmeke tasa,tasa…

Submit a comment

Massive Presence Website