Komplekssuse koorem

In NIHILIST LABS

Maa-alune sahver

“Enamik ameeriklastest peab toidu kättesaadavust iseenesestmõistetavaks,” öeldi New York Times’i juhtkirjas[2] 2008. aasta kevade üleilmse toidukriisi haripunktis. Ajalooliselt senikuulmatus olukorras, kus ülekaalulisus on üheks vaesuse silmatorkavaimaks atribuudiks, kulutab ka USA sissetulekupüramiidi alumine viiendik toidule vaid 16 protsenti oma eelarvest; Nigeerias on see näitaja seevastu ligi viis korda kõrgem: 73 protsenti.

2008. aasta märtsiks oli nisu hind kasvanud võrreldes kahe aasta taguse ajaga peaaegu kaks ja pool korda ning Maailmapanga president Robert Zoellick hoiatas, et rohkem kui veerandsajas riigis võivad toiduainete kasvavad hinnad endaga kaasa tuua ulatuslikud rahvarahutused: “riikides, kus väljaminekud toidule küünivad poolest kuni kolmveerandini kõikidest tarbimiskulutustest, pole ellujäämiseks eksimisruumi” (ibidem). Zoellicki sõnad osutusid prohvetlikeks, sest selle aastakümne kõige kaugeleulatuvamate tagajärgedega geopoliitilise murrangu – Araabia kevade – üheks peamiseks algimpulsiks olid just järsult kallinenud toiduained. Haritava maa ja veevarude nappus oli Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidest (Rooma impeeriumi omaaegsest viljaaidast) teinud üheskoos ühe maailma suurima toiduainete importija.

210 aastat enne seda, kui Robert Zoellick vaesemate riikide eksimisruumi ahtakuse jälle jutuks võttis, oli Thomas Malthus sõnastanud kuulsa rahvastikuprintsiibi[3], mis oma eetoselt kuulus kahe jalaga tööstusrevolutsiooni eelsesse, jooksva päikseenergia karmide piirangutega määratud ajastusse. “Tema vaatenurk,” kirjutab Malthus autorist kolmandas isikus, “inimelule on nukratooniline, kuid ta teadvustab seda, et on ammutanud need tumedad varjundid veendumusest, et need on tõepoolest asjakohased, ja mitte sapisest ilmavaatest ega meelelaadi olemuslikust tusasusest” (Malthus 2011: 2178).

Möödunud sajandi suure ideoloogilise vastasseisu kaks osapoolt olid ühel meelel väga väheses, peale selle, et Malthusel ei olnud õigus – ja ega tal ei olnudki, isegi oma mõõdupuu järgi mitte. Oma essee esimese peatüki lõpus kirjutab ta:

Kahe kasvuväe, rahvaarvu ning maa toodangu selline loomulik ebavõrdsus ning meie loomuse see suur seadus, mis peab nende mõju pidevalt võrdsena hoidma, moodustavadki selle suure raskuse, mis mulle ühiskonna täiuseni viimise teel ületamatuna tundub. Sellega võrreldes on kõik teised argumendid kergekaalulised ja teisejärgulise mõtlemise tulemus. Ma ei näe ühtegi võimalust, kuidas inimene saaks pääseda selle seaduse raskusest, mis läbib kogu hingestatud loodust. Mitte mingi kujuteldav võrdsus, mingid agraarrevolutsioonid nende suurimaski ulatuses ei saaks selle survet isegi üheksainsaks sajandiks kõrvaldada [minu esiletõst, H. P.] (ibid: 2184).

Kui me aga mõtleme sellele, et need read pandi kirja üle poolesaja aasta enne seda, kui Edwin Drake Titusville’is inimtõule maapõue tallele pandud hoiusele sattus, siis omandab kogu asi pisut teise värvingu. Malthuse essee teravik oli suunatud alates Elizabeth I asjast kehtinud nn vaesteseaduste pihta: “Lihtrahva sagedase kitsikuse hüvitamiseks on Inglismaal kehtestatud vaesteseadused; kuid tuleb karta, et ehkki need võivad pisut olla leevendanud üksikute häda tugevust, on need palju laiemal pinnal levitanud üleüldist halba” (ibid: 168). Asjaolu, et rikastelt iga aasta vaeste hüvanguks kogutud “peaaegu kolm miljonit” alamklasside viletsust märkimisväärsel määral vähendanud pole, on tingitud ajutise jõukustundega kaasnevast “kannustusest” rahvaarvule. “Rahvaarvu kasvamisel toidu proportsionaalse kasvamiseta on ilmselt sama mõju iga inimese patendi väärtuse allaviimisel,” kirjutab ta oma võluvas 18. sajandi proosas (ibid: 170) – teiste sõnadega, rikkuse ümberjagamine võib muuta osa rikastest vaesteks ja mõned vaesed rikasteks, ent nappiva peatoiduse juures jääb osa ühiskonnast alati viletsusse. “Puuduse kõrvaldamine alamklasside seas on tõepoolest vaevaline ülesanne,” siin (ibid: 175) kõlab Malthus juba lausa vanatestamentlikult ja siin on talle ka pea võimatu vastu vaielda.

Täies vastavuses 1798. aastal sõnastatud printsiibiga hakkas maa alt leitud panipaigale komistanud inimsugu 19. sajandi teisel poolel seninägematu kiirusega paljunema (vt joonist). Kui 19. sajandi künnisel elas maakeral 0,8 miljardit inimest, siis sada aastat hiljem oli meid juba kaks korda rohkem, Teise maailmasõja alguseks pea kolm, 1963. aastaks neli, 1974. aastaks viis, 1984. aastaks kuus, 1994. aastaks seitse, 2004. aastaks kaheksa ja 2014. aastaks üheksa korda rohkem. Asi oli selles, et Drake ei komistanud mitte kullapajale – Malthuse teooria kohaselt oleks see leid vaid elatusvahendite hindu tõstnud –, vaid  kujutlusvõime piire kompavate mõõtmetega toidusahvrile.

Rahvastik

Nafta on meie tööstusliku tsivilisatsiooni aluseks olev kõrgekvaliteediline energiaallikas, mis allub sarnaselt roomlaste huumus- ja päikesepatareiga termodünaamika teisele seadusele. “Nafta- ja maagaas,” kirjutavad Homer-Dixon ja Nick Garrison (lk 5), “on kütnud maailma rahvaarvu viimase sajandi jooksul neljakordistanud mootorit. Nad hoidnud käigus traktoreid, niisutussüsteeme ja varustanud meid mineraalväetistega, mis ühtekokku on kasvatanud haritava maa saagikust samuti neli korda. (Praegu kulutatakse planeedi ühe haritava põllumajandusmaa hektarile kaheksakümmend korda rohkem energiat kui sadakond aastat tagasi). Me oleme sõna otseses mõttes muundanud nafta toiduks ja toidu miljarditeks inimesteks. See on olnud võimalik tänu sellele, et nafta ja gaas on olnud naeruväärselt odavad [minu esiletõst, H. P.].”

Usin soigumine selle ümber, et kõik kohe otsa lõppeb, on kestnud peaaegu sama kaua kui pärast viimast ilmasõda täistuurid sisse saanud naftaajastu isegi (vt nt Pajula 2010). Senini pole seda juhtunud ja kui asi puutub kivistunud päikesevalgust, siis ei juhtu ka. Fossiilsete kütuste tänase tehnoloogia juures kasutatavatest reservidest jätkub praeguse tarbimismahu juures 130 aastaks ja potentsiaalsetest varudest koguni 800 aastaks (Jaccard 2011: 109) – nii palju siis headest uudistest. Halb uudis on see, et kõigil meil tuleb oma maa-aluseid porgandeid ja pirukaid otsida aina kaugematelt riiulitelt – me peame iga kilodžauli, -vatt-tunni või -kalori kättesaamiseks üha enam higistama. Majandusteadlaste ja energeetikute kõnepruugis käib jutt siin investeeringu energeetilisest tasuvusest (EROI-st[4]) – mingist protsessist saadud kasuliku energiahulga ja selle menetluse käigus kulutatud energiahulga jagatisest. On päris selge, et vähemasti kontseptuaalsel tasandil[5] peab eluvõimelise ühiskonna või tsivilisatsiooni EROI olema primaarenergia puhul ühest oluliselt suurem. Halb uudis on see, et kui 1948. aastal avastatud ja 1951. aastal tootma hakanud Saudi Araabia Ghawari naftavälja EROI oli üle saja, siis Alberta naftaliiva majanduslikul hõlvamisel kasutatava SAGD[6] tehnoloogia puhul on see vaid 3 ringis (David Hughes 2011: 67).

Homer-Dixoni ja Freckeri eelmainitud arvutuste kohaselt oli Rooma impeeriumi kahe põhilise energiaallika – nisu ja lutserni – energeetilise tasuvuse suhtarvud vastavalt 12 ja 27. Kuigi mõlemad näitajad olid ühest tublisti kõrgemad, kasutati mõned sajandid hiljem antiikarhitektuuri pärli – 80. aastal pKr valminud Colosseumi – kivimurruna. Kitsekarjatamise ja kõplapõllunduse jaoks piisav EROI osutus kaugkaubandusel, rahamajandusel ja regioonidevahelisel tööjaotusel rajaneva ühiskonna jaoks liiga madalaks.

39 Comments

  1. Hardo Pajulal nagu tema puhul tavaks on majandus, poliitika, elu segamini nagu pudru ja kapsad. Tsemendiks peaks olema komplekssus, mis peaks erinevad teemad siduma, kuid tegelikusses seda ei tee vaid teeb loo pudru ja kapsa supiks.
    Pajula lood on huvitavalt kirjutatud alkeemikute laadsed lood või siis ka külatarga lood, mis selgitavad maalima alkeemiku, külatarga, külaennustaja või külamanaja moodi.

    • Äkki on probleem selles, et sul jääb pisut süsteemiteadlikusest (sysytem awareness) puudu, et nendes erinevates valdkondades toimuvaid protsesse ühe tervikuna näha?

  2. Jessas kui pikk lugu!

    Huvitav oli lugeda, palju huvitavaid fakte ja ideid.

    Kõik kokku oli kuidagi laialivalguv.

    See oli huvitav väide, et ühe teadusavastuse tegemiseks vajalik energia kogu aeg kasvab.

    Intuitiivselt OK.
    Aga kuidas siin defineerida “üks avastus”?

    Ühesõnaga, sovetiajal sõitis buss 15 minutiga Piritalt Balti jaama.
    Praegu mõnikord 45 min Piritalt Viru väljakule.

    Sest nüüd on igaühel auto, millega liiklusummikus passida.

    19. saj tegid teadust veel teadlased.
    Praegu saavad teadlased riigilt palka ja võibolla summutavad avastusi.

    See on liiklusummik teaduses.

    Mitte ainult inimeste arv ei kasva.
    Kasvab info hulk, muutudes ummikuliseks müraks.

    Mistahes hea asi institutsionaliseeritakse ja muudetakse lohisevaks bürokraatiaks.

    Ei usu, et nii väheste alustega kõike seletada saab, kuigi õnnestus üllatavalt palju.

  3. Nii paljude teemade korraga käsitlemisel tekib logisevaid kohti.

    Näiteks revolutsiooniteooriaid on rohkem kui üks. On kolm-neli sugestiivset konkureerivat teooriat. Näiteks üks neist nimetab revolutsiooni “ühiskonna vägivaldseks taassünkroniseerimiseks”.

    Rahvastiku arvu kasvu põhjusena nähakse artiklis ainult kasutatava energia ja sellega kaasneva kasutatava toidu hulga kasvamist.

    Aga üheks põhjuseks on toidu olemasolu, teiseks haiguste võitmine. Sest surra saab nii nälga kui ka haigustesse.

    Seega lisaks nafta kasutuselevõtule tuleks rääkida ka sellest, et inimesed õppisid baktereid kõrge temperatuuriga tapma, õppisid käsi pesema, leiutasid penitsiliini ja antiniootikumid.

    Toidu puhul on oluline mitte ainult tootmine, vaid ka säilitamine. Inimesed õppisid valmistama konserve ja sügavkülmutatud broilereid.

    Malthuse aeg võib alles kätte jõuda, sest planeedil Maa pole enam kontinente, mida avastada.

    Põllumaa kurnamine võib põhjustada Sahara kõrbe Euroopas.

    Joogivesi võib mõnedes piirkondades lõppeda.

    Keskkonnareostus paneb omad piirid.

    Üldiselt loeksin ma põhjuseks teaduslik-tehnilist progressi, mitte üksnes energiat.

    Aga Hawking ütleb, et see planeet on juba ära raisatud.

  4. Huvitav lugemine. Aga kahjuks ei saa ma nõustuda nende minoorsete meeleoludega ja nendes ei ole mitte midagi uut. Peamine mälusopist esile kerkinud tsitaat pärineb aastast 1874 (kahjuks polnud eestikeelset võtta) ja eks see ütleb siiski midagi tehnoloogilise progressi kohta:

    “But now, my dear Cyrus, all this industrial and commercial movement to which you predict a continual advance, does it not run the danger of being sooner or later completely stopped?”

    “Stopped! And by what?”

    “By the want of coal, which may justly be called the most precious of minerals.”

    “Yes, the most precious indeed,” replied the engineer; “and it would seem that nature wished to prove that it was so by making the diamond, which is simply pure carbon crystallized.”

    “You don’t mean to say, captain,” interrupted Pencroft, “that we burn diamonds in our stoves in the shape of coal?”

    “No, my friend,” replied Harding.

    “However,” resumed Gideon Spilett, “you do not deny that some day the coal will be entirely consumed?”

    “Oh! the veins of coal are still considerable, and the hundred thousand miners who annually extract from them a hundred millions of hundredweights have not nearly exhausted them.”

    “With the increasing consumption of coal,” replied Gideon Spilett, “it can be foreseen that the hundred thousand workmen will soon become two hundred thousand, and that the rate of extraction will be doubled.”

    “Doubtless; but after the European mines, which will be soon worked more thoroughly with new machines, the American and Australian mines will for a long time yet provide for the consumption in trade.”

    “For how long a time?” asked the reporter.

    “For at least two hundred and fifty or three hundred years.”

    “That is reassuring for us, but a bad look-out for our great-grandchildren!” observed Pencroft.

    “They will discover something else,” said Herbert.

    “It is to be hoped so,” answered Spilett, “for without coal there would be no machinery, and without machinery there would be no railways, no steamers, no manufactories, nothing of that which is indispensable to modern civilization!”

  5. vastuargumendid tulevad ikka vägevatest allikatest: “Deadpool”, “Terminator” ja lõpuks 19. saj tehnonaivismi suurkujult Jules Verne’ilt.

  6. Arvestades, kui vähe ma kasutame hetkel meie kõige väärtuslikumat ressurssi, inimaju, siis saabub tsivilisatsiooni lõpp kas üsna varsti põhjusel, et maailmas on suur rumalate inimeste ülejääk ning paljud neist on leidnud endale koha ka suurte otsustajate hulgas nii poliitikas kui äris või siis varjant kaks, tsivilisatsioon kestab veel aastasadu ja tuhandeid juhul, kui me suudame need 8 miljardit inimest õpetada mõtlema ja probleeme lahendama. Senikaua kuni valdav enamik inimesi kummardab mingeid väljamõeldud mehikesi (jehova, allah, kristus jne) ning pühendab kogu oma energia ainult mugavuse suurendamisele, libiseme me vaikselt aga üha enam märgatavalt allakäigu trepist alla.

    “A nations is born stoic, and dies epicurian”, ütles Will Durant ja ma arvan, et sama kehtib tänapäevaglobaalses maailmas ka kogu meie tsivilisatsiooni kohta.

  7. registreerisin kasutaja ainult selleks, et kirjutada siia midagi sellist: peaaegu kõik, mida sa kirjutad on imeilus. aitäh!

Submit a comment

Massive Presence Website