Komplekssuse koorem

In NIHILIST LABS

Maltusiaanlik mõlgutus

Minu teada pole ükski kirjamees oletanud, et sellessinatses
maailmas saab inimene lõpuks ka ilma toiduta elatud.

Thomas Malthus

Kriisijuurestik

Seda lugu ärgitasid mind kirjutama kaks hiljuti loetud-kuuldud, teineteisele ilmselgelt vastu käivat mõtteavaldust. Möödunud kuu Sirbis ütles Toomas Paul teda usutlenud Valle-Sten Maistele (2016: 9):

“Reverend Thomas Malthus väitis oma 1798. aastal avaldatud essees, et osa rahvast jääb alatiseks viletsusse, sest elanikkonna juurdekasv ületab võime toidu tootmist samas mahus suurendada. On saatuse iroonia, et Malthus kirjutas oma prohvetliku teose just tööstusrevolutsiooni alguses. Järgnenud õitsenguaeg näis tema järeldused kummutavat. Paistis, et inimkonna iibel ja ühtlasi heaolu kasvul ei ole piire. Kummatigi käib Malthuse teooria kõigi sajandite kohta peale kahe viimase. Aga mis on paar sajandit maailma ajaloos, mis ei ole veel lõpule jõudnud [minu esiletõst, H. P.]?”

Mõned päevad pärast seda lobisesin Kauriga Palace hotelli fuajees ja kuulsin temalt, et

meid mahub siia planeedile rahulikult oma kolmkümmend miljardit inimest, vaja on vaid paremaid jaotussüsteeme, praegune naftahind näitab seda, et jutud selle tootmistipust on täiesti alusetud.

Hea loo jaoks vajalik – ent mõistagi mitte piisav – intriig oligi seega kohe varnast võtta. Seejärel meenus mulle läbi udu 2008. aasta kevadel kõlanud tollase Maailmapanga presidendi Robert Zoellicki hoiatus, et järsult kallinenud toiduained – nisu hind oli tolleks ajaks kasvanud kolme aasta jooksul ligi kolm korda – võivad paaris tosinas riigis endaga kaasa tuua ulatuslikud rahvarahutused[1]. Pool aastat hiljem käivitas Lehman’i hukk krediidikriisi ja ajalehtede esikaaned täitsid korrapealt teistsugused probleemid. Ometi said kaks kuud pärast eelmainitud investeerimispanga põhjaminekut Washingtoni kogunenud G20 liidrid kirja ÜRO peasekretärilt, kes ennustas, et kui rikastes riikides puhkenud finantskriis võtab vaesemate maade sadadelt miljonitelt elanikelt elatise ja tulevikulootused, ei jää selle järelmõjud üksnes majanduslikeks (Worsnip 2008).

Need sõnad osutusid juba tõepoolest prohvetlikeks, sest Araabia kevade ja selle jätku – Euroopa pagulaskriisi – käivitanud Tuneesia revolutsiooni üheks põhjuseks olid üldise arvamuse kohaselt toiduainete reipalt kerkinud hinnad. Küsimus, kas kõigil neil viimase kümnekonna aasta kiiresti vahelduvatel kriisidel võib olla ühine algpõhjus, viib meid minu arvates varem või hiljem USA antropoloogi ja ajaloolase Joseph Tainter kollapsiteooria teooria juurde, mille kondikava moodustavad komplekssuse, energia ja lihtsalt saavutamatu lihtsuse komplitseeritud vastastikmõjud. Neist järgnevalt juttu tulebki.

Lugu koosneb kuuest osast. Esimene (“Kaks raportit”) räägib nafta peadpööritavast karjäärist mõne aastakümne jooksul kašelotirasva aseainest moodsa majandussüsteemi tähtsaimaks strateegiliseks toormeks. Teine (“Variatsioonid teemal”) püstitab väite, et nii Põhja-Korea kui ka Ameerika Ühendriigid on oma tohututele erinevustele vaatamata siiski vaid ühe tsivilisatsiooni erijuhtumid. Kolmandas (“Maa-alune sahver”) kõneleme sellest, et viimase sajakonna aasta jooksul on inimsugu omandanud ennekuulmatu oskuse – muundada juba muistsetele pärslastele bituumenina tuntud ollus mitmesuguste füüsikalis-keemiliste teisenduste abil toiduks. Neljas (“Kolossi kollaps”) ütleb seda, et tsivilisatsiooni arenguga kaasnev kultuurilise komplekssuse kasv seob vaba energia üha kiiremini ja aina suuremal määral. Viiendas (“Sõgeda kamba toidupoolis”) osutatakse komplekssuse kasvu ja järjest kallima energia koosmõjul tekkivatele poliitilistele pingetele. Kuues (“Maja kuristiku kohal”) räägib kollapsist ja sellele eelnevatest märkidest. Seitsmendas osas (“Õlekoerte saatus”) üritatakse jõuda mingitele järeldusetele. Olgu kohe öeldud, et et täies vastavuses maltusiaanlikus võtmes kirjutatud tööle on need võrdlemisi minoorsed.

39 Comments

  1. Hardo Pajulal nagu tema puhul tavaks on majandus, poliitika, elu segamini nagu pudru ja kapsad. Tsemendiks peaks olema komplekssus, mis peaks erinevad teemad siduma, kuid tegelikusses seda ei tee vaid teeb loo pudru ja kapsa supiks.
    Pajula lood on huvitavalt kirjutatud alkeemikute laadsed lood või siis ka külatarga lood, mis selgitavad maalima alkeemiku, külatarga, külaennustaja või külamanaja moodi.

    • Äkki on probleem selles, et sul jääb pisut süsteemiteadlikusest (sysytem awareness) puudu, et nendes erinevates valdkondades toimuvaid protsesse ühe tervikuna näha?

  2. Jessas kui pikk lugu!

    Huvitav oli lugeda, palju huvitavaid fakte ja ideid.

    Kõik kokku oli kuidagi laialivalguv.

    See oli huvitav väide, et ühe teadusavastuse tegemiseks vajalik energia kogu aeg kasvab.

    Intuitiivselt OK.
    Aga kuidas siin defineerida “üks avastus”?

    Ühesõnaga, sovetiajal sõitis buss 15 minutiga Piritalt Balti jaama.
    Praegu mõnikord 45 min Piritalt Viru väljakule.

    Sest nüüd on igaühel auto, millega liiklusummikus passida.

    19. saj tegid teadust veel teadlased.
    Praegu saavad teadlased riigilt palka ja võibolla summutavad avastusi.

    See on liiklusummik teaduses.

    Mitte ainult inimeste arv ei kasva.
    Kasvab info hulk, muutudes ummikuliseks müraks.

    Mistahes hea asi institutsionaliseeritakse ja muudetakse lohisevaks bürokraatiaks.

    Ei usu, et nii väheste alustega kõike seletada saab, kuigi õnnestus üllatavalt palju.

  3. Nii paljude teemade korraga käsitlemisel tekib logisevaid kohti.

    Näiteks revolutsiooniteooriaid on rohkem kui üks. On kolm-neli sugestiivset konkureerivat teooriat. Näiteks üks neist nimetab revolutsiooni “ühiskonna vägivaldseks taassünkroniseerimiseks”.

    Rahvastiku arvu kasvu põhjusena nähakse artiklis ainult kasutatava energia ja sellega kaasneva kasutatava toidu hulga kasvamist.

    Aga üheks põhjuseks on toidu olemasolu, teiseks haiguste võitmine. Sest surra saab nii nälga kui ka haigustesse.

    Seega lisaks nafta kasutuselevõtule tuleks rääkida ka sellest, et inimesed õppisid baktereid kõrge temperatuuriga tapma, õppisid käsi pesema, leiutasid penitsiliini ja antiniootikumid.

    Toidu puhul on oluline mitte ainult tootmine, vaid ka säilitamine. Inimesed õppisid valmistama konserve ja sügavkülmutatud broilereid.

    Malthuse aeg võib alles kätte jõuda, sest planeedil Maa pole enam kontinente, mida avastada.

    Põllumaa kurnamine võib põhjustada Sahara kõrbe Euroopas.

    Joogivesi võib mõnedes piirkondades lõppeda.

    Keskkonnareostus paneb omad piirid.

    Üldiselt loeksin ma põhjuseks teaduslik-tehnilist progressi, mitte üksnes energiat.

    Aga Hawking ütleb, et see planeet on juba ära raisatud.

  4. Huvitav lugemine. Aga kahjuks ei saa ma nõustuda nende minoorsete meeleoludega ja nendes ei ole mitte midagi uut. Peamine mälusopist esile kerkinud tsitaat pärineb aastast 1874 (kahjuks polnud eestikeelset võtta) ja eks see ütleb siiski midagi tehnoloogilise progressi kohta:

    “But now, my dear Cyrus, all this industrial and commercial movement to which you predict a continual advance, does it not run the danger of being sooner or later completely stopped?”

    “Stopped! And by what?”

    “By the want of coal, which may justly be called the most precious of minerals.”

    “Yes, the most precious indeed,” replied the engineer; “and it would seem that nature wished to prove that it was so by making the diamond, which is simply pure carbon crystallized.”

    “You don’t mean to say, captain,” interrupted Pencroft, “that we burn diamonds in our stoves in the shape of coal?”

    “No, my friend,” replied Harding.

    “However,” resumed Gideon Spilett, “you do not deny that some day the coal will be entirely consumed?”

    “Oh! the veins of coal are still considerable, and the hundred thousand miners who annually extract from them a hundred millions of hundredweights have not nearly exhausted them.”

    “With the increasing consumption of coal,” replied Gideon Spilett, “it can be foreseen that the hundred thousand workmen will soon become two hundred thousand, and that the rate of extraction will be doubled.”

    “Doubtless; but after the European mines, which will be soon worked more thoroughly with new machines, the American and Australian mines will for a long time yet provide for the consumption in trade.”

    “For how long a time?” asked the reporter.

    “For at least two hundred and fifty or three hundred years.”

    “That is reassuring for us, but a bad look-out for our great-grandchildren!” observed Pencroft.

    “They will discover something else,” said Herbert.

    “It is to be hoped so,” answered Spilett, “for without coal there would be no machinery, and without machinery there would be no railways, no steamers, no manufactories, nothing of that which is indispensable to modern civilization!”

  5. vastuargumendid tulevad ikka vägevatest allikatest: “Deadpool”, “Terminator” ja lõpuks 19. saj tehnonaivismi suurkujult Jules Verne’ilt.

  6. Arvestades, kui vähe ma kasutame hetkel meie kõige väärtuslikumat ressurssi, inimaju, siis saabub tsivilisatsiooni lõpp kas üsna varsti põhjusel, et maailmas on suur rumalate inimeste ülejääk ning paljud neist on leidnud endale koha ka suurte otsustajate hulgas nii poliitikas kui äris või siis varjant kaks, tsivilisatsioon kestab veel aastasadu ja tuhandeid juhul, kui me suudame need 8 miljardit inimest õpetada mõtlema ja probleeme lahendama. Senikaua kuni valdav enamik inimesi kummardab mingeid väljamõeldud mehikesi (jehova, allah, kristus jne) ning pühendab kogu oma energia ainult mugavuse suurendamisele, libiseme me vaikselt aga üha enam märgatavalt allakäigu trepist alla.

    “A nations is born stoic, and dies epicurian”, ütles Will Durant ja ma arvan, et sama kehtib tänapäevaglobaalses maailmas ka kogu meie tsivilisatsiooni kohta.

  7. registreerisin kasutaja ainult selleks, et kirjutada siia midagi sellist: peaaegu kõik, mida sa kirjutad on imeilus. aitäh!

Submit a comment

Massive Presence Website