Kõik puurilinnud lakkavad kord laulmast

In SNAP

Tänaseks päevaks on minu kogemusest möödas peaaegu kaks aastat ning kogemusloos kiuslik ülemus “Pille” on populaarse vabaajaveetmise koha juhataja kohalt ning omanikeringist lahkunud. Sealse kollektiivi töötingimused on oluliselt paranenud ja kirjatükiga ei kutsu ma üles kedagi lokaali vältima.

 

Jaanika Valk kirjutas enda kogemusest orjana üsna kaasahaaravalt, mistõttu otsustasin, et on aeg kapist välja tulla. Minu 12 aastat orjana, ehk kaks kuud koormaeeslitööd pealinna populaarseimas hipsterkohas algas juba mitmete klassikaliste hoiatusmärkidega, mida kinnisilmi ignoreerisin. Jaanika jutu järgi tundub, et tegu oli sama kohaga, aga jätame spekulatsioonid esialgu kõrvale. Koht, kus päeval naudivad rikkamad metakultuuri viljelevad isikud uhkeid ja kalleid roogasid, et need samal õhtul peol, sama koha peldikus liigjoomise tagajärjel välja ropsida.

Minu töövestlus kulges pisut kahtlustäratavana, kuid otsustasin, et ei tee neist ohumärkidest suuremat numbrit. Kui tulevane tööandja, nimetagem teda Pilleks (vabandan kõikide maailma Pillede ees) mulle keset vestlust ähvardavalt kähmas: “Tead mõne tüdruku saadame me üles nõusid pesema ja sinna ta jääb ka,” vihjates minu ninarõngale, olin esiti hämmingus, ent jäin rahulikuks. Igal inimesel on erinev ilumeel ja võib-olla tõesti pole ninarõngas klienditeenindajale sobivaim aksessuaar.

Pille uuris ka seda, millist palka ma olen seni sama töö eest saanud. Vastanud, et palk eelmises kohas oli väga inimväärne, kui mitte isegi kaunis, nähvas Pille midagi mu liigkõrgete ootuste kohta. Mõtlesin, hea küll, alles alustav kohake, ehk jõuab end koguda.

Tööle pidin asuma 24h katseajaga, mida ei tasustatud. Kohe esimesel tunnil teatas mulle vanem kolleeg, et Pille nähes peab alati midagi tegema. “Nühi kasvõi niisama lapiga seda puhast baariletti, peaasi, et näeks välja, nagu oleks hullult palju tööd!”

Kui esimesel päeval minu rahulikku loomust laiskusega segi aeti, arvas Pille, et oleks õige hetk mind ikka ratsionaalselt rakendada. Niisiis voltisin ma salvrätikuid selmet kohaliku menüü või hinnakirjaga tutvuda. Kui see tehtud sai, teatas pille, et nüüd on vaja töötajate ala trepid puhtaks pesta. Võtsin mopi ja ämbri ning siis selgus, et treppe on nelja korruse jagu. Pestes oli ka aru saada, et ma olin ilmselgelt esimene, kes neid astmeid märja lapiga kunagi puutunud on. Aga Pillel oli hea meel, pärast pesin veel seinadki puhtaks, et siis näkase ja tolmusena kliente teenindama minna. Kaunis!

Pillele üldiselt meeldis karistustöid välja mõelda. Mida alandavam ülesanne, seda mõnulevama pilguga Pille töökulgu kontrollimas käis. 

Töötajatele mõeldud trepikojas ilutses uksel kiri umbkaudse pealkirjaga “töökiisude riietusnõuded”,  milles keelati muuhulgas kihilise riietuse kandmine, teksapükside kandmine “meie kiisu käib soovitavalt tööl seeliku või kleidiga”, ning “meie kiisu meigib ennast ka ikka nii, et ilus oleks”. Iga kord sellest nimekirjast möödudes tõusid maomahlad kurku.

Paar nädalat pärast tööle asumist kohtusin kolleegiga, kelle silmnäos ilutses *tummipõrin* ninarõngas! Modellimõõtu neiult aru pärides hõiskas too, et “Ah, Pille ütles mulle, et see on nii lahe ja isikupärane!” Mul ei jäänud üle muud, kui pead vangutada.  Pea iga päev olid meil proovipäevalised. Mõni pidas vastu kaks, mõni neli, mõni kaksteist tundi. Kui ma järjekordselt tualeti seinalt pärast hipsteriläbu kellegi kuulsa inimese ropsi nühkisin, vandusin igal korral, et see jääb viimaseks. Aga ma teadsin, et ei jää, sest hetked, kui pidu sai läbi ja kogu kollektiiv mürtsuva muusika saatel lõbusas tujus koristas, et hommikul kella poole seitsmeks koju jõuda, olid isegi natuke seda väärt.

Märkamatult möödus kaks kuud. Palkagi olin saanud, kuigi lepingut minuga tehtud polnud. Pärast selgus ka tuludeklaratsioonist, et minu eest olid maksudki makstud, aga noh… Ebaseaduslikult. Ühepoolselt lepingut sõlmida pole ju võimalik, mingit lepingulaadset paberit ei näinud ma kahe kuu jooksul kordagi, rääkimata millegi allkirjastamisest.

Ühel kaunil päikselisel pühapäeval, olles eelnevalt Pillet teavitanud, et saabun pool tundi vahetuse ametlikust algusest hiljem, helistas ta mulle. Kõne algas sõnadega: “Mida sa endast arvad, et sa nii palju hilined!” Selleks hetkeks oli minu tööpäev kestnud ühe minuti. Tuletanud Pillele meelde, et me eelnevalt rääkisime sellest, et mu elukoht ei võimalda sellel kellaajal kohalolekut, katkestati kõne.

Astusin juba närvilisena uksest sisse, mispeale tervitas mind juba tuttav pilk – Pille oli mingi karistuse välja sepitsenud. “Tule, mul on sulle ERALDI töö.” Mulle anti üks kummikinnas, klaasipesuvedelik ja ämber. Tööülesandeks kahe peosaali põrandalt sinna sülitatud nätsude üles koukimine ning vahepeal muuseas kõikide akende pesu.

Hektel, mil põlvitasin suure musta saali põrandal nagu Tuhkatriinu ning koukisin paljakäsi põrandalt sinna teiste süljatud närimiskummi panin töövahendid maha. Sidusin põlle eest, vahetasin riided ja astusin uksest välja. Pillele saatsin vaid sõnumi, et ma ei tule enam kunagi tagasi.

16 Comments

  1. pakux, et müürivahe tänava memuaarid
    ilmselt on paljudel sealkandis toimunu kohta oma lugu rääkida

  2. Ära jumala eest ka Sina maini asutuse nime kus töötasid, see on väga stiilitundetu

    • Asutuse nime mainimine ei anna mulle midagi. Pigem võtab, arvestades mu ametit. Kõik, kes tahavad aru saada, millega tegu, saavad. Kes ei mõista, ei peakski ehk mõistma.

  3. Muud ei oskagi selle kurva jutu peale öelda, et kui te Sinilindu või Musta Puudlisse sööma lähete (mina ei ütle nüüd, et autor kindlasti nendest kohtadest kirjutas aga paraku olen oma tuttavatelt täpselt samu kirjeldusi nende asutuste juhataja ja jubedate töötingimuste kohta kuulnud), siis visake vähemalt jootraha, sest ilmselt leidub veel palju noori ja kogenematuid tüdrukuid, kes selle psühhopaadist ülemuse alluvusse tööle lähevad ja selle eest mitte ainut närust palka vaid ka mõnitusi ja alandusi taluma peavad. Tore, et selline asi muidugi legaalne on :). Loodan, et varsti nende asutuste suhtumine muutub ja ehk saavad ise ka aru, et töökaadri pidem vaheldumine toob endaga palju rohkem vaeva kaasa kui selle pidurdamine normaalse suhtumisega oma töötajatesse. Aga võib olla valib see juhataja vaid teatud sorti tüdrukuid, kellele pähe istuda ja teistele poeb nii, et vähe pole? 🙂 Eks on vaja ju kusagil iseenda komplekse välja elada ja kõige lihtsam on valida oma ohvriteks noored tüdrukud, kes ilmselt hirmust vallandamise ja karistuste ees ei julge vastu hakata. Kuna keegi otseselt ei julge nende asutuste töötingimustest mujal rääkida kui oma sõpradele/tuttavatele ja uutele töökaaslastele, siis paljud ei teagi mis neid ees ootab ja, et selline kohtlemine kohe kindlasti EI OLE normaalne.

    • Lisan esimesel võimalusel ka loo juurde fakti, et praeguseks hetkeks on kõnealune “Pille” sellest asutusest lahkunud ning terror lõppenud. Kohal läheb kenasti ja töötajad saavad inimväärsetes tingimustes oma tööd teha. See oli suur ja rõõmus uudis tänases päevas!

      • Ja lisan veel seda, et praeguseks pole tarvis kõnealust kohta vältida, sest olukord on muutunud ja töötajate olukord oluliselt paranenud. Ent tippi peaks ikka alati võimalusel jätma, kui teenindaja on armas ja tubli.

  4. Juhul, kui too Pille osutub tegelikult Margitiks, siis tõesti, aplaus erru minemise puhul. Aplaus!

  5. tippide kohta nii palju, et /vähemalt 2 aastat/ tagasi pidi sealkandis tippi jagama kogu maja peale – ehk siis terve selle sajapealise lohe vahel (sh köök jne), kes parajasti seal ringi rügasid. sharing is caring eksole, saame aru. ja noh see on küll iga koha siseasi, kuidas jootraha jaotada.. kuid reaalsus on see, et kui tahad konkreetsele teenindajale hea töö eest jootraha jätta, siis arvesta, et päeva lõpuks jõuab tema taskusse sellest ehk max 10% (kui sedagi).
    selles suhtes on hea skeem palgata noori ja kogenematuid, kes on ehk ka väiksema raha eest nõus võimlema ja ei julge eriti häält tõsta kui miski ei sobi. samas ega kõik kohad ei olegi jätkusuutlikule töökaadrile orienteeritud, kui rahvast niikuinii käib ja külastajate vaatevinklist on ju täitsa tore asutus, mida ikka regulaarselt külastatakse. noored ja rohelised saavad küll karmi (esimese) töökogemuse, aga hei, selgroog hakkab tänu sellele ehk kiiremini kasvama ja mõni vast mõistab, et karm teenindusmaailm ei olegi temale loodud.

  6. Töötan ka teenindajana. Olen töötanud mitmes restoranis.

    Kogu see tekst on lihtsalt tühi ja mõttetu hala, mille sa ole iseendale tekitanud. Nagu näha, sa juba töövestlusel said aru, et tegu ei ole normaalse tööandjaga, ülemusega etc, siis MIKS sul on vaja sinna tööle minna?

    Ma pigem saadan oma tulevase ülemuse juba töövestlusel pikalt putsi, kui hakkan viimasele sulaseks.

    • Tol hetkel, 20-aastase noore tudengina, oli mul valida, kas teenin palka – oma raha – millega ise majandada või elada vanematele koormaks olles ja küsida neilt taskuraha, põhjendades iga kulutust? Olen seitsmeteistkümnendast eluaastast juba keskkooli kõrvalt ise tööl käinud ja valik oli minu jaoks selgemast selgem. Kui sa arvad, et inimesi pikalt putsi saata on jätkusuutlik tegevus ja sellega saavutad alati oma eesmärgid, anna tuld!

      • Olen ise ka paljudes söögikohtades töötanud ja klienditeenindaja töö ongi raske. Vahet pole, kas ülemused on munnid või kliendid. Sain 18, läksin klubitööle üle. Ehk siis ei pea pulk perses ringi käima, ebameeldivate klientidega lipitsema ning ülemused ka väga lahedad. Palk pole just suurem asi, aga eurotippi lendab nagu muda. Inimesi pikalt putsi saata on väga jätkusuutlik tegevus, kui soovid leida töökohta, millega oled rahul nii kollektiivi, ülemuste, tööülesannete poole pealt. Ise saatsid Pille kah ju putsi, ainult kahekuulise viivitusega, aga kohe hakkas palju parem või mis??

        • Pille on erandlik juhus, kes lõpuks sai oma teenitud palga. Aga kui palju on neid, keda tahaks putsi saata, aga ei saa, sest nad valitsevad turgu?

          • siin oma nime all selliseid asju kirjutades sa küll kaugele ei jõua, sest iga potentsiaalne tööandja googeldab su nime ja sellise kirjatüki peale ma sind küll tööle ei võtaks. aga kui sa arvad, et see tobe hala miskit muudab, siis way to go!

      • Mõelda-öelda, et tööd on vähe on totaalne bs, eriti veel Tallinnas. Kuigi pidin tööga kuu kauem ootama, siis pikalt putsi saatmine tagas siiamaani kõige inimlikuma juhtkonna ja võimaliku kõrgeima palga.

        Taaskord, lamp artikkel, sest auk on ju iseendale kaevatud pea, et meelega.

Submit a comment

Massive Presence Website