Kõik on läbi

In 50HALLIVARJU

Ma sooviksin lihtsalt kõik ära rääkida… eelmine aasta, septembri kuus kirjutas mu aski (üks sotsiaalmeedia lehekülg kus inimesed saavad sinult küsida küsimusi anonüümselt kui ka nime alt) üks tüdruk. Algul oli meie jutt täiesti lambikatest asjadest mis meie eludes toimus. Me rääkisime tookord olevikust. Mulle jäi sellest tüdrukust vist maailma parim esmamulje. Sel ajal oli mu elus veel üks inimene, kes mulle meeldis natukest aega, aga ta jõi kogu aeg ja oli niisama lohakas. Ma isegi ei tea miks mulle keegi selline meeldis, ju siis sellepärast, et inimesed on nii kahepalgelised ja ma olin noorem ja lollim siis veel. Ei osanud midagi arvatagi veel. Ei teadnud midagi armastusest.

2. Oktoobril hakkasime me suhtlema selle tüdrukuga mu aski kontolt ka facebookis. Kõik läks paremini kui ette isegi kujutada võimalik on. Ma võtsin teda algul lihtsalt sõbrana, aga me rääkisime ööd, päevad. Varsti me hakkasime üksteisele reaalselt kõigest rääkima, me ei pidanud teesklema üksteise ees kedagi, kes me pole. Ma iga päev ootasin tema kirja, et me saaks jälle kõigest maailmas, universumis eksisteerivast rääkida. Tal oli parim iseloom mis kellelgi üldse olla võis ja tol hetkel olin see mina. 

2 Kuud peale seda, oli aasta viimane päev, me olime mõlemad Tallinnas. Mina pidin tädi pojaga minema kuhugi omale uusi jalatseid vaatama ja samuti läks ka tema Tallinnasse uusi saapaid otsima koos oma ema ja mingi ema sõbraga. Kuidagi ootamatult viis mu tädi poeg mu Ülemistesse. Ma jõudsin sinna, enne teda. Me rääkisime telos, ta oli ka teel Ülemistesse. Ma ei julgenud algul temaga kokkugi saada ütlesin, et mõni teine kord, lähen tema juurde. Siis saame kauem ka koos olla ja selliseid asju. Me käisime mu tädi pojaga jalatseid siis vaatamas ja imekombel nägin ma ka oma kahte klassiõde, nad soovisid mulle head vana aasta lõppu. Peale seda me läksime sööma Ülemistes. Me istusime täpselt tema selja taha, nad olid ka söömas seal, algul ma ei märganudki seda. Mul kukkus klaas käest veel maha tol hetkel ja kui ma uue järgi läksin ja tagasi jõudsin hakkasid nad ära minema, ma ei märganud ka siis, et tema oli seal. Natuke aega hiljem me rääkisime veel fbs natukene kuni jõudsime selleni, et me siiski saame kokku. ma ootasin teda teisel korrusel. Kui ta mind nägi, kui ma teda nägin tuli ta automaatselt minu juurde ja kallistas mind. See oli esimene kord mil me kallistasime, ta küsis miks ma värisen. Mul oli mitu miljonit liblikat kõhus, ma ei suutnud ilma. Me kõndisime edasi tagasi mitu korda, meil oli mingi 10 minutit aega ainult, ma pidin hakkama tädi juurde tagasi liikuma. Me kallistasime keset seda vahe käiku kus inimesed kõnnivad, ta veel ütles mulle, et kõik vaatavad, ma ütlesin talle, et las vaatvad siis ta haaras minust veel tugevamalt kinni. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldadagi. See oli mu elu parim päev. Ta telefonil hakkas aku tühjaks saama, siis me ei saanud enam pärast eriti rääkida. Tädi poeg viis mu tädi firmasse kus ma sain tädiga kokku ja läksime Rocca Al Mare’sse edasi. Me natukene saime veel rääkida, ma juba ootasin, et ta saaks telefoni laadida, et me saaks veel rääkida. Ma ei suutnud oodata seda. Ma armusin temasse. See paari tunnine igatsus juba mitte rääkides oli kohutav. Teda esimest korda näha, seda kuidas ta minu poole tuleb…gaash.

Järgmine päev mil me rääkisime oli kõik teisiti. Mitte hästi teisiti, otseselt ka mitte halvasti teisiti, aga lihtsalt, teisiti. Ta tundus nii ükskõikne, teda ei huvitanud miski enam eriti millest ma rääkisin, millest rääkida tahtsin. Nädal ja mõned päevad hiljem, ta ütles mulle, et ta rääkis isegi emale autos Ülemistes ära sõites, et ta armus minusse. Tol hetkel oli see suureks üllatuseks, sest need viimased 10 päeva me ei saanud enam eriti ilusti läbi nagu seda varem tegime. Kõik läks jälle paremaks, plaanisime kokku saamisi, ta sünnipäev oli tulemas paari kuu pärast. Ma ootasin seda. Me plaanisime ka jaanuari lõpus kokku saamist.

Siis tuli ka meie mõlema ellu üks inimene, üks tüdruk kui täpsem olla kellel oleks nagu prioriteediks olnud kõik olemasolev minu ja tema vahel ära rikkuda. Me ei saanud Jaanuari lõpus kokku, mina pidin tema juurde minema, me tülitsesime, see jäi ära. Meil hakkas pidevalt tülisid tulema, ask oli mingit draamat täis… tundus nagu lõputu stseen, üks teise järel. Lõpuks ta valetas meile mõlemale. Mulle rääkis seda kuidas tema kõiges süüdi on ja talle rääkis seda kuidas mina kõiges süüdi olen. Ta lõpuks kirjutas mulle, sai teada kuidagi veel, et ta valetas. Me mõlemad blokeerisime ta ära, igalt poolt. Meie vahel läks jälle kõik paremaks, aga enen seda olime me mitmeid nädalad üksteist ignonud, rääkimata olnud, aga mil kõik läks paremaks siis see jäi minevikku, me mõtlesime koos olevikule, tulevikule, et jälle kokku saaksime. Kõik kokkusaamised jäid sellegipoolest ära, et me tülitsesime alati siis mil see päev kätte jõudis. Me mõlemad ignosime üksteist kuni üks lõpuks teisele kirjutas. Meie tülid olid ka päris mõttetutelt põhjustel vahepeal mis oleks võinud lihtsalt selgeks rääkida, aga me mõlemad olime kange iseloomuga, ei arvestanud üksteisega nii nagu oleks pidanud. Olime lollid. See kõik sai läbi.

Meie ellu tuli vahepeal veel üks inimene, veel hullem kui eelmine, ta jälgis meie igat sotsiaalmeedia lehekülge ja kirjutas ka meile aski kogu aeg mingeid nõmedusi, et üks petab ja teine petab. Põhimõtteliselt seda, et me temaga petame üksteist. See käis reaalselt nii närvidele. Vahet pole mida talle öelda, ta siiski tegi seda edasi, ka politsei ähvardusel. Need inimesed ehitasid minu ja tema vahel üles usaldust, me ei lasknud enam kellelgi meie vahele tulla. Samuti ka sellel teisel mitte. Oli ka veel üks kolmas inimene, tänu kellele me saime sellest teisest lahti. Aga lõpuks tuli ka see välja, et see kolmas on ise samasugune ja tahab minu “teda” endale. Ta oli ainult minu oma, ma ei lubaks kellelgi teisel puutuda teda, eriti veel poisil. Ma kutsusin teda enda Printsessiks. Ma ei olnud kedagi varem nii kutsunud. Kolmandast inimesest aitas lahti saada tema vend, tal on 2 vanemat venda. Mõlemad on minu arust toredad. Vahepeal oli veel tülisid, ignomist… aga ka neist me tulime välja.

Me suhtlesime edasi ilusti, päev päeva järel… kõik lihtsalt läks edasi, kuni suveni. Me plaanisime suvel kokku saada, see sai juhtuda alles suve lõpus, sest ma käisin suvetööl, esimene mõte oli minna koos tema, tema ema ja ema sõbraga mere äärde mõneks päevaks. See jäi ära, sest juhtus üks õnnetus. Otsustasime, et paar päeva hiljem lähen ma hoopis tema juurde, üheks päevaks. Buss lahkus tookord hästi vara hommikul, me mõlemad läksime varem magama, et järgmine päev väsinud ei oleks. Väga palav päev oli. Ma jõudsin linna, kus tema elab. Buss veidi hilines, ta helistas mulle kui ma veel bussis olin, küsis kus ma olen. Bussilt maha sain, 5-6 minutit hiljem kui buss kohal pidi olema siis tema ei olnud veel seal. Ta ütles mulle, et ma talle vastu hakkaksin tulema. Ma olin seal esimest korda. Me saime kokku silla peal, kallistasime ainult hetkeks ja liikusime kohe edasi, sest ta ema tahtis midagi poest, me läksime käisime poes ära, seejärel liikusime tema poole. Tee peal me rääkisime peaaeg ainult sellest kui palav on, ma ei julgenud väga muust rääkida, sest peaaegu 7 kuud oli möödas sellest mil me viimati nägime. Tema juurde jõudes ta ema ütles mulle tere ja naeratas. Kuna meil oli palav siis me läksime rõdule istume ja rääkima, seal oli suur tuul, ma mäletan seda. Meil oli askis ka inimesi, kes tahtsid meist koos pilti, kes ootasid, et me kokku saaksime, võtsid meid eeskujuks kui nii isegi öelda saab. Me jõudsime 3 pilti umbes teha koos, siis rääkisime veel veidike. Ta ema tegi süüa veel ja peale seda hakkasin bussile tagasi liikuma. Neil oli plaan teise kohta mere äärde minna paari päeva pärast, ta ema kutsus mind sinna kaasa. Ma küsisin temalt kas see oleks hea mõte kui ma tuleksin või ei. Ta ütles mulle, et sa ise tead mida sa teed. Ma tahtsin ülekõige temaga koos olla, ehk ma läksin.

Ma jõudsin sinna mere äärde enne kui nemad sinna jõudsid, sest me läksime sinna eraldi. Seal sadas vahepeal vihma, siis ma sain märjaks veidi ja üldiselt jahe oli alguses. Ta tuli mulle mere äärde vastu kui nad ka lõpuks sinna jõudsid. Me jalutasime seal ringi, ka mere ääres. Tal olid lühikesed püksid, ta sai vette minna veel, kiusas mind. See oli armas. Ja kõik need korrad mil ma teda nägin, gaad kui ilus ta oli. Te ei kujuta kedagi nii ilusat ettegi. Ja ma sain teda veel enda omaks kutsuda. Need päevad mil me seal veetsime, nende kohta ei ole mul sõnugi. Me olime seal tema, ta venna pojaga, ta emaga. Esimesel päeval jalutasid ka nemad seal mere ääres, me saime nendega kokku, ka mingi tema ema sõbranna oli seal. Liikusime nendega koos sinna, kus me viibisime. Teel sinna hakkas vihma sadama ja me saime läbimärjaks. Pärast läksime me õhtul veel uuesti välja, jalutama. Seda kohta uurima. Ma ei olnud ka seal kunagi varem olnud. Temaga oli seal tore. Ma hoidsin veel peaaegu iga öö tema käest kinni kuni magama jäin, ma ei tahtnud temast hetkekski lahti lasta. Ta veel tahtis seal, et ma talle laulaks, ma oleks seda teinud, aga hahah. Ma ei julgenud. Kartsin, et talle ei meeldi. Ta oli nii armas kogu see aeg. Me suudlesime seal esimest korda, see ei olnud küll see mida ma ootasin, see juhtus nii äkki, me olime seal kohas kus me ööbisime, all korrusel, elutoas? Rääkisime, kallistasime… ja järsku. See tunne oli veel kirjeldamatum kui miski muu. Tema oli see kellega ma tahtsin ülejäänud oma elu koos veeta, ma olin valmis tegema kõike, et ma teda ei kaotaks, et meie vahel kõik toimiks, et me ei tülitseks enam. Ma armusin temasse iga päevaga üha enam. Järgmine päev pidin ma bussile minema hommikul, nemad said seal veel õhtuni olla. Ta saatis mu bussile, me suudlesime veelkord. 

Koju jõudes järgmine päev kirjutas ta mulle, et kas see oli ikka õige mis me tegime ja kas see liiga vara ei olnud. Ma ehmatasin ära seda kirja lugedes, see hirmutas mind. Ma tahtsin teda veel suudelda, aga see pole ainult ühe poole valik vaid mõlema. Me rääkisime sellest pikalt. Ei jõudnud millegi kindlani.

Järgmine kord mil kokku saime, seda ma mäletan kõige vähem. Aga me alguses kallistasime kõigest. Olime tema juures. Ta ema ei olnud ja ta ei tahtnud ka üksi olla. See oli esimene kord mil ma sain ta magades endale kaissu võtta. See oli nii soe tunne, hea. Neid tundeid on nii raske kirjeldada. Nagu terve mu maailm oleks mu käes olnud. See oli imeline, tema oli imeline… ka ülejäänud korrad mil me uuesti kokku saime. Me käisime kinos, ta vaatas mind rohkem kui filmi, see oli samuti.. nagu appi hahah. Ma imetlesin teda terve filmi aeg, vaatasime mingit õudusfilmi mis ei olnud eriti õudne ja kõik saalis niigi naersid, kell oli hilja juba. Aga see öö oli võrratu. Ta vaatas mind veel samamoodi kui me koos teises linnas käisime, kus ka ta ema kaasas oli, aga see kuidas ta mind bussis vaatas, see oli täpselt samamoodi nagu ta mind tookord kinos vaatas. Ma lihtsalt sulasin seal, talle silma vaadates. See oli nii imeline. Ma annaksin kõik, et seda uuesti kogeda. Me käisime veel mitu korda öösel väljas, käisime niisama linnas ringi, ka see oli tore, ma olin temaga. Tal on ilusad pikad juuksed, sobivad talle imeliselt. Silmad kuhu võib ära uppuda neisse vaadates. Gaad… kõik läks jällegi paremaks meie vahel, kõik mis halvasti oli lihtsalt läks kuidagi õigeks. Ta rääkis veel kõigile minust nii armsalt. Teistelt seda kuuldes, gaash.

Viimased 2 korda mil me kokku saime, me enam ei ignonud üksteist kordagi. Jah me tegime seda varem tülide ajal. Aga ma ei suudaks talle enam nii teha, ma olin loll, isekas, sest ka tema tegi seda ja ma solvusin millegi tobeda peale. Aga nüüd on jälle tunne nagu kõik läheks allamäge… me tegime tulevikuks plaane millest ma rääkima ei hakka. Nüüd kui keegi temaga minust räägib vastab ta ükskõikselt ja vahetab teemat. On korduvalt olnud nii, et ta ütleb, et meil ei ole enam mõtet. Ma kardan, et talle hakkab keegi teine meeldima, peaaegu miski ei ole enam nii nagu varem oli.. nüüd on täis aasta. Ma armastan teda, aga see ei ole vastastikune.

4 Comments

  1. Senikaua kuni üks osapool püüab, on kõik veel hästi! Püüa vähemalt Sina senikaua, kuni Sa jaksad. Kui Sa tunned, et ta on seda väärt, siis püüa!

    • See ei ole nii lihtne, kellestki kinni hoida kes tahab lahkuda, teeb selleks kõike, et ma temast lahti laseksin. Ta solvub kõige peale mida ma teen, ütlen. Kõigest otsib selle halva üles ja algatab tüli. See ei vii mitte kuhugi ja ta räägib minuga nagu mingi kolmanda inimesega, jätabki mulje, et talle meeldib tegelikult keegi teine.

Submit a comment

Massive Presence Website