Kõik Eesti esindajad on vastu eurosaadikute rahakasutamise avalikumaks tegemisele. Kõik. Igaüks

In SNAP

Soome ja teiste Lääne-Euroopa riikide meediaväljaannete avaldatud andmed eurosaadikute rahakasutamise kohta on huvitav lugemisvara ka Eestis.

Nagu teada, on eurosaadikute rahakasutamine kõike muud kui läbipaistev, sellest hoolimata, et antud raha on pärit Euroopa maksumaksjatelt – piltlikult öeldes saadikute tööandjatelt.

Eurosaadikud on ületasustatud, ega taha anda oma tööandjatele aru, et miks on neile vaja maksta nii palju, ja kuhu see kõik raha öieti läheb?

Kõige tipuks on suur osa eurosaadikutest ebakompetensed, ja lisaks veel arad ja otsustamatud. Tore seltskond, eks?

Aga see rahakasutamine. Mingi Eesti väljaanne avaldas äsja oma artikli, mille teemaks oli Eesti eurosaadikute bürookulud oma kodumaal. Artikkel taunis saadikud, kelle bürookulud Eestis olid kõrged, sellest hoolimata, et taunima peaks just neid saadikuid, kellel pole kodumaal bürood üldse.

Asi nimelt on selles, et eurosaadikud kasseerivad igal aastal 52 000 eurot oma kodumaal asuva büroo kuludeks, oli neil kodumaal bürood või mitte. Kui bürood ei ole, kasseerib saadik 52 000 eurot oma taskusse palgalisana.

See teeb üle 4300 eurot ühe kuu kohta.

Miinimumpalk on Eestis 470 eurot kuus.

Perversne, eks?

Eesti eurosaadikutest oma büroo on Tallinnas kolmel, ja kolmel ei ole. Marju Lauristini oma büroo asub praktiliselt tema partei, ehk sotside, kontoris, mis muidugi lõhnab oma parteile antud varjatud annetuse järele – kui mitte korruptsioonile.

Ta maksab büroo eest renti 1300 eurot kuus, mis on selgelt üle turuhinna. Vastik värk.

Kõige huvitavaim osa Lääne-Euroopas avaldatud eurosaadikute rahakasutamist puudutavast infost on siiski see, mis puudutab saadikute suhtumist nende enda tasustamisesse, ja selle avalikumaks muutmisesse.

Europarlamendis on nimelt hääletatud kuus korda teemadel, mis on otseselt seotud saadikute rahakasutamise avalikustamisega.

On hääletatud näiteks selle kohta, et eurosaadikud peaksid tagastama nendele ette makstud kuluhüvitised, kui nad pole kulutusi tegelikult teinud. On hääletatud ka selle kohta, et saadikud võib-olla peaksid esitama oma kulutuste kohta korralikud tshekid.

Eesti kuuest eurosaadikust mitte ükski ei ole pooldanud kontrolli ja avalikkuse lisamist saadikute rahakasutamise üle.

Kordan: Eesti eurosaadikutest mitte ükski ei poolda saadikute rahakasutamise kontrolli lisamist. Nad soovivad, et praegune hämar, ebaõiglane ja ebademokraatlik kord jätkuks.

Eesti kuuest saadikust kõige selgrootumad on Urmas Paet ja Indred Tarand, kes pole hääletanud antud hääletustel üldse. Kuus korda on näd vältinud hääletamast.

Kui neil meestel pole seisukohta, on nad ebakompetentsed ja kui nad ei julge hääletada, on nad argpüksid. Või mis?

Tunne Kelam ja Yana Toom seevastu on hääletanud kõik kuus korda vastu igasugustele süsteemi avalikumaks ja ausaks muutamistele. Neile praegune raiskav süsteem sobib ja meeldib.

Kaja Kallase ja Marju Lauristini hääletamisi võiks nimetada skisofreenilisteks, sest Kallas on hääletanud kolm korda ”jah” ja kolm korda ”ei” ja Lauristin ühe korra “jah” ja viis korda “ei”. Mida see võiks tähendada? Aeg-ajalt pooldavad nad tõhusamat kontrolli ja ausamaid reegleid ja aegajalt jälle mitte?

Või kas nad ei saa üldse aru, mida ja kuidas hääletavad või ei hääleta?

Ehk tore, transparentne seltskond on Eestit esindamas Euroopas. Raha neile kõlbab, aga mitte vastutus? Aga, sellised on poliitika tegemise reeglid ka siin kodumaal, Eestis.

Kodanikuühiskond Eesti ei ole. Kodanikuühiskonda Eestist ka ei tule?

Eesti ja ka teiste riikide eurosaadikute hääletamiskäitumist rahakontrolli hääletamistel võib vaadata näiteks Soome ringhäälingu, Yle, leheküljelt:

https://yle.fi/aihe/artikkeli/2017/06/05/eu-kansalaiset-maksavat-haamutoimistoista-hae-meppien-toimistot-tietokannasta

 

 

 

 

 

 

Submit a comment

Massive Presence Website