Kodanluse diskreetne võlu

In NIHILIST LABS

„Kommunism on muutumas; see areneb,
muutub rahvuslikuks ja kultuursemaks.
Kommunistlik elu muutub kodanlikuks
ja selles viimases peitub suur oht mitte üksnes
kommunismile, vaid kogu vene ideele maailmas.“

Nikolai Berdjajev Vene kommunismi läte (1937)

Ševtšukkide nipsasjakesed

„Mu naisel on kolm mantlit, hea karusnahkne kasukas, ja mul endal on kaks ülikonda, ülejäänud raha panen ma hoiupanka,“ vastas Vladimir Ševtšuk 1936. aastal Magnitogorskii Rabotšii reporteri küsimusele, mida ta teeb oma üle tuhande rublase kuupalgaga (Kotkin 210). Lisaks sellele elasid Ševtšuk ja tema karusnahka mässitud proua kolmetoalises korteris ja käisid suvel Krimmis puhkamas. Ševtšukkide maise varanduse nimistusse kuulusid veel jalgratas, grammofon ja jahipüss ning perepea pintsaku revääri ehtis Punalipu orden. Samas usutluses tervitas Ševtšuk trotskistide rühmituse liikmetele määratud surmaotsust „sügava rahuldustundega“ (Kotkin 210).

1930-ndate aastate keskpaigaks oli nõukogude töölisaristokraatia väljapaistvaimate liikmete elujärg jõudnud tasemeni, kuhu enne revolutsiooni küündisid vaid vabrikuomanikud ja tippspetsialistid. Tsentraalse plaanimise tingimustes oli säärane valitud seltskonna upitamine muidugi valitsuse teadlik tegevus. 1931. aastal tootlikkuse suurendamise eesmärgil omaks võetud uus palgapoliitika mõistis varasema võrdsustamise hukka ning rakendas kõikjal kus vähegi võimalik tükitööd (Kotkin 204). Terava tööjõupuuduse olukorras ei andnud see aga alati soovitud tagajärgi. Brigadirid ei olnud huvitatud oma üksikute tööliste panuse täpsest mõõtmisest ning kirjutasid paremate tööliste hoidmiseks palkadele reipalt juurde. Oli juhuseid, kus palgad maksti välja tuhandete kuupmeetrite käsitsi kaevatud maa eest, olgugi et tegelikult polnud liigutatud labidatäitki mulda (Scott 72).

Seetõttu tuli materiaalsetele tõukejõududele võtta lisaks ka poliitilised. Kõige iseloomulikum ja kuulsam kampaania tootlikkuse ja poliitilise teadlikkuse üheaegseks tõstmiseks oli 1935. aastal suvel alguse saanud stahhaanovlaste liikumine. Ukraina kulutuskaevuri järgi oma nime saanud töövõistlus avas nõukogude tööliste ees täiesti uued perspektiivid ning tegi äravalitutest oma aja meediakangelased. „Lihtrahva hulgast esile tõstetud inimese kuulsusega ülevalamine on erakordselt oluline,“ selgitas kampaania telgitaguseid rasketööstuse rahvakomissar Sergo Ordžonikidze, „kapitalistlikes riikides ei suuda keegi võistelda Al Capone suguste gangsteritega. Meie maal, sotsialismi tingimustes peavad kõige kuulsamaks saama töökangelased.“ (Kotkin 211).

Kuulsusel, tuusikutel ja grammofonidel oli sarnaselt tükitööga aga samuti oma varjupool. Poliitiliselt elektrifitseeritud töökeskkonnas kippus stahhaanovlaste palavikuline õhin tihtipeale füüsikaseadustest ette lippama. John Scott kirjutab oma mälestustes, kuidas sotsialistliku võistluse hasardis koormati 90-ampriseid saksa mootoreid järjepanu rohkem kui 100-amprise vooluga (165). Säärase piitsutamise tagajärjel põlesid mootorid iga paari nädala tagant läbi, nende mähkimise kulule ei pööratud aga suures võistlustuhinas erilist tähelepanu.

Kui aasta pärast suurt rabamist tükitöö normid üle vaadati, hakkas töötajate anonüümne, tuusikutest ja jalgratastest ilma jäänud seltskond stahhaanovluses nägema seda, mida see ka tõesti oli – inimestest viimase higipiisa väljapressimise vahendit. Scotti sõnul muutusid paljud „rahututeks“ (163), ent selleks ajaks oli esimese sotsialistliku riigi revolutsioonilisest proletariaadist saanud vähem kui kahekümne aastaga Euroopa kõige sõnakuulelikum töölisklass (Kotkin 198).

Kommunistliku riigi ja töölisklassi suhted olid mitmetahulised ja bolševike vaieldamatu valmisolek rakendada ulatuslikku terrorit oli siin vaid üks – ehkki muidugi väga oluline – aspekt. Kõigepealt jagas riiklik täishõive poliitika töölistele kätte head kaardid, ilma ukse taga ootava töötute reservarmeeta pidid punamänedžerid paratamatult olema paindlikud. Teisest küljest andis defitsiidimajandus jällegi hoovad võimude kätte tagasi, sest ilma riiklikult autoriseeritud ligipääsuta nappivatele tarbekaupadele, eluasemele ja arstiabile olid tööliste rublad võrdlemisi väärtusetud.

Ent peale varjamatu vägivalla oli riigi käsutuses veel palju peenem, kuid vähemalt sama tõhus meetod: võime määratleda oma alamate sotsiaalne identiteet (Kotkin 224). „Isegi kui töölised said aru, et nad ei ole vaatamata režiimi ametlikule retoorikale peremehed, teadsid nad ka seda, et nad olid osa nõukogude töölisklassist, ja millised ei oleks olnud ka selle sotsiaalse seisundi puudused, oli see ometi erinev töölise staatusest kapitalismi tingimustes,“ kirjutab Stephen Kotkin oma Magnetmäes (214), ja sellel tähelepanekul rajanebki ilmselt suur osa režiimi imekspandavast stabiilsusest. Mis asi sotsialism ka poleks olnud, igatahes ei olnud see kapitalism – see usk oli nõukogude korra sotsiaalne tsement ja Stalin oli selle religiooni sisendusjõuline prohvet.

Stalinlikku Venemaad pole võimalik mõista lahus majanduskriisis vaevlevast kapitalismist. „Magnitogorski asukate jaoks oli kapitalismi langemine fašismi ja NSV Liidu ülenemine sotsialismi omavahel lahutamatult seotud,“ ütleb Kotkin. Parema elujärje tõotus ja patriootlikele tunnetele mängiv riigi rahvusvahelise kaalu vaieldamatu tõus tagasid režiimile ka enamlastesse jahedamalt suhtuvate tööliste vaikiva toetuse. See sama vastandus selgitab ühtlasi aga ka nõukogude eksperimendi läbikukkumist. „Viiskümmend aastat hiljem rääkisid ellujäänud Magnitogorski töölised ikka veel nii nagu nad ja nende kaasaegsed teevad seda 1930-ndate aastate memuaarides. 1980-ndate lõpuks oli aga nende kapitalismikuvand põhjalikult muutunud ja ühes sellega ka nende arusaam sotsialismist ja truudus sellele, nii nagu nõukogude režiim seda esindas,“ võtab Stephen Kotkin kokku ühe sekulaarse religiooni allakäigu.

1 Comment

Submit a comment

Massive Presence Website