Kindel linn ja varjupaik

In NIHILIST LABS

OLAVI RUITLANE (ISELOOMUSTUS)

And you’ll wonder how you ever fathomed that you’d be content
To stay within the city limits of a small midwestern town

Tom Waits, Foreign Affair

Kindel linn

Tänu võrulaste innukale tööle on linn Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevaks tundmatuseni muutunud. Kui 1940. aastal oli linna territoorium 341 ha (koos Võrusooga), siis tänaseks ulatub see 1300 hektarini. Uute linnaosadena on Võru lahutamatuiks osadeks saanud Liitva, Nöörimaa, Võrusoo ja Kubija aedlinn. Protsentuaalselt on linna territooriumist ehituste all 33,4%, tööstusettevõtted hõivavad 8%, teed ja tänavad 26,5%, pargid 5,2%, parkmetsad 7,2% ning veekogud 19,7%. Võru on Eesti kaunimaid ja haljastatumaid linnu. Lisaks vanale linnapargile on nõukogude aastatel rajatud kesklinna fašistide poolt hävitatud hoonete asemele haljasala – Võidu väljak, ÜLKNÜ 50. aastapäevaks sai valmis Komsomoli väljak (endise turuplatsi kohal) ja Võru fašistlikest okupantidest vabastamise 30. aastapäevaks Punaste Küttide Väljak. Käsil on haljasalade rajamine Tamula järve ja Koreli oja äärsetele aladele. Võru administratiivpiirides on 4 järve – Tamula, Kubija, Veski- ja Mustjärv –, Võhandu jõe väljajooks Tamulast ning linna läbivad 3 oja.

Võru linnas on nüüd 140 tänavat kogupikkusega 46 km (1940. a. olid vastavad arvud 24 ja 17). Elamispinda on 213000 m2, millest riiklik elamispind moodustab 70,4%, individuaalelamispind 29,6%; 4 kooperatiivmajas on 194 korterit. Linnas on 8 lasteaeda ning lastepäevakodu (mahutavad 1000 mudilast), 2 keskkooli, 1 tehnikum, 3 8-klassilist kooli, lastemuusikakool, spordikool, pioneeride maja jne. [1]

Valter on surnud. Ei, ma ei ole ülemäära kurb, ma lihtsalt ei saa aru, eile õhtul veel rääkisime, ta tuli töölt, oli heas tujus, täna on surnud.

Surun nina vastu uksepragu. Õrn suitsulõhn. Mulle meeldib suitsulõhn, see, mis suitsuahju korstnast tuleb ja riiete külge jääb. Või kui kevadel lehehunnikuid põletatakse. Isegi sigaretilõhn meeldib: kui Valter suitsetas, sättisin end alati allatuult, et see peale tuleks.

Brežnev on ka surnud. Eile raadios öeldi. Täna hommikul oli mõlemale poole kooli välisust kuusk pandud, tunnid jäid ära, kõik aeti saali, küünlad põlesid, kahel pool kõnepulti seisid mustade lintidega Brežnevi portreed. Direktor pidas lühikese kõne ja lasi kõik neljaks päevaks koju. Pool maailma sai neli vaba päeva, eks Valter siis võttiski tähistada…

Ta oli öösel Merikest põlema tahtnud panna. Koju jõudsin, siis kuulsin. Panigi, ainult et see jõudis uksest välja roomata. Valter enam mitte… Oleks teda näha tahtnud, mälestuseks – kui uksel on nii väikesed tulejäljed, ei saanud ta nii ära põlenud olla, et ma ära ei tunneks. Aga ta oli juba minema viidud.

Toas ei kannata üldse olla, hommikust peale tuleb telekast ja raadiost korraga kõige masendavamat muusikat. See ulg käib nüüd esmaspäevani välja ja see on juba praegu väljakannatamatu: viiulikontsert, traktaat, Johann Sebastian Bach, nokturn, “Luikede järv”, traktaat… Ja otsast peale – traktaat, nokturn, traktaat… Nokturn kinni, traktaat lahti. Papa ei keera vaiksemaks ka, sealt võib midagi tähtsat tulla! Mida? Brežnev ärkab ellu?

Püüdsin Valterit leinata. Kujutasin ette, et kogu see jama on tema pärast. Ei õnnestunud, see õudne möga ei ole tema moodi. Brežnev ei saanud enne surma sõnagi suust, Valter oli elus inimene.

Lihtsalt õrn suitsulõhn, ei muud.[2]

Papa kolm raamatut

Papa ja Mamma kasvatavad mind. Ma olin kahene, kui nad mu võtsid.

“Mul on selline teooria, et kui inimesel on rahulik ja normaalne lapsepõlv, siis ta ei mäleta seda. Mu oma pojal hakkavad esimesed mälestused tulema kuskil neljandast, viiendast eluaastast. Mul on esimene mälestus vast poolteise aasta vanuselt. Kaheaastaselt on mul juba mitu mälestust. Meelde jäävad traumad. Mõnusad, turvalised, kerged asjad, loomulik elu – see ei pruugi meelde jääda. Sama kehtib ka karakterite puhul.  Endaga toime tulev, rahulik, mõnus inimene ei ole huvitav. Karaktereid ja inimesi hakkavad tihti üksteisest eristama traumad. Tihtipeale on just kunstnikud, muusikud ja kirjanikud pärit ebakindlast perest, neil on õnnestunud end üles töötada ja oma olukorrast välja roomata. Seetõttu ma mõtlengi, et loovus on puue – kui inimesel on kõik ajad korras, siis ta ei hakka ennast üle pingutama. Ilukirjandus ja muusika on aga eelkõige ülepingutamise vili. Tavaline inimene tahab tavalist rahulikku rutiini, aga need haiged inimesed, kes ei saa pidama, kes ei tea, kuna töö valmis saab – need teevad seda. Kuidagi tundub niimoodi. Tihti on nii, et kuulad: väga tundlik ja huvitav muusika, tõmbad natuke küünega pealt ära ja sealt alt hakkab paistma jälle seesama puudega inimene.

Ma ei saanud kodus kunagi informatsiooni selle kohta, millal töö on valmis. Vanaisa oli selline autoritaarne kuju, ta andis sulle töö kätte, tegid ära, siis ütles: “Võta nüüd see töö!” Kunagi ei saanud kiita selle eest, mis sa tegid, et “aitäh, tubli poiss, mine puhka”. Ma ei tea siiamaani, millal töö on valmis. Viimase raamatuga[3] ma töötasin seni, kuni ma läksin selle teksti kallal põhimõtteliselt hulluks. Ühel hetkel tundsin juba, et ma hakkan tekstile liiga tegema. Ma olen nõus toimetajale kallale minema või talle halvasti ütlema või siis raamatu trükist tagasi tõmbama, nagu ma peaaegu olekski teinud. Ma olen väga tundlik selle koha pealt – ei tea, millal töö valmis saab. Eks nii päris asjad sünnivadki… muusikas… ka spordis, miks mitte. Samas muidugi – rääkides traumadest – nõndanimetatud õnnelike näidete kõrval on palju neid, kes kuhugi ei jõua. Ma mäletan oma Võru linnast sõpru, kes pole ammu enam elus. Samamoodi alkohol ja teised asjad. Ei näinud neist keegi neljakümnendat eluaastat. Neil ei läinud nii hästi nagu minul.

Vanaisa ütles, et “elu on juturaamatute jaoks liiga lühike.” Ta oli tark mees. Tal oli palju käsiraamatuid: ahju ehitamisest, mootorite mähkimisest… kuni keemiaalaste teadmisteni välja. Ta jagas igast maailmanurgast natukene. Töötas Võru nahavabrikus meistrina. Kihvt mees! Tal oli näiteks mingisugune oma looduspargi süsteem. Kui Eesti vabaks sai – vanaisa oli vana mees juba –, siis käidi tema juures otsimas neid reaalse loodusliku pargi retsepte, tal olid need veel täiesti olemas. Kihvt mees, hästi praktiline!

Kodus oli meil kolm juturaamatut. Esimene raamat oli Charles Darwini Loodusuurija reis ümber maailma purjekal Beagle. Ma pakun, et ma lugesin seda esimest korda kuueaastaselt, mul ei olnud midagi muud lugeda. Kohutavalt huvitav raamat! Minu jaoks oli Darwin superkangelane! Tüüp pani laevaga ümber maailma, suhtles seal tulemaalastega, maooridega; rääkis, kuidas tulemaalased inimesi sõid. Jumala kihvt! Teine oli Ernest Seton-Thompsoni Lugusid loomadest. Need kaks olidki mu esimesed raamatud. Ja siis oli seal veel Mootorratturi käsiraamat – see kõlbas ka lugeda ja kõik kolm olidki mul risti-põiki läbi loetud.”

Kaunitar ja koletis

Liiva Heino varastab töö juurest pirukaid, lihamees müüb
lihakombinaadist varastatud liha… Kogu maailm on hukas!
Papa kuulab õhtuti Ameerika Häält, see on keelatud
Mamma ostab lihamehelt varastatud liha, mina söön seda…

“Vanaisa oli käinud Läti sõjaväes, ega ta väga vene usku ei olnud, siunas seda taga. Ma ikkagi teadsin seda, kuidas asjad tegelikult olid, aga ma ei tahtnud uskuda. Koolis tundusid ajalooõpetajad nagu targemad olema. Kui vanaisa rääkis, et venelased tulid ise siia sisse, siis mingil ajal kippusin ma nagu rohkem ajalooõpetajat uskuma. Hiljem sain ma lugeda eestiaegset Adamsoni ajalugu[4], vanaisa kommentaarid sinna juurde, see avaldas muljet! Aga nojah…, tibla on meil siis nüüd siin sees, aga mis nad ikka halba teevad? Lapsena ei osanud mingit vahet teha, elu tundus ju päris normaalne.

Mingeid suuri jõukudevahelisi kaklusi rahvuste baasil meil Võrus ei olnud. Vähemalt minu ajal ei olnud. Samas oli meil seal eesti rahvusest tölle üle mõistuse palju, mõned näod ikka kohe norisid rusikat. Tolleaegseid pidusid – Võrus, Rõuges, Sõmerpalus jne – saatis ikka mõni suurejooneline kaklus, kas ei jagatud naisi ära või oli mõni muu põhjus. Nuge eriti ei liikunud, aga saekettidega tehti üksteisele siiski päris korralikult haiget. See oli paras loomaaed… nagu ikka alkoholijoobes lihtsad inimesed. Päris hulluks läks asi siis, kui vabariik pihta hakkas ja ma sõjaväest tagasi tulin. Kui esimesed metsaomanikud oma rahad kätte said… ma mäletan, et too hetk oli Võrus ikka päris jube. Asjad nihkusid kuidagi paigast ära, ma ei saanud enam üldse aru, mis toimub. Koleda metsast välja tulnud sammalhabemega joodiku süles istub minseelikus blond ülesmukitud naine. Ma ei saanud aru, mismoodi need asjad kokku sobivad. Ma mõistsin küll, et üks oli saanud just metsaraha kätte ja teine nillis seda raha, aga et kaunitar ja koletis nüüd niiviisi koos… Vaatasin seda kõike õudusega pealt; mul ei olnud ei metsa ega raha ega kaunitari põlve peale võtta. Mõtlesin, et kuidas need asjad küll niimoodi toimida saavad. No ja siis olid need hirmsad kaklused, sest kui see metsaraha kord lõpuks pähe hakkas, siis tuli õhtul ka rusikad taskust välja võtta. Pruukis sinna Rannatare baari minna, kui ma paari tunni pärast juba kellelgi näo lõhki lõin.

Jah – see, mis hiljem juhtuma hakkas, see jäi raamatust välja. Seal on võib-olla asju, millest ma ei taha üldse rääkida, päris koledaid asju kohe. Mind on näiteks Võru kesklinnas öösel jahipüssist tulistatud. Ma jooksin ja haavlid panid mööda vastu plekist prügikasti tinn ja tinn. Seal on teine, kolmas, neljas raamat veel. Ma isegi tea, kas need on üldse väärt valmis kirjutamist, vahest isegi mitte…. Tjah, on ikka jätkunud seda kadalippu.

Ka raamatus jäi kaadri taha tegelikult päris palju, aga tonaalsus oli üldiselt küll selline. See oli armas lapsepõlv, inimesed hoidsid üksteist, soe tunne on tagantjärgi. Hiljem hakkas see, tõsi küll, veidi hajuma, ma hakkasin ise rohkem otsustama, seltskond omandas suurema kaalu. Me olime ikka parajad kraaded, ei teinud kõige helgemaid tegusid. Eks me olime oma keskkonna nägu. Iga inimene vajab tunnustust ja see ringkond, kes sind millegipärast tunnustab, see ongi sinu oma ja sa lihtsalt oledki seda nägu. Mingil hetkel selle keskkonna nägu sulle võib-olla enam ei sobi, siis pead sa seda vahetama, ega teistmoodi ka oma nägu muuta ei õnnestu.”

Kohtumine poetessiga

esä varast tüü mant üte üleliigse kellu
imä pandsõ rüükma koton – või oll jälle helü
sõs tull miilits õkvalt esä külge tiksõ
veigi üte imä perän õdaguni iksõ

“Õde – ta oli minust kolm aastat vanem – hakkas mul millalgi raamatukogus käima, ma läksin temaga kaasa. Lugesin valimatult kõike. Meistri ja Margarita lugesin läbi kaheteistkümneaastaselt, minu meelest oli see kohutavalt hea lasteraamat! Järgmine kord lugesin seda peale kahekümnendat aastat, mulje oli sama: väga vaimukalt kirjutatud lasteraamat. Aga ma lugesin tõesti kõike, mis ma õe varjus kätt sain: James Krüssi Müüdud naer – tüüp müüb kuradile naeru, et võita hobuste võiduajamisel –, Otfried Preussleri Krabat oli mu lapsepõlve suur lemmik. Vähesel määral lugesin ka luulet, meelde on jäänud Runnel. Kõike loetut muidugi enam ei mäleta. Algklassides käskis vanaisa mul raamatut kirjutama hakata, et “kirjutad raamatu valmis, müüd maha, saad palju raha!” Ma hakkasingi seda raamatut kirjutama. Millegipärast tuli see ühe hiljuti loetud raamatu koopia. See oli mingi kodusõjaaegne vene sangarite lugu. Kõige meeletum lugemine oligi mul kuskil võib-olla neljateistkümnenda eluaastani, siis tuli paus sisse… inimsuhted, imelikud ajad… ma ei lugenud aastaid.

Kui ma sõjaväest tagasi tulin, töötasin Võrus mingitel kohtadel… sõitsin autode peal, olin katlakütja. Mulle ei meeldinud kuskil, kohe üldse ei sobinud see värk. Tundsin, et pean Võrust jalga laskma, seltskond läks käest ära, mulle sai selgeks, et see asi ei lõppe hästi. Nii ma kolisingi isa juurde Tartu. See oli täielik keskkonnavahetus. Mul oli Tartus ainult üks sõber, käisin isa juures tööl ja mul oli seal alguses õhtuti jube igav, nii et istusin kodus ja lugesin. Isal oli seal raamatuid pooleks aastaks: Hesse… igasugu kuradi jama oli muidugi ka. Hiljem hakkasin elama koos ühe tüdrukuga, kellega me sattusime mingisse üürikorterisse. Ühe toa uks oli kinni ja sinna meil ei lubatud minna, aga see tuba oli maast laeni raamatuid täis, kõik seinad. Seal olid kõikvõimalikud nõukaajal ilmunud luulekogud, Shakespeare’i kogutud teosed, Byron, kõik, kõik… Jüri Üdi. Ma elasin seal poolteist aastat ja lugesin selle raamatukogu ka läbi. Shakespeare oli lummav! Ma olen tagantjärele mõelnud, et tänu tõlkele. See oli nii hea! Ma proovisin Byronit ka, aga see tõlge jooksis oluliselt kehvemini. Aga Shakespeare oli tõesti lummav!

Surra, magada –
muud midagi, sest nõnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret
mis meie liha pärib looduselt.

no see on see kõige tuntum koht muidugi.

Umbes sel ajal kirjutasin ma ka oma esimese avaldatud luuletuse. Kõige esimese olin ma kirjutanud kuueteistkümneaastaselt ühele tütarlapsele. Viisin selle talle koju ja lugesin ette. See lõppes hävitava krahhiga. Vene sõjaväes kirjutasin ka paar teksti. Siis ma kohtusin aga mingi poetessiga. Jõime kahekesi öösel Tartu kaubahalli taga pargis viina. See tüdruk oli tegelikult ingerisoomlane, ta nimi oli Kerttu, kutsuti Murkaks. Ta oli vangis istunud ja nii edasi, aga ta oli Rimmeli juures Nooruses avaldanud. Nii me siis istusime öö otsa seal pargis, jõime viina ja kuulasime tema laule. Mul oli endal ka selleks ajaks paar tükki kogunenud, lugesin need talle ette. See andis mulle tõuke. Mõtlesin, et kui üks tüdruk oskab nii ilusti luua, et siis peaks mina ka proovima.

Pärast Tartusse põgenemist tegin ma ühel suvel Võru Raadios huumorisaadet, selle tarvis kirjutasin ma iga nädal ühe luuletuse. Üks nendest – “Esä varast” – oli selline, mis tegelikult kõlbas ja mis on siiamaani ka alles jäänud. 1997. aastal läksin ma Tartu NAK-i[5]. Vana NAK töötas nõukaajal, siis tuli vahe sisse. Kauksi Ülle ja Kivisildnik panid selle 1997. aasta alguses jälle uuesti kokku. Seal olid täitsa värvikad kujud: noor FS, Urmas Vadi, Indrek Rüütle, Jan Rahman. Kauksi Ülle ja Kivisildnik ise muidugi ka. Vastu võeti nii, et vaadati, mis sul pakis on. Mul oli selleks ajaks tegelikult juba väga suur luulepakk, aga kõlbas sealt ikka ainult üks: seesama “Esä varast”. Lõpuks sain ise ka aru, et mulle meeldib luuletada, hakkasin teisi lugema, nendega koos esinemas käima. Ma arvan, et ma kirjutasin oma esimese luulekogu valmis kahe ja poole või kolme kuuga – Künstler, kadunuke veel kiitis seda.

Ma mäletan, et mu esimene avalik esinemine oli Tartu botaanikaaias. Hääl ikka värises niimoodi sees! Ma polnud ju rahva ees varem esinenud, pelgasin hirmsasti, alkoholi ei olnud ka tookord võtnud. Lõpuks läksin sinna ette ja karjusin oma teksti maha. Keegi ütles: “Päris kihvt!” Järgmisel esinemisel karjusin jälle hästi bravuurikalt, kõigile väga meeldis. Sain aru, et see ongi minu moodus luulet esitada. Hiljem öeldi, et see on Võru meesteluule, mida ma siin esitan. Kauksi Ülle ütles, et ma olen loonud Võru meesteluule. See andis veel kuraasi juurde. Pärast tuli kärakas ka lisaks – no siis ma olin ikka juba sihuke mees! Aegamööda läksingi nii üha julgemaks.

Mis seal salata, eks seda võimu oli tollal ikka sees ka. Päris kihvte asju sai tehtud. NAK-ist oli mul kokkuvõttes hästi palju abi. Õppisin palju nendelt tüüpidelt, kes seal olid. Tänu esinemistele ja muudele üritustele oli mul võimalus korvata ka oma puudulikku sotsiaalsust. Ma sain sealt üsna tugeva pinnase. Jõime muidugi nagu hirmsad loomad seal kuradi NAK-is, aga kogu aeg tulid raamatud ka. Päris head raamatud.”

Defitsiidimajandus

Ma olen hingetu. Sõna otseses mõttes. Kell on pool kaks öösel,
ma kõnnin Katariina tänavat mööda alla,
laskun mäenõlvakut pidi järve äärde ning istun sillale.
Lörts on järele jäänud.

“Ma ei tajunud alkoholi terava probleemina kuni oma neljakümnendate aastateni. See oli mind kogu aeg ümbritsenud, kas naabrite või siis oma lähedaste kaudu – see oli elu loomulik osa. Minu isiklik probleem alkoholiga tuli siis, kui see hakkas mind segama. Ma olin ikkagi vanainimeste kasvatatud laps, ma ei käinud ei lasteaias ega nullklassis. Kui ma kooli läksin, ei olnud mul omavanustega millestki rääkida. Ma kuulasin vanaisaga tollal hoopis Ameerika Häält. Mul ei olnud enda vanuseid mängukaaslasi, olin esimeses klassis nagu väike vanainimene. Selle info baasil, mis mul tollal oli, ei olnudki mul kellegagi suhelda. Olin teiste seas nagu võõrkeha – see on sotsiaalselt väga ebakindel pinnas. Suurema poisina avastasin alkoholi, see andis kindlustunde tagasi ja ega ma siis neljakümnenda eluaastani ei hellitanud ka. Ühel hetkel pidigi kõik nii minema.

Just see sotsiaalne ebaküpsus – see on minu arvates alkoholismi pinnas. Inimene pannakse kokku lapsepõlves, mis sealt edasi tuleb, see ülejäänu on ikkagi rohkem selline järelhoovus. Esimesed aastad on kõige kiirema arengu periood. Kui me kord kehaliselt ja vaimselt välja kujuneme, siis need protsessid peatuvad ja edasine elu läheb juba nende tuules. See esimene aeg on väga tähtis.

Kõige hullem oligi isolatsioon. Mind hoiti hoovi peal põhimõtteliselt kinni. Eks vanaisa-vanaema kartsid minu pärast ja püüdsid mind ühiskonnast eemal hoida. Kuna mul omaealisi mängukaaslasi ei olnud, siis pidin suhtlema nendega, kes mul seal raamatus on. See ei olnud minu valik. Toosama isolatsioon ongi minust teinud selle, kes ma olen. Ma olen suhteliselt inimpelglik, ei suhestu inimestega lihtsalt, ei avane väga kergelt. Võõras seltskonnas tunnen ma end väga ebamugavalt. Suurtel pidudel ei olnud ma võimeline ilma alksita midagi tegema – alks sisse ja suurepärane mees! Niimoodi see käiski.

Võõraid seltskondi ei taha ma praeguseni, ebamugav on lihtsalt. Kui on teema, mida ma hästi tunnen – kui käin luuletusi lugemas või esinemas –, ei ole üldse raske. Praegu ma enam muidugi ei räuska. Ilma alkoholita saab tegelikult publikuga palju parema kontakti. Üllatav, üllatav – kui sa suudad inimestega rääkida, siis mõjub see palju soojemalt ja paremini kui karjumine. Hiljuti käisin aga ühes pulmas. Mõni mõtleb: vaat’ kui tore, saab pulma minna. Minu jaoks oli see täiesti õudne: harjumuspäratu kontekst, võõrad inimesed, hästi palju tuleb suhelda. Nihukesi olukordi ma väldin.

Kirjutamine on nagu mediteerimine, ainult et kui sa mediteerimisega lood mingi rahu enda sisse, siis kirjutamisega ajad end vastupidi võimalikult rohkem ärevile – see on nagu teisipidi mediteerimine, mugavustsoonist väljumine. Minu jaoks on kirjutamise juures kõige tähtsam tegelikult see, et saaks aju tagant ära, et ma ei hakkaks midagi kunstlikult konstrueerima. Kui ma olen juba mitu nädalat töötanud, lähen teemasse sügavalt sisse. Ma tean juba niikuinii, millest ma kirjutan. Mõttega konstrueerimine teeb siin asja ainult halvemaks. Pärast, kui ma teksti üle käin, siis on aega mõtelda küll, aga üldiselt ma oma lauseid väga palju ümber kirjutama ei pea, need on ikka üsna paigas. Naine ja Vee peal olid mul tekstiliselt valmis, toimetajal oli hästi vähe tööd. Kroonu käsikiri oli seevastu ikka täitsa punane kohe. Aga viimase raamatuga oli toimetajal jah väga vähe tegemist – kirjavahemärgid, paar parandatud lauset.

Nii Naise kui viimase raamatuga sai üks teema kaelast ära, selles mõttes on kirjutamine teraapiline protsess. Ma ei olnud kunagi neid lapsepõlvelugusid – mõned neist on tegelikult päris valusad – kunagi niimoodi läbi mõelnud. See on ikka päris hämmastav, kuidas 34 aasta tagant järsku inimeste näod mällu tagasi tulid, see oli täielik ajas tagasi minek. Loomulikult oli kogu see asi mul peas olemas, aga varem ma lihtsalt ei küündinud selleni. Ma tegin nüüd oma lapsepõlvele ringi peale ning sõlmisin sellega rahu. Tagantjärgi mõtlen, et mul oli päris OK lapsepõlv, aga seda võin ma alles nüüd täiskasvanu pilguga ütelda. Pärast seda, kui ma olen seal uuesti ära käinud. Kui niimoodi hulluse pealt kirjutada, siis sa mitte ei kirjuta, vaid elad selle kõik uuesti läbi. Kui on mingid valusad kohad, siis saadki reaalselt uuesti haiget või siis vastupidi – kui on helged kohad, siis rõõmustad jälle. See ongi hulluse pealt kirjutamise võlu, et sa muutud ise tegelaseks. Aga eks jah see kõik küpses ikka väga pikki aastaid.

Kunagi tundus mulle mu lapsepõlv väga ebaõiglane, aga ma sain nüüd lõpuks aru, et seal ei olnud tegelikult midagi ebaõiglast. Igaüks andis oma võimete kohaselt, keegi ei vihanud mind. Kõik andsid oma parima ja ma ei saa tagantjärgi ütelda, et nende parim mulle ei kõlba. Eks ma natuke räsida sain, aga ma olen elus. Mul on oma lapsepõlvest võtta tüüpe, keda tänasel päeval enam ei ole, nii et alati võib sitemini minna. Ma sain aru ka sellest, et – nii naljakas kui see ka ei ole – seal polnud midagi, mida ma poleks oma lapsele või oma lähedastele teinud.

Selles raamatus on alguses hästi palju armastust: no kasvõi näiteks need vanaisa südame lood. Raamatu lõpus jookseb see poiss mäest alla. Ta on linnas klaase segamini peksnud ja laamendanud. Ta ütleb, et ta on täiesti väsinud, hingetu sõna otseses mõttes. Aga ta on hingetu mitte üksnes sellest rahmeldamisest. See tulutu lapse armastus on läbi põlenud, sest pole leidnud vastuarmastust sellisel kujul, mida see laps mõistaks. See põleb läbi ja jääbki defitsiidiks. Kui sa ei ole saanud mingil hetkel piisavalt vastuarmastust, siis sa ei oska ise ka armastada, ei oska inimesi hinnata. Ma olen elus inimesi kuidagi jube kergekäeliselt läbi lapanud. Alles pärast neljakümnendat eluaastat olen ma ära õppinud, et teine inimene on tohutu väärtus, aga ma oleks võinud selle teadmise saada juba sealt samast lapsepõlvest.”

Varjupaik

Järv oli põgenemine.

Kell tiriseb, löön selle kinni. Kuulatan. Papa ja Mamma magavad. Ajan end vaikselt jalgadele ning tatsan kööki. Lõdisen, see on külm nagu laut. Kraabin aknaklaasilt kraadiklaasi eest jääd. Miinus kakskümmend.

Nii palju ettevalmistusi – jäätuuraga meetrilaiuse augu löömine vaata et niisama paksu jää sisse, matõllide pesemine mudast, Mammaga kartulast, hernest ja kruubist söödapudru keetmine, siis kaks õhtut järvel kalakohtade sissesöötmist – ja nüüd, kui kõik on latika järvest äratoomiseks valmis, näitab kraadiklaas ei rohkem ega vähem kui miinus kakskümmend.

Soojad riided on toolil valmis, ajan need kiiruga selga, panen teekannu tulele ning haaran külmkapist õhtul valmistehtud võileivad.

Papa sõnul puudub mul tahtejõud? Kuidas mul seda siis ei ole, kui ma tahan sellise külmaga kalale minna, isegi väga tahan. Mul on tahet. Latikat tahan saada, üle kõige.

Iseloomu ei olevat mul niisamuti. Selleta inimene olevat limusk. Iseloom olevat kasvatatav, mul tuleks selleks kommikott kappi panna ja seda mitte kunagi ära süüa. Hoidku mind siis jumal iseloomu eest!

Kõik olevat treenitav. Ma treeningi! Ma treenin end jultunuks.

Valan pärnaõietee tassi ning asun võileibu kugistama. Nad tahavad, et ma igat suutäit kolmkümmend neli korda mäluks, siis olevat maol kerge seedida. Neelan võileivad samahästi kui tervelt. Kui ma tund aega söömisele raiskan, on Mamma üleval, näeb termomeetrit ja ei lase mind kuhugi.

Jultunud inimesel on elus kergem. Jultunu ei pea samal ajal halb olema. Lihtsalt jultunud. Ajan viltsaapad jalga, viskan vatijope selga ning astun koridori. Välisukse ääred on jäässe külmunud, surun lingi alla ning löön ukse õlaga pärani.

Huhh… Nii pime ja vaikne. Brrr… ja külm.

Tamula

Lõppsõna

“Mis nendest tüüpidest seal sai ka? See puujalaga vennike sureb vist juba raamatus?”

“Ja-jah, Valter sureb ka raamatus. Koljal oli astma, ta sai lõpuks kopsuvähi. Ma läksin sõjaväkke, kui tagasi tulin, oli ta juba surnud. Selma läks uuesti vangi. Ma ei mäleta, mille pärast, alkoholi müümise pärast vist. Oli poolteist aastat vangis. Tuli tagasi… tal oli vist suhkruhaigus ja aju kärbumine… jäi dementseks ja uppus või külmus ära.”

guess you heard about nash he was killed in a crash
hell that must of been two or three years ago now
yea he spun out and he rolled he hit a telephone pole
and he die with the radio on

Tom Waits, A Sight for Sore Eyes

————————–

[1] Elmo Ploom ja Karl Veri. Võru rajoon: Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.

[2] Olavi Ruitlane. Vee peal. ZA/UM, 2015.

[3] Vee peal

[4] Johannes Adamson Eesti ajalugu rahwakoolidele. Tartu: Loodus, 1925.

[5] Noorte Autorite Koondis

 


 

vee-peal

2 Comments

  1. Kõik lood siin maailmas korduvad. Ma olen järgmine põlvkond ja pole kunagi raamatuid kirjutanud joomise kõrvale NAKis vaid programme varaste 2000ndate ettevõttes, aga lood ja emotsioonid oleks nagu peeglist võetud

    aitäh

Submit a comment

Massive Presence Website