KERES & PROPAGANDA

In NIHILIST LABS

Jüri Eintalu 

 

PAUL KERES PROPAGANDA VANKRI EES  

 

See artikkel on kuulsast Eesti maletajast Paul Keresest – kuidas teine maailmasõda ja seejärel nõukogude võim teda väntsutasid ja ta seetõttu maailmameistriks ei saanud, kuidas kõikvõimalike erinevate võimude ajal on teda poliitpropagandas ära kasutatud ja kuidas seda tehakse veel praegugi, kuidas ideoloogia huvides esitatakse tema kohta tõestamata väiteid tõestatute pähe ja kuidas säärase vusserdamise kriitikat summutatakse ning maha vaikitakse. Mitte kunagi ei käsitleta teda inimesena ning ikka ja jälle on ta vaid ettur ideoloogiate tõmbetuules, sest ta oli geenius ja geeniust tuleb ju oma huvides ära kasutada. 

Ma ei kirjutanud seda artiklit Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks. Artikkel valmis juba märtsis 2017. See oli mõeldud populaarteadusliku lühikokkuvõttena minu pikemast artiklist "Mida me ei tea Paul Keresest?", mis keskendus allikakriitiliselt sellele, mis siis Kerese kohta teada on ja kui kindlatele tõenditele tuginedes. Selle pikema artikli saatsin ajakirjale Akadeemia, ent pole sealt tänini saanud mingit vastust. Kui nõukogude ajal mulle veel öeldi, kui mõni minu artikkel ei kõlvanud avaldada (tsensuur), siis viimasel ajal ei öelda mitte midagi. Kui öeldaks, siis võidaks autor ju aega ja pakuks oma artiklit mujale. Lühem, käesolev artikkel, selle saatsin aga kultuurilehele Sirp. Peatoimetaja lubas selle artikli avaldada, aga tänaseni pole see ilmunud ja mingil hetkel ma tüdinesin talle kirjutamast. 

Ka ei olnud mul plaanis seda artiklit avaldada Vabariigi juubeli puhul. Aga juhtus nii, et üks päev enne seda juubelit, see on siis 23. veebruaril 2018, ilmus Päevalehes artikkel "18 vastuseta küsimust", milles räägitakse Paul Keresest. Nii meenuski mulle, et ka mina olen kirjutanud Keresega seotud mõistatustest, aga mind lihtsalt ei avaldatud. Avaldan siis nüüd. Seejuures me näeme, et Kerest ikkagi kasutatakse propagandas, seekord sidudes teda Eesti Vabariigi 100-aasta juubeliga. 

 


Paul Keresest (1916 – 1975) mõtleme tavaliselt kui malegeeniusest, kes elu lõpuni jäi rakendatuks malevankri ette ja kes maailmameistriks ei saanud vaid teise maailmasõja tõttu. Või rõhutame me nüüd, et see on eelkõige nõukogude võimu ja kommunistide süü?

Alates 1938. aastast, kui Keres võitis AVRO turniiri ja pälvis õiguse maailmameistrimatšiks Alehhiniga, on Kerest ja tema kuulsust rakendatud propagandavankri ette erinevate poliitiliste jõudude poolt – seda tehti veel peale tema surmagi ja seda tehti ning tehakse ka taasiseseisvunud Eestis. Propagandistid aga tihtipeale unustavad või väänavad fakte ning nende arutelud on lohakad.

Diktaator Päts küll poseeris võiduka Keresega ühel fotol, ent ei leidnud Kerese jaoks 10 000 dollarit, mis olid vajalikud matšiks Alehhiniga. Ei saa öelda, et tänased maleajaloolased tunneksid suurt huvi selle vastu, kas ja millistel asjaoludel Eesti Vabariik ei suutnud finantseerida Kerese matši maailmameistri tiitlile. Seda kummalisem, et samas on puhkenud vaidlused Pätsi staatuse ning selle üle, kas püstitada talle monument. Maksumusega näiteks 10 000 dollarit.

1940 suvel okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Vaid mõned kuud hiljem osales Keres Nõukogude Liidu male esivõistlustel, aga seejärel "absoluutsetel esivõistlustel", mängides Botvinnikule maha oma õiguse maailmameistrimatšiks Alehhiniga. Kas Keresel oleks olnud võimalik keelduda osalemast neil okupeeriva maa turniiridel? Eesti maleajaloolased ei keskendu sellele teemale.

1941 – 44 oli Eesti okupeeritud Saksamaa poolt. Nüüd osales Keres Saksamaa poolt korraldatud maleturniiridel. Erinevalt maailmameister Alehhinist, kelle nime all ilmusid juudivastased artiklid, õnnestus Keresel hoida madalamat profiili. Näiteks Eestis ilmus 15. märtsil 1942, ajalehes Revaler Zeitung pealkirja all "Jälitatud malemeister" ("Der beschattete Schachmeister") intervjuu Keresega, milles ta kirjeldas oma reise Moskvasse ning sealseid kummalisi olusid. Moskvas oli salateenistuse agent Keresel pidevalt sabas rippunud. Hiljem tõlgendas nõukogude võim seda artiklit nõukogudevastase propagandana.

1944 taasokupeeris Nõukogude Liit Eesti. 7. aprillil 1945 – kuu aega enne Saksamaa kapituleerimist – kirjutas Keres patukahetsuskirja Molotovile. See kiri on nõukoguliku poliitkorrektsuse meistriteos. – Sakslased okupeerisid Nõukogude Eesti ja rebisid mind rohkem kui kolmeks aastaks eemale nõukogude maletajaist. Seltsimees Molotov, palun aidake mind!

Peale maailmasõja lõppu algas aastakümneid väldanud nõukogude propaganda periood. Vähemalt esialgu vaikiti maha Kerese poolt mängitud malepartiid Saksa okupatsiooni ajal. Veel 1966 ilmunud venekeelses raamatus 100 partiid, rääkides sõja-aastaist, raputas Kerese nimeline autor endale tuhka pähe (lk 151): "Petlik saatus kiskus mind kauaks eemale nõukogude maletajaist," ja "Ent asjaolud sundisid mind maletama."

1946 suri Portugalis salapärastel asjaoludel maailmameister Alehhin. Maailmameistrimatš Alehhin – Botvinnik jäi seega ära. See asendati 1948. aasta turniiriga, mille võitis Botvinnik, tulles uueks maailmameistriks. Keres jäi jagama III – IV kohta. Ta jäi ilma.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist, 1990-ndail, taaselavnes läänes huvi küsimuse vastu, miks Keres, keda peetakse geeniuseks, ei saanud maailmameistriks.

Nüüdseks on rikkalike materjalidega tõendatud, et aastail 1944 – 46 oli Keresel nõukogude võimudega tõsiseid probleeme, tema liikumisvabadus oli piiratud, ta oli ülekuulatud ja ajupestud ning teda ei lastud esimesele sõjajärgsele suurele rahvusvahelisele maleturniirile Groningen 1946, mille võitis Botvinnik.

Ilmselt ei saanud Keres 1948. aastal olla ei maleliselt ega ka psühholoogiliselt küps, et okupeeritud maa kodanikuna mängida edukalt okupantide soosiku Botvinniku vastu, kes tollal oli siiski üks maailma tugevamaid maletajaid.

Ent 1948. aasta turniiril kaotas Keres partiisid peamiselt oma põhikonkurent Botvinnikule (4 partiid 5-st). Alles siis, kui Botvinnik oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, võitis Keres ühe partii Botvinniku vastu.

Nii partiide tulemused kui ka malelaual sisuliselt toimunu (Keres mängis Botvinniku vastu absurdselt nõrgalt), aga ka lisainfo nõukogude võimude poolsest võimalikust survestamisest on tänini toitnud konspiratsiooniteooriaid, et partiide tulemused olid ette kokku lepitud. Spekuleeritud on nii Kerese poolt nõukogude võimudele antud lubaduste üle kui ka Kerese võimalikust kaudsest või otsesest ähvardamisest enne turniiri või koguni turniiri ajal (nn "sunniteooria").

Enamus läänes Kerese kohta kirjutatud artikleid paistab olevat seadnud eesmärgiks lugejat veenda, et "kommud tegid seda" – nad ei lasknud poliitiliselt kompromiteeritud Keresel tulla maailmameistriks.

Ent 1995. aastal kirjutab Kerese biograaf Heuer artiklis "Paul Kerese rahutud aastad" (New In Chess, lk 88):

 

"Nüüd, kui ma olen lõputult jälitanud müstilist minevikku, pole mul mingeid tõendeid, et see ajalooline võistlus oli pelgalt halb paroodia."

 

Heuer rõhutab vajadust saavutada juurdepääs Paul Kerese KGB-toimikutele.

Paraku on artiklid nn "Kerese müsteeriumist" kirjutatud peamiselt maletajate poolt, kes pole pädevad teadustöö metoodikas.

Oma 1998. ja 2001. aastal ajakirjas The Chess Cafe ilmunud artiklite seerias Keresest käsitleb Taylor Kingston aga metodoloogilisi küsimusi eksplitsiitselt. Muuhulgas eristab ta kaudseid ja otseseid asitõendeid, nimetades viimaseid "suitsevaks püssiks". Kingston nendib, et suitsevat püssi veel leitud ei ole. Ta kritiseerib kallutatud autoreid, kes kaudsete asitõendite najal teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Muuhulgas kritiseerib ta suurmeister Larry Evansi artiklit "Paul Kerese tragöödia", mis ilmus ajakirjas Chess Life (oktoober 1996) ja milles Evans püüab partiide analüüsi najal tõestada, et Keres kaotas Botvinnikule tahtlikult. Kingston leiab, et Evansi tõendid ei välista alternatiivseid usutavaid seletusi.

Oma 2001 artiklis kurdab Kingston aga, et tema nõuet teadusliku ranguse järele on tõlgendatud nõukogude-meelsusena.

Kuid kihu tõestada, et "kommud tegid seda" on nii suur, et roni või täiskuu ajal puu otsa ulguma.

2015. aastal ilmub Eesti autori Paavo Kivine artikkel "Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile" (Tuna, nr 2, lk 114 ‒ 116). Kivine teatab avastatud õiendist 09.10.1946, milles Romanov, Aleksandrov ja Suslov paluvad Ždanovi, et Kerest lubataks maailmameistriturniirile. Seda palvet Kerest võistlustele lubada tõlgendab Kivine aga tõestusena, et Keresel ei lubatud nendel võistlustel esikohale tulla. Kivine toetub järgmisele fraasile sellest õiendist (lk 116):

 

"… Keres omab suuri šansse saavutada eeloleval turniiril teine-kolmas koht… "

 

Ilmselt ei tõesta see fraas aga mitte midagi niisugust, sest alternatiivsed seletused pole välistatud. Sellest hoolimata keelab Kivine sama hingetõmbega "kahtlemise või oletamise" ära!

Samal aastal ilmub ka mahukas kogumik Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015), mille koostajaks on Kivine. Kogumikus on eestikeelse tõlkena avaldatud Evansi ülalmainitud pealiskaudne artikkel "Paul Kerese tragöödia" (lk 290 – 298). Ent Kingstoni 1998. aastal ilmunud artiklid, mis nõudsid teaduslikku rangust ning kritiseerisid muuhulgas ka Evansi lahmimist, sellesse kogumikku ei mahtunud. Kogumikus on küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001: "Taasavatud kohtuasi Keres – Botvinnik. Uued tõendid" (lk 301 – 311). Ent selles artiklis olevast kolmest alajaotusest, mis Evansi artiklit kritiseerivad, on paberile mahtunud ainult esimene. Ülejäänud kaks alajaotust Väärates Evansi gambiite ja Larry Evansi tragöödia on – lugejat sellest hoiatamata – tõlkest välja jäetud!

Isegi kui "kommud tegid seda", pole ometi välistatud, et nad võisid seda teha juba aastail 1944 – 46. Maletaja treeningukavva ei kuulu ju ettevalmistus ülekuulamiste vastu KGB-s või Guantanamos.

Peale teist maailmasõda käitus nõukogude võim aga Keresega ehk isegi paremini kui Lääne-Euroopas käituti maailmameister Alehhiniga. Keres sai ju 1944 Tallinna Maleklubis treeneri ametikoha ning linnalehes määrati talle maleveerg – tal oli alaline sissetulek. Seevastu eksmaailmameister Euwe juhtimisel tõrjuti Alehhin maleturniiridelt välja juudi maletajate vastaste artiklite pärast, mis teise maailmasõja ajal tema nime all ilmunud olid – nii et ta täielikult sissetulekuallikata jäi.

 

23. märtsil 2017

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

9 Comments

  1. Moblas ei ole seda näha, aga arvutiekraanil küll: käesoleva artikli puhul on vasakul ülal nurgas “NIHILIST” all trükitähtedega kirjutatud:

    KOMMUNISM

    Mina valisin kategooria Nihilist Labs.

    Ja sellel artiklil pole kommunismiga üldse mingit pistmist – jutt käib teisest maailmasõjast, Saksamaast, Nõukogude Liidust ja “kommudest”, aga sellel pole mingit erilist pistmist sellega, millise ideoloogia nimel nad laamendasid.

  2. Huvitav ülevaade ja järjekordne hea näide sellest, et Läänes on kogu aeg olnud kõvem kommunism kui isegi Nõukogude Liidus selle hiilgeaegadel.

    Tänapäeval pole vaja isegi juudivastaseid artikleid kirjutada. Piisab kui purjuspeaga räuskad trammis et sulle ei meeldi immigrandid või ütled omaenda magamistoas seksiseikluse käigus sõna neeger.

    • Ma täpsustaksin, et kuna kommunism on ideoloogia eraomandi halbusest ja võrdsusideaalist, siis pole läänes mitte kõvem kommunism kui Nõukogude Liidu hiilgeaegadel, vaid sellega võrreldav totalitaristlik ideoloogiline režiim. Ja nõukogude hiilgeaegadel küüditati inimesi Siberisse, mis on ikkagi väga järsk liigutus. Samas oli suur osa sellest “hiilgeajast” vahetult peale teist maailmasõda ja see on tänini maha vaikitud, et peale sõda olid inimesed nii vihased, et igasuguseid jõledusi tehti ka lääne-Euroopas. Muide, muuhulgas juutide, eriti Max Euwe eestvedamisel taheti Alehhinilt maailmameistri tiitlit ära võtta ja juutide nõudmisel ei lastud maailmameistril turniiridel mängida, mistõttu tal polnud isegi suitsuraha. Ja võimalik, et ta mõrvati.

      Minu artikkel oli aga sellest, kuidas marurahvuslikus ideoloogias ja eesmärgiga näidata kommunistide halbust minnakse koguni nii kaugele, et sõna otseses mõttes võltsitakse ajaloofakte, esitades tõestatuna seda, mis pole veel tõestatud.

      Ja selles režiimis ei julge keegi midagi ütelda ka. Ei siin ega minu Facebookis pole näiteks maletajad minu artiklit kommenteerinud, kuigi paarkümmend esimaletajat on seda lugenud.

      • Marurahvuslus pole ideoloogia vaid üks järjekordne sõimusõna.

        Noh, mina olen marurahvuslane ja deklareerin, et Hitleri kiitmine olid Kerese ja Alehhini kõige lugupeetvamad saavutused. Malenuppe liigutada julgeb igaüks, tõtt rääkida kõik ei julge.

        Õnneks saame sellest probleemist üsna varsti lahti. Hoolimata Trumpist ja Brexitist pole anglosfääris tervet mõistust silmapiirilgi ja immigrandid juba teavad mida Hitleri vihkajate ja Locke austajatega teha.

        Mingit marurahvuslust pole olemas, ikka vana hea kommunism, mis vahetab värvi vastavalt vajadusele aga õnneks on meil nüüd pagulased kes löövad kommunistid lihtsalt maha nii et varsti saame fännata nii Kerest ja Alehhinit nii nende malesaavutuste ja ka tõe rääkimise pärast.

    • Kas Sa pole veel aru saanud, et meie praegusest maailmas on asjad nii nagu kommunistid ütlevad ?

      Kui kommunist ütleb, siis nii on. Peale Hitleri kiitmise, vihkas Keres veel homosid, naisi, mustanahalisi, moslemeid ja puuetega inimesi. Koletis ühesõnaga ja loomulik et Sirp sarnaselt Hitleri kiitmisega Sinu Kerese kiitmist ei avalda.

      Puuutin tahab ešti ära vallutada.

      Kust me seda teame ? Kas keegi on meid lasknud Venemaa juhtkonna kõige salajasemaid nõupidamisi kuulama ?

      Ei ole, asjad käivad nii nagu kommunistid ütlevad. Puuutin tahab eštit vallutada, Keres kiitis Hitlerit ja vihkas puuetega inimesi ning Sina oled kliimasoojenemises süüdi.

      Lõpeta halamine ära ja tunnista endale, et me elame tõejõrgses kommunismis.

      Kas Sa seda vana malenalja tead kuidas suurmeister venelasega malet mängis.

      Suurmeister tegi käigu ja ütles matt
      Venelane kargas püsti, virutas suurmeistrile malelauaga vastu pead ja karjus joptvojumatt.
      Ennekuulmatust maleuuendusest vapustatud suurmeister alistus.

      Lõpeta ajalehtedele artiklite saatmine ja tunnista, et me elame ühiskonnas kus kommunistide fantaasiad on tõde. Peale seda saame võibolla kommunismist lahti ja sealt edasi ka Kerese ja Alehhinni ja Hitleri ja kõigi teiste kohta ka tõe teada.

  3. Kui varem oli tsensuur, siis nüüd kasutatakse kaudseid vahendeid, näiteks nn “autoriõigusi”.

    Alehhini Hitleri-režiimi aegsed päevikud on avalikustamata, viidates autoriõigustele. Nüüd just saab või sai täis tärmin autori surmast ja ajaloolased pääsevad lõpuks ligi tema privaatsetele märkmetele, et uurida tema juudivastasuse küsimust.

    Alehhini juudivastasus algas sellest või seisnes selles, et alkoholismi tõttu kaotas ta vahepeal maailmameistri tiitli Max Euwele. Kui ta kaineks sai, võitis ta tiitli kindlalt tagasi. Vene emigrant Alehhin tegutses üksinda, aga hollandi juut Max kasutas katkestusseisude analüüsimisel tervet treenerite meeskonda, mis selleks hetkeks oli esmakordselt lubatud, mis Alehhinit niivõrd ärritas, et ta pahuralt mainis midagi “juudivandenõust”.

    Tema juudivastasus lõi aga eriti välja seoses sellega, et tema naine oli juuditar. Kui Saksamaa okupeeris Prantsusmaa, tõttas Alehhin Prantsusmaale päästma oma naist ja selle kinnisvara. Nii jäi ta Hitleri režiimi kätte lõksu ja maailmameistrina pidi ta Göebbelsiga tegema diili. Ilmus pooltosinat propagandustlikku artiklit Alehhini nime all, mis halvustasid juudi maletajaid. Enne teise maailmasõja lõppu pani Alehhin Saksamaalt Hispaaniasse plehku. Peale teist maailmasõda oli just Max Euwe see, kelle eestvedamisel Alehhin blokeeriti maleturniiridelt. Ja siis tõenäoliselt ta mõrvati.

    Siin minu artikli kommenteerija on eeldanud, et Kereselt nõudis Hitleri kiitmine julgust. Kui Keres Hitlerit kiitis (ma ei tea seda), siis tõenäoliselt hoopis sel ajal, kui Hitleri kritiseerimine oli eluohtlik.

    Tõenäoliselt on kommenteerija mingit ainet tarvitanud.

    • Ma küsin lihtsa küsimuste Mis juudivastasuses halba on ?

      Natside puhul me ju veidikene tunnistame, et natsi asjaga oli oli ühte või teistpidi sakslastega seotud. Miks me näiteks kommunismi või multikulti või sõnavabaduse teemadel arutledes ei tohi küsida, kuidas mõni etniline grupp on jahmatama panevalt üle esindatud.

Submit a comment

Massive Presence Website