Kender ja karu

In 50HALLIVARJU

Taavi vaatas Sadamakvartali underground punkris ringi. Kogu kõrbenud kohvi, tubaka ja moraalselt väärastunud kirjanduse järgi lõhnav baar oli inimtühi, erootiliselt kuumava hämara feng hui aura ja punase sametise materjaliga kõlatult helisid summutava ruumi sisemuses võis kuulda isegi üksikuid südame lööke ja põlvekontide naginat.  Mõlemad ruumisviibivad mehed mõistsid, et kõik järgnev jääb alatiseks nende kahe vahele. Asugem kärbsena selle dekadentlikku kombelõtvust õhkava ruumi seinale ja jälgigem, kuidas omavahel kohtusid ilmalik ja hingeline.

Kaur naeratas oma säravaimat võltselegantset naeratust ja kallas endale uue lonksu Aramist. Juba ammu oli ta loobunud purzuaadele omasest kalli alkoholi joomisest ja jõi täiesti avalikult vaid seda, mis talle maitse poolest meeldis.

“Sa keppisid kogu parteid…” Taavi ei lõpetanud lauset.

“Jah, aga kui nüüd täiesti aus olla ja noh nii, omavahel, siis ma eriti ei nautinud. Või noh, ma kindlasti oleks saanud veel paremini. Mingi imelik palgatöö tegemise tunne oli. Nagu nikuks superstaari või noh, midagi sinnakanti. Tead isegi.” irvitas Kaur.

“Türa sa kuradi raisk” Taavi röögatas ja viskas esimese kohvikulaualt pihku sattunud tuhatoosi Kauri suunas. Raske tuhatoos oleks kindlasti purustanud Kauri kui mitte kolju, siis vähemalt ninaluu, kuid aeglaselt hoogu võetud vise võimaldas kirjanikule piisava aja kõrvalepõikamiseks ja hügieenitarvik põrkas kõlatu tümpsuga vastu seina puistades enda ümber kogu oma hallika sisu.

“Assaa, hakkab looma, mis tunne on?” irvitas Kender ja võttis näiliselt täiesti rahulikult brändiklaasist uue lonksu: “Mis tunne on kui sind vägistatakse ja tahaks kõigile kisendada, mis tunne on, aga keegi ei kuula? Kedagi ei kepi?”

“Kes sa selline oled?” röökis Taavi: “Türa, ma likvideerin su raisa ära, kes sa selline oled? Kohut ootav kurjategija, narkomaan raisk, joodik…”

Kaur irvitas ja kehitas näiliselt ükskõikselt õlgu: “Noh, antud vestluse, kasutades poliitväljendit, kontekstis, loeme, et ma olen… kirjanik. Või noh, veel parem, luuletaja. Kuigi, tagasihoidlikult väljendudes, olen ma siiski veidi rohkem kui mingi kuradi auhinnatud keskpärane sahtlisse kirjutav sotsiaalkonformist. Muuseas, see sinu viha on väga armas, lõpuks ometi näen ma neoonlipsude taga tõelist inimest, olgugi, et noh, võib olla mõnevõrra” kirjanik tegi oma kätega elegantse humoorika liigutuse: “grillitud versiooni” Kaur tõusis, laiutas teatraalselt käsi ja jätkas: “pigem küsi endalt, kes sa ise oled? Või noh, olgem ausad, arvad ennast olevat?”.

“Türa ma juhin kogu seda asja!” sisistas Taavi: “Mina, ma juhin kõiki, rahva teenreid, kui Rain…”

“”Rain”?” Kaur muigas: “Mis see “Rain” siia puutub? Kui uskuda proksi viimaseid pressikaid, siis selle “Raini” suhtes on samamoodi krim asi soolas, võib olla,” Kaur rüüpas oma klaasist uue lonksu: “Võib olla meid pannakse isegi samasse kongi. Ma ei olegi kindel, kumma jaoks see hullem karistus oleks. Aga tõepoolest, härra, “mina juhin”” Kaur irvitas: “tõesti, “mina juhin”. Kas sa oled üldse mõelnud, miks sa midagi juhid? Kas sa juhid seetõttu, et sa oled igasugu rainidest ja mihhaillidest ja etsidest parem, populaarsem ja tugevam? Et sa oled nii sitaks tark ja sul on räme sõnaõigus? Mis hetkest muutusid sa kitkutud broilerist selleks, kelle arvamus üldse kedagi kepib? Türa sa ju tõstsid mäe otsas tagareas vaikselt kolm aastat kätt? Ütleme, et see kanapeast tsikk, kes sul ennast vaid talle teadaolevatel põhjustel toppida laseb, ei lähe antud hetkel üldise heakskiitva arvamusena arvesse.”

Taavi tundis kuidas raev temas uuesti jõudu kogus ja ta tormas rusikasse tõmmatud kätega üle ruumi lava kõrval diivanil istet võtnud Kenderi suunas. Kender istus liikumatult edasi ja rahvateener oli sunnitud peatuma hetk enne, kui ta oleks pidanud istuva kirjaniku peale viskuma ja teda kägistama hakkama. Kirjaniku üleolek oli täielik.

“Räägime sellest “Rainist” kelle isik sulle nii tähtis tundub olevat. Jumala eest, mulle tundub, nagu me räägiks vanajumalast endast”. Kaur vaatas liikumatult enda ees seisvat dekoratiivjuhti ja lükkas jalaga kohvikutooli ametniku suunas: “Võta istet ja arutame seda asja, nagu härra kardinal armastab öelda”.

Kirglikule inimlikule raevule mittereageeriva emotsioonitu nihilisti nägemine muutis Taavi täiesti jõuetuks ja ta võttis tummalt istet: “Räägime sellest “Rainist” ja sellest, mis väärtus on sinul kui esirea malendil tema jaoks”. Kender vaatas mõningase haletsusega enda ees istuvat inimvrakki, kes veel nädal tagasi oli elanud illusioonide kütkeis, pilve piiril, päikesepaistel, purjelaev seilamas elumere pärituules: “Las ma selgitan sulle, mismoodi “Raini” mõte töötab”, kirjanik seadis ennast mugavamasse asendisse ja võttis uue lonksu Aramissi.

“”Rainile” meeldib vaadata, sest erinevalt sinust saab “Rain” aru, et ükskõik millise peavalitsuse juhtimine on ilge persetäis debiilset ajude keppimist ja persenussi, mida ta oma mugavuses teha ei viitsi. Ja jumala õige, tegelt on meie ühine sõber selles suhtes täitsa normaalne mees. Tal on targem hoida pumba juures mingit sinusugust rääkivat mõttevaba hüljest” kirjanik tegi pausi ja jälgis kuidas ta sõnad aeglaselt ja vaikselt kohale jõudsid: “ja saata sind ja sinusarnaseid üle euroopa mingitele debiilsetele üritustele fullretardi mängima. Nagu see ukraina värk, tammud esireas mingite vanuritega ja kogu internet naerab. Või noh okei, mingi osa internetist naerab, teine osa feisspalmib. Jumala eest, selle üritusega teenisid sa palga välja. Ja olgem ausad, mis sul üle jääb, sa tead väga hästi, et ilma oma suure füürerita sa pühapäeval oma ringkonnas, kuhu sa paanikas ronisid, et mitte etsiga vastamisi minna, kümmet prossa täis ei saa ja pärast seda oled sa ikka omadega perses. Perses! Samamoodi nagu Sillu enne ja esmaspäevast alates ka Kiku. Sa higine munn ei ole siiani aru saanud, et kardinali ei kepi see riik. Pole kunagi keppinudki. Talle on vaja, et ta mutt oleks kas lähetuses või tuleks väsinult koju ja keeraks magama, ta ise tahab ainult rahulikult tshillida ja mingit väikest bisnessit teha. Auto on poisil normaalne merss, maja väikekodanlikult maitsekas hele suburbani kitsh, koeraks on mingi ühiskondlikult aktsepteeritav hundi ja roti hübriid ja no maitea mida rohkem sa ikka tahad? Väike kontojäägike, et Selveri kassas kaardiga makstes paar plaanivälist õllekest asjatut paanikat ei tekitaks… romantilised jalutuskäigud vanalinnas? Selle stati säilitamiseks on ta valmis mingi koguse oma ajust ja ajast panustama sellele, et sinusugused retardid neile orjade kirjutatud kõnesid prompterist maha loeks ja talle piisavalt korruptiivse riigikorra tagaks, kus saaks süüdimatult võlgu võtta ja siis mitte tagasi maksta…”

“Vittu, rahvas… ” röögatas Taavi.

“Rahvas?” Kaur naeris valju häälega: “Sul on rahvast algusest peale ju täiesti pohhui olnud. Sa ju vihkad rahvast. Kõik teavad, et sa vihkad rahvast. Isegi su oma “naine” teab, et sa vihkad kõiki selle riigi kodanikke. Kas sa oma teleülekandeid siis ise ei vaata? Ma sinu lipsude ja särkide järgi arvasin, et sul on mingid greitest hitid masinasse seivitud? Mis kuradi rahvas? Ma ju nägin mismoodi sa seal vaesteabi juhi kohal kannatasid. Pidid oma värskete ülikondadega mööda neid vaestemajasid, vanadekodusid, kodutute öömajasid ja tööturuüritusi sõitma ja üritasid hambad ristis teha nägu, nagu sa hooliks. Saatsid aasta lõpus teleka ees valge kampsuniga oma kohustusliku heategevuse SMS-i ja maksid jaanuaris jõulude ajal tunnelisse plekitud raha riigimonopolile ära. Igast riigitelevisiooni ülekandest oli ju uudistes näha kuidas sa piinlesid. See muuseas oli ka põhjus, miks meie ühine sõber “Rain” sind edutas, aga sa oled nii sigaloll, et sa ei saa ise aru. Ta nimelt teab väga hästi, et sa täidad kõik käsud ainult selle pärast, et sinna ametisse mitte tagasi minna ja seetõttu oled sa kuulekas kukk… või kana, leghorn ah türa ma ka ei tea, kasutame siis ärahooratud sõna “broiler”.” Kender võttis klaasi põhjast viimase lonksu ja kallas endale pudelist uue dringi. Tähtis isik kuulas kirjaniku kirglikku monoloogi vaikides ja väljaöeldud sõnade raskus, läbinähtava ilmselge tõe ränk reaalsus oli noorele eluvõõrale mehele peaaegu vastuvõetamatu. Hoomamatu.

“Ühesõnaga, sa siis toetad sotse või neid tsentriste või neid kuradi rahvuslastest separatiste?” suur juht oli kaotanud igasuguse initsiatiivi ja rääkis vaiksel summutatud, löödud häälel.

“Rahvuslastest separatistid” Kender irvitas: “türa nagu draamakoolis. Jumala eest. Sa ei saa siiamaani aru, mis seisus sa oled. Valimised ei ole alanudki, aga kolmandik stoilisest ignorantsest rahvamassist on juba valimas käinud. Sa oled nii popp poiss, et nad ei jõudnud isegi õiget valimiste päeva ära oodata. Miks? Sellepärast et nad sind ja su parteid armastavad? Loll oled või? Türa jumala eest sa oled ikka tõesti saabas. Ausalt. Rahvas läheb hurraaga valima ainult siis, kui nad kellegi peale rämedalt pissed off on. Ja miks nad teiste parteide peale pissed peaks olema? Need pole ju midagi teinud, aga teie…”

“Ühesõnaga…” Taavi sai aru, et kirjaniku sõnades võis peituda karm ja vääramatu tõde.

Kender vaatas mõningase varjatud jälkusega enda ees istuvat kössi vajunud inimest. Inimest, kes uskus end direktorina juhtivat tervet universumit, kuid kes lõpuks hakkas mõistma, et heal juhul juhtis ta vaid seda, mis toimu tema enda kontol.

“Sa oled omadega perses”.

Kender ei halastanud.


Disclaimer: Ülalkirjeldatud dialoogi sisu on fiktsioon, (ausalt öeldes kerges joobes visandatud) väljamõeldis (näete millised riigivastased meeleolud levivad, kui Aramis mõnes poes veel odav on? Aktsiisi otsa!) ja selles kirjeldatud väljamõeldud isikute võimalik sarnasus reaalselt eksisteerivate isikutega võib neis äratundmisrõõmu tekitada vaid juhul, kui selline situatsioon mõnes paralleeluniversumis või alternatiivses ajaliinis aset leiaks, kuid kahjuks füüsikud meie universumis seda hetkel tõendama võimelised ei ole.

Mis samas kaine pea ja kerge pohmelliga järele mõeldes muudab eelneva disclaimeri mõttetuks.

Selle teose eesmärk on teha natuke halba nalja ja jumala eest mitte kedagi otseselt solvata, sest lõppude lõpuks, isegi jumalal on huumorimeel, vaadake kasvõi näiteks valitsust.

Vabandame siinkohal kõigi võimalike valitsuse pooldajate ees. Me ei pidanud eelnevaga silmas, et valitsus on tingimata mingi kummalise jumalliku nalja tulemus.

Eelnevat arvesse võttes vabandame ka kõigi jumalaentusiastide ees, me ei tahtnud valitsusele viidates väita, et jumalal on halb huumorimeel.

1 Comment

Submit a comment

Massive Presence Website