keeris.

In POPNIHILISM

kui tähed on just õigesti, kui poole pealt näed must-valget teleklippi, kui korraks seisatab aeg ja katki jääb jutt. kui ema räägib isast ja kass sööb just õigesti, nii hea isuga kausist. kui vaikus tuleb su peale kutsumata, salamisi nagu tolm vanale kuuele mis esikus on rippunud eelmisest kevadest. siis avaneb keeris, su hinge põhjatumast põrandast minema kaob kork. sus on leke, või nii see näib. sa võid olla pubis, külas sugulastel või veel tänaval, hämaral. mis sind täitis enne nüid sahisedes alaneb.

kõigepealt paneb kõrvust mööda ühe küsimus, siis teise naer. kolmanda jutt. su ümber on suitsu, mis paneb kipitama silmad, muusika mis ajab kumisema kõrvad. sinu parim sõber juba vähemalt kümme aastat, tema nimi ei ütle sulle midagi. hajevil, pole päris siin. sa ei meeldi endale natuke sest sa naerad liiga tugevalt, et kompenseerida. nagu libahunt täiskuu loomisel, sa vabandad end äkitselt ja ütled et pead minema. poiss saadab su ukseni, ta küsib võimatuid asju. tänav tundub niiske, kuigi kindlasti pole täna sadanud. hoiab su käest ja sa vaatad teda üle ookeani. midagi ei tule välja, aga sa proovid ikka. “ei, ma saan ise, sa ei pea tulema.” sa ei tunne midagi, kui ta jääb sõnatult mingitki märguannet ootama. oota siis. keeris su sees.

keeris su sees, mille tõmbele ei saa vastu panna. kohe, kui eemal nende pilkudest, sul teine nägu. silmad kogu aeg samad olnud, aga ei neid näe igaüks. ja kui saad tuppa, siis tulesi põlema ei pane. võtad jaki ära, võtad särgi ära, võtad püksid ära ja tahad veel midagi ära võtta. ma tahan veel midagi ära võtta. siis ma olen voodis ja ei tunne midagi. keeris võtab tunded ära. telefon on hääletul, sa oled hääletu. sured ära varsti.

proovid mäletada mis tunne oli kevadel koolivaheajal maakodus olla. selles õue otsas, kust vanaisa ei hakanud vikatiga niitma, sest seda heina polnud vaja loomadele keda enam vaja polnud. siis ei olnud vaja vikatit ega luisku. lõpuks polnud vaja vanaisa. sa mõtled oma vanaisale ja sul on soe. mõtled, kus ta on. silmad on lahti, sa ei tunne midagi ja pisar tundub võõrana. teona näiteks. tulise teona. lamad sedasi. järjest tühjem oled.

vaikus nii vali. vaikus nagu sõber, päris tuttav. hea olla temaga. kastetünni juures oli hea olla, sinna sai püütud konnasi ujuma panna ja siis kollase plastikkühvliga neid välja tõsta. tahtsid endale poissi, tahtsid samamodi hoolitseda ta eest. et paned sooja vette ja lased ujuda, siis tõstad jälle välja ja lased puhata. päikene sillerdas silma, sulistasid labidaga. nüüd on sul see kastetünni vesi silmas, aga kakskümmend aastat on vähemalt möödas. keeris pöörleb. korraks tahad kõvasti nutta lahistada ja minna seda heina niitma, et siis vanaisal kuidagi parem olla. keeris ei pöörle selles suunas. ei, pidid just üksi voodisse minema ja nutma tasa. mitte lahistades ega ringi tormates.

sa ei tea, miks sul vahel sedasi on. sul see keeris pöörleb ja see võtab su kaasa. pehmelt, võimsalt. sa tunned end turvaliselt. seepärast meeldib sulle kohvi sisse piima panna, näed kuidas valge seguneb mustaga. keerleb. hea vaadata. ei tea, miks. juua pole nii hea, kusel peab käima. sul on teki all kusehäda. siis, kui maakodus üle vana okastraataia tahtsid hüpata ja jalg jäi taha kinni, küll siis töinasid. siis ütles vanaema “neh, kused rohkem nutad vähem.” su kusehäda kaob ära, sul on teki all hea olla sedasi. nutad natuke rohkem.

sul pole kellelegi midagi öelda. tegelt sulle ei meeldi linn, sa ei suuda seda seletada. nad pole metsas kasvanud. osad on, aga nad linnastunud. sisimas sa hoiad seda nende vastu, et nad reetnud mingi sisemise asja sellega. tänavavalguse papüüruskollane helk seostub su peas haigusega, mis ühe su sugulase võttis. kardad natukene, et sa jääd ka linnas haigeks. vanaisa elas küll hästi kaua. hästi ebareaalne tunne on. autod sõidavad mööda, aga nende heli tundub must-valgena. kui magasid maal ja su akna taga olid nõgesed, siis olid kõik helid tumesinised või tumelillakad. keeris pöörleb, keskel must auk. tegelt kõik kaob sinna auku ära ju, isegi head asjad. kunagi ei saa olla lõplikult rahul, või õnnelik.

internetist näed õnne ja siis püüad ka saada. nagu kui sa selle konnaga seal solberdasid, et tahad siukest sõprust temaga nagu vanaisal oli vanaemaga. kui sa mõtled vanaisale üksi, siis on kurb aga kui sa mõtled neile koos, murdub su süda uuesti. pöörad end vasakule küljele, siis pisarad saavad vähem kõditades minema minna. mõtled, et nemad olid rahulikud. tahaks ära minna ja tikreid korjata. siis kui tikreid korjasid, siis ümisesid mingeid laule mis sa ise välja mõtlesid. okkad ei teinud midagi häda. mõtlesid vahel sellele konnale, kuigi ta pidi juba mitu aastat kahjuks surnud olema. sisimas meeldib see konn sulle rohkem kui su praegune poiss.

keeris muutub sügavamaks, hingad nohisedes sest nutt ajab nina natuke paiste. pead püsti tõusma, otsid salvaka ja käid ikka kusel ära. jälle keeris. teki alla tagasi, parem kui kunagi varem. siis viimnegi tunne kadunud sul, sa tühi kui pööning. mingi saepuru ja paar kuuselauda on seal, aga need ei loe. sa ei saa seda kellelegi öelda, sest see jutt oleks segane. aga sa tunned end selgelt. aga sa ei saa seda kellelegi öelda. tahad, et keegi ka seda vaikust kuuleks. aga sa juba tead, et ei kuule.

sa ärritud. ärritus muutub vihaks. viha on esimene tunne, mida sa nüüd tajud. et sa ei saa kellegagi kontakti sedasi. et rääkida ei saa seda. pead leppima mitte parimaga, vaid selle pubi poisiga. siis tuleb järgmine ja järgmine, üks teisest valjem. ja kuidas nad kisada võivad, nagu imikud kui lutt ära võetakse. otsustad lahku minna, homme otsid põhjuse ja siis lähed. sitt olla, sest tead et mingi aeg võtad uue. uue võtad kuna sa pead end sisimas nõrgukeseks ja sa tahad olla kellegagi nagu vanaema oli vanaisaga. sa ei taha loota. süda on tehtud löömiseks. teed kohvi ja paned muusika mängima.

siis oled älle müra sees ja natuke parem olla. lähed räägid kellegagi. aga sa ei saa neid asju öelda. ma igaks juhuks rääkisin siis sinu eest. vaikus keerisest.

Submit a comment

Massive Presence Website