KAS JA KUIDAS SAAKS PRESIDENDI RIIGIKOGUS VALITUD?

In NIHILIST LABS

Et president Riigikogus ära valida, on vaja vähemalt 68 häält. Valitsuserakondadel on 59 saadikut, sellest ei piisa. Seega on presidendi valimiseks vaja koalitsiooni Reformierakonna, SDE, IRL-i ja vähemalt osa Keskerakonna vahel, mis võiks anda suurusjärgus 70 häält.

Selleks, et selline kokkulepe teha, tuleb leida poliitikaväline kandidaat, kes sobib kõigile. Arvata võib, et kõigi kolme valitsuserakonna esimehed ja tagatoad juba tegelevad sellega. Võimalik, et mingil määral koostöös opositsiooniga.

Mis puutub mõttesse, et püüaks valida kellegi neist, kes juba kandideerisid, siis see ei ole reaalne ja sellele panustamine raiskaks ainult aega. 

Kõik, kellel on vähegi mõne erakonnaga soojemad suhted, on välistatud. See teeb kandidaadi otsingud keeruliseks, kuid mitte võimatuks. Nii võib veel saada päris hea presidendi. Aga asi on noatera peal. 

Kui valitsuskoalitsioon + keskerakondlased kokkuleppele ei jõua, siis matemaatiline variant on president valida Reformierakonna, SDE ja Keskerakonna kolmepoolse kokkuleppena. Nagu pakuti Kallase valimiseks. 

Kuid arvestades, mis seisus on Keskerakond, mina sellesse ei usu. 

Ilma Keskerakonna või Reformierakonnata ei saa presidenti Riigikogus ära valida. Hääli ei saaks kokku.  

Siis peaksid kõik ülejäänud erakonnad kokku leppima. Mina ei usu, et EKRE üldse milleski oleks nõus kokku leppima. Neile ei kõlbaks kandidaadina isegi Jeesus Kristus. 

Seega on Keskerakonnal ja Reformierakonnal kõige suurem vastutus. 

Peamine mõttekoht kõigile nö “vanadele erakondadele” võiks olla see, et praegune kriis kahjustab eeskätt just neid. Olukorrast võidab peamiselt EKRE.

EKRE-le väga sobib, et nn "kartellierakonnad" ei saa hakkama. Mis on tõsi. Erakonnad ei saanudki Riigikogus ja Valimiskogus hakkama, kuigi võimalusi selleks oli rohkem kui üks.  

Riigikogus väärikas president kohe ära valides saaksid vanad olijad tõestada vastupidist – kui olukord on raske, leitakse üksmeel ja tehakse koostööd. 

Keskerakonna jaoks on peamine valiku koht, kas olla nö establishmentiga deeskaleerimise poolt või olla EKRE-ga ja kõigutada paati edasi. 

Sellepärast ma ei usugi, et kogu Keskerakonna fraktsiooni saaks kompromisskandidaadi taha koondada. Ühed tahavad üht ja teised teist. 

On neid, kelle meelest ebastabiilsus ongi hea. Mida hullem, seda parem. Mida kõvemini Rõivase tool kõigub, seda parem. 

Miks mitte mängida. Kukutame presidendivalimised läbi ka Riigikogus. Ehk kutsub see esile valitsuse lagunemise, tekkima peab uus koalitsioon, mis lepib kokku nii presidendis kui uues peaministris ja valitsuses. 

Olukorda ei nähta kriisina, vaid võimalusena. Küsimus on selles, kas piiripealne mäng on riigile päriselt ohtlik. Minu arvates on. Rahva hulgas on pettumus poliitikutes väga suur. See, kui presidenti ka Riigikogus ei valita, suurendab kuristikku veelgi. 

Ka valitsuskoalitsiooni sees on palju neid, kelle huvides on see, et kokkulepet ei tuleks.

Alustame sellest, et Reformierakonnale ja Rõivale oleks sellist kokkulepet väga vaja. Järelikult nende vastastele mitte. 

Reformierakonna praegustel juhtidel seisab nagunii suure tõenäosusega ees jätkulahing Siim Kallase ja tema toetajatega. Esmalt tuleb katse erakond üle võtta. Kui see ei lähe läbi, siis võib päevakorda tulla uue ja päriselt liberaalse erakonna loomine. 

Väga paljud ettevõtjad on Reformierakonnas sedavõrd pettunud, et oleksid kohe nõus raha lauale panema. 

Kindlasti liituks osa Reformierakonna tippudest, aga miks mitte ka keskerakondlastest, kellele Karilaiu-Ernitsa EKRE-meelne poliitika ei sobi või Keskerakond tundub mahakandmisele mineva liikumisena.

Tulemuseks see, et kaks suurt erakonda laguneksid ära. 

Ühelt poolt, muutused ongi paratamatud. Ja ega erakonnad peagi olema igavesed. Kindlasti ei pea igavesti kestma olukord, kus ühed ja samad inimesed on võimul. 

Probleem on selles, et kui muutuste esile kutsumiseks minnakse liiga kaugele, siis see võib käima lükata sellised protsessid, mida keegi ei oska ette näha ja mida keegi ei suuda kontrollida. Mis väljuvad normaalse demokraatliku protsessi raamidest.

Nagu hetkel presidendivalimistel juhtus. 

Eks lähinädalad ja -kuud näitavad, kas Eesti poliitikute hulgas on veel piisavalt inimesi, kes päriselt seavad esikohale Eesti inimeste huvid või on enamuses need, kellele riigi väärikus eriti korda ei lähe, kellele enda erakonna või kliki huvid on palju tähtsamad. 

Kui presidenti Riigikogus ära ei valita, siis paraku kaos riigi juhtimises jätkub. Ja see ei ole hea. 

10 Comments

  1. kulla mees–siiani oled sa olnud oma sõnavõttudega siin ja mujal sümpaatne aga see “Kui presidenti Riigikogus ära ei valita, siis paraku kaos riigi juhtimises jätkub. Ja see ei ole hea. ” on täieline lehmasitt.
    meite rahvale on kõikse parem,kui praegused suurerakonnad nagu ref, kesikud ja sotsid laguneksid niikiirelt kui võimalik.
    kes too tark olli kes ütli,et ühele valetada võid kõikse aeg, paljudele pisut aega aga kõikidele ja kogu aeg ei tule välja..

  2. Avastasin Nihilisti enda jaoks uuesti.Väga huvitavate mõtete portaal.Autor on kirjutanud hea artikli tõesti.Milles ma ühte meelt ei ole,on see,et kui riigikogus presidenti ära ei valita,siis on jama majas.Ei ole mingit jama,niimoodi võib just riigist asja saada.

  3. Minu arvates tuleks põhiseadusesse kirjuta klausel “Kui riigi -ja valimiskogus presidenti ei valitud, tuleb riigikogu laiali saata ja korraldada erakorralised valimised”. Kõige rohkem häirib mind see hallipeaga mammi kes räägib toonil nagu kohe puhkeks nutma. Poleks ta oma suurt ahtrit sinna surunud, oleks meil president laupäeval valitud. Kõige haledam temast oleks kui ta ka nüüd uuesti riigikogus oleks nõus kandideerima.

  4. Raimond poiss egas demokraatia siis kohe otsa saa kui erakonnad laiali peaksid minema, rahvas on selleks liiga teadlik. Aga noh eks meile kõigile meeldiks kui meieta hakkama ei saaks. Õnneks aga saab ikka ja kurb juhtub olema, et kui äkki pareminigi.

  5. Mida on Majakovski öelnud? Kui tähti süüdatakse, on seda kellelgi vaja. Tuues selle üle presidendivalimise farssi – kellele on tegelikult presidenti vaja? Kas minu kohvi muutub hommikul paremaks, kui presidendiks on nüüd proua x härra Ilvese asemel? Kas austatud kirjanik Kenderi fabritseeritud kohtuprotsess visatakse prügikasti, kui presidendiks saab proua Y või härra Z? Kas narkar Igor või libu Tanja saavad peale seda haljale oksale ja nende elumured on möödas, kui presidendiks saab härra M või proua E?

    Praegune presidendi valimise protsess on loodud just sellelt taustalt, kellele on presidenti vaja. Kui rahval oleks presidenti vaja, oleks lastud ka rahval presidenti valida. Presidenti, ja ma rõhutan, KUULEKAT presidenti on vaja just ja ainult just erakondadel. Kes oleks nagu “hea tsaar” rahvale, kes vaid vormikohaselt viibutaks näppu erakondadele, tegelikkuses aga oleks nende kontrolli all olev käpiknukk ja laseks neil (=erakondadel) valimatult edasi varastada, rahvale valetada ja pähe kusta. See, et praeguse korra kohaselt ei saadud presidenti valida, näitab, et ei leitud piisavalt kuulekat kandidaati, kes alluks erakondade diktaadile ja oleks valmis seda näitemängu kaasa mängima. Ehk siis – erakonnad ei leidnud, et mõni kandidaat oleks piisavalt kuulekas nende arvates, et lubada tal presidendiks saada. See on peapõhjus, kallis poliitbroiler Raimond Kaljulaid! Ei rahva, ega riigi huvid pole siin sugugi olulised, olulised on vaid ja just vaid erakondlikud huvid.

    Meenutame, millal on erakonnad riigikogus kõikide erimeelsuste ja maailmavaadete kiuste hämmastavalt üksmeelt olnud? Just – kui teemaks oli erakondade rahastamise vähendamine, mille suhtes oldi lausa hämmastavalt üksmeelsed. Ei ole midagi öelda, papp ruulib, organiseeritud kuritegevuse (=maffia) ja erakondade vahel on vaid üks õhkõrn joon.

    Ja palun ära spämmi siin enam, kallis poliitbroiler Raimond Kaljulaid. Ma tahan lugeda Kenderit, Ruitlast, Härra Pärnitsat ja veel lugematul hulgal autoreid, kellel on tõesti maailmale midagi öelda ja keda ma austan määratult. Mida on öelda maailmale ühel poliitbroileril, kes sai tööle õiget tibi rautades ja kelle tasku kukkus peale seda regulaarsed 10K kuus?

  6. Mitte mingisugust katastroofi ei juhtuks sellest, kui Eesti oleks mõned kuud presidendita. Aga katastroof on see, kui president valitakse kiirustades 5 päevaga nende inimeste seast, kes eelnevalt ei kandideerinud ja kes seega pole diskussioonides end tutvustanud.

    Presidendivalimised tuleks edasi lükata jaanuarisse 2017 ja see palagan lõpetada.

    Parem olla paar kuud presidendiga kui aastaid kiirustades valitud presidendiga, kellel puudub autoriteet.

  7. huvitav, miks too broilerinäkats nüüd järsku kähvima on hakanud.
    kas loodab tõsiselt et poolõde preskuks tehakse?
    unusta ära, sa oled poliitiline laip, eriti peale arsenalist saadud nutsakut.

Submit a comment

Massive Presence Website