Karje

In SNAP

Peatun viivuks. Minust vasakul pool sõidab roheline liinibuss, paremal pool peatub logisev kopli tramm. Inimesed, sagin, telefoni helinad, kontsade klõbin, köhatused-röhatused, kiirustavate autode hääled. Iga heli on praegu liiga vali, talumatult vali. Inimesed mu ümber on kui koletised, labiilselt irvitavad, õelate hullunud silmadega. Neil kõigil oleks justkui üks eesmärk – hävitada. Sulgen silmad ja mu keha läbib värin ja teine ja kolmas. Süda klopib, mul on halb. Tõeliselt halb. Tahaks-surra-ja-mitte-kunagi-enam-kedagi-näha-halb. Mu keha läbistaks nagu mingit sorti pistoda. Pistoda, mis teab, et sada korda kergem oleks siin samas ristmikul kokku kukkuda. Sellel hetkel, kui mu süda teeks viimaseid tukseid, sibliksid need koletised paaniliselt mu ümber. Mõni üritaks kindlasti aidata, aga aitamine ei saa liiga pikale venida, muidu võib ju tööle hilineda. Jah, sellel hetkel, kui mu süda teeb viimast minutit oma ausat tööd, sulgeksin mina silmad ja naerataks – teised jooksevad edasi, aga mina enam ei pea kuhugi ruttama. Ilus unistus lõpeb ja jõuan tagasi reaalsusesse. Vaatan paaniliselt kella ja juba jooksen. Ei, ma ei ole vaimuhaige ja vannun käsi südamel, ma ei ole ka narkomaan. Mõni aus roheline joint küll leevendab vahepeal mu igapäeva piinu, aga see pole narkomaania. See on chill. See on lõõgastus. See on sõit paradiisi pärast tuleriidal põlemist. See on valuvaigisti. See on rahusti. Unerohi.

Kes ma siis olen, kui ma pole paberitega hull ega narkomaan? Programmeeritud sipelgas on vist ehk kõige täpsem vaste. Sipelgas, kelle töövõime on tema pisikese kere kohta üllatavalt suur. Sipelgas, kelle sisse on programmeeritud kõik, mis temas üldse on. Oskused, täpne kella tundmine, liigutused, söömine-joomine, hingamine, marsuudid, rööprähklemine, 7 tundi und ööpäevas ja isegi sellised fraasid nagu: “Tere, kuidas läheb?” “Mul läheb ka hästi” “Ma armastan sind kallis” “Söök on valmis ja pesu pestud”. Mul on imeline võime-võimalus-kohustus täitsa ühiskondliku orja funktsiooni hommikul kella seitsmest kuni õhtul kella kümneni. Iga veerand- ja pooltund on piinliku täpsusega paika pandud, et kõik ülesanded oleksid täidetud. Pärast seda võib rahus pooleks tunniks rihma lõdvaks lasta, et seejärel lausuda “Kallis, ma lähen nüüd magama.”

Ma ei ole ainus multifunktsionaalne sipelgas, neid on minu ja teie ümber sadu või isegi tuhandeid.

Kindlasti pole ma ka ainus kellast-kellani tööd ja topelt kohustusi omav sipelgas, kellel tegelikult oleks potensiaali olla täiskohaga loomeinimene. Eks kunagi sai ju oldud ka. Sai saavutatud, sai tehtud, aga life is a bitch ja vahepeal tuleb rabeleda selle nimel, et hiljem on äkki rohi rohelisem, maksud väiksemad, hinnad odavamad ja lustakad liblikad lendlevad iga päev meie peade kohal.

Ja pange tähele – Seda ei juhtu kunagi.

Kui ma aasta aja pärast veel elus olen, nii vaimselt kui füüsiliselt, siis ma lõpetan. Ma annan oma ausõna – siis ma ei ole enam sipelgas. Mitte kellegi teise sipelgas. Siis ma hakkan jälle iseendaks.

1 Comment

Submit a comment

Massive Presence Website