Kapitalism ja vabadus

In NIHILIST LABS

Midagi tähendav vabadus ja demokraatia on kapitalismiga ühildumatud.

Erik Olin Wright

Ameerika Ühendriikides peavad paljud enesestmõistetavaks, et vabadus ja demokraatia on kapitalismiga lahutamatus ühenduses. Milton Friedman väitis oma raamatus “Kapitalism ja vabadus”, koguni, et kapitalism on nende mõlema hädavajalik eeltingimus.

On muidugi tõsi, et kapitalismi teke ja levik tõid enesega kaasa määratu isikuvabaduste kasvu, ning mõne aja pärast ka üldrahvalikud võitlused veelgi demokraatlikumate poliitilise organiseerituse vormide eest. Väide, et kapitalism on nii vabaduse kui demokraatia fundamentaalseks tõkkeks, saab kõlama seega paljudele veidralt.

Öelda, et kapitalism takistab nende väärtuste õitsengut ei tähenda väita, et kapitalism on igal üksikul juhul vabaduse ja demokraatiaga vaenujalal olnud. Pigem tekitab kapitalism oma alusprotsesside toimimise läbi nii vabaduses kui demokraatias tõsiseid defitsiite, mida ta ise ei saa kunagi leevendada. Kapitalism on edendanud vabaduse ja demokraatia teatavate piiratud vormide esilekerkimist, kuid seab nende edasisele arengule piirid ette.

Nende väärtuste keskmes on enesemääramine: uskumus, et inimesed peaksid olema võimelised otsustama omaenda elutingimuste üle suurimal võimalikul määral.

Kui isiku tegu mõjutab ainult seda isikut ennast, siis peaks ta olema võimeline sellega tegelema ilma kelleltki teiselt luba küsimata. See on vabaduse kontekst. Aga kui tegu mõjutab teiste elusid, siis peaks neil teistel inimestel olema selle tegevuse suhtes sõnaõigus. See on demokraatia kontekst. Mõlema puhul on ülioluline see, et inimestel säiliks võimalikult suur kontroll selle üle, millise kuju nende elud võtavad.

Praktikas on peaaegu igal valikul, mille isik langetab, mingi mõju teistele. On võimatu, et igaüks panustab igasse otsusesse, mis neid puudutab, ja iga ühiskondlik süsteem, mis nõuaks säärast kõikehõlmavat demokraatlikku osalust, seaks inimeste õlgadele väljakannatamatu koorma. Mida me seega vajame, on reeglite kogum, mis võimaldaks eristada vabadust ja demokraatiat puudutavaid küsimusi. Meie ühiskonnas luuakse selline eristus tavaliselt viitega privaatse ja avaliku sfääri vahelisele piirile.

Selles erasfääri ja avaliku sfääri vahelises piiris ei ole midagi loomulikku ega spontaanset; selle tekitasid ja seda säilitavad sotsiaalsed protsessid. Nendes protsessides sisalduvad ülesanded on keerukad ja sageli vastuolulised.

Riik surub jõuliselt läbi mõndasid avaliku/privaatse piire ja jätab teised sotsiaalsete normidena austatavaks või nendeks lahustatavaks. Sageli jääb avaliku ja privaatse vaheline piir ähmaseks. Täielikult demokraatlikus ühiskonnas on see piir ise demokraatliku arutelu teemaks.

Kapitalism ehitab avaliku ja privaatse sfääri vahelist piiri sellisel moel, mis piirab tõelise individuaalse vabaduse realiseerimist ning kahandab tähendusliku demokraatia ulatust. On viis aspekti, mille puhul see on koheselt nähtav.

1. “TÖÖTA VÕI NÄLGI” EI OLE VABADUS.

Kapitalism on juurdunud jõukuse privaatsesse akumulatsiooni ja turu kaudu kasumi püüdlemisse. Majanduslikud ebavõrdsused, mis nende “privaatsete” tegevustega kaasnevad, on kapitalismile eriomased ning loovad ebavõrdsusi selles, mida filosoof Philippe van Parijs nimetab “tõeliseks vabaduseks”.

Mida iganes muud me ka vabaduse all silmas ei peaks, peab see sisaldama võimalust öelda “ei”. Jõukas isik võib vabalt otsustada palga eest mitte töötada; vaene isik ilma sõltumatute elatisvahenditeta seda nii kergelt teha ei saa.

Aga vabaduse väärtus läheb sellest sügavamale. See on ühtlasi võimelisus tegutseda enda eluplaanide suhtes positiivselt – võimelisus valida välja mitte ainult vastus, vaid küsimus ise. Jõukate vanemate lapsed võivad karjääri edendamiseks võtta tasustamata praktikat; vaeste vanemate lapsed ei saa seda teha.

Selles mõttes võtab kapitalism paljudelt inimestelt ära tõelise vabaduse. Vaesus eksisteerib paljude seas otsese samasuse tõttu materiaalsete ressursside ja enesemääratluseks vajalike ressursside vahel.

2. KAPITALISTID OTSUSTAVAD.

Viis, kuidas avaliku ja privaatse sfääri vaheline piir kapitalismis tõmmatakse, välistab demokraatliku kontrolli võtmeliste otsuste üle, mis mõjutavad suurt hulka inimestest. Vahest kõige fundamentaalsem õigus, mis käib kaasas kapitali eraomandusega, on investeerida või investeeringuid välja tõmmata rangelt erahuvist lähtuvalt.

Korporatsiooni otsus viia tootmine ühest kohast teise on eraasi, isegi kui sel on radikaalne mõju kõikidele kummaski kohas. Isegi kui arutleda, et see võimu konsentreerumine erakätesse on ressursside tõhusaks jaotamiseks hädavajalik, kahjustavad sedasorti otsuste väljajätmine demokraatliku kontrolli alt ühemõtteliselt kõikide enesemääratlusvõimekust peale kapitali omanike.

3. ÜHEKSAST VIIENI ON TÜRANNIA.

Kapitalistlikel ettevõtetel võimaldatakse töökeskkondade diktatuuridena organiseerimist. Äriomaniku võimu põhiliseks komponendiks on õigus öelda töötajatele, mida teha. See on töölepingu aluseks: tööotsija nõustub palga eest järgima tööandja korraldusi.

Muidugi on tööandja ühtlasi vaba andma töötajatele märkimisväärset autonoomiat, ja mõnel puhul on see töö organiseerimise kasumit maksimeerivaks viisiks. Aga sellist autonoomiat antakse või võetakse ära omaniku voli järgi. Mitte ükski usaldusväärne enesemääratluskontseptsioon ei võimaldaks autonoomial rippuda ära eliidi eraeelistustest.

Kapitalismi kaitsja võiks siin vastata, et tööline, kellele bossi reeglid ei meeldi, võib alati lahkuda. Kuid kuna töölistel ei ole juba definitsiooni järgi iseseisvaid elatusvahendeid, tuleb neil ühelt töölt lahkudes endale teine leida, ning kui nad teise kapitalistlikku firmasse tööle lähevad, peavad nad siiski bossi diktaadile alluma.

4. VALITSUSED PEAVAD ERAKAPITALI HUVE TEENIMA.

Erakontroll tähtsamate investeerimisotsuste üle tekitab pidevat survet avalikele võimudele, et nood kehtestaks kapitalistide huvidele soodsaid seadusi. Investeeringute väljatõmbamise ja kapitali mobiilsuse oht on alati avaliku reglemendi arutelu taustal, ja seega peavad poliitikud, hoolimata oma ideoloogilisest taustast, alati muretsema “hea ärikliima” säilitamise pärast.

Kuni ühte kodanike klassi eelistatakse kõigile teistele, on demokraatlikud väärtused õõnsad.

5. ElIIDID KONTROLLIVAD POLIITILIST SÜSTEEMI

Lõpuks on rikastel inimestel poliitilisele võimule suurem ligipääs kui vaestel. Nõnda on asjalood kõigis kapitalistlikes demokraatiates, kuigi varanduslik ebavõrdsus poliitilise võimu osas on mõnedes riikides palju suurem kui teistes.

Selle suurema ligipääsu spetsiifilised mehhanismid varieeruvad laialt: annetused poliitkampaaniatele; lobitegevuse finantseerimine; mitmesugused elitistlikud sotsiaalvõrgustikud (a la mainekate ülikoolide korporatsioonid – tõlk.); ning otsesed alkäemaksud ja muud korruptsioonivormid.

USA-s ei tegutse ilma tähenduslike piiranguteta eraressursi poliitilisel kasutamisel mitte ainult rikkad isikud, vaid ka kapitalistlikud korporatsioonid. Selline eristus ligipääsul poliitilisele võimule tühistab demokraatia kõige põhimisema printsiibi.


Need tagajärjed on kapitalismi kui majandussüsteemi pärisosa. See ei tähenda, et neid ei saaks kohati kapitalistlikes ühiskondades leevendada. Teistsugustel aegadel ning kohtades on paika seatud palju seadusi, kompenseerimaks demokraatia ja vabaduse moonutamist kapitalismi poolt.

Erainvesteeringutele saab kehtestada avalikke piiranguid nii, et see murendaks piiri avaliku ja erasfääri vahel; tugev avalik sektor ja aktiivsed avaliku investeerimise vormid saavad kapitali liikuvuse ohtu nõrgestada, eravahendite piiramine valimiskampaaniatel ja poliitkampaaniate avalik finantseerimine võivad vähendada rikaste privilegeeritud ligipääsu poliitilisele võimule; tööseadus saab tugevdada tööliste kollektiivset võimu nii poliitareenil kui tööpaigas; ja laialdane valim heaolupoliitikaid saab suurendada nende tõelist vabadust, kellel pole ligipääsu isiklikule jõukusele.

Kui poliitilised olud on õiged, saab kapitalismi vabadusi piiravaid ja ebademokraatlikke omadusi leevendada, kuid neid ei saa ära kaotada. Säärane kapitalismi taltsutamine on kapitalistlikes ühiskondades tegutsevate sotsialistide ülemaailmseks põhieesmärgiks.

Kuid kui tahame vabadust ja demokraatiat täielikult realiseerida, ei tule kapitalismi lihtsalt taltsutada. See tuleb ületada.

Tlk. Chr. Aun ja M. Luiga

Originaal Jacobinis.

11 Comments

  1. Hei, teil on siin lõigukordus, sujuvamaks lugemiseks tasub välja võtta:

    > Selles erasfääri ja avaliku sfääri vahelises piiris ei ole midagi loomulikku ega spontaanset; selle tekitasid
    > ja seda säilitavad sotsiaalsed protsessid. Nendes protsessides sisalduvad ülesanded
    > on keerukad ja sageli vastuolulised.

  2. Selles erasfääri ja avaliku sfääri vahelises piiris ei ole midagi loomulikku ega spontaanset; selle tekitasid ja seda säilitavad sotsiaalsed protsessid. Nendes protsessides sisalduvad ülesanded on keerukad ja sageli vastuolulised.

    Sellise privaatse ja avaliku vahelise piirjoone juures pole midagi loomulikku ega spontaanset; seda tugevdavad ja hoiavad alal ühiskondlikud protsessid. Ülesanded, mida need protsessid hõlmavad, on keerukad ja sageli vastuolulised.

  3. Üldiselt aga, aitäh – artikkel on ülevaatlik ja sisuline.

    Kapitalismi suurim probleem on, et temas ei sisaldu ühtegi mehhanismi lihtsa ebavõrdsuse vähendamiseks.

    Pigem paistab mitmest küljest, et isegi ideaalselt vabal turul (mida maailmas pole, ja vaba turg ei ole kapitalismi sünonüüm) kipub ebavõrdsus juhuse tõttu tekkima ja seejärel informeerituse, turujõu, poliitilise võimu ja riskihajutusvõime gradientide tõttu kasvama.

    Kui tüüpilisel turul pole loomulikku efekti, mis pidurdaks ja tasandaks ebavõrdsusi, või on see loomulik efekt liiga nõrk, siis vaba turg areneb kapitalismiks, kapitalism areneb poliitiliseks oligarhiaks… ning tõepoolest, demokraatia ja vabadus ei ole ainsad asjad, mis häiritud saavad. Häiritud saab ka seesamune kiire ja tõhus ressursijaotus, mille pärast turg alguses tekkis.

    Ühiskonnad sõidavad säärasele arengu umbteele regulaarselt ja reeglina tulevad sealt välja suurte vapustustega.

    Ei ole siinkohal asjakohane kirjeldada võimalikke vapustusi lähemalt, küll aga mainida, et lõksu astumine ja eelmisele levelile tagasi langemine muutub ühiskonna arenedes aina ohtlikumaks, kuna tagasilangemise protsessis leiab mõnikord aset sõda või muu vägivaldne protsess, ja sääraste teostamise vahendid on järjest ohtlikumad mitte vaid osalistele, vaid elukeskkonnale, milles järgmist ühiskonda saaks üles ehitada. (Pärast piisavalt kõva konflikti ei jätku Maal enam ressursse, et uuesti proovida.)

    Seetõttu peaks meie ajastu inimestel olema erakordselt suur motivatsioon leida kõigile tüüpilistestele lõksudele, millesse ühiskonnad sisse astuvad ja enam tervelt välja ei manööverda… leida neile sisulised lahendused.

    Kahjuks ma ei märka erakordselt motiveeritud tegevust selle saavutamiseks.

    See kurvastab mind ja paneb arvama, et järgmine pauk on vältimatu, ning et just nagu ka eelmised, ei saa ka mina nautida mingit säravat tulevikku, vaid pean perset päästma mingi täieliku jura puhkemisel.

    Et aga rääkida võimalikest lahendustest, siis:

    – kõigil lahendustel on omad kõrvalmõjud, nendega tuleb arvestada

    – on näiteks täheldatud, et riigi kasutamine sotsialismi funktsioonide teostamiseks on esiteks üsna paindumatu, ja teiseks annab riigile oluliselt suurema võimu, kui ühelgi muul ühiskondlikul asutusel on, või ühelgi olema peaks

    – on täheldatud, et ka suured ametiühingud, kuigi püsivad riigist dünaamilisemana, muutuvad kasvades läbipaistmatuks ja bürokraatlikuks (ma ei taha öelda, “nagu firmad, millega läbirääkimiseks nad loodi”, kuna tegemist on sisult erineva, välimuselt sarnase paindumatusega)… mis annab tõsiselt põhjust arutleda organisatsioonimudelite teemal, leidmaks see, mis ise kasvades oma liikmeist ei kaugene

    – on ka märgatud, et kooperatiivsetel ja töötajate osalusega ettevõtetel on mõnikord raskused kasvamisega, kuigi kõige suuremad neist (Mondragon vist) teenivad aastas tulu üle 10 miljardi euro, seega ilmselgelt on see võimalik

    – samuti võib näha, et ükskõik kas tasuta või tasustatud vabatahtlikkuse alusel toimivaid suurprojekte on vähevõitu, aga need mis toimivad, on ikka väga suured (Linuxi süsteemituuma arendus näiteks)

    Ma ei tea seega, mis lahendused on. Ainult seda, et vanaviisi jätkates jõuab ummikusse, ja sealt tullakse välja suure hävinguga. Ma sooviksin, et ressursside selle peale kulutamise asemel, et õhutada ebaratsionaalset lootust hävingust midagi võita, midagi oma klanni või iseenda jaoks paremaks saada, kulutaks inimesed asjakohase hulga auru lahenduste otsimisele, et ei jõuaks ummikusse.

      • Loetav artikkel, aitäh, soovitaks teistele ka…

        …kuigi kindlasti oleks UBI vaid osa lahendusest. Sest hea oleks, kui inimesed *tahaks* käia järelejäänud töökohtadel, kui seal oleks *hea* töötada, kui valdav enamus firmasid toimiks mitte diktatuuri minimudelite, vaid demokraatia mudelitena, ja kui konflikte ei lahendataks alati riigi jõuga, vaid ka teisiti…

        …aga kahtlemata on elementaarne kindlus, et “ma võin sitalt tööotsalt või hullu kultuuriga kohast ära minna, ja ma ei hukku”, Väga Tähtis. Sest sotsiaalne mobiilsus on tähtis, ja kui inimesed muuga hääletada ei saa, siis olgu neil vähemalt jalgadega hääletamise võimalus tagatud.

  4. Capitalism is fundamentally flawed. Capitalism definition overrates it. Free market etc is pretty much bs. It motivates people to create wealth and so it impresses them. Even Marx was very impressed by the tremendous wealth capitalism creates. As for morality, capitalism sucks. We have not invented a better system, the ones we invented don’t work for various reasons or we don’t respect them. It has a lot to do with us and the way we are. Communism sounds good in theory. We better manage capitalism because it doesn’t work any other way. Managed properly It can serve us, all of us!
    BIG is another idea that doesn’t consider the way we are.

  5. See paistab olevat uusmarksistlik tekst.

    Liberialismi puhul eristatakse majanduslikku liberalismi üldisemast liberalismist. Kui esimese alla kuulub vabadus äritegevuseks, siis teise alla kuulub ka näiteks sõnavabadus. Seda on püütud eristada ingliskeelsete terminitega “liberalism” ja “libertarianism”, mis on aga mitmesugustel põhjustel lootusetult sassi aetud, nii et tuleb igal konkreetsel juhul uurida, millises tähenduses keegi vastavat terminit kasutab.

    19. sajandi ideoloogiaks oli, et riik ei tohi äritegevusse eriti sekkuda. Kapitalisti ja töölise omavaheline leping on vabatahtlik ja riigi ülesandeks on vaid lepingute järgimise jõustamine.

    Marx ja tema järgijad leidsid, et sellises vabamajanduse süsteemis vaesel inimesel tegelikult mingit vabadust ei ole.
    Samuti, et rikaste raha vältimatult korraldab ära valimiste tulemused, mistõttu demokraatia on näiline.

    Veel peale teist maailmasõda ÜRO asutamisel nõudis Nõukogude Liit, et Inimõiguste Ülddeklaratsiooni lülitataks ka õigus majanduslikule ja sotsiaalsele kindlustatusele.

    Uusmarksistid ei ole taganenud Marxi teesidest, et raha puudumine, vaesus võtab inimeselt vabaduse ning et rikaste raha leiab ühel või teisel moel tee nendele soodsate valimistulemuste saavutamiseks.

    ///

    Autori artikli täpsustuseks või kriitikaks:

    Tegelikult räägik autor vähemalt kolmest erinevast asjast:

    DEMOKRAATIA – enamuse võim

    LIBERALISM – isikuvabaduse poliitiline ideoloogia,

    mis jaguneb kaheks:

    A) ÜLDINE LIBERALISM (kaasaarvatud mõtte-, sõna- ja tegutsemisvabadus)

    B) MAJANDUSLIK LIBERALISM ehk äritegevuse vabadus.

    KAPITALISM – mis eeldab eelkõige majanduslikku liberalismi.

    Põhimõtteliselt on autoril õigus, et on võimalik näiteks riigisüsteem, milles puudub poliitiline ja sõnavabadus, ent milles on suur majandusvabadus. Ma ei tea, võib-olla Mussolini fašistlik Itaalia oli selline?

    See tähendab, et suur majandusvabadus on vastuolus üldise vabadusega.

    Ent ka demokraatia on vastuolus liberalismiga.

    Enamuse võim võib olla vastuolus indiviidide õigustega.

    Kõige drastilisem näide oleks see, kui enamus võtaks häälteenamusega vastu otsuse, et antud isik tuleb hukata või et ta peab sooritama enesetapu.

    Ma ei tea, võib-olla oli Hitleri aegsel natsi-Saksamaal mingil hetkel selline enamuse võim, et enamus toetas natse ja nende poliitikat, mis tõi ohvriks vähemuse.

    19. sajandil on John Stuart Mill kirjutanud “enamuse türanniast vähemuse üle”. Seda võib lugeda tema eesti keelde tõlgitud teosest “Vabadusest”.

    Seega pole liberalismiga üldisemas mõttes (üldiste isikuvabadustega) kooskõlas ei kapitalism kui piiramatu majandusvabadus ega ka demokraatia kui piiramatu enamuse võim.

    Nii et see asi on üsna segane.

    Tänases Eestis, eriti aga tänases Rootsis kahtlemata ei ole majandusvabadus enam nii suur kui 19. sajandil.
    Seadused reguleerivad ettevõtjate tegevust ja piiravad seda. Nii on seadusega reguleeritud maksimaalne tööaeg, tööohutuseeskirjad, keskkonnaohutusnormid jms. Seda kõike võib tõlgendada riigi sekkumisena vabasse äritegevusse.

    Paraku on tänapäeval uus probleem – globaliseerumine. Kui siin on miinimumpalk liiga kõrge, siis viib kapitalist oma tootmisse Hiinasse, kus orjad on nõus madala palga eest tootma.

  6. “Tööta või nälgi ei ole vabadus”.

    Kuni teadus pole suutnud anda inimestele võimet omandada elutegevuseks vajalikku energiat fotosünteesi abil, peab keegi paraku töötama, et keegi süüa saaks.

    • Samas kui kodanik saab kodanikupalka pluss läheb kuskile madalalt tasustatud tööle, siis tuleb ju kokku ikkagi inimlik teenistus. Ettevõtted, mis seni toetusid väljapääsmatus olukorras inimeste kurnamisele, võivad sel juhul kindlalt samal kursil jätkata, kuna ikka leidub inimesi, kes on huvitatud kodanikupalgale lisaks midagi teenida. Kohas, kus mina töötasin liinitöölisena, oli väga palju kenasid noori emasid, kelle koolitee jäi pooleli lapse saamise tõttu, ja kes karistuseks selle eest pidid ennast siis 12tunniste öiste vahetustega lapse kõrvalt laastama, ilma, et sellise töö kõrvalt enda harimine oleks kuidagi võimalik olnud. Kui ühiskond baseerub säärasel tööl (ja Eesti on ju endiselt odava tööjõu maa), siis lugeda sellest, kuidas pillutakse kümneid miljoneid eurosid niisama tuulde (Eesti Air) ja nähes, kuidas mitu korda kõrgemat palka saavad madalamat sorti ametnikud Vabariigi nimel sageli niisama istuvad ja kohta täidavad, ja mõnikord asendustegevustega oma aega täidavad, siis on see ebaõiglus. Kui võtta riigilt raha ära ja anda kodanike kätte, siis pole see isegi sotsialism, vaid nihe väärtushinnangutes paremale poole.

Submit a comment

Massive Presence Website