KAHEL POOL PEEGLIT.

In 50HALLIVARJU

“Ta on ilus, tal on perfektne nahk ja keha. Ta on lihtsalt nii seksikas, kõik poisid tahavad teda. Ma kadestan teda. Ma ei ole kunagi nii uskumatut inimest kohanud. Ta on nii tark ja ta ei pea isegi selleks õppima. Sellistel inimestel lihtsalt nii veab. Tal on nii hea pere. Nad on rikkad. Ma tahaks ka selline olla. Ta vist käib temaga. See poiss on ka nii ilus. Aga samas ma ikka ei tea, kas nende vahel on midagi. Tal on nii palju poisse, kes teda tahaks. Kõik arvavad, et tal on kõige kuumem keha üldse. Kas sa oled näinud, kuidas teda vaadatakse? Ma tahaks tema olla.

Jääge vait! Sa ei tahaks olla mina. Ära soovi midagi sellist.

Ma pole ilus. Pole kunagi vist olnudki. Lihtsalt vaata mind. Mu silmad on nii igavat värvi. Keegi ei vaata nendesse kauem, kui paar sekundit. Vaata, kui väsinud ma välja näen. Mu nahk on peaaegu sinine, sest ma pole suutnud kolm viimast ööd magada. Mu puusadelt jooksevad alla vihased venitusarmid, mis tekkisid sinna, kui sain 13 ja kunagi nutsin nende pärast igal korral, kui neid peeglist nägin. Keegi ei suudaks mu keha armastada, sest mina ei suuda seda teha. Mu kehas pole ilu. See pole, nagu see peaks olema.

Ma pole endast haiglasemat inimest kohanud. Olen vastik, olen nõrk. Vahest ei suuda ma hingata, sest tunnen, kuidas terve maailm mulle peale kukub ja mul pole jõudu, et seda enda õlul hoida. Siis ma murdun ja avastan end taaskord kooli vetsust, kus mu pisarad üksteise järel vastu valget põrandat kukuvad. Tunnen, kuidas mu süda tahaks end mu kehast välja rebida ja kaduda, sest see ei suuda enam mind üleval pidada. Tahaksin lüüa seda neetud peeglit, et ei näeks enam oma nägu, mis kõigile liigagi tuttav on. Tahaksin, et mu nukid veritseksid, et tunneksin, et olen veel olemas. Ja seejärel tahaksin haihtuda.

Ta ei käi minuga. Tema ka mitte. Nad isegi ei tunne mind. Mulle pole ükski neist meeldinud, sest keegi neist ei saa temast parem olla. Aga teda pole enam, sest ma muutusin. Ta oli ilus, tema hing oli perfektne. Mina tahtsin teda, aga sellest ei piisanud ja nüüd on ta läinud. Kadunud. Aga mina mäletan igat tema liigutust, ta naeratust, tema nahka, tema kella kolmeseid mõtteid, mida oli uputanud alkohol. Ma mäletan tema lõhna, mis mind igale poole jälitas ning mäletan tema häält, mis mulle kinnitas, et maailmaga on kõik korras. Ta ütles, et mul on kõige ilusam hing. Et olen parim asi, mis temaga juhtunud on. Aga nüüd teda enam pole.

 

 

 

Ja hetkel, kui olin üksi, mõistsin, et kõik ilus pole alati ilus. Peeglil on kaks poolt. Üks sile: see pool, mida kõik vaadata tahavad. Ilus ja näitab sulle täpselt seda, mida sa näha tahad. Ja teine: kildudeks ja murtud. See koledam pool, mis näitab sulle täpselt seda, mida oled kartnud näha.

Aga, kui keegi vaevuks veidi lähemalt vaatama, siis ta näeks, et peegelpilt on ikkagi sama, olenemata peegli kildudest.

Submit a comment

Massive Presence Website