Kaarel Tarand: Nurturing

In POPNIHILISM

“Mudi mu jalgu, veri ei taha ringi käia,” puhiseb Hargla ahju pealt. Rehealune on pime, sest päikene kaob horisondi taha. Tarand avab pliidiukse, võtab kokkukeeratud õletutiga tuld ja ruttab küünlaid süütama. Sellest pole midagi kui natuke maha kukub, muldpõrand ei sütti. Lollikindel. Ahjusuu jääb lahti, sealt hakkab sisse ajama. Harglal on prillid nõgist mustad, vingu keerutab talle otse näkku nii et lugemisprillid päikeseprillide nägu. “Kurat sa kogu aeg unustad pliidiukse lahti, nagu Eesti piir oleks. Kinni pane. Pane pliidiuks kinni,” hüüab Hargla kileda häälega. Käest pudeneb toorst hapukapsast, mis hapnema pandud tünniga  üleval ahju peal on. Soojus on ajanud selle käärima, mulksuma. Jabba the Huti kehaga kirjanik üritab oma lõdva jalanatukesega ahjuuksele obadust anda, kinni lükata. Hapukapsast langeb ta suust alla, langeb kuuma ukse vastu ja sisiseb-susiseb. Nüüd on tares veel vastik kõrbelõhn.

Kaarel krabab maast puuhalu ja surgib ahju kinni, köhib. “Sul hea käsutada, püünelt. Nüüd jooksen ma ju kahe eest,” podiseb Tarand vastu. Iga kord kui ta ahjusuu eest vingu silmesse saab, morfivad need automaatselt Steve Buscemi silmadeks ja ta on sellest valulikult teadlik. Hargla silmad on prillidega kaitstud, temal tekivad silme alla veidrad kotid ja punetavad, jooksevad vett. Pähe tilgub hapukapsa lödist vett, Hargla matsutab mõnust suud.

“Aia, silma läks! Kus kõrvetab,” pahandab Tarand. Hargla libistab paisunud jalad lihtsalt üle ääre alla ja mõnuleb ahjule visatud vana hobuseteki peal nagu kuninga kass. “Masseeri siis pimesi,” juhendab kirjamees. Kaarel hakkab Hargla pakse reisi vietnami salviga kokku määrima.

“Kas sa oma magneesiumitabletid võtsid? Üks õhtul ja teine hommikul.”

“Ma kallasin terve tuubitäie hapukapsasse, sealt need lõbusad mullid. Mulle nii meeldib kui miski kihiseb,” mõtiskleb Hargla vastu. Tahaks lasta Kaarelil munni ka masseerida, aga ei leia ettekäänet. Otse nagu pedelik öelda… Umbes, et Kaarel Tarand, mul on peenisekont pehme, kontrolli ise sest mu kapsased käed ei saa sellest kinni… Ainult nõgised prillid päästavad Hargla Tarandi stevebuscemistunud näost. Aga hääle järgi kõlab küll nagu ilus mann ja need nobedad näpud pole ka just halvad.

Hargla luudega tuleb olla ettevaatlik, pekikihi alt võid pihta saada kõõlusele ja luugi murdub spagetina. Tarandi naisekäed teevad imetööd. Hiljem muidugi tuleb mudida kaela, selga, Indrekut kurgu alt kõdistada.

“Nii hea olla kuidagi,” puhiseb Hargla. Murumüts peas nagu kantoss paksul munnil. “Tares käivad mõtted ikka teistmoodi. Mu arust pillirookatus on püramiiditehnoloogial põhinev eestlaste leiutis. Mnjaa, tõeline ramm sees. Püüa kujutada ette, kui sa suudad, mis oli mõttes 15. sajandi talupojal? Ma juba kolmandat päeva mõtlen mis tal mõttes võis olla.”

Kui Hargla ei vaata, võtab Kaarel salaja võid täis potsiku ja määrib sellega edasi, vietnami salv on kallis. Kaltsiumi pead saama, kaltsiumi. Eesti piim ka enam ei kõlvanud, sest eesti lautades olid vene talitajad. Okupantide lapsed. Lapsupandid.

“Maalehe tõid või?”

“Tõin-tõin, kilekotis.”

“Anna mulle Maalehte, vaatame mis ilmas uudis. Aga ega midagi uut seal küll olla ei saa, eks suur mahamüümine ja värdjalikkus valitseb.”

“Valitseb küll, sa ei kujuta ettegi. Varsti ei taha õuegi minna, raamatupoest rääkimata. Nii jube on seal õues!”

Kaarel mäkerdab Maalehe kohe võiste kätega kokku, kuiv paber kleebib vastu tema naiselikke sõrmesid.

“Mida kuradit! Kõik vietnami salviga koos!”

“Määri end siis ise selle salviga,” murdub Tarand ja viskab salvipotsiku nurka. Nüüd on pisarad ehtsad, kogunevad silmaaluste kottide peale ja kui üle hakkab ajama, pudenevad need kaunite kristallidena vastu kõvaks tambitud muldpõrandat. “Kui sul kondid korras oleksid siis saaksid ise õues käia, käed jõuaks tõsta raskemaid asju kui kapsast. Praegu mina ja Maarja Kangroga võitleme ESIrindel. Sa tead mis see tähendab?”

“Eestlane on ikka esirindel ja kodu kaitsmas, ära nüüd vingu. Nii käibki, et ei osta raamatuid. Nuh, mis Maarja teeb? Leidis endale kena naise juba? Ammu oleks aeg. Maarja on nii vahva hakkaja poiss. Ei tea miks ta Kaitseliidus ei käinud, ma saatsin talle neid voldikuid ju, tead, Melchiori käsikirja vahel.”

“Ta on naine…”

“Misasja, vahetas sugu või?”

“Mul on tunne, et sul on prillid mustad. Sa ei näe lehtegi lugeda, väljas ei käi.”

“Ise sa ka ei käi!”

“Sest keegi peab sind põetama.”

“Aukohus. See tare on valmistatud täpse koopiana 17. sajandi Eesti tööinimese elupaiga järgi. Kodune tunne, nagu emaüsas hulbiks. Romaan valmib ja… hapukapsast toob eesti külamees.”

“Kes?”

“Veidemanni-Rein. Käib vahel rattaga mööda, ikka ratas käekõrvas. Sõita ei taha, sadul kadunud. Ütles, et see Kender varastas ta sadula ära. Ma ei sõidaks muidu selle pärast, et Eestimaal on valus. No ma ei kõnni ka, ei tasu emamaal tallata. Kuule Kaarel, sa talluksid oma ema ihul või?”

“Ei tammuks mitte mingil juhul! Raaamtupoe ihul küll ei talla!”

“Tubli. Ma olen uue eestlase prototüüp, see sai öösi selgeks. Kuukiir paistis silma, midagi minus muutus. Kuu sosistas võikaid, purustavaid saladusi… Kuu on ka Eesti oma tegelt. Venkud muidugi viisid ta kaugemale oma sputnikuga, see oli puhas sigadus.”

Kaarel teadis seda juttu, seda võigast Eesti juttu. Oleks teadnud, et kaltsiumipuudulikkus talle nii mõjus, poleks Käsmusse pagenudki. Nüüd oli sandiga jantimas, ta ihuliikmeid võiga mäkerdamas. Kaarel kaapis põrandalt mulda, segas võiga kokku ja toppis kõrva.

“Eestlane käib 18. sajandil Kuu peal, aga tsaaririik saadab oma agendid neid takistama. Seesama eestlane kes paneb korstnata hütis lahtise tule põlema ja pilliroost katuse peale ehitab, see sama nupuvend. Kaleivpoja raamatus on tõendeid küll, KGB muidugi nägi vaeva et omariiklust alla suruda. Kuu peal toimub kägistamine, Eesti lipp kägistatakse surnuks. Kes tegi? Tiblad. Raamatus on muidugi igasugu trikke, et kohe aru ei saadaks. A kes need muud olid? Tule mõistusele, Rõivas.”

Ja nii edasi. Uneaeg. Kaarel tõstab villase kampsuni üles ja paljastab oma rinnad. Tabureti peale seistes pakub ta Indrek Harglale oma nipleid. Hargla paneb instinktiivselt suu Kaareli tissi vastu ja hakkab Eesti piima imema. Nii jäädaksegi magama, kummalises rammestumises oma emamaa rüpes, emapiim suunurgas.

7 Comments

  1. Kopi luwaki väärt lugu.Ühel päeval teeme sinust Rosa Parksi (Aadama ülikond peaks sulle istuma küll 🙂

  2. Ma ei usu Kenderi juttu enne, kui ta ausalt ära ei seleta, miks ja mis asja ta varem koos Reformierakonnaga ajas. Seni mõjuvad nii tema jutt kui tegevus väga õõnsalt.

    Kui Kender selle asja ära seletab, tõuseb Nihilisti loetavus hüppeliselt 😉

Submit a comment

Massive Presence Website