kaagvere erikool

In SNAP

Natukene sellest koolist siis…

Kaagvere Erikool asub kunagises mõisapargis, nõukaajal ehitatud kahekorruselises telliskivihoones. Selles koolis ei ole sisseastumiskatseid, siia ei tule keegi vabatahtlikult. Siin koolis ei saa väravast vabalt sisse-välja käia, kooli valvavad turvakaamerad ja tõkkepuu. Kõik tütarlastest õpilased on siia määratud kohtuotsusega.

Häirib see, et inimesed mõistavad hukka kõiki neid tüdrukuid kes sinna kooli satuvad. Kuna ise olen seal koolis käinud siis tõsiselt närvi ajab see kui näiteks oled kuskil seltskonnas ja kuuled kuidas keegi tõstab selle tüdrukute erikooli teema üles ja räägivad sellest omavahel, et kõik tüdrukud kes seal koolis käivad/ on käinud – on litsid, kriminaalid ja nende elust ei tule midagi head enam. See ei ole üldse mitte nii.. No ma ei väida, et see täiesti vale oleks, seal koolis on igasuguseid ja on olnud varemgi palju selliseid, aga ei saa samastada kõiki seal koolis olevaid õpilasi. Igalühel on oma lugu ja põhjus miks ta sinna kooli sattus.

Kui te mõtlete, et see on erikool ja seal on kõik taunid ja lollid.. Siis see pole nii. Siin on jah mõned lihtsustatud õppekavaga, aga enamus on ikka tava õppekavaga. Ma tegin seal täpselt samasugused riiklikud eksamid ära mis tegid kõik teised õpilased tavakoolides. Jah, see, et ma pahandusi tegin ja koolis ei käinud – ei tähenda, et ma loll olen.

Ma olin kunagi väga hea õpilane. Hinded olid head, suhted olid korras, käisin trennis. Vanematega ei saanud üldse läbi, sain päevad läbi peksa ja mul oli depressioon. Käisin psühholoogide ja terapeutide vahet. Istusin hullumajas, topiti rohte sisse, midagi paremaks ei läinud ja asi läks veelgi hullemaks. Hakkasin mujalt abi otsima. Tekkisid halvad sõbrad, hakkasin alkoholi ja muid mõnuaineid tarbima. Need olid ainukesed asjad mis enesetunde paremaks tegid.. Seda ka natukeseks, aga siiski oli parem kui üldse mitte midagi.

Kodust ära jooksmised, kodust välja viskamised, sõbrannade pool elamised… Koolis oli kõik halvasti. Läbi joomingute ja pidude tulid veel igasugused jamad (kaklused jne). Ma sain ise väga hästi aru millega ma hakkama olin saanud ja mida ma valesti enda eluga tegin, aga ma ei osanud enam õigesti ja teisiti elada.

Lõpuks jõudis ka see päev mil Kaagverre pidin minema. Esimene öö magasin seal kivist kartsas kaamerate all. Pidin duširuumis topsi pissima, sellega nad nägid, et ma pole narkootilisi aineid tarvitanud. Kuna ma olen selline kes endale pähe ei lase istuda ja vastu hakkab – siis tüdrukud võtsid mu ilusti omaks. Kõik asjad mis sul kooli tulles kaasas on kirjutatakse üles ( näiteks: 1 must calvin kleini pluus, mustad terranova teksad). Nii kirjutatakse kõik asjad ükshaaval üles. Kontrollitakse šampoonide, higipulkade ja muude asjade alkoholi sisaldust. Kui sisaldab alkoholi siis sellist asja sul ei tohi seal olla. Enamus asjad lähevad fuajeesse kappidesse järelvalve ruumi kõrvale. Enda tuppa võid võtta ainult teatud koguses riideid (näiteks 4 pluusi, 1 paar dresse ja teksasi) jne. Kõrvarõngaid võis sul kõrvas olla ainult üks paar. Kaelakette, neete ja muid taolisi aksesuaare ei tohtinud olla. Kui leiti, et sa oled mõne sisse toonud ja keeldud ära võtmast siis istud järelvalve ruumi kõrval seni kuni sa selle ära võtad ja annad. Enne vetsu, enda tuppa ega sööma minna ei saa. Meike ei tohtinud ka seal olla, mõned isegi värvisid värvipliiatsite ja vildikatega kulme, markeritega ripsmeid tumedamaks.

Kõik uksed on seal lukus, kuskil mujal ruumis õpilane üksinda käia ei saa. Liigeldakse terve rühmaga, kaasas kasvataja või järelvalve. Kõikidel töötajatel on võtmed ja raadiosaatjad millega omavahel suhtlevad. On kolm rühma kus õpilased elavad. Igas rühmas on rühmaruum kus on telekas, muusikakeskus, suur diivan, laud, raamatud ja muud asjad. Rühmaruumis on veel kaks tualettruumi, duširuumi. Pesuruum on ka olemas kus õpilased pesumasinaga askeldavad, seal on karpides pesupulbrid jne. Selliseid asju ei tohi ka enda toas hoida, sest üks tüdruk oli tahtnud ennast ära tappa ja seetõttu pesukapsleid söönud.

Aknad lahti ei käi, suvel kui palav on siis käib aken lahti ainult 360 kraadi.. Sealt mahub käsi välja küll, kui käe välja pistad siis hakkab üle maja häire käima.

Hommikuti ärkad üles, lähete kellaajaliselt sööma koos enda rühmaga ja järelvalvega. Peale söömist lähevad kõik õpilased pikka koridori ja ootavad tundide algust seal. Kui tunnid hakkavad siis tuleb õpetaja otsib õpilased üles ja liiguvad koos klassi. Peale tundi viib õpetaja õpilased tagasi sinna koridori. Seal koolis õpivad 5-9. klassi õpilased. Muide õpilased peavad kõik vahetunnid olema seal pikas koridoris. Seal koridoris pole mitte ühtegi tooli ja kõik istuvad maas külma kivist põranda peal kõik vahetunnid. Ühes koridori otsas venelased, keskel imelikumad (lihtsustatud õppekavaga, kutsutakse lõk’ideks) ja teises koridori otsas niiöelda normaalsemad. Istusin tavaliselt nö normaalsemate juures, vahest venelaste juures.

Söömine oli umbes neli korda päevas, kogus oli suhteliselt väike. Kui oled harjunud muidu palju sööma, lähed sinna kooli, siis on küll selline tunne, et nälgid ära. Seal on kõik kalorite nõude järgi tehtud see kava. Minu jaoks oli küll seda vähe, kõht jäi alati tühjaks. Lõpuks organism harjus ära selle kogusega. Iga laupäev sai tass kohvi ka, seda päeva ootasid alati kõik.

Iga päev peab üks õpilastest köögis olema, kes peseb neljal sööma korral kõikide õpilaste ja õpetajate nõud ära, aitab lauda katta, süüa teha, koristada jne.. Aga sellega oli üks plus ka, et kui köögis pidid olema ja kokatädiga hästi läbi said, siis said süüa ja vahest ka kohvi mida tegelikult ei tohtinud saada (muidu lähevad õpilased ärevaks ja ei lähe magama). Ma arvan, et see kool oli ikka kasulikum kui teised koolid. Selles suhtes, et õppisin rohkem kasulikumaid ja eluks vajalikumaid asju. Kehalise tunnid jõusaalis olid rasked, mitte nagu tavakoolis. Enamus käsitöö tunde me ei õmmelnud – ei tegelenud selliste asjadega, vaid olime savikojas, tegime nõusid ja muid asju.

Peale tunde puhkasime tavaliselt, siis oli kohustuslik rühmaring, nelja – viie ajal hakkasid rühmad välja minema. Iga rühm sai tund aega väljas olla. Väljas ei tohtinud kuhugi kaugemale üksinda kõndida, et keegi jooksu ei paneks. Pidime kõik koos olema ja midagi ühist tegema. Kui rühma kasvataja pani päevakavasse võrkpalli, siis seda pidime ka tegema. Väljas koos õpilastega käis kaasas järelvalve ja rühmakasvataja. Igapäev sai tund aega väljas olla. Tegelikult inimene peab ikka natuke rohkem saama liikuda, paljud õpilased kõnnivad lihtsalt vahetundide ajal koridoris edasi tagasi, et liigseid kaloreid juurde ei tuleks sellest päevad läbi istumisest. Õpilased otsitakse koguaeg läbi (ka püksist ja rinnahoidjate vahelt).

Hoovis ja majas on igalpool kaamerad. Õnneks enda tubades ei ole, aga rühmaruumides küll on. Peale õues käiku mindi tavaliselt sööma. Väljast tuppa tulles jätad jalatsid ja jope alla fuajeesse. Neid ei lubata tubadesse, sest nendega on kergem omavoliliselt koolist lahkuda. Aga see ei ole ka takistuseks. Suht paljud panevad isegi talvel jooksu.. Väljas 20 kraadi külma, panevad umbes seitse paari sokke jalga, mitu pusa, löövad aknad katki ja hüppavad teiselt korruselt alla või lähevad linadega. Üks rühm on ka esimesel korrusel, aga sinna pannakse tavaliselt korralikumad kes jooksu ei paneks, aga on ka sealt ikka ära joostud. Mõned on isegi tagasi kooli tulnud suurest ära külmumis hirmust. Aknast valesti alla kukkudes on isegi selgu- jalgu murtud. Üks pani isegi katkise jalaluuga edasi. Igasuguseid uskumatuid asju on olnud.

Tavaliselt kes sinna kooli tuleb, peab kaks kuud kohanema. Peale kahte kuud saab õpilane järelvalve ja töötajatega kahetunnisele kodukülastusele. Kui see kodukülastus hästi läheb siis pead veel ootama mõned nädalad või kuu.. Saad päevasele kodukülastusele. Ja peale seda hakkad nädalavahetusteti koju saama (mitte iga nädalavahetus, umbes iga paari nädala tagant vist oli) aga koolis peab ka ikka kõik hästi olema ja iga väiksem märkus võib kõik ära rikkuda. Väga vähesed suudavad nii kodus käia ja ilusti tagasi tulla.

Koolis saab kaks korda nädalas helistada. Mõlemal korral kümme minutit, üle selle läheb siis järgmine kord helistada ei pruugi saada. Kujutad sa nüüd ette… Tahad terve perekonnaga rääkida ja mõne sõbraga ka.. 20 minutit nädalas on selleks liialt vähe. Isegi vanglates saab igapäev helistada. Arvutis saab ka nädalas kaks korda käia. Arvuti aeg on 45 minutit ja igasugused lehed on keelatud. Saad youtube’s muusikat kuulata kui sul on kõrvaklapid. Facebookid ja taolised lehed on keelatud, gmaili ja igasuguste meilide kaudu saad inimestega ainult suhelda. Nendega ka nii vähe, sest paljudel läheb meelest ära sellel kellal gmaili tulla või meili kontrollida, kas üldse kiri on tulnud vms. Vaatad googlest pilte või vahid näiteks riideid mõnelt lehelt.

Õhtuti saab tavalisest tund-kaks telekat vaadata või muusikakeskuse ümber istuda. Hoidsid ennast sellega kursis mis väljaspool kooli toimus, ehk siis vaatasid reporterit jne. Käisid pesus, panid pesu kuivama, koristasid tuba, passisid niisama ja õppisid. Ootasid juba järgmist päeva, et süüa saaks jälle. Kell üheksa olid oma toas, kell kümme oli öörahu ja pandi tuled kustu. Ringi hakkasid kõndima siis said öörahu rikkumise, töötajatele midagi ütlesid siis pandi kartsa. Vahepeal kui öösel vetsu läksin siis nägi seda ööjärelvalve kaamerast ja tuli sõimama, et miks ma magada ei mõista..no c’mon vetsus käimine on loomulik tahe.

Kui mina seal koolis olin siis õpilased omavahel väga ei kakelnudki, mõni üksik pauk käis kuskil, aga enamuselt lihtsalt kõik närvitsesid ja sõimasid üksteist. Vahepeal viskas keegi kedagi tooliga.
Õpilaste ja töötajate vahelised suhted olid ikka hullemad. Mõni õpilane läks isegi töötajale kallale, see on vale ja pole õigustatud, aga ajab ikka päris närvi kui mõni töötaja ütleb halvasti, irvitab näkku ja provatseerib. Töötajad on ka õpilastele kallale läinud. Üks nais järelvalve isegi tõmbas ühel tüdrukul püksid maha, sest too enda tuppa ei läinud öörahu ajal. Nägin seda ise ka pealt ja sarnaseid juhtumeid on seal päris palju olnud, tema arust need on naljaga olnud ja nimelt, et õpilane enda käitumisest aru saaks. Aga mina näen küll, et selline käitumine on suht idiootne täiskasvanud inimese poolt. Pooled töötajatest olid suht värdjad. Päris paljud olid ka normaalsed kellega veel siiani vahest ikka saab suheldud. Mõned head töötajad kes sinna tulid, sealset elu nägid – lahkusid kohe töölt ka.

Kirjutasin vähemalt natukene sellest koolist ja sellest mis seal toimub. Enamus asjad jätan siiski kirjutamata. Peale seda kooli sain mina eluga järje peale, aga paljud inimesed muudab see kool veel halvemaks. Loodan, et te kõiki tüdrukuid siiski hukka ei mõista. Poolte käitumine tuleneb ikka siiski perekonnast – joodikutest vanematelt ja halvast elust. Kes suudab eluga järje peale saada, kes ei suuda… Mina suutsin ja loodan, et ka teised suudavad

25 Comments

  1. Väga viis ja nii ongi…. Lõppetasin ise alles vähem kui aasta tagasi.

    • Ja väga hea, et lõpetasid 🙂
      Edasine on juba sinu enda teha!
      Enne oli ka aga nüüd valikuid rohkem 🙂
      Saan aru, et oled üks ülimalt arukas neiu ja olen täiesti kindel, et sina juba hätta ei jää 🙂
      Igatahes palju kordaminekuid sulle 🙂

  2. Mind huvitab, kas inimeste põhiseaduses tagatud õigused on sellises süsteemis kaitstud ja kes seda tagab?
    Õiguskantsleri kontrollkäik Kaagvere erikooli 10 aastat tagasi tuvastas, et seal muu pudi-padi kõrval ka süstemaatiliselt inimeste põhiseaduslikke õigusi rikutakse. Kuidas saab siis nõuda noortelt seaduskuulekat käitumist, ise seda mitte tehes?

    “Õiguskantsler kontrollis, kas laste põhiõigusi piiratakse Kaagvere Erikoolis kooskõlas põhiseadusega.
    PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavalt Riigikohtu praktikas kasutusel olevale põhiõiguste piiramise üldisele kontrolliskeemile peab põhiõiguse piirang olema ette nähtud Riigikogu poolt vastu võetud piisavalt selgelt sõnastatud seadusega (formaalne põhiseaduspärasus), piirangul peab olema legitiimne eesmärk, piirang peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik ning piirangu raskus peab olema vastavuses taotletava eesmärgi olulisusega (materiaalne põhiseaduspärasus). Põhiõiguste- ja vabaduste piirangud kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolis on sätestatud alaealiste mõjutusvahendite seaduses.

    Õpilaste liikumisvabadust on piiratud AMVS § 61lg 7 alusel. AMVS § 61 lg 7 kohaselt on õpilasel pideva kasvatusliku järelevalve teostamiseks keelatud lahkuda kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli territooriumilt, välja arvatud kooli põhimääruses sätestatud juhtudel. Seega on koolil õigus võtta tarvitusele meetmeid selleks, et takistada õpilaste loata lahkumist kooli territooriumilt. Kuid need meetmed peavad olema proportsionaalsed ehk sobivad, vajalikud ja mõõdukad. /…/

    Sellise piirangu rakendamise õigust ei ole seadusandja kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli direktorile andnud. Seega piiratakse Kaagvere Erikoolis õpilaste põhiõigust vabadusele ja isikupuutumatusele seadusliku aluseta. Lisaks sellele, et laste mõjuva põhjuseta lukustatud ruumi paigutamiseks puudub seaduslik alus, on selline praktika ka inimväärikust alandav ja ilmselgelt ebaproportsionaalne. ”

    Ma loodan, et olukord on muutunud, aga ei tundu vist.

    “Laste haridusteesse tekkinud aukude lappimise kõrval tuleks lahendada ka laste psüühilisi ja
    sotsiaalseid probleeme. Kui need jäävad tähelepanuta, ei ole rehabilitatsioon edukas, olenemata sellest, kui korralikult
    lapsed koolitundides käivad. Üheski õigusaktis pole kirjas, milliseid tugiteenuseid
    kasvatuse eritingimusi vajavatel lastel erikoolis viibimise ajal on õigus saada. Seadusandja on jätnud täpsustamata,
    millised on kasvatuse eritingimused ja eriabi, mida erikooli suunatud lapsele pakutakse. Kehtivaid õigusakte
    vaadates võib jääda mulje, et seadusandja hinnangul piisab käitumislike erivajadustega laste mõjutamiseks ja resotsialiseerimiseks laste kinnisesse asutusse paigutamisest ja nende koolipinki sundimisest. ”

    2010 Lasteombudsamani kokkuvõte erikooldie seisust.
    http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/erikool_-_kasvatus-_voi_karistusasutus.pdf

    P.S. Erikoolide õpetajate suhtumine oma kooli õpilastesse on nagu mingist USA vanglafilmist või stseen vene noortekolooniast (ma ei ütle, et see täiesti ebaefektiivne meetod on, aga kindlasti saab kordades), jõudu neile, kes selles noortepõrgus hakkama on saanud, need saavad hakkama igal pool.

    • ++sisuline

      Sisulisi rikkumisi on siin veelgi. Ajastul, kus ühiskonnas on sidevõrkude kasutamine igapäevane, tundub et koolitatakse inimesi eelmise ajastu jaoks:

      > Arvuti aeg on 45 minutit ja igasugused lehed on keelatud.

      Nii ei käi. Nii ei saa inimesi aidata. Ja õpetamise ülesanne on aidata, mitte karistada. Karistamiseks on teised asutused väidetavalt. Järjelikult tuleb arvata, et asutus ei suuda täita oma eesmärki. Ta ei suuda anda inimestele piisavalt toimetulekuks vajalikke oskusi ega õpetada neid vabadusega õigesti ümber käima. Tundub, et asutus vajaks likvideerimist ja kui on vaja, siis uuesti loomist ilma ajaloolise taagata enne vana likvideerimist.

  3. Väga hea 🙂 mul endal ka oht sinna kooli sattuda ja olen juba ammu otsinud sellist inimest kes räägiks mis kool see on, ma pole mingi kriminaal või midagi sellist, lihtsalt ei käi koolis ja selleks omad põhjused. Sooviks väga teada seda mida jäid veel rääkimata, võiksid minuga ühendust võtta ja rääkida pikemalt sellest koolist, oleksin väga tänulik 🙂

    • Mind isiklikult hoiti seal koolis alumisel korrusel üksinda. Tuba lukustati iga kord kui keegi mööda kõndis. Väljas käisin 15min kahekesi järelvalvega, söömas, arvutis, helistamas. Õppisin ma üksinda seal samas toas. Televiisorit ja makki mulle ei võimaldatud. Helistama võtta mind unustati tihti. Seda väga ei põhjendatud miks ma seal olema pean. Mu vanematele öeldi ainult nii palju et ma ala manipuleerin õpilaste ja kasvatajatega. Alguses öeldi et pannakse nädalaks siis juba pikendati kaheks ja lõpp kokkuvõttes olin seal pool aastat umbes…

Submit a comment

Massive Presence Website