JOU JÄTA JOTSI

In SNAP

Räägime natuke teeninduskultuurist Eestis.

Ma räägin endiste, praeguste ja eelkõige tulevaste teenindajate nimel. Ma räägin sinu nimel, kes sa eranditult naeratad päevast päeva inimestele, kes restorani sisenedes ei vaevu sulle isegi otsa vaatama, rääkimata “tere” ütlemisest või tänamisest, kui neile kahe käega kolm taldrikut pluss kandiku lauda viid. Ma räägin sinu nimel, kes sa töötad mingis suvalises toidupoes tehes 14-tunniseid tööpäevi saades endale lubada heal juhul tund aega pausi ja näruse palga. Ma räägin Sinu nimel, kes Sa neelad iga päev oma uhkuse alla ja kiristad hambaid, tehes oma parima, et mitte anda molli järjekordsele “vaimukale” are-you-on-the-menu-?-no-?-ok-therefor-I´m-gonna-grab-your-ass sotsiopaadile. Ja kellega ma räägin? Sinuga, kallis Klient.
JÄTA JOTSI 

Let´s start from the basics. Kui sul on 20 eurot, et tulla välja sööma, siis sul on ka 2 eurot, et jätta jootraha. Simple as that. Või 1 euro, 50 senti, mida iganes. Point on selles, et jootrahaga peaks arvestama a la nagu pandiga ostes poest alkoholi. Veits läheb juurde, aga nagu taaratki viies – saad tagasi. Kuidas? Vaata, kui klient on kuningas, siis teenindaja on jumal. Ma ei räägi toidu sisse sülitamisest ega muust säärasest tahtlikust huiamisest. Nende inimeste eest ma ei räägi, nemad mind ei huvita. Ma räägin lisapingutusest, mida teenindajad iseeneslikult hakkavad osutama, kui nad tunnevad, et nende tööd hinnatakse. Nii on iga tööga. Toon lihtsa näite. Kui sa oled hea klient (ei hõlma ainult jootraha, vaid vähemalt sama tähtis on suhtumine teenindajasse), hakkan ma omal initsiatiivil tooma sulle vee juurde ka sidrunit ja jääd, ehkki see ei pruugi mu töökohustuste hulka kuuluda. Fuck it, ma toon sulle apelsini ja laimi ka ning kaks erineva suurusega kõrt. It´s like with blowjob. One night stand. Kui sa kohtled mind nagu hoora, siis I´m not gonna go down on you ka siis, kui mu pead allapoole suunad. Ajan oma asja ära ja hommikul teesklen, et magan, kui hommikusööki ja kohvi tahad. Aga kui sa kohtled mind väärikalt, siis võid kolm korda arvata, mis sind hommikul äratab. Rütmitunnetus ja vaakum ja kõik jutud.

Raha on kaardil – pohhui, ei jäta. Pole väikest rahatähte – pohhui, ei jäta. Toiduga läks liiga kaua – pohhui, ei jäta. Aga miks sul on nii pohhui? Paljudes kohtades saab jätta jootraha ka kaardiga. Suuremad rahad saab alati väiksemaks vahetada. Ja mis mind eriti närvi ajab – teenindaja ei ole süüdi, kui tööandja on liiga vähe inimesi tööle pannud ning läheb kaua. Või kui kokad midagi perse keeravad. Alati saab anda märku, kui midagi on valesti. Sina aga rüüpad oma 30-eurist veini ja ootad rannakarpe 45 minutit ning siis otsustad, et jätad jootrahast ilma ainsa inimese, kes on reaalselt kohal, et sind teenindada ning teeb vb kahe-kolme inimese tööd, kuna kolleeg pani eile liiga palju pidu ja ei jõudnud kohale. Ja kui sul ei ole jätta kümmet protsenti, jäta vähem. Kui võtsid ainult kohvi ja mõtled, et ei taha ainult 20 senti jotsi jätta, siis unusta see valehäbi kohe. Mis sa arvad, miks teenindajad ei viitsi väga joogilaudu (va alkohol) teenindada? Mitte sellepärast, et ei meeldi kohvi teha, vaid me teame, et inimesed istuvad pool tundi, kauem, hoiavad lauda kinni ja siis lähevad minema ilma et oleks sulle 10 sentigi visanud. Pole üldse sularaha ning kaardiga ei saa ka jätta? ÜTLE seda teenindajale, anna talle teada, et jäid teenindusega rahule ning järgmine kord ole ettenägelikum. Tunnustus on väga oluline. It keeps us going ya know.

Mäletan ühte seika umbes 4-5 aastat tagasi. Olin üksinda tööl ning rahvast tuli kohale ootamatult palju (happens. a lot). Minu päralt oli 80-ne saal pluss VIP-ruum, kus peeti sünnipäeva. Järsku, out of nowwhere oli pool saali täis. Pluss sünnipäevalaud. Olukord oli veel enam-vähem kontrolli all, kui sisse lendas 15-20 turisti, kes kõik tahtsid õlut. Ütlesin neile, et läheb natuke aega, aga et kindlasti tegelen nendega. Normaalsed inimesed olid, ootasid viis minutit, siis tulid ise leti äärde ja ütlesid, et andku ma ainult pudel ja klaasid, valavad ise välja ja eraldavad arved. Vot see on normaalne suhtumine raisk. Nad nägid, et ma tõmblesin nagu segane, aga samal ajal ei jätnud ka neid hooletusse. Pärast jätsid veel korralikult tippi ka. Ja nüüd kontrast. Sama õhtu teenindasin ühte teist lauda, kus olid 4 välismaalast, praed ja kallid veinid ja möllud. Kuna aga köögis oli ka kiire, siis ei jõudnud ma toite kohe pärast väljapanekut lauda viia, 2, MAX 3 minutit hiljem, selle ajaga ei jahtu tulikuum praad maha, pluss! ma kontrollisin enne toitude laudaviimist, et need liiga jahtunud ei oleks. Umbes 4-5 minutit pärast toitude viimist kutsus üks meesterahvas tollest pundist mind lauda. Läksin siis naeratades sinna ning sain sellise sõimu osaliseks, et kõrvallauad hakkasid juba olukorda jälgima. Väidetavalt praed maha jahtunud (ehkki üks naisterahvas oli kolm neljandikku praest juba kinni pannud) ning aeglane teenindus. Üritasin inimesele seletada, et vaata, ma olen üksi tööl, ehkki ei peaks ning rahvast ka ootamatult palju ja et praed olid ju sobiva temperatuuriga. Hui teda kottis. Sittagi. Tema sõnad: “If I come to a restaurant then I want proper service. I don´t care about your coworker who didn´t show up, don´t care…” Ja siis ma ütlesin talle: “You know what. If you are that ignorant then I don´t care either.” Ja kõndisin minema. And guess what. Terve saal plaksutas. Vot see oli fucking awesome. Ja paku, kas nad jätsid tippi… Aga siit järgmise topicuni.
ENESEVÄÄRIKUS

Kui su tööandja ei luba mitte kunagi klientidele vastu hakata, siis tõmba sealt kohe nahhui. Teeninduses jätkub töökohti küll ja veel, isegi kui kogemus puudub, ja isegi Eestis. Kui klient ahistab, näpib, karjub su peale ilma põhjuseta, siis u gotta fight fo yo right. Sellisest ei saa nii kui nii püsiklienti või kui saabki, siis tahaksid sa seda? See on nüüd see koht, kus paljud restoranide omanikud arvatavasti ei nõustu (Cash Rules Everything Around Me). Aga sellised tööandjad saada ka perse. Viisakalt. Mina saatsin nt Il Gioco perse. Seesama restoranikett, kelle alla kuuluvad Karl Friedrich, Klaaspärlimäng, Caffe Centrale, Old Estonia ja üks oli vist veel. Nemad on ehe näide tööandjatest, keda ei koti nende töötajate heaolu. Mind lasti päevapealt lahti, sest ma ei olnud nõus avaldama koka nime, kes lasi köögi sulgeda pool tundi enne restorani sulgemist, ehkki nii tehti igal pool tolle firma restoranides ja nii oligi ettenähtud. Pärast üritati mind veel süüdistada firma rahade varguses, ei tahetud palka välja maksta jne. Luckily on mul mitu tuttavat advokaati tänu kellele ma sain firmalt 600 eurot, ehkki nad ei tahtnud mulle maksta mitte midagi. Mõtlesin asja ka kohtusse anda, aga sama päev sain teada, et omanik Alberto (vend Raoul on vist osanik) oli juba saanud 20 000 eurot trahvi, kuna olid ebaseaduslikult ühele töötajale hilinemise eest kõva trahvi teinud. Karma ain´t a bitch. Karma is logic and common sense. Kui läksin firmasse oma rahadele järgi, vaatasin otsa inimesele, kes saab 10% firma kogusissetulekust. Vaatasin talle otsa ja küsisin: “Räägi mulle, Kirill, on sul lapsi? Ma olen ka kellegi tütar muidu. On see seda raha väärt?” Kirill ega ükski raamatupidajatest ei vaadanud mulle otsagi. Nad olid vait ning vältisid silmsidet, järelikult oli neil endilgi häbi, vähemalt sedagi. “So along, suckers!”
KUS VEEL EI JÄETA JOTSI

Lähed Säästumarketisse, arve on 9.85 euri, sul on kümps. Mina ei viitsiks enamasti seda peenraha oodata, aga antakse ikka, isegi kui ma olen selgelt märku andnud, et pole vaja. No 4real ei ole. Sellega kaotavad nii kliendid kui teenindajad aega, teenindajad ka raha. Kui igal R-kioski või mis iganes teenindajal oleks tipitops kõrval, võidaksid kõik. Teenindaja, kuna teenib päeva jooksul vähemalt 20-30 eurot lisaks; kliendid, kuna ei peaks raha tagasi ootama ning teenindus oleks kiirem; tööandjad, kuna töötajad teeksid oma tööd paremini ja motiveeritumalt. Vaja oleks ainult ühte plastikust topsi. Miks me seda ikka veel ei tee?? Ja kus on kõige sitem teenindus kogu Eesti riigis? Is correct! Meditsiiniasutustes. Kui sealsed teenindajad saaksid lisaraha teeninduse pealt, äkki nad siis ei paneks samade sümptomitega väikelastele kaheksat eri diagnoosi ega kirjutaks täiesti erineva diagnoosiga psüühiliselt haigetele inimestele välja Quetiapine´i lihtsalt sellepärast, et nii on ettekirjutatud ja million dollar business n shit. Äkki saaks nii lisaks alkoholi varastamisele firmade arvelt võidelda ka korruptsiooniga. Sitaks naiivne olen ikka. Aga äkki. Ja ei, mendid ei kuulu teenindusvaldkonda.

 

82 Comments

  1. Jotsi annab ikka hea teeninduse eest, mitte selleks, et ÜLDSE oleks hea teenindus.
    Sul on kõik tagurpidi. Nii sa ei saa mingit jotsi ka.

  2. Üldiselt on eestis popp teenindajatel meedias vinguda ja nutta non-stop. Raske elu, pikad tunnid, väike palk ja nii edasi.
    Jääb arusaamatuks, kellel see äge ja mõnus töö siis on? Telleril pangas, kes vaidleb vene muttidega et pensioni laekus nii palju ja mitte naapalju kuigi mutt ei saa maad ega mütsi aru? Või arhitektil, kes teab kuradi hästi et rotist bossi kokkuhoid projekti pealt põhjustab selle, et ehitatakse baabeli torn ja keegi võib veel surma saada? Või rekkajuhil, peale 4 päeva pesemata ja termosekohvi toel maanteel rullimist? Või arstidel äkki, kelle ületunde ei loe enam keegi ja kes uskusid, et põrgu saab 7-aastase antidepressantide abil eksamiteks õpitud öödega läbi ja ei saanudki? Programmeerijal, kelle ülemus ei oska helloworldigi koodida, aga sätib hoolega üle mõistuse tähtaegu ja korrutab debiilseid new-age väljendeid nagu “innovatiivsus”, ja saab vaevalt aru keda ja milleks talle firmas tööle on tarvis? Politseinikul? Tuletõrjujal? Advokaadil?
    Või kellel?
    Ja keegi neist ei saa mingit jotsi. Palka saavad rohkem need, kes rohkem õppisid ja rohkem suudavad.

    Teenindaja on küllaltki lihtne amet, mingeid erilisi vaimuandeid tarvis ei ole. Mäleta tellimust, ole viks ja viisakas ja liiguta kiiresti. Miks nii palju vingumist ja nuttu?

    • Ilmselgelt ei pane sa üleüldse tähele, milles teenindaja töö seisneb. Eelkõige peab teenindaja olema väga andekas inimestetundja, teiseks väga hea toidutundja ja kolmandaks hea mäluga ning kiire inimene. Päris keerukas.

  3. Njh, kui teenindaja naeratab ja võtab tellimuse, mitte ei nõua, et esitaksid tellimuse… Siis miks ka mitte… Kahjuks aga paljud kohad, kus “nõutakse” et sa nüüd kiiresti oma tellimuse esitaksid, ära sööksid ja siis ise räägivad leti taga teiste teenindajatega kliente taga… Kas peaksin sellistele jätma? Arvan, et mitte. Olen ise kuulnud seda, kuidas klienditeenindajad seda leti taga teevad… Mitte ühtki naeratust… Siis muidugi maksan oma toidu eest ja kõik… Olen ka sattunud söögikohta, kus klienditeenindaja naeratab, ei tule su laua juurde hoiakuga, “noh, tellid ka miskit või niisama istud”, käib ja küsib kuidas toit maitseb ajal mil mul suu täis pole, et saan ka vastata. Sellisele klienditeenindajale võin vabalt jätta tippi. Eestis ei ole just selliseid väga kohanud, pigem esimesele kirjeldusele vastavaid.

    • Ehk siis kokkuvõtteks, kui teenindaja ei vaevu väga teenindama ja teeb seda kui järjekordset kohustust, siis ma ei vaevu ka tippi jätma. Kui ta teenindab hea tuju ja hea meelega ning viisakalt, siis minu poolt see saab ka vastavalt tasutud.

      Üldiselt ma ei jäta tippi kohtades, kus sa maksad enne toidu eest ära, kui sind teenindatakse, väga raske on ette näha, kas teenindus on hea või mitte… Hetkel on selleks olnud 1 ainus erand, Tallinnas söögikoht “Diner”, alati on teenindus olnud 5+ seal, ning nad saanud ka jootraha.

      Enamasti on asi nii, et kohalikud ei jäta just palju jootraha, enamus tuleb turistidelt. Töötan vahepeal välismaal, Rootsis näiteks ka näinud, et Rootsi kolleegid, ei jäta restoranis pärast söömist sentigi jootraha, kuigi nende palk palju suurem, kui Eestis samat tööd tegeval inimesel. Mina küll suutsin hea teeninduse eest 10-20% lisa jätta. Muidugi natuke keerulisem süsteem meil jootraha jätmisega. Välismaal ma näinud seda, et restoranis kui hakkad kaardiga maksma, siis võimalik sul ise kirjutada sisse summa, mis maksad, peab ainult olema sama või suurem summaga, mis klienditeenindaja sisse kirjutas, ehk toidu maksumusest. Meil seda võimalust ei ole näinud, panevad sulle summa sisse, pead ainult oma pin koodi panema, ei olegi nagu võimalust sul tippi jätta, kui ka soovid ja sularaha ei ole.

      Olen samas ka nõus sellega, et jootraha ei ole kohustuslik, ei jäta sa teiste teenuste juures ju mingit lisa. Miks see teenindaja siis nii väga eriline on? Olen ise töödanud ka klienditeenindajana, väga raske on olla 12h vahetusi tööl, naeratada igale kliendile, tervitada neid, kui sisse astuvad näha vaeva, et müügisaalis kõik korras oleks. Ei saanud mitte sentigi jootraha, mitte kelleltki 3 aasta jooksul. Ega palk oli ka minimum ju… Ise olin sellise töö valinud. Lõpuks sai siiber, vahetasin töökohta.

      Et restorani ja muude toidukohtade teenindajad, miks teie nii erilised olema ja tippi saama, kui teised eluvaldkondade esindajad ei saa.

  4. 4real see on ikka eri debiilne kirjatükk mille lugemise eest peaks peale maksma kuna pea hakkas valutama. Jootraha antakse hea teeninduse eest, mitte ei nõuta enne hästi teenindama hakkamist. Selliste jobudega söögi/misiganes kohta ma teist korda enam ei lähe, sittuge ilma.

  5. Oota vaata aga ma ei ole miljonär. Ostan jah 20 eurise toidu kokku ja pärast kahetsen, kui ma igas kohas jätaks tippi 2-5 eurot siis ma ainult neile maksaksi.

    Mõnikord kui on tore teendija olnud või nalja heitnud või rohkem kuidagi silma paistnud siis jätan tippi. Mossis tüdrukule kes vaatab sellise pilguga et tõmba siit kiirelt nihhi siis ei kutsu ja vaga 2 euri jätma. Igale inimesele tippi ei jäta.

    Pole nii palju raha, saage üle tööandja maksab..muideks väga häirivad need inglise keelsed laused keset teksti.

    Ürita ennast eesti keeles väljendada mitte ya know suckers iga paari lõigu taga. Muidu see tekst tundub kangesti meelega nii kontroversiaalseks tehtud, et vaatamisi, klikke ja kommentaare saada, kaval lüke igatahes ;)!

  6. päris kentsakas lugu on nagu et .lugu ennast pole nagu ollagi .aga see-eest on komme terve maailm .tuttav muster kas pole ?

  7. Eestlane on kitsi, kade ja loeb igat senti. Olen üdinisti nõus selle tekstiga, kuid lugedes jäi silma ja täitsa häiris palju “Ghetto” inglise keelseid fraase, kõnekäändu jm. Kui need välja jätta ning roppuseid piirata kannataks isegi seda kuskil avaldada. Jõudu ja jaksu edaspidiseks.
    K.

  8. Mida sa ulud?

    Esiteks, oleks su kirjutis vähemalt nii viisakas ja hästi argumenteeritud, et võtab jalust nõrgaks, aga ei. Tahaks kohe silmad ära pesta päraat selle ülbe solk-keele lugemist. Absoluutselt mitte tõsiselt võetav.

    Miks peaks sidruni toomise eest sulle tippi jätma? Miks ei saa ükski õpetaja oma pliiatsi laenamise eest tippi, kui õpilasel see maha on ununenud? Miks ei saa tuletõrjuja tippi, et lisaks põlevale majale ka kõrvalhoone leegid summutab?
    Eriti piinlik on su pakkumine tipitopsiks meditsiinitöötajatele. Sisuliselt ütled, et me peaks kõik üksteisele sente tippima ja raha ühest taskust teise tõstma.

    Annaks Jumal, et ma sinu juurde teenindatavaks ei satuks. Sul on palk nagu igal lihtsurelikul ning toidu ja jookide ettekandmine on piisavalt primaarne tegevus, mille eest mitte eraldi rahaliselt premeeritud saada. Maailmas on miljon muud olulisemat tasustamist vajavat asja.

  9. On kahte sorti inimesi – need, kes elavad oma elu ja need, kes elavad teiste elu.

    Esimestega võib kindlalt luurele minna ja nende peale võib alati loota. Need on toredad ja mõnusad inimesed.

    Nende teistega on aga keerulisem. Lugedes siinset kriitikat autori suhtes, siis paistab see eriti hästi välja, kes elab oma elu ja kes teiste elu. Inimesed, kes elavad oma elu, püüavad enamasti teisi mõista. Inimesed, kes elavad teiste elu, üritavad pigem hukka mõista. Sest nad arvavad, et nad teavad, kuidas asjad käivad ja olema peavad. Nad arvavad, et neil on alati õigus. Nad arvavad, et nad teavad tõde. Neil on mingi kaasasündinud kohustus/vajadus teisi õpetada ja oma tõde kuulutada. Halloo, kedagi ei huvita teie heietused. Kedagi ei huvita, mida teie arvate. Selle asemel tehke midagi kasulikku ja minge Protesti ukse taha ning lugege ja korrutage, kuni ükskord meelde jääb: ELA JA LASE ELADA!

    Kui sa ennast ei väärtusta ega austa, siis kuidas on võimalik, et sa teisi inimesi austada ja väärtustada? Ei olegi. Sa tuled hoopis siia tatti pritsima ja ulguma, et MIKS MINA pean oma raske tööga teenitud 50 senti või 5 eurot kellelegi kuskile millegi eest kuhugi panema või andma. MIKS? A MIKS MINA? MIKS? Mina mina mina… blää blää bäää… mää mää mää…

    Ei austa te ennast ega teisi. Arvate aga muidugi risti-vastupidi.

    MayB-le aga jõudu ja jaksu.

  10. Kulla autor. Kas sul on mingi probleem eesti keelega? Miks sa nii palju “parasiitväljendeid” kasutad? Artikkel kirjutatakse eesti keeles, mitte eesti-inglise keeles. See ei ole tõesti tõsiselt võetav. Ja veel – kas sellepärast, kui sa eelnevalt kliendilt jotsi ei saanud, peab nüüd järgnev klient kannatama? Nagu eelpool mainiti, jootraha antakse hea klienditeeninduse eest, mitte sidruni-apelsini-kõrre toomise eest! See on tasu, et inimene jäi su teenindusega rahule, see ei ole kohustus. Mõistad? Sinu artikkel jättis üleoleva mulje. Mul iseenesest ei ole kahju anda jotsi hea teeninduse eest. Ja hea, rõõmsameelne, kliendist lugupidavale teenindaja on väärt sama ja enamgi ning suuremalt jaolt siiski vastatakse ka samaga (peaaegu alati, kuigi on ka kibestunud ja väiklaseid inimesi olemas)

Submit a comment

Massive Presence Website