John Doe manifest

In NIHILIST LABS

“John Doe,” anonüümne allikas, kes andis saksa ajalehele Süddeutsche Zeitungile üle Panama õigusbüroo Mossack Fonseca dokumendid büroo maksuparadiisiklientide kohta, saatis ajalehele nüüd ka oma manifesti, milles selgitab oma tegude tagamaid ja kutsub inimesi üles tegudele.

Sissetulekute ebavõrdsus on üks meie ajastut defineerivaid põhimõtteid, mis mõjutab meid kõiki üle kogu maailma. Arutelu selle äkilise kiirenemise üle on möllanud juba aastaid — hoolimata lugematutest kõnedest, statistilisest analüüsist, mõnest hädisest protestimeeleavaldusest või üksikust dokumentaalfilmist on selles arutelus osalenud poliitikud, haritlased ja aktivistid ühtviisi abitud ebavõrdsuse kasvu pidurdamisel. Küsimused, mis ei ole ikka veel kadunud: miks? miks just praegu? Panama dokumendid annavad neile küsimustele mõjuva vastuse: massiline, kõikehõlmav korruptsioon. Ei ole just kokkusattumus, et vastus leiti õigusbüroost. Mossack Fonseca ei ole lihtsalt hammasrattake “varajuhtimise” masinavärgis, vaid mõjurikas osapool, kes kirjutas ja väänas seaduseid üle kogu maailma selleks, et soosida aastakümnete vältel kriminaalide huvisid. Vaikse ookeani Niue saarel pakkus Fonseca maksuparadiisi täisteenust. Ramón Fonseca ja Jürgen Mossack üritavad meile väita, et nende büroo pakutavate vahefirmade või eriotstarbelised ettevõtete müük on põhimõtteliselt sama, mis autode müük. Aga kasutatud autode müüja ei kirjuta ise seadusi. Ja see “eriline otstarve” on sellistel firmadel tavalisest pettus, seda suurel skaalal.

Vahefirmasid seostatakse sageli maksupetturlusega aga Panama dokumendid näitavad, kuidas paberil legaalsed vahefirmade abil sooritatakse kuritegusid ilma igasuguse kahtluseta palju laiemas diapasoonis kui lihtsalt maksupettus. Ma otsustasin avalikustada Mossack Fonseca tegevuse, sest leian, et ettevõtte asutajad, töötajad ja kliendid tuleks võtta vastutusele nende rolli eest kuritegevuses, mille ulatusest oleme siiani saanud vaid väga vähe teada. Võib minna aastaid, isegi aastakümneid, et selle ettevõtte kõik pimedustarmastavad teod tuua päevavalgele.

Vahepeal on uue hoo sisse saanud üleilmne debatt [maksuparadiisidest]. See on julgustav. Erinevalt mulluse lume alla mattunud retoorikast, mis ettevaatlikult vältis ühtegi viidet eliidi rollile selles kõige, oleme nüüd rääkimas konkreetselt asjast.

Siinkohal tuleks märkida — ma ei tööta ühegi valitsuse ega luureasutuse heaks, ei otse ega alltöövõtjana, ega ole seda ka kunagi teinud. Minu vaatenurk on ainult minu vaatenurk, niisamuti oli minu ja ainult minu see otsus jagada dokumente Süddeutsche Zeitungi ja International Consortium of Investigative Journalists’ga (ICIJ), ma ei teinud seda ühelgi konkreetsel poliitilisel põhjusel, vaid selle pärast, et taipasin nende dokumentide sisu põhjal, kui suureulatuslikku ebaõiglust need täpselt kajastavad.

Meedia on selles skandaalis jäänud ennekõike kirjeldama seda, mis on süsteemis legaalne ja lubatud. See, mis on lubatud, on skandaalne ja seda tuleks muuta. Aga unustada ei tohiks veel üht olulist asjaolu: see õigusbüroo, selle asutajad ja töötajad rikkusid teadlikult tuhandeid seadusi üle kogu maailma, korduvalt. Avalikkuse ees vannuvad nad teadmatust, kuid dokumendid näitavad, kui täpselt ja ettekavatsetult nad väärtegudele kaasa aitasid. Vähim, mida saab kindlusega öelda, on see, et Mossack isiklikult vandus Nevada föderaalkohtus valet ning tema infotehnoloogia töötajad üritasid valesid kinni mätsida. Nad peaksid kõik minema kohtu alla ilma igasuguse erikohtlemiseta.

Lõpuks võiksid Panama dokumendid anda alust tuhandeteks kohtuasjadeks, kui kohtuvõimud saaksid ligipääsu tegelike dokumentide hindamiseks. ICIJ ja selle partnerid on õigusega teatanud, et nemad dokumente võimudele välja ei anna. Mina seevastu olen valmis tegema koostööd kohtuvõimudega nii palju kui minu võimuses.

Siinkohal pean mainima, et olen tähelepanelikult jälginud kuidas nii USA-s kui Euroopas on vilepuhujate ja aktivistite elud üksteise järel hävitatud ja millistes tingimustes nad lõpetavad pärast seda kui on juhtinud tähelepanu rikkumistele meie ühiskonnas. Edward Snowden on Moskvas kinni, eksiilis, sest Obama juhitud valitsus otsustas ta spionaaživastase seaduse alusel kohtu alla anda. NSA kohta tehtud paljastuste eest väärib ta rahvakangelasele väärilist vastuvõttu ja medalit, mitte maalt välja saatmist. Bradley Birkenfeldile anti miljoneid dollareid Šveitsi UBS panga paljastuste eest, ja sellest holimata andis justiitsministeerium talle ka vanglakaristuse. Antoine Deltour on praegu kohtu all süüdistatuna ajakirjanikele info lekitamises, mis kirjeldasid, kui Luksemburg tegi salaja maksukokkuleppeid rahvusvaheliste ettevõtetega, mis tegelikkuses varastasid teiste riikide maksulaekumisest miljardeid dollareid. Näiteid on lõputult.

Õigusjärgsed vilepuhujad, kes paljastavad ilmselget õiguserikkumist, on nad siis organisatsioonisisesed või -välised, väärivad imuunsust valitsuse kättemaksu eest. Kõik, punkt. Kuni valitsused ei kirjuta seadustesse vilepuhujate kaitset, seni peavad kohtuinstantsid lihtsalt lootma oma nutikusele või rahvusvahelisele meediale, et selliseid dokumente näha.

Kutsun Euroopa Komisjoni, Suurbritannia parlamenti, USA kongressi ja kõiki maailma riike üles astuma kiireid samme vilepuhujate kaitsmiseks ja lisaks veel lõpetama lõpuks ometi kuritarvitused äriregistrites üle kogu maailma. Euroopa Liit peaks tegema kõigi liikmesriikide äriregistrid vabalt ligipääsetavaks ja tagama detailse info avaldamise ettevõtete lõpliku kasusaaja kohta. Suurbritannia võib tunda uhkust oma praeguste siseriiklike initsiatiivide üle, kuid hoopis olulisem on panna piir finantssaladusele, mis valitseb riigi koosseisu kuuluvatel eri väikesaartel ja mis on kahtlusteta andnud baasi ülemaailmsele korruptsioonile. Ka USA ei saa enam loota, et kõik 50 osariiki suudavad teha mõistlikke otsuseid ettevõtete kohta käiva info üle. Ammu oleks Kongressil aeg jõuga kehtestada läbipaistvus avalikustamise ja ligipääsetavuse kaudu. Üks asi on kiidelda valitsuse läbipaistvuse hüvedega riigipeade kokkusaamistel ja üksikutes lausekildudes, hoopis teine aga seda läbipaistvust ka kehtestada. USA-s on avalik saladus asjaolu, et demokraatlikult valitud riigimehed tegelevad peamiselt rahakogumisega järgmiste valimiste jaoks. Maksudest kõrvalehoidmisega ei saa võidelda kui kogu olemasolev aeg kulub raha palumisele selle sama eliidi käest, kes on kogu rahvast enim motiveeritud maksudest kõrvale hoidma. Selline ebatervislik poliitika ajamine on jõudnud nõiaringi ja see on ülejäänud ühiskonnaga leppimatus vastuolus. Enam ei saa oodata Ameerika valimiskampaania rahastamismudeli reformiga.

Loomulikult, see ei ole veel kõik, mis vajaks reformi. Uus-Meremaa peaminister John Key on olnud kahtlaselt vagusi, arvestades millist roli mängib tema juhitud riik maksupettuste Meka kaitsmisel Cooki saartel. Inglismaal on toorid täiesti häbitult varjanud oma tegevust offshore ettevõtetes, ja USA riigikassa maksukuritegevuse vastase võitluse osakonna juht Jennifer Shasky Calvery teatas, et lahkub oma töökohalt ja asub tööle HSBC-s, mis juhtumisi on planeedi üks kurikuulsamaid panku (mille peakorter asub, üllatus-üllatus, Londonis).

Nõnda jätkab USA pöördukse fenomen tuttavlikku vihinat keset tuhandete veel tuvastamata “lõplike kasusaajate” kaikuvat vaikust ja palveid, et Jenniferi asendaja oleks sama selgrootu. Poliitilise argpüksluse valguses on allandmise tuju vägagi kutsuv, öelda, et status quo jääb igavesti muutmatuks, sellal kui Panama dokumendid on lihtsalt ere sümptom meie ühiskonna moraalse koe lagunemisest ja hukust.

Ometi on küsimused taas laual ja pole mingi üllatus, et muudatused nõuavad aega. Viiskümmend aastat on kogu maailma seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim häbiväärselt põrunud maksuparadiiside metastaasi ees, mis kerkib kõikjal planeedil Maa. Isegi praegu teatab Panama, et soovib olla tuntud ka muude aspektide poolest kui dokumendid, sellal kui riigi valitsus uurib mugavalt vaid üht hobust oma offshore karusellil.

Pangad, finantsjärelevalveasutused ja maksuametid on oma tegevusega läbi kukkunud. Langetatud otsused on säästnud rikkaid ja keskendunud keskklassi ja väiksemate sissetulekutega inimestele. Totaalselt tagurlikud ja ebaefektiivsed kohtud on läbi kukkunud. Kohtunikud on liiga sageli nõustunud argumentidega, mida esitavad rikkad, kelle advokaadid omakorda – ja mitte ainult Mossack Fonsecas – on hästi välja õpetatud seadust sõnades järgima ja samal ajal tegema kõik, mis nende võimuses, et hävitada see, mis seaduse vaimus.

Ajakirjandus on läbi kukkunud. Paljud uudiskanalid on omaenese haledad varjud, üksikud miljardärid ostavad ajalehti hobikorras kokku ja piiravad kõike tõsist, mida saab ülirikaste kohta kirjutada, sellal kui tõsistel uurivatel ajakirjanikel pole lihtsalt vahendeid jätkamiseks. Selle mõju on otsene — Süddeutsche Zeitungi ja ICIJ kõrval lasid mitmed suured meediaväljaanded oma toimetajatel Panama dokumente lugeda. Ometi otsustasid nad mitte midagi avaldada. Kurb tõsiasi, aga mitte ükski silmapaistev ja võimekas meediaettevõte maailmas ei olnud huvitatud selle loo avaldamisest. Isegi Wikileaks ei soovinud oma vihjeliinil vastata, korduvalt.

Ennekõike on läbi kukkunud õiguspraksis. Demokraatlik juhtimine sõltub vastutustundlikest üksikisikutest kõigil tasanditel, kes peaksid mõistma ja hoidma seadust, mitte mõistma ja seda ära kasutama. Üldjoontes on advokaadikutse nii läbinisti korrumpeerunud, et kogu süsteem vajab suurt reformi, hoopis laialdasemat kui need vähesed ettepanekud, mis praegu on laual. Isegi selline mõiste nagu “õigusalane eetika” on muutunud totaalseks oksüümoroniks, kuigi sellel peaks põhinema nende ametimeeste käitumiskoodeks ja tegevuslitsentside jagamine. Mossack Fonseca ei olnud mingi üksiküritaja — hoolimata korduvatest trahvidest ja dokumenteeritud rikkumistest leidsid nad liitlasi ja kliente kõigi maailma riikide peamistest õigusbüroodest.

Kui selle eriala purunenud alustalad ei olnud juba varem piisavaks tõendiks, siis nüüd ei saa enam kuidagi mööda vaadata asjaolust, et advokaadid ei ole suutelised tegelema eneseregulatsiooniga. See lihtsalt ei vii kuhugi. Need, kel vahendid, et maksta, leiavad alati advokaate, kes nende huvide eest välja astuvad, olgu need siis Mossack Fonsecast või mõnest seniteadmata büroost. Ja mis saab ülejäänud ühiskonnast? Kõigi loetletud läbikukkumiste ühisel mõjul on täielikult hävinud kõik eetilised standardid, mis on ilma sünnitanud selle uue maailmakorra, mida meie kutsume ikka veel kapitalismiks, aga mis tegelikkuses on majanduslik orjus. Selles süsteemis, meie süsteemis ei tea orjad, mis seisus nad tegelikult on, ega seda, kes on nende isandad, kes omakorda peidavad end nähtamatu seina taga, kus nähtamatud ahelad on peidetud loetamatu õiguskeelse mula sisse. Meie maailma erakordselt õudne seisukord peaks meid ärkvele hirmutama. Aga kui häire andmiseks läheb lõpuks vaja vilepuhujat, siis tõuseb esile veelgi suurem mure. Sest see on märk, et kõik demokraatlikud kontrollmehhanismid on lakanud töötamast, et häving on tabanud kogu süsteemi, et praegune habras tasakaal võib juba järgmise nurga taga saada tõsise hoobi. Nii et just praegu on aeg hakata küsima tõsiseid küsimusi, teha tõsiseid tegusid.

Ajaloolased võivad hõlpsalt mälu järgi meile ette lugeda, kuidas probleemid maksustamisel ja kontrollmehhanismides on minevikus juhtinud revolutsioonini. Toona oli inimeste allasurumiseks vaja sõjaväe tuge, nüüd piisab info peitmisest, mis on tihti veelgi tõhusam, sest jääb sageli nähtamatuks. Ometi elame me ajastul, mida iseloomustab odav, piiramatud digitaalne salvestusruum ja kiire internetiühendus, mis on muutunud riikideüleseks. Üks on ilmselge, algusest lõpuni, uue globaalse meedia rajamisest levikuni, on selge, et järgmine revolutsioon tuleb digitaalne.

Aga võib-olla on see juba alanud.

tõlkis Ilja

9 Comments

  1. Kas whistleblower pole sama mis koputaja või kitsepanija jne? Kumb on tähtsam, kas inimlik usaldus korruptantide või vandenõulaste vahel või siis abstraktsed ühiskondlikud väärtused, millele on samuti ohvriks langenud miljoneid süütuid inimesi?

    • Koputaja ehk kitsepanija annab teada oma leidudest tavaliselt võimudele. Vilepuhujad annavad oma info kõigile, välja arvatud võimudele.

      • Aye. “põhimõtteliselt sama” ei ole mitte midagi. Kas on suurema võimu vastu või poolt. Ja Blowwhistlejobber on vastu.

      • Väljend “kitsepanija” on halvustav ja väljendab vangimoraali, mille järgi suurim patt on politsei informeerimine.

        Eestlastel on vangimoraal, mis välja kujunenud vanglas nimega Nõukogude Liit. Võimuesindajaid tajuti okupatsioonivõimu esindajaina. Pealegi saadeti koputamise teel Siberisse.

        Soomlased seevastu usaldavad riigivõimu ja pealekaebamist peetakse normaalseks.

        “Whistleblowing” ehk salakaebamime või pealekaebamine ei pea olema kogu maailmale.

        Suurkorporatsioonides on levinud tehnikad, kuidas töötaja saab anonüümselt kaevata näiteks firma omanikele firma tegevjuhi peale, kes näiteks varastab omanike raha.

        Võimudele kaevatakse siis, kui firma juhtkonna tegevus on kuritegelik.

        Kui võimudele teatamine ei ole võimalik või on mõttetu, siis teatatakse ajakirjanduse kaudu üldsusele.

        Koputamise puhul on tegemist moraalikonfliktiga, väärtusdilemmaga.

        Üks moraal on grupiegoism, mis keelab negatiivset infot edastada väljapoole gruppi. Näiteks firma maine või eduka väikeriigi kuvand.

        Teiselt poolt võivad mängus olla seaduserikkumised, avalikud huvid.

        Kui firma salja reostab loodust, juhtkonna teadmisel, kas töötaja, kes pole firmale lojaalne ja teavitab avalikkust reostamisest, pole siis toiminud õigesti?

        John Doe ei saaks kaevata riigi peaministrile, kui see peaminister ise on korrumpeerunud ja hoiab raha salaja Panama skeemis. Ta saabki kaevata ainult avalikkusele, kes omakorda saab valimiste teel selliseid tegelasi veidi mõjutada.

        • Tänud põhjalikuma vastuse eest. Samas tähendab vilepuhumine ka seda, et avalikkuse huvides tuuakse ohvriks isiklik elu – karjäär, vabadus, inimestevahelised suhted ja usaldus. Vilepuhumise heroiseerimine tähendaks siis justkui seda, et nende ohvriks toomine ongi hea ja normaalne, aga sellisel juhul on õigus ka totalitaarsetel süsteemidel, kes peavad ühiskonda ja avalikku sfääri eraelust ja individualismist olulisemaks. Marozov on isetu kangelane, kes annab oma lihase isa üles, see on ülim ohver isamaa altarile jne.

          Ometi peaks see hoiak olema vastuolus nii öelda kodanliku demokraatiaga ühes liberaalse majandamisega, kus omakasupüüdlik käitumine peaks lõpuks tooma kaasa üldise heaolu kasvu. Aga mis on omakasupüüdlikum kui maksuparadiiside korruptsioon? Korruptsioon on adamsmithiliku hoiaku triumf ju, see kasvab loogiliselt välja õigusriigist ja kapitalismi ümber vohavast ideoloogiast.

          “Poliitilise argpüksluse valguses on allaandmise tuju vägagi kutsuv, öelda, et status quo jääb igavesti muutmatuks, sellal kui Panama dokumendid on lihtsalt ere sümptom meie ühiskonna moraalse koe lagunemisest ja hukust.”

          Ma absoluutselt ei imesta, et kapitalistlikus maailmas on kujunenud hoiak, kus maksude tasumine on pigem nagu märk heasüdamlikkusest. Aga pole olemas perverssemat süsteemi kui see, mis on maksustanud heasüdamlikkuse. Me justkui eeldame, et kui sul on valida, kas maksta makse või seda mitte teha, siis tuleks valida maksude maksmise tee, sest see on moraalselt õige. “Ooüütamisega” seoses kirjutas näiteks Robert Kõrvits, et “Eesti püha lehm on ettevõtja”, kes peab üleval 96% Eesti elanikest. See on tõenäoliselt puhas tõde, kuid paradoksaalsel kombel õigustab Kõrvits sellisel moel maksudest kõrvalehiilimist, mitte nende maksmist. Vabariik püsib ettevõtjal, mistõttu ei tohiks talle ette heita, kui ta otsustab mingeid makse mitte maksta.

          Pigem paistab, et mida rohkem tungib riik (avalikkus) erasfääri, seda enam leiab eraisik õigustusi, et regulatsioonidest kõrvale hiilida. Ma ei taha sugugi öelda, et riik on ülekäte läinud, mistõttu maksuparadiisid on õigustatud. Aga teisalt ei ole põhjust öelda, justkui maksude tasumisel oleks mingi seos ühiskonna “moraalse koega”. Kapitalism ise ei püsi mingil südamlikkusel või südametunnistusel.

          • Suvalises majandussektoris tuleb üksik kõrvalehiilija panna uuesti makse maksma või kõrvalehiilimine saab normiks, ebaaus konkurents ja what not. Kui tegu on rahvusvahelise ettevõtte makse maksmata äritegevusega (google), siis see võtab üle kogu kodumaise etc. Veel üks maksude maksmise punkt: Euroopas ei oleks suveräänseid rahanduskriise, kui maksud oleksid makstud. Ei Kreekas, ei Hispaanias, ei Portugalis ega Iirimaal poleks vaja olnud ühiskonda rappida, raha oli kõik olemas.

            Aga pisut parempoolsem ülevaade maksuparadiiside poliitökonoomikast oli Crooked Timberis, leidsin üsna huvitava olevat: http://crookedtimber.org/2016/04/08/gaps-and-holes-how-the-swiss-cheese-was-made/

            ja siis Postimehes üks sotsiopaadist ärimees, maksud on segav faktor. http://majandus24.postimees.ee/3655003/airbalticu-skandaalne-suurinvestor-mul-on-mitu-offshore-firmat

          • Ma arvan, et me oleks saanud parema artikli, kui sa ise midagi kirjutanud oleks. Ma ei õigusta korruptsiooni, aga samas äratab minus kõhedust, kui korruptsioonivastasest võitlusest saab mingi moraalne ristisõda. See on võibolla meelevaldne võrdlus, aga kui kehtestatakse alkoholikeeld, siis teab igaüks, et kogu värk läheb sel juhul põranda alla. Kindlasti on neid inimesi, kes süüdistavad selles ühiskonna moraalse koe lagunemist, aga mingi osa küsiks endalt, kas sellisel poliitikal on üldse mõtet. Narkosõjale panid ju kah aluse Filipiinide hingekarjased (see ei tohiks Nihilisti lugejale uudis olla) ja nüüd me näeme, et see kätkeb endas hoopis riigi tugevnemist kodanike arvelt. Eriti jube oleks, kui riik hakkaks kehastama südametunnistust, siis on kellelgi rollid lootusetult sassis. Vabadus tähendab elada enda südametunnistuse järgi, mitte niivõrd seaduste järgi, mille eesmärk on ju lõpuks valikuvabadus halvata.

Submit a comment

Massive Presence Website