Jenga mäng

In POPNIHILISM

Mu elu on üles ehitatud nagu Jenga torn. Teate seda mängu, laotakse klotsid üksteise peale, võetakse järjest klotse vähemaks ja mingi punktini on mäng eriti pingeline, sest torn võib iga hetk ümber kukkuda.

Minu elu.

Torn on terve, mäng algab. Tuleb üks probleem, ta võtab minust tüki. Torn ei kuku kokku, isegi ei kõigu mitte. Pohhui.

Järg on teise käes, võtab klotsi. Kah mul asi, ei koti. Nagu pisut ebakindel tunne oleks, aga kokku ei kuku ikkagi.

Kolmas. Mõjub nagu teinegi. Tuleb neljas, viies, kuues. Saan hakkama. Seitsmes pole ka väga hull.

Kaheksanda peal võtab juba kõikuma, jah, mu elu on tõesti veidike õrnem kui päris Jenga torn. Probleemid ei halasta, kakuvad lausa tükke välja.

Ja siis tuleb varisemine. Mäng on läbi. Võitjat ei ole, aga kaotaja on selgunud. See olen mina. Õnneks olen oma elu jooksul õppinud torni päris kiiresti tagasi ehitama ja probleemidel pole enam lihtne tükke välja kakkuda. Varisemine isegi ei tundu enam nii hull, elan üle. Ehitan ruttu selle torni tagasi püsti ja hakkan otsast pihta, pole eriline mustkunst.

Elu ongi selline, probleemid tulevad ja lähevad. Aja jooksul õpid kõige sellega elama ja torn püsib koos, ei varise enam nii tihti.

It’ll be okay, I’m telling you.

Mõtlesin tegelikult vahepeal isegi ümber ja otsustasin hetkeks, et ei postitagi seda mõttelendu siia. Aga siis mõtlesin, et ehk keegi tunneb end ära ja äratundmisrõõm on üks tore rõõm.

Submit a comment

Massive Presence Website