Jan Kaus: Psychaos

In SNAP

“Kus su raha on, lits?”
“Mul pole! Kõik on kaardi peal!”
“Nahhui kus su kaart on, lits?”
“Kodus! Koju unustasin! Issand halasta…”
“Vait, LITS!”
Kalamaja pidi olema pätivaba, ilma kriminaalse elemendita. Ehin oli seal haldjatega patseerinud, perse paljas ja kannikad välkumas. Jalgrattaid ei varastatud, neid ei pidanud isegi väljas ketti panema. Parmud ja muud ühiskonnaheidikud olid minema läinud, tülgastatuna valge keskklassi valskustest ja narrist moetunnetusest. Piirkond oli renoveeritud. Aga –
“Lits mis sul üldse siis on nahhui? Putsi on või?”
Jan Kaus on surutud vastu halvasti valgustatud aiavärvat, sakiline pudelikael vajutab hästi raseeritud kõrile.
“Ma… ma olen mees, jumal halasta!”
“Lits mida sa ulud? Türa küll, mis sõrmus see sul siin on?”
“Vanaema kinkis, selle sõrmusega surus Lutsul endal kätt…”
“Kuule käi putsi, lits! Anna oma litsist vanaema juveelid siia nahhui sa kohe ei tahtnud öelda või?”
Käed värisevad, sõrmus kukub hästi pühitud tänavale. Teemanti helgist pimestatud ja maha kummardav 34-aastane, kolme lapse isa ja kaks korda vangis olnud Anton tunneb kuklas midagi näpistavat, siis külma ja siis hoopis mittemidagit. See mittemidagisus pühib ta kaasa, teiselepoole Elu ja Surma poolitavat loori.
Käed ikka veel värisevad, adrenaliiv tulvab üle keha laiali. Sõrmus naaseb oma õigesse sõrmekesse ja teravaks ihutud kruvikeeraja lahkub õnnetu röövli ihust. Jan kükitab korraks maha, käed üle pea. Kõik kohiseb, nagu lõõtsutaks üle maailma üks suur tuul. Marutuul raputab Kausi siit ja sealt, kuid juured on sügaval, sügaval lingvistika ja semiootika mullas.
“Kao, Kaos!”
Juba seisab ta vihaselt püsti, veri vemmeldamas ja veri tilkumas, mööda teravat külmrelva tippu. Kuskil süttib aknas tuli, tullakse uurima kes lõugab. Hellalt lükatakse eest sitskardinaid, mida Tartust sisse rännanud habetunud peded ja kunstiinimesed kaasa võtnud.

Psühhootiline seisund.

“Siin on kuidagi nii ehe, siin tööinimeste keskel…”
Kristiina Ehin rüüpab kullast äärtega portselantassist Tiibeti munkade poolt korjatud kummeliteed. Selle tõi mägedest kaasa Roy Strider, kes tollal “Sõrmuste Isanda” esimesest osast innustatuna maailma imelisi asju otsima suundus.
“On jah, kuule,” lausub Jan vanal, kordatehtud taburetil jalga kõlgutades. “Nii vähe kodutuid ja joodikuid.”
“Ah, tead Jan, eks meil kõigil oma koormad…” Malbe naeratus libiseb üle Kristiina palge, kui pilvetörts mööda halli Kuud. “Igasuguseid pajatseid on tarvis… Keegi peab meile meelde tuletama Rooma langemise põhjuseid. Sa ju kaitsed meid? Nende barbarite eest?”
Naeratus põrgust, nägu Ehinalt. Jani põses on mingi nähtamatu kalakonks, mis seda sikutab. Tõmbleb põgusalt.
“Ma pole tapja… Ma olen kirjanik…”
“Jan, sa oled külmavereline tapja. Sa ei saa seda eitada.” Magamistoa uksel seisab Kareva, Jyskist ostetud hommikumantel eest lahti ja kehavõlud labaselt välja paistmas. Toetub uksepiidale, pokaal veini käes. Küüned teravad, nii teravad…
“Sa lubasid meid kaitsta. Mind, meid. Meie väike Aleksander, Sass… Raiud meil neid Gordioni sõlmi nagu küttepuid…”
Ehin naerab hääletult, praokil aknast puhub sisse jälk tuul. Kuid oota! Aken on ju suletud… Jan paneb pea taas käte vahele, kusagilt puhub tuppa hullus, hullumeelsus, arutus. Kristiina tõstab hellalt ta pea ja vaatab alt üles nendesse märgadesse loomeinimese silmadesse. Hullu silmadesse. Avab ta püksiluku.
“Ongi Aleksander Suur,” kõkutab Kareva ja hakkab telekapulti otsima. Kosmiline tuul lükkab laualt maha luulekogusid ja plaastreid, Kareva kimono lehvib võikalt laiali, nagu halva superkangelase keep. Kui kostub Reporteri teemamuusika, purskab Kaus Ehini suhu. Reklaamipaus.

Baabüloni hoor

Kalamaja. Kaos. Kord. Veri. Kultuur. Vana-Rooma. Üks keskealine mees longib mööda öist tänavat, üks kurvemaid lauseid eestikeelses kirjanduses. Aina kaugemale selelst patupesast, uuest Kirjanike Liidu loomekodust. Tõmbab käega läbi juuste, aga käsi oli verine ja nüüd on juuksed ka verised. Kuigi tänavatel on rahu, puhub kuskilt jälle kuri tuul. “Issand halasta, Cicero, avita!” Jan Kaus on kui nõiutud, kõnnib sinna kuhu tuul puhub, juhib. Pool kilomeetrit eemal on kaks naisterahvast, poetessi, transsi vajunud. Telekas mängib peatamatult, kuratlik kunstvalgus määrib nende kaamed ihud. Jan kõnnib kurjast vaimust vaevatult, peas kõmisemas naervad, pilkavad hääled ja silme ees visioonid irvitavast Kaur Kenderist, põlevast Roomast ning Ehini nibudest. ViiraltVision 2014.

Identiteedi koostlagunemine psühhoosi tagajärjena.
Identiteedi koostlagunemine psühhoosi tagajärjena.

Tuul viib vaan puukuuri juurde, kuhu kinnisvaraarendajad veel jõudnud pole. Koht lehkab, kuse järgi. Osa sellest tuleb temalt endalt, kõik kirehoos vallandunud polnud sperma. Kodutu lamas kuuri ääres, purjus ja jälk oma looderlikkuses. Pimedas helgib Kausi teemantsõrmus, palju kurjem on too tapariist. Rohekas kamspik on ammu katki, rinnal on mitmed sigaretikõrvetuse tulemusena tekkinud augud. Kuradi Kareva! Aga ta on muusa, ta on mu… Tuleb kaitsta, tuleb seista kõige eest, mis tsivilisatsioonile kallis… Tuleb tappa kodutuid ja ühiskonna kõntsakihti… Jah… Kaos peab taanduma õiglaste tegude ees!

“Ordo ab Chao!” lausub Kaus värisedes ja suskab kruvikeerajaga kodutu pimedaga kaetud massi. “Pööbel! Haisev parm!” Kruvikeeraja tungib läbi vatijope kuidagi kergelt, takistusteta. Ka vere lõhna pole, mida Jan omapäi nii armastama hakanud. Tapakirg pimestab, suskab veel ja nähtamatu nõiatuul hoiab teda oma keerises, peas muigavad erepunased poetessihuuled ja labase teleprogrammi reklaammuusika. “Mine tööle, raibe,” lööb Jan veel kodutut jalaga! Nii pehme keha, vereta! Mobiiliekraani valguses näeb Eesti riigi kirjanik enda ees põhust tehtud kubujussi, talupojalikku golemit. Lõks! Aias löövad tuled põlema, koerad lõugavad – põgenemine!

“There is no life in the Void… only death…” – – – Sauron

“Me saame su kätte! Pole mõtet joosta!”
Tuttavad hääled, tuttav paanikahoog. Jooksu pealt lööb äkki selgeks, vaatab käes kuivanud verega taparelva ja pillab üle kapsapeenra selle kelelgi ökopõllule.
“Su eelmine raamat oli sitt, Jan! Sa oled süüdi loovuse ja inimlikkuse surmas!”
Vihisevad kuulid, kahurid ja laserid, Jan Kaos jookseb mööda vuhiseb juba Kalamaja, Tallinn ja Eesti… Edasi, edasi! Tal on tuhat jalga, ei, viis tuhat kolmsada nelikümmendkaks! Tagaajajatel on rohkem, palju rohkem!
“Rooma langeb! Me loeme Cosmopolitani! Sirp on sitt leht!”
“Ei ole,” jaksab Kaus üle õla visata ja kaotab üle heki hüpates plätu.
Eredad tuled otse näkku, kokkupõrge –

Suur pimedus. Selle sees lamab looteasendis üks vana mees. Ümberringi käib läbu, ollakse lausjoobes ja kõikjal valitseb melanhoolia. Tere tulemast Kirjanike Liidu Käsmu simmanile. Jan tõuseb istukile, pea lõhub. Keegi eriti ebaviisakas inimene näitab talle mobiiliga valgust.
“Ah, sina, või…”
“Kes kurat sina oled?”
“Mina olen Jürgen Rooste!”
“Kaine või?”
“Millal ma enne kaine olen olnud? Ja sina, siin sirelipõõsas… mõtlesin ise siia ära vajuda aga sina, vana elumees, juba ees pikali. Oleks otsa oksendand’.”
Jan ajab end püsti, toetub ebaväärikalt sirelipõõsale, paneb ketti. Üks plätu kadunud.
“Aa sorri,” lausub Jürgen lõbusalt. “Panin sulle alkovabasse õllesse veits absinti. Hull läga!”

Jürgen vajubki pikali, purk jääb käes imekombel püsti ja Kaus oksendab uuesti. Kurat võtaks seda Roostet ja ta vempe! Olgu see viimane kord, kui sellist koshmaari läbi elama sunnib! Kuskilt ilmub kätte terav kruvikeeraja, mis matab end pidemeni Rooste kaela. Uuesti ja uuesti, taustaks Eesti Läbulaulud Vol. XXIII ja purjus kirjameeste hõiked ja urinad.
“Hihihi…” Jan Kaus tatsab vines lahtise uksega Audi manu, kus Doris Kareva kellegagi mobiili vahendusel sõnumeid vahetab.
“Jan, mis sinuga juhtus? Sa oled näost täitsa ära!”
“Ma raiusin sõlme läbi! Hihi…”
“Mis asja sa sogad? Purjus oled või? Kes mind tagasi Tallinnasse viib siis?”
“Lendad luua seljas, nõiamutt!”
“Mis mutt? Ja mis see sul käes on?”
“Ma olen Aleksander Suur! Ära karda, Rooma ei lange iial! Kõik parmud ja sääsed on surnud, hihi…”

***Stseen kaugeneb. Doris küsib Janilt selgitusi ja kaamera kaugenedes juhatab Kaus poetessi sirelipõõsaste taha, näitamaks oma suurimat kätetööd. Kiljatus.***

/END CREDITS

Submit a comment

Massive Presence Website