it only adds

In POPNIHILISM

see oli kohe ramadani alguses. kõndisin mööda telliskivi sõprade poole, päikeseloojanguni oli kümme minutit. keegi mängis pinksi, keegi istus terrassil ja naeris, keegi sõi trepi peal friikartuleid, keegi tegi kaaslasele silma. igal pool oli suvelõhn. kõik oli väga ilus, väga elus.

ja siis see juhtus. kõik korraga.

adhan kõlas üle ruumi. 
praokil aknast mu selja taga diskobiidid.
toomkiriku torn ja uus kuu õrnroosas taevas.

see kõik peab saama ära mahtuda. see kõik on igavesest ajast igavesti igal pool alati inimestes olemas olnud, kõik korraga, samal ajal. peab olema võimalik, et adhan, diskobiit, toomkirik ja uus kuu on kõik sama reaalsuse osad. ja ma tahan midagi kõigest sellest. korraga. midagi minust on igal pool, ma ei saa seda enda sisse koguda, see peab olema laiali üle terve maailma, ainult nii on kõik üks. ainult nii olen ma mina. kui väikesena tunnen end kui peab valima vaid ühe. üks riik, üks rahvus, üks usk, üks… üks. ainult üks. kuidas saaks sellest üldse kunagi isu täis saada. üks on ainult üks, üksi. sellest ei piisa. 

it only adds. i don't understand how it subtracts.

Submit a comment

Massive Presence Website